3-14-51641/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. detsember 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51641 Kohtuasi XXXXXXXXX kaebus alusetu distsiplinaarkaristusega Viru Vangla poolt tekitatud 654,15 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: XXXXXXXXX Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

3. Rahuldada kaebaja taotlus ja asendada jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel tema nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 08.01.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.04.2011 koostatud käskkirjaga nr 6.-3/777-D (tl 17-18) karistas Viru Vangla kinnipeetav XXXXXXXXX (edaspidi kaebaja) distsiplinaarkorras 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. See käskkirja on tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2013 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-1866. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 09.04.2014 määrusega 3-7-1-3-36-14. 21.04.2014 esitas kaebaja vanglale taotluse (tl 14) eelnimetatud käskkirja alusel tekkinud 750 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. 30.06.2014 otsusega nr 6-16/120-4 (tl 13) rahuldas vangla taotluse vaid 95,85 euro ulatuses. Seejuures viidati Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-93-09 ning leiti, et kaebaja poolt esitatud põhjendused pole hüvitise suurendamist tingivad erandlikud asjaolud.

Veel on toimikusse esitatud kahjunõude kohtueelset menetlust puudutavad dokumendid (tl 15-16), väljavõtted kaebaja distsiplinaarkaristusi kajastavast registrist (tl 19 ja 34) ja tervisekaardist (tl 27).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 29.07.2014 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja, et Viru Vanglalt mõistetaks tema kasuks välja alusetu karistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 654,15 eurot ning 19.62 eurot riigilõivu ja 1.50 eurot koopiate eest. Lisaks palus kaebaja, et kohtuotsuse avalikus arvutivõrgus kättesaadavaks tegemisel asendataks nimi ja perekonnanimi tähemärkidega ning kõrvaldataks kõik tema isikut identifitseerida võimaldavad andmed. Vangla poolt määratud hüvitist pidas ta oma õiguste rikkumise laadi ja ulatust arvestades ilmselgelt ebapiisavaks, ebamõistlikuks ja ebaõiglaseks ning väitis, et selle määramisel on tema kartseris viibimise küsimust käsitletud pealiskaudselt ega ole kontrollinud erandlike asjaolude esinemist, kuigi Riigikohus on korduvalt manitsenud tegema individuaalset otsust, mis tagaks õiglase hüvitise. Seejuures märkis ta ära, et on väga sotsiaalne isik, mistõttu tekitas viieteist ööpäevane õigusvastane üksinduses viibimine, teiste kinnipeetavatega igapäevasest suhtlemisest, telefonikõnedest, isikliku televiisori vaatamisest, kehakultuuriga selleks ettenähtud kohas tegelemisest, kauplusest soetatud lisatoidu söömisest ja kõigi teiste õiguste kasutamise võimalusest ilma jäämine tohutut nördimust, ängistust, stressi, hingelisi kannatusi ja üleelamisi ning alandas tema väärikust. Veel märkis kaebaja, et soovis kahju hüvitamist alusetu karistamise, diskrimineerimise, teadliku auja hea nime teotamise, alusetu kartserisse paigutamise ja väärikuse alandamise eest kogumis summas 50 eurot iga ööpäeva eest ning lisas, et tegemist pole ühe juhusliku eksimusega, vaid teda on üheteist õigusvastase karistuse läbi perioodil 2009-2011 järjepidevalt ja teadlikult diskrimineeritud, mistõttu tekkisid tervisehäired. 10.11.2014 koostatud täienduses (tl 25-26) jäi kaebaja selle juurde, et kahju hüvitamise suuruse kindlaksmääramisel peab tegema individuaalse otsuse. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et tema karistuste kohta esitatud väljatrükist ei nähtu käskkirjade tühistamisi ning pidas seda sooviks iseloomustada teda negatiivselt ja näidata süstemaatilise korrarikkujana. Lisaks väitis ta, et vangla pahatahtlik tegevus on viinud tema tervisliku seisundi olulise halvenemiseni, nimetas ära unetuse, stressi, peavalud, närvilisuse, valu ja pisted südames, juuste väljalangemise, pideva ärevuse ning sügisel 2011 pandud diagnoosi, mille siiani kestev ravi pole tulemusi andnud.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 12) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et jäädakse kohtueelse menetluse otsuse põhjenduste juurde. Seejuures leiti, et kaebaja pole välja toonud kahjuhüvitise suurendamist tingivaid erandlikke asjaolusid, peab ekslikult neid enda isikust tulenevateks ning lisati, et Riigikohtu praktika kohaselt võiks hüvitise suurendamise tingida vaid olukord, kui kohaldatud kartserirežiim ei vasta seadusest tulenevatele tingimustele.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Antud asjas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kaebuses nimetatud käskkiri on tühistatud ning kaebajale määratud distsiplinaarkaristus seetõttu alusetu. Seega on halduskohtul vajalik lahendada vaid küsimus, kas vastustaja poolt määratud hüvitis on piisav heastamaks selle karistusega talle tekitatud mittevaralist kahju.

5. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 7 lg-st 1 tulenevalt saab isik nõuda avaliku võima kandja õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, au või hea nime teotamise ja sõnumi saladuse rikkumise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid vastava nõude saab rahuldada vaid haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

6. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-93-09, nr 3-3-1-3-10 ja nr 3-3-1-84-10 leidnud, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on sedavõrd intensiivne vabadusõiguse piirang, et seda saab käsitleda riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 nimetatud vabaduse võtmisena, mille läbi tekitatud mittevaralise kahju heastamiseks võib nõuda rahalist hüvitist. Esimesena nimetatud lahendis on kolleegium asunud seisukohale, et üldjuhul on niisuguse hüvitise piisavaks suuruseks

100 krooni ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud päeva eest ning sellega on arvestatud kinnipeetava õiguste rikkumise ulatus, kartserisse paigutamisega kaasnevad täiendavad piirangud ja ka see, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Veel leiti neis lahendites, et kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse paigutamine pole iseenesest tema väärikust alandav. Sellest saaks rääkida vaid siis, kui kartseriga kaasnevad täiendavad kannatused ja piirangud, mis pole kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt vajalikud. Viimsena nimetatud lahendis on hüvitise niisugust suurust nimetatud juba väljakujunenud kohtupraktikaks ning kuni käesoleva ajani puuduvad Riigikohtu lahendid, mis sellist praktikat muudaks. Vastustaja poolt määratud hüvitise suurus vastab seega kehtivas kohtupraktikas tunnustatud hüvitise suurusele. Kaebaja poolt viidatud lahendi nr 3-3-1-14-06 seisukohad hüvitise suuruse suhtes ei ole antud juhul aga kohaldatavad, sest neid on Riigikohus pidanud vajalikuks oma eelnevalt viidatud hilisemate lahenditega muuta. Samuti ei ole kohaldatavad Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-10-14 seisukohad, sest selle kohtuasja sisuks polnud mitte alusetu distsiplinaarkaristuse, vaid arestimaja õigusvastaste tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine.

7. Kaebaja nõuab eelnevalt käsitletust oluliselt suuremat hüvitist, kuid pole kohtueelse menetluse taotluses ega kaebuses ja selle täienduses nimetanud ühtegi niisugust erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt pidanuks vastustaja ja saaks kohus kõrvale kalduda Riigikohtu seisukohtade alusel halduskohtu praktikas juurdunud hüvitise suurusest 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Mittevaralise kahju eest määratav hüvitis peab küll olema individuaalne otsus, kuid seejuures pole silmas peetud mitte vajadust lähtuda kaebaja iseloomust, eluviisist, suhtlemise ulatusest ja muust sarnasest ega ka õigusvastase karistuse aluseks olnud väidetavast rikkumisest, vaid üksnes neist asjaoludest, millest sai väidetav kahju tegelikult tekkida. Kaebaja poolt loetletud piirangud teiste kinnipeetavatega suhtlemisel, tuttavatele ja perekonnaliikmetele helistamisel, isikliku televiisori vaatamisel, kehakultuuriga tegelemisel selleks ettenähtud kohas ja vangla kauplusest ostetud toidu söömisel on kõik niisugused, mis ei välju kartseris kehtiva kinnipidamise režiimi raamidest ja laienevad võrdselt kõigile temaga samas olukorras olevatele kinnipeetavatele. Seetõttu ei saa nendega seotud kannatused ja üleelamised kuidagi kaasa tuua senises kohtupraktikas tunnustatust suuremat rahalist hüvitist ega anda alust kaebuse vastava nõude rahuldamiseks.

8. Kaebuse ühe alusena viidatud õigus aule ja heale nimele tuleneb põhiseaduse § 17 ning selle rikkumine seisneb isiku panemises tema au ja väärikust riivavatesse ja alandavatesse oludesse, tema kohta halvustava tähendusega hinnangute levitamises, maine kahjustamises avaliku arvamuse kaudu või muudes sarnastes tegudes, mille eesmärgiks on au, väärikuse või maine teadlik kahjustamine. Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendite seisukohad ei võimalda käsitleda kinnipeetava väärikuse alandamisena üksnes asjaolu, et distsiplinaarkaristus määrati ilma õigusliku aluseta. Seesama saab kehtida ka tema au ja hea nime teotamise suhtes. Kuna kaebaja on oma nõude esitanud konkreetse käskkirjaga õigusvastaselt määratud karistusest lähtuvalt ning nõuab kindlat summat iga alusetult kartseris viibitud päeva eest, saab hüvitise määramise aluseks olla vaid see, millist kahju sai talle just sellest karistusest tuleneda. Teiste alusetute karistuste, nende kogumi või mistahes muude sündmustega seonduv pole aga asjassepuutuv. Seega ei saa ta ka toetuda väidetele, et sarnaseid alusetuid karistusi on olnud rohkem, et distsiplinaarkaristusi kajastava väljatrüki andmed on ebaõiged ja puudulikud ning, et kogumis on tegemist tema auja hea nime riivava järjepideva pahatahtliku tegevusega, mis tekitas unetust, stressi ja muid tervisehäireid ning näitab teda süstemaatilise korrarikkujana.

9. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust pidada kaebajale vangla poolt määratud rahalist hüvitist ebapiisavaks, ebamõistlikuks ega ebaõiglaseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning riigilõivu ja koopiate eest tasumisega kantud kaebaja kokku 21,12 euro suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt hüvitamata. Viru Vangla oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente ei esitanud, mistõttu jäävad võimalikud kulud sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Taotlus kaebaja nime tähemärkidega asendamiseks on põhjendatud ja kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel rahuldamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2016 lahendiga 11.03.2016