3-14-51387/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-14-51387

Otsuse kuupäev

9. detsember 2014

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

Gert Jostovi kaebus Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a kirja nr V

6-6/14/7203-4 õigusvastaseks tunnistamiseks ja Keskkonnaameti

kohustamiseks

otsustada

uuesti

detailplaneeringu

kooskõlastamise ning detailplaneeringu kehtestamiseks

nõusoleku andmise küsimus

Menetlusosalised

Kaebaja Gert Jostov, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Maiu Paloots

Kaasatud haldusorgan Vihula Vallavalitsus, esindaja Annes Naan

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gert Jostovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon

vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 8. jaanuaril 2015 (HKMS § 181

lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse

ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vihula Vallavalitsus algatas 11. septembri 2012. a korraldusega nr 888 Gert Jostovi

taotlusel

Võsul Laine tn 13 asuva kinnistu (registriosa nr 71031) detailplaneeringu koostamise.

Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks oli kinnistu jagamine, kruntidele ehitusõiguse

seadmine, liikluskorralduse ja tehnosüsteemide lahendamine ning vajalike kitsenduste ja

servituutide määramine (tl 9). Täpsustatud detailplaneeringuga tehti ettepanek katastriüksuse

jagamiseks kolmeks katastriüksuseks, igale krundile on planeeritud üks elamu koos

abihoonega.

3-14-51387

2. Laine tn 13 kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis, mistõttu küsis Vihula

Vallavalitsus Keskkonnaameti Viru regiooni planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p-i 3 järgset

kooskõlastust detailplaneeringule ning looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p-le 5 vastavat

nõusolekut planeeringu kehtestamiseks. Keskkonnaamet keeldus kooskõlastuse ning

nõusoleku andmisest 2. augusti 2013. a kirjaga, mille kaebaja Tartu Halduskohtus vaidlustas.

Tartu Halduskohus rahuldas 7. märtsi 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1891 esitatud

kaebuse täies ulatuses ning kohustas haldusorganit menetlustoimingut uuesti läbi viima.

3. Vihula Vallavalitsus esitas 3. aprilli 2014. a kirjaga nr 7-1.2/13/1516 Keskkonnaametile

taotluse kooskõlastada Laine tn 13, Võsu detailplaneering. Keskkonnaamet keeldus

detailplaneeringule kooskõlastuse ning planeeringu kehtestamiseks vajaliku nõusoleku

andmisest 5. juuni 2014. a kirjaga nr V 6-6/14/7203-4 (tl-d 16-22).

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. G. Jostov esitas 7. juulil 2014 Tartu Halduskohtule tuvastamis- ja kohustamiskaebuse,

olles seisukohal, et Keskkonnaameti keeldumine Laine tn 13 kinnistu detailplaneeringu

kooskõlastamisest ning planeeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest on õigusvastane (tl-

d 3-7). Kaebaja taotleb Tartu Halduskohtult Keskkonnaameti toimingu õigusvastaseks

tunnistamist ning kaitseala valitseja kohustamist Laine tn 13 kinnistu detailplaneeringu

kooskõlastamise ja selle kehtestamiseks loa andmise küsimust uuesti lahendama. Kaebuse

lahendamise raames palub kaebaja halduskohtul kontrollida asjassepuutuvate sätete, eeskätt

LKS § 14 lg 2, põhiseaduspärasust. Kaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Planeeritav maa-ala asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ning seetõttu on

detailplaneeringu kehtestamiseks Keskkonnaameti kooskõlastus PlanS § 17 lg 2 p-i 3 kohaselt

möödapääsmatult vajalik. LKS § 14 lg 1 p-st 5 tulenevalt ei saa ilma Keskkonnaameti

nõusolekuta Laine tn 13 kinnistul detailplaneeringut kehtestada. Kuna Keskkonnaamet on

tuginenud vastuolule seadusega (LKS § 14 lg 2), on keeldumine Vihula Vallavalitsusele siduv

(PlanS § 17 lg 4) ning taotletaval kujul kehtiva detailplaneeringu kehtestamine on välistatud.

4.2. Vastustaja on keeldunud detailplaneeringule kooskõlastuse andmisest LKS § 14 lg-le 2 ja

Vabariigi Valitsuse 3. juuni 1997. a määrusele „Lahemaa rahvuspargi ja Viitna

maastikukaitseala kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine“ tuginedes. Kaebaja

on seisukohal, et LKS § 14 lg 2 on ebamäärasuse tõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lisaks palub kaebaja kontrollida

halduskohtul, kas põhiseadusega on kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega ehk seadusest

madalamal astmel seisva õigusaktiga omandiõiguse (PS § 32) ning kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõiguse (PS § 154) piiramine. Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et riive

ulatuses, mille puhul on kaitseala valitsejal sisuliselt piiramatu õigus otsustada lubatavate

tegevuste üle, ei ole kooskõlas PS §-st 11 teise lausega, moonutades omandiõiguse (õigus asja

vabalt vallata, kasutada ja käsutada) olemust. Kuivõrd tegemist ei ole täpse ega selge

piiranguga, ei ole see kooskõlas PS § 3 lg-st 1 tuleneva parlamendireservatsiooniga. LKS § 14

lg-s 2 sisalduv kooskõlastuse andmisest keeldumise õiguse ulatus sõltub sellest, kuidas

määratleb Vabariigi Valitsus kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi.

4.3. Juhul, kui pidada kehtivat regulatsiooni põhiseadusega kooskõlas olevaks, on

Keskkonnaameti keeldumine detailplaneeringu kooskõlastamisest ning selle kehtestamiseks

3-14-51387

nõusoleku andmisest õigusvastane. Keskkonnaameti keelduv menetlustoiming on

õigusvastane

piisava ja kohase motiveeringu puudumise tõttu. Tuvastades, et kavandatav tegevus võib

kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärki, on sisuline kaalumine lõpetatud ja keelduv

otsus vastu võetud. Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a kirjast ei nähtu, et vaidlustatud toimingu

läbiviimisel oleks hinnatud kaebaja omandiõiguse riive proportsionaalsust (PS § 11) vastavalt

praktikas juurdunud kolmeastmelisele skeemile.

4.4. Lahemaa rahvuspargi pindala on Keskkonnaameti andmetel 72 510 ha, millest mets

hõlmab ca 34 400 ha ehk 344 000 000 m2. Antud juhul on küsimus rahvuspargis asuval

tiheasustusala detailplaneeringu kehtestamises 3523 m2

suurusel osal. Tegemist on

kaduvväikese osaga nii rahvuspargist kui sellel asuvast metsakooslusest. Detailplaneeringu

kohaselt kavandatakse vaidlusalusele krundile kolme suvilat, millega kaasnev inimmõju on

sessoonne ja madal. Seejuures ei kavandata katastriüksusel teostada lageraiet, vaid

kavandatav tegevus mõjutaks hinnanguliselt 16 puud. Kinnistul majandustegevust ei

planeerita, mistõttu on metsakoosluse võimalik ohustamine ja kahjustamine on minimaalne.

Olulist mõju ega kahju keskkonnale kavandatava tegevusega ei kaasne, mistõttu on kaitseala

valitseja keeldumine detailplaneeringu kooskõlastamisest ebaproportsionaalne.

4.5. Arvestades Keskkonnaameti keelduva otsuse siduvat ja lõplikku tagajärge, on ebaõige

jätta kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtmata erahuvid ja need avalikud huvid, mis ei

seondu keskkonnakaitsega. Ruumilisel planeerimisel võivad ka erinevad avalikud huvid, sh

kohaliku elu korraldamisega seotud ja keskkonnakaitsehuvid, olla vastuolulised ja neid tuleb

omavahel kaaluda. Kavandatav tegevus on kooskõlas maakonnaplaneeringuga ja toetab seal

käsitletud eesmärke.

4.6. Tartu Ringkonnakohus on 20. märtsi 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-07-2591 märkinud

LKS § 14 lg 2 järgse kooskõlastuse raames tehtava kaalutlusotsuse kohta: „Kui ehitis

sulandub hästi looduskeskkonda ning ehitamine ja ehitise kasutamine ei too kaasa looduslike

väärtuste hävimist, peavad ehitamise keelamiseks olema kaalukad põhjused.“ Märkimata ei

saa jätta sedagi, et tegemist ei ole metsamaaga ning selles osas on kaitseala valitseja korranud

asja eelmisel otsustamisel tehtud kaalutlusviga, minnes otsesesse vastuollu Tartu Halduskohtu

poolt

kohtuasjas nr 3-13-1891 antud juhistega.

4.7. Vaidlus puudub selles, et vaidlusaluse krundi sihtotstarve on elamumaa. Metsaseaduse

(MS) § 3 lg-te 1 ja 3 koosmõjust tuleneb, et metsa olemuslikuks tunnuseks on koosnemine

metsamaast, seega ei ole tegemist metsaga. Maakatastri erametsarakendus ega põhikaart ei

oma selles küsimuses õiguslikku tähendust. Samavõrd ebaõige on kaitseala valitseja viide

koostamisel oleva Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjale. Õigusakt,

millest kaalumisel lähtutakse, peab olema kehtiv. Teiseks ei ole Vabariigi Valitsuse

õigusaktiga võimalik muuta seaduse regulatsiooni. Kolmandaks on keeldumine

ebaproportsionaalne ka siis, kui lähtuda metsade kaitse-eesmärgist. Planeeringukohased

ehitustööd tingiksid üksnes 16 puu mahavõtmise, mis on vähem kui 15% krundil kasvavatest

puudest. Kaitseala valitseja on väljendanud nõusolekut krundile ühe hoonestusala rajamiseks,

mis tingiks seitsme puu mahavõtmise. Keskkonnaameti kirjast ei selgu, mis põhjusel on

täiendava üheksa puu mahavõtmine sedavõrd olulise keskkonnamõjuga, et kaalub üles kõik

muud era- ja avalikud huvid.

3-14-51387

4.8. Võrreldes 2. augusti 2013. a menetlustoiminguga, mis kohtuasjas nr 3-13-1891 tunnistati

õigusvastaseks, ei ole kaitseala valitseja kaalutlusõiguse teostamise lähtepunkti sisuliselt

muutnud. Endiselt lähtutakse asjaolust, et tegemist on metsaga. Tartu Halduskohus on sellele

seisukohale juba hinnangu andnud, märkides: „Seega, kohtu arvates ei ole õige lähtuda Laine

13 kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamise otsustamisel piiranguvööndi metsade

säilitamise eesmärgist“. Kuigi kinnistul asuvate puude arvu suurusjärk on tuvastatud, ei ole

hinnatud ehitamisega kaasneva negatiivse mõju olulisust. Ehitiste edaspidise kasutamise viisi

ega sellega kaasnevaid positiivseid mõjusid ei ole arvesse võetud ega põhjendatud nendega

arvestamata jätmist.

Vastustaja seisukohad

5. Vastustaja palub jätta G. Jostovi kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda (tl-d

54-61 pöördel). Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsusest nähtuvad üheselt menetlustoimingu

tegemise tagamaad ja otsuse põhjendused. Vastustaja selgitab järgmist.

5.1. Kitsendused tegevusele piiranguvööndis sätestab LKS § 31 lg 2. LKS § 31 lg 2 p 8

kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa

arvatud ajutise ehitise püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine.

Sama sätestas ka kuni 9. maini 2004 kehtinud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2 p

9. Seega sätestab kitsendused seadus. LKS alusel on Vabariigi Valitsusele antud õigus

kehtestada LKS üldreeglist erandeid kaitse-eeskirjaga. LKS § 10 lg 1 kohaselt võtab ala

kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus LKS-s sätestatud kaitse ala võtmise

menetlusega.

5.2. Kaebaja leiab, et LKS § 14 lg 2 on sedavõrd ebamäärane, et üksikisikul ei ole võimalik

avaliku organi käitumist ette näha ega oma käitumist vastavalt kujundada. LKS 4. ptk sätestab

selgelt üldised ehituspiirangud kaitsealal. Ala kaitse alla võtmisel Vabariigi Valitsuse või

keskkonnaministri poolt LKS-s kindlaks määratud menetluses määratakse ala kaitse-

eesmärgid ja kitsendused, sh kaitseala valitseja õigus otsustada juhtumipõhiselt

kaalutlusõiguse alusel. Omanik ei saa eeldada, et kõik tema poolt kavandatav saab igal juhul

heakskiidu. Arvestades kitsendustega koormatud alade mahtu, samuti asjaolu, et meid

ümbritsev keskkond on pidevas muutumises ei saa seaduste ega ka kaitse-eeskirjadega

sätestada täpseid piiranguid iga kinnistu, katastriüksuse, selle osa suhtes. LKS § 14 lg 2 alusel

tehakse juhtumipõhiselt selgeks kaitse-eesmärgid ja soovitud tegevuse mõju kaitse-

eesmärkidele ja tehakse kaalutlusotsus.

5.3. LKS § 16 lg 1 sätestab, et kaitsealal või hoiualal asuva või kaitstava looduse üksikobjekti

või püsielupaika sisaldava kinnisasja või selle osa võõrandamisel või asjaõigusega

koormamisel peab asjakohane leping sisaldama järgmist loodusobjektiga seotud teavet:

1) loodusobjekti tüüp ja nimetus; 2) loodusobjekti valitseja nimi; 3) viide loodusobjekti kaitse

alla võtmise otsusele. Keskkonnaameti hinnangul on riik eeltooduga taganud, et tavakodanik

oleks kinnistuga seotud kitsendustest teadlik juba kinnistu omandamisel ja teaks nendega

arvestada. Laine tn 13 kinnistu registriosa (registriosa number 71031) registrikaardi kohaselt

on kaebaja omandanud kinnistu 2. märtsil 2011. Kinnistusregistri kolmandasse jakku on

12. aprillil 2007 kantud märkus kinnistu koormamise kohta LKS § 16 lg-s 5 sätestatud

ostueesõigusega Eesti Vabariik kasuks. Seega nähtub ka registrikaardilt, et tegemist on

kaitsealuse maaga ja sellest tulenevalt saab tavakodanik ette näha, et omandi valdamise osas

kehtivad piirangud. LKS ning kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda täpsustav kaitse-eeskiri

on avalikult kättesaadavad Riigi Teatajas. Kaitseala piiridega saab tutvuda Maa-ameti

3-14-51387

avalikus kaardirakenduses. Olulist infot kaitstavate alade kohta saab avalikkusele

kättesaadavalt Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) infolehelt, kus muuhulgas tuuakse välja

kaitstava ala eesmärgid, olulisemad kaitse-eeskirja kohased tingimused, samuti esitatakse

kaitsekorralduskava

seis.

Lahemaa

rahvuspargi

veebilehelt

(http://www.keskkonnaamet.ee/lahe) on kättesaadav ka info rahvuspargis teostatud

inventuuride kohta ning kaitsekorralduskava seis. Seega on huvitatud isikul võimalik tutvuda

juba enne kinnistu omandamist kaitseala kaitse-eesmärke määratlevate või selgitavate

dokumentidega. Huvitatud isikul on võimalik pöörduda nõustamiseks Keskkonnaameti

kohaliku regiooni kontorisse, et saada kaitseala valitsejalt enne kinnistu omandamist või

ehitustegevuse kavandamist soovi korral kinnistuga seotud piirangute või võimaluste kohta

teavet.

5.4. Keskkonnaameti otsuses on märgitud: “LKS ei sätesta iseseisvalt täpsemaid kriteeriume,

millele peaks tuginema LKS § 14 kohane otsus. Ainus kriteerium on, et tegevus ei tohi

kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit.“ Nimetatud seisukohta on jaganud kohtud varasemates samalaadsetes vaidlustes,

näiteks Tartu Ringkonnakohus 25. septembri 2012. a otsuses nr 3-10-623.

5.5. Keskkonnaamet selgitab, et vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg-le 2 ei

kohaldata 8. ptk „Toiming“ sätteid menetlustoimingule, seega ei kohaldu HMS § 108 lg 1

menetlustoimingule. Keskkonnaameti otsuseid tulenevalt LKS §-st 14 käsitletakse

menetlustoiminguna. Kehtiv õigus ei sätesta menetlustoimingu vorminõudeid. Kohustus

põhjendada menetlustoimingut tuleneb hea halduse põhimõtetest. Nõusoleku andmine

menetlustoiminguna peab olema põhjendatud selliselt, et piisavalt oleks avatud

menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad. Menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes

haldusakti motiveeritusega võib olla madalam. Kehtiv õigus ei sätesta menetlustoimingu

vorminõudeid. Kohustus põhjendada menetlustoimingut tuleneb hea halduse põhimõtetest.

Nõusoleku andmine menetlustoiminguna peab olema põhjendatud selliselt, et piisavalt oleks

avatud menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad. Seda seisukohta on toetanud Tartu

Ringkonnakohus 28. mai 2013. a otsuses haldusasjas nr 3-12-74, 25. septembri 2012. a

otsuses haldusasjas nr 3-10-623 ning 17. aprilli 2012. a otsuses nr 3-11-382 (vaidlused on

puudutanud kaitseala valitseja nõusoleku andmisest keeldumise otsuste õigusvastasuse

tuvastamist). See tähendab, et menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti

motiveeritusega võib olla madalam. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus 14.

jaanuari 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-62-08 (vt p 10). Samuti on õiguskirjanduses jagatud

seisukohta, et menetlustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad võrreldes haldusakti

motiveerimise nõuetega. Menetlustoimingu saab lugeda motiveerituks, kui menetlusosalistele

on avatud menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad ning põhjendustest lähtub

menetlustoimingu mõju. Keskkonnaamet on menetlustoimingut põhjendades neid nõudeid ka

järginud.

5.6. Detailplaneeringualal ei ole tegemist kolme elamumaa sihtotstarbega kinnistuga, vaid ühe

elamumaa kinnistuga. Keskkonnaamet peab võimalikuks kinnistu hoonestamist ühe elamu

(või paarismaja) ja kuni kahe abihoonega. Seega saab omanik kasutada kinnistut

eesmärgipäraselt. Kinnistu omanikul ei saa olla aga ootust, et tulenevalt kinnistu

sihtotstarbest (elamumaa) on omanikul võimalus kaitsealal paiknevat kinnistut jagada ja

hoonestada vastavalt oma äranägemisele. LKS § 14 sätestab kaitseala valitsejalt nõusoleku

saamise kohustuse nii kinnistu jagamiseks, detailplaneeringu kehtestamiseks kui ka ehitusloa

saamiseks. Intensiivsest põhiõigusesse sekkumisest saaks rääkida juhul kui elamumaa

kinnistut ei võimaldataks hoonestada, antud juhul on omanikul võimalus kinnistu hoonestada.

3-14-51387

Keskkonnaamet ei nõustu, et soovitud kujul detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku

andmisest keeldumine on antud juhtumil ebaproportsionaalne ja põhjendamatu ja intensiivset

põhiseaduslikku sekkumist kaasa toov kitsendus kaebaja omandiõiguse suhtes.

5.7. Iga hoonestamine ja hoonete hilisem kasutamine muudab vaieldamatult maastikupilti ja

hävitab looduslikud kooslused. 5. juuni 2014. a otsuse p-s 3.3. on selgitatud, et detailplaani

kohaselt on planeeritav hoonete (kokku kuus hoonet) ehitusalune pind iga planeeritava

elamumaa krundi kohta 200 m2 (kokku 600 m2 kinnistu kohta, mis paikneb hajutatult kolmes

osas). Arvestades hoonetega kaasnevaid kommunikatsioone, haljastust jms ehitustegevusega

kaasnevat, laieneb ehitustegevuse ja hilisema haljastusega mõjutatud ala ligikaudu 2000 m2

(detailplaanil piiritletud planeeritav hoonestusala). Kavandatavatel kruntidel 1 ja 2 ei ole

võimalik hoonestusalasid paigutada selliselt, et ei kaasneks puude raiet. Keskkonnaameti

hinnangul ei ole ehitustegevust kinnistu hoonestamisel võimalik korraldada nii, et

metsakooslust Laine tn 13 kinnistul ei kahjustata ega mõjutata. Hoonestamisega kaasneb

puude hävimine. Maha raiutakse puud kinnistu hoonestataval osal, st otseselt hoonete alla kui

ka hoonete vahelisele alale jääval osal. Tulenevalt valitud haljastamisviisidest, kaasnevate

kommunikatsioonide (st teed jm trassid) paigutusest ja edasisest pidevast inimmõjust alal

(õueala vajadus, valgustingimuste parandamine ja hoonetele võimaliku ohu vältimiseks

teostatav raie jms) mõjutatakse ka hoonestusalaga vahetult kontaktis olevaid puid.

Ehitustegevusest ja kinnistu hilisemast kasutamisest lähtuv kahjulik mõju ilmneb edaspidi

oluliselt suuremal pinnal, kui otseselt ehitusalusel pinnal. Kolme hoonestusala rajamisel

muutub selgelt kogu kinnistu olemus. On suur erinevus maastikuilme mõttes, kas ca 3000 m2

suurusel kinnistul on kuus hoonet üle kogu kinnistu või kolm hoonet kinnistu ühes osas.

Keskkonnaamet selgitab, et nõusoleku mitteandmise peamiseks motiiviks on Võsule omase

maastikuilme (mere ja hoonestusala vahel paiknev looduslik metsapuhver) ja Võsu ajaloolise

asustusstruktuuri säilitamine kinnistul. Kolm hoonestatud kinnistut seda ei tagaks,

maastikuilme muutub õuemaade rajamisel oluliselt.

5.8. Keskkonnaamet annab planeerimismenetluses oma seisukoha, täitmaks oma kohustust

esindada nõusoleku andmise menetluses LKS-st tulenevaid avalikke huve. Seega on

Keskkonnaamet menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja ulatuses.

Keskkonnaamet ei ole keeldunud nõusolekut andmast sissesõidutee rajamiseks.

5.9. Keskkonnaameti 2. augusti 2013. a otsuses, mis Tartu Halduskohtu poolt kohtuasjas nr 3-

13-1891 kehtetuks tunnistati, lähtus Keskkonnaamet otsustamisel eelkõige kaitse-eeskirja p-st

34, mille kohaselt piiranguvööndi metsade juhtfunktsioon on looduskaitse (bioloogilise

mitmekesisuse ja rahvuspargi maastikuilme säilitamine). Kohus leidis, et kuna tegemist ei ole

metsamaaga, et ole õige lähtuda kaitse-eeskirja p-st 34. Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a

otsus ei tugine üksnes kaitse-eeskirja p-le 34. Mis puudutab kinnistul kasvavat metsa, ei saa

Keskkonnaamet kaalumisel jätta kõrvale kinnistul asuva looduskoosluse, luitemänniku

olemasolu. Asjaolu, et tegemist on elamumaaga ei muuda olematuks luitemännikut kinnistul.

Keskkonnaamet on selgitanud põhjalikult Võsu rannaala ja rannamännikute olemust miljöö

elemendina (5. juuni 2014. a otsuse p 3.1.) ja ei korda käesolevas vastuses sellega seonduvat.

Pärast Tartu Halduskohtu otsuse nr 3-13-1891 jõustumist on 1. augustil 2014 jõustunud LKS

§ 38 lg 2 muudatus, mille kohaselt rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2

tähenduses ulatub ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini. Jõustunud LKS

muudatus toob selgelt välja, et LKS § 38 kontekstis ranna ja kalda metsade kaitsmisel ei ole

looduse seisukohalt tähtsust, milline on maa sihtotstarve.

3-14-51387

5.10. LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut

vajavat tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist

või kaitstava loodusobjekti seisundit. Seega peab kaitseala valitseja nõusoleku andmisel

otsustama, kas nõusolekut vajav tegevus võib kahjustada loodusobjekti kaitse-eesmärgi

saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit ja ei saa lubada tegevust, kui kahjustamist ei

saa välistada. Tuvastamaks, kas soovitud detailplaneeringu kehtestamine võib kahjustada

loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, on kaitseala

valitseja oma otsuses välja toonud ja selgitanud kaitse-eesmärgid ehk mida antud piirkonnas

kaitstakse. Käsitletud on kaebaja taotlust, detailplaneeringu seletuskirjas esitatut ja kinnistuga

seotud asjaolusid ja jõutud 5. juuni 2014. a otsuses esitatud seisukohale. Keskkonnaamet on

seisukohal, et otsus on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud.

5.11. Keskkonnaamet nõustub, et seadusandja mõte ei ole olnud ehitamise täielik välistamine

kaitseala piiranguvööndis, sest vastupidine seisukoht muudaks asjatuks kõik kaitseala

valitsejale esitatavad kooskõlastamise taotlused. Seda printsiipi on Keskkonnaamet ka

kirjades sisalduvaid otsuseid tehes järginud. Kaitseala valitseja on pidanud lubatavaks Laine

tn 13 kinnistule ühe hoonestusala rajamist, mistõttu ei saa kaebaja rääkida absoluutsest

ehituskeelust. Hoonestustingimuste seadmisel on kaitseala valitseja lähtunud kultuuripärandi

ja maastikukaitse eesmärkidest –sh kontaktvööndi - lõunapoolse ajaloolise piirkonna miljööst,

asustusstruktuurist, arhitektuurist.

6. Kaasatud haldusorgani Vihula Vallavalitsuse hinnangul on Võsu aleviku Laine tn 13

kinnistu planeeringulahendus kooskõlas kehtiva õigusega (tl-d 41-41 pöördel). Laine tn 13

Võsu kinnistu planeerimisettepanek vastab: 1) Vihula valla ehitusmääruse § 6 lg 2 p-le 5;

2) maa katastriüksuse sihtotstarbele; 3) Vihula valla üldplaneeringuga määratud maakasutuse

juhtfunktsioonile; 4) kaitseala valitseja kooskõlastusele; 5) maakonna tasandi planeeringu

eesmärkidele. Planeeringulahendus arvestab ka avalike huvidega.

7. Vastustaja leiab, et Vihula Vallavalitsuse arvamuses esitatu ei sea kahtluse alla ega lükka

ümber Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsuse õiguspärasust (tl-d 85-85 pöördel). Vastustaja

seisukohad on järgmised.

7.1. Asjaolu, et planeering vastab valla ehitusmäärusele, üldplaneeringule, Laine tn 13

kinnistu on elamumaa ja valla ehitusmäärus lubab minimaalselt 1000 m2 suurusi krunte, ei

tähenda, et planeeringu soovitud kujul kehtestamine on automaatselt lubatav, sest kinnistu

asub Lahemaa rahvuspargis. Sellisel juhul kaotaks mõtte LKS § 14 sätetatud

detailplaneeringu kehtestamiseks kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise nõue. Kui tegemist ei

oleks kaitsealal asuva kinnistuga, oleks soovitud kujul kinnistu jagamine ja hoonestamine

lubatav (kui ei oleks muid piiranguid). Käesolevas vaidluses on tegemist looduskaitseliste

piirangutega seotud maa jagamise ja hoonestamise taotluse läbivaatamisega, kus seadus näeb

ette juhtumipõhise otsustamise ja kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise, mis peab tuginema

vastava ala kaitse-eesmärkidele.

7.2. Vihula Vallavalitsuse poolt arvamuses esitatud dokumentide loetelus ei ole märgitud, et

kohalik omavalitsus oleks planeeringut hinnanud ka looduskaitseseadusest või kaitse-

eeskirjast lähtudes. On õige, et üldplaneeringu kohaselt, mille on heaks kiitnud ka

Keskkonnaministeeriumi Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus (Valla vastuses ekslikult

nimetatud kaitseala valitseja. Kaitsealal valitseja oli 2003. aastal Lahemaa Rahvuspargi

Administratsioon, mitte Keskkonnaministeeriumi Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus) on

Laine tn 13 maakasutuse juhtfunktsioon elamumaa. Selles osas ei ole ka vaidlust ja

3-14-51387

Keskkonnaamet 5. juuni 2014. a otsuses ei näe takistust kinnistu kasutamiseks elamumaana,

sest lubatakse ühe elamu ja kuni kahe kõrvalhoone rajamist. Üldplaneering ega muu

dokument ei näe aga ette kinnistu jagamist kolmeks kinnistuks ja kõigi kolme hoonestamist ja

selles osas ei ole ka varasemad kaitseala valitsejad nõusolekut andnud.

7.3. Vihula Vallavalitsus viitab vastuses metsaseadusele, kuid ei too välja millega seoses. Ei

ole vaidlust, et MS § 3 lg 3 kohaselt ei loeta metsamaaks teiste hulgas õuemaad ja

elamumaad. MS § 1 lg-s 1 on esitatud seaduse reguleerimisala, mille kohaselt metsaseadus

reguleerib metsanduse suunamist, metsa korraldamist ja majandamist ning keskkonnale

käesoleva seaduse tähenduses tekitatud kahju hüvitamist ja sätestab vastutuse käesoleva

seaduse rikkumise eest. MS § 3 lg 3 kohaldub üksnes metsaseaduse enda rakendamisel.

Vastavad täpsemad selgitused on esitatud kohtule Keskkonnaameti 22. septembri 2014. a

vastuse p-s 2.2.7.

7.4. Vihula Vallavalitsus märgib, et planeeringulahendus arvestab ka avalikke huve, nähes ette

eraldada Laine tn 13 kinnistust 81 m2 suurune maa-ala transpordimaaks. Samas arvamuse

alguses räägitakse kolmest elamumaast suurustega 1200, 1200 ja 1123 m2 (kinnistu

kogusuurus 3523 m2). Seega ei ole Vihula Vallavalitsuse arvamuses selgust, kas

transpordimaa tekib või mitte. Keskkonnaametil ei ole vastuväiteid tee rajamiseks. Samas tee

rajamine ei eelda iseseisva kinnistu moodustamist, võimalik on seada näiteks tee servituut.

Samuti on tee võimalik rajada ka ilma kolme hoonestusala moodustamata. See on lahendatav

valla ja kinnistu omaniku kokkuleppel, servituutide seadmisel omanike notariaalsel

kokkuleppel.

8. Kaebaja leiab vastuses vastustaja seisukohtadele, et kehtiv regulatsioon on põhiseadusega

vastuolus ning asja lahendamisel tuleks LKS § 14 lg 2 kohaldamata jätta (tl-d 77-79).

Vaidlustatud toimingut tuli motiveerida sarnaselt haldusaktiga ning kaitseala valitseja otsustus

keelduda nõusoleku ja kooskõlastuse andmisest on õigusvastane piisava ja kohase põhjenduse

puudumise tõttu. Kaitseala valitseja on toimingu tegemisel pannud toime olulisi

kaalutlusvigu. Keelduv otsustus on motiveerimata ning ebaproportsionaalne kitsendus kaebaja

omandiõigusele. Kaitseala valitseja ei ole lähtunud Tartu Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3-

13-1981 antud juhistest ega võtnud arvesse kaebaja huve ning õigusi. Kaitseala valitsejale

kooskõlastamiseks esitatud planeeringulahendus on kooskõlas Vihula Vallavalitsuse

ehitusmäärusega, katastriüksuse sihtotstarbega, Vihula valla üldplaneeringuga ning Lääne-

Virumaa maakonnaplaneeringuga, ja selle kooskõlastamisest keeldumist õigustavaid

kaalukaid põhjuseid ei esine.

9. Vastustaja leiab täiendavas vastuses, et põhjendatud ei ole menetluskulude väljamõistmine

vastustajalt kokku suuremas mahus kui 1575 eurot (tl-d 93-95 pöördel).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. G. Jostov vaidlustas Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsuse nr V 6-6/14/7203-4. Kaebaja

nõuab Keskkonnaameti poolt Laine tn 13, Võsu kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamisest

ning detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest keeldumise õigusvastasuse

tuvastamist, samuti Keskkonnaameti kohustamist Laine tn 13 kinnistu detailplaneeringu

kooskõlastamise ja selle kehtestamiseks loa andmise küsimust uuesti lahendama. Kaebuse

lahendamise raames palub kaebaja halduskohtul kontrollida asjassepuutuvate sätete, eeskätt

LKS § 14 lg 2, põhiseaduspärasust.

11. Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles, kas kohaldatavad normid on põhiseaduse

3-14-51387

vastased (I). Seejärel uurib kohus, kas Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest keeldumine

on kaebaja õigusi ning avalikke huve arvestades seaduslik ja kaalutletud (II). Järgmisena

lahendab kohus kaebaja kohustamiskaebuse (III) ja lahendab taotlused (IV).

I

12. Kaebaja on seisukohal, et LKS § 14 lg 2 on ebamäärasuse tõttu vastuolus PS § 13 lg-s 2

sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lisaks palub kaebaja kontrollida, kas põhiseadusega on

kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega omandiõiguse (PS § 32) ning kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõiguse (PS § 154) piiramine.

13. LKS § 14 lg 2 sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta LKS § 14 lg-s 1

nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava

loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse

eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

LKS § 14 lgs 2 märgitud väljend „kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse

eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit“ on üldsõnalisuse tõttu vastuolus

PS § 13 lg-ga 2. Kohus nõustub vastustajaga, kelle hinnangul annavad looduskaitseseadus ja

kaitse-eeskirjad selged ning mõistetavad piirangud tegevusele kaitsealal. LKS § 14 lg 2

kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul kaitseala valitsejal kooskõlastuse andmise kaalumisel

hinnata, kas kavandatav ehitustegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti seisundit või

kaitse-eesmärgi saavutamist. Seadusandja mõte ei olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala

piiranguvööndis, sest vastupidine seisukoht muudaks asjatuks kõik kaitseala valitsejale

esitatavad kooskõlastamise taotlused. LKS § 14 lg 3 kohaselt võib kaitseala valitseja

tegevuste kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.

14. PS § