3-14-53077/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 09.12.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-53077

Haldusasi Emmaste valla kaebus Hiiu maavanema 21.11.2014 korralduse nr 1-1/2014/212 õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja — Emmaste vald vastustaja — Hiiu Maavalitsus Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

3. Määruse ärakiri toimetada kätte kaebajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

1. Emmaste Vallavolikogu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Hiiu maavanema 21.11.2014 korralduse nr 1-1/2014/212 „Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu vastuvõtmine“ õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes. Kaebusega palutakse kohtul kontrollida kaevatavas korralduses sisalduvate kaalutluste õiguspärasust ja proportsionaalsust, osas, mis puudutab tuulegeneraatorite asukohavalikut (ala PT7), trendide ja suundumuste analüüsi tuuleenergeetikas, nõutavate kooskõlastuste olemasolu, ning planeeringu elluviimise kava. Kaebaja leiab, et kaevatav korraldus ei ole tulenevalt HMS §-st 54 õiguspärane, kuna on vastuolus PlanS § 1 lõigetega 2 ja 3, § 17 lg 2 punktiga 1 ja HMS § 3 lõikega 2, §-ga 4 ja § 16 lõikega 2. Kaebuse materjalidest ilmneb (tl 19, 36), et planeeringuala alale PT7 kavandatakse meretuuleparki (rannikust 12km kaugusele 35m sügavusele merre). Kaevatava korraldusega võeti maakonnaplaneering vastu ning otsustati korraldada planeeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande avalik väljapanek 02.12.2014 kuni 06.01.2015. Samuti määrati planeeringu ja KSH aruande avaliku arutamise ajaks 10.02.2015.

2. Ühes kaebusega on kohtule esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus. Esialgse õiguskaitse abinõuna soovitakse peatada planeeringu ja KSH aruande avalik väljapanek. Kaebaja märgib, et see on vajalik, kuna avaliku väljapaneku ajal on isikutel õigus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta ning muuhulgas ka õigus viidata menetlusnõuete rikkumistele (PlanS § 20). Selleks, et kujundada oma seisukoht planeeringumenetluse osas, peab igal ühel olema võimalus tutvuda maakonnaplaneeringu lahendusega, esitatud lahenduse kaalutletud põhjendustega, planeeringu elluviimise tingimuste ja muude planeeringulahendust selgitavate asjaoludega. Avaliku väljapaneku jooksul on kõigil võimalik avaldada planeeringu kohta oma arvamust. Avalikul väljapanekul ei ole esitatud Emmaste Vallavolikogu 27.11.2014 otsust nr 69 ja Hiiu Maavalitsuse seisukohta Emmaste Vallavolikogu 27.11.2014 otsusele nr 69. Emmaste Vallavolikogu analüüsis 27.11.2014 oma otsuses nr 69 Hiiu Maavalitsuse kirja 07.10.2014 nr 12-2/2014/353-36 ning tõi välja olulisi aspekte, mille osas soovib seisukohta planeeringu koostamise ja kooskõlastamise faasis. Nimetatud otsuse ja maavalitsuse seisukoha avalikustamine avaliku väljapaneku käigus on vajalik, et võimaldada huvitatud isikutel tutvuda kaalutletud põhjendustega ning vajadusel nendest lähtuvalt esitada oma ettepanekuid avaliku arutelu käigus.

3. Kontrollinud HKMS §-dest 37–39 ja 44 juhindudes haldusasja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis kaebuse nõuetekohasust, leiab kohus, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab kaebuse tagastamist alljärgnevalt. HKMS § 44 lõigetest 4 ja 5 tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus kaebusega halduskohtusse pöörduda teise avaliku võimu kandja vastu üksnes oma õiguste kaitseks. Sealhulgas juhul kui teise avaliku võimu kandja haldusakt takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. Seega võib kohalik omavalitsus halduskohtusse pöörduda eelkõige küsimustes, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi. Viidatud kaebeõiguse põhimõttest nähakse teatud juhtudel HKMS suhtes eriseadustega siiski ette erandeid. Üheks erandiks üldisest kaebeõigusest on PlanS § 26 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt on planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks igal isikul (ka kohalikul omavalitsusel) õigus ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Sellise erandliku kaebeõiguse eelduseks on kaevatavat planeeringulahendust kehtestav otsus.

3.1 Praegusel juhul on kaebaja vaidlustanud planeeringu vastuvõtmise korraldust, mille näol on tegemist planeerimismenetluses ühe vaheotsusega, kusjuures planeeringulahenduse lõplikku kehtestamise otsustust konkreetses planeerimismenetluses tehtud ei ole. Seega ei saa antud juhul halduskohtule kaebuse esitamise õigus tuleneda PlanS § 26 lõikest 1. Muud erandit ükski seadus käesoleva kaebuse esitamisele HKMS-st eraldiseisvalt ette ei näe. Järelikult saab kohaliku omavalitsuse kaebeõigus tuleneda HKMS-s sätestatud üldisest kaebeõiguse regulatsioonist.

3.2 Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-84-08 väljendanud seisukohta, et kaebajal lasub kohustus osutada kaebuse alusele. Samasuguse järelduse saab teha HKMS § 38 lg 1 punktist 7, mille kohaselt märgitakse kaebuses selle faktiline põhjendus. HKMS § 41 lõike 1 järgi määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. Kaebuse alusena saabki vaadelda kaebuses välja toodud põhiliste asjaolude kogumit, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kaebaja tegelikuks tahteks saab kaebuse pinnalt pidada planeeringulahendusest vastu võetud kujul vabanemist. Kaebuses ei väideta, et planeeringulahendus takistab või raskendab mistahes viisil oluliselt Emmaste valla olemuslike ülesannete täitmist. Kaebaja viitab üksnes, et kohalike omavalitsuste kooskõlastuste võtmine maakonnaplaneeringule on oluline muuhulgas põhjusel, et kohalik omavalitsus korraldab planeeringute koostamist oma haldusterritooriumiga piirnevas avalikus veekogus, kui kavandatakse ehitist, mis on kaldaga püsivalt ühendatud (PlanS § 4 lg 3). Kuna mereala ruumiline planeering seab aga tingimusi ka rannikuala kasutamiseks, võib see piirata kohaliku omavalitsuse vabadust oma territooriumi ning territooriumiga piirneva avaliku veekogu planeerimisel (tl 6). Viidatu pinnalt ei saa kaebaja olemuslike ülesannete täitmist oluliselt raskendatuks või takistatuks pidada. Kuna kaebuses ei viidata valla muudele võimalikele Emmaste valla ülesandeid puudutavale seosele planeeringuga, järeldab kohus, et valla ülesannete täitmine ei ole planeeringulahenduse tõttu takistatud ega oluliselt raskendatud. Kaebuse pinnalt, arvestades HKMS § 44 lõigetes 4 ja 5 sätestatut, saab järeldada, et kaebajal puudub kaebeõigus planeeringu vastuvõtmise korralduse vaidlustamiseks, ning see loob aluse kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel.

4. Isegi, kui kohus kaebaja tegeliku tahte määratlemisel eksib, ning isegi kui kaebajal esineb kaebeõigus, tuleb kohtul kaebus samal alusel tagastada, kuivõrd planeeringulahenduse vastuvõtmine ei kujuta sedavõrd olulist menetlusviga, mis iseenesest juba tingiks planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8-02, p 10), ning kaebuse esitamine ei ole ka seetõttu lubatav. PlanS-ga ei nähta ette mehhanismi, takistamaks planeeringumenetluse koostamisega ja selle vastuvõtmisega jätkata, kui kohalik omavalitsus ei anna maakonnaplaneeringule küsitud kooskõlastust. Vastupidi, PlanS § 17 lõike 4 sõnastusest järeldub, et kooskõlastamine PlanS § 17 tähenduses ei ole üksnes nõustumus, vaid on kooskõlastuse andja seisukoht, s.o positiivse kooskõlastamise kõrval on võimalik ka negatiivne kooskõlastus, s.o kooskõlastamata jätmine. Seesugune negatiivne kooskõlastus on planeeringu koostamise korraldajale siduv planeeringulahenduse samal kujul kehtestamise üle otsustamisel (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-1-10, p 12), ent ei kujuta endast planeeringu vastuvõtmise keeldu. Planeerimismenetluse eripärast tulenevalt on kaebajal võimalik planeeringulahendusele esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid kaitsta Siseministeeriumi poolt maakonnaplaneeringu üle teostatavas järelevalvemenetluses osaledes (PlanS § 23 lg 3 p 5). Käesolevas planeerimismenetluses tooks kaebaja keeldumine positiivse kooskõlastuse andmisest vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise. Kui maavanem planeeringu kõigele vaatamata siiski kehtestab, on kaebajal võimalik kohtu poole pöörduda juba PlanS § 26 lõike 1 alusel ning vaidlustada kehtestamise otsus ka avalike huvide kaitse motiividel. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on põhjendatud huvi olemasolul erandina õigustatud ka juhul, kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Praegusel juhul ei ole kaebaja kaebuses viidanud ühelegi niisugusele menetlusveale, mis osundaks sellisele erandlikule olukorrale.

5. Ülaltoodu tõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu, eeldades kaebuses toodud faktiliste väidete tõendatust.

6. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse funktsiooniks on seega põhivaidluse tulemuse efektiivsuse tagamine. Teisisõnu peaks esialgse õiguskaitse kohaldamine ära hoidma olukorra, kus põhivaidluse lahendamine ei ole kaebaja jaoks tulemuslik. Sellega on esialgse õiguskaitse esmaseks ülesandeks kindlustada vaieldavad õiguspositsioonid põhivaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendab kohus põhjendatud määrusega viivitamata, või kui ta peab vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada ka hiljem (HKMS § 252 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse ära-langemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kuna kaebajal puudub õigus antud kaebusega halduskohtu poole pöördumiseks.

7. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik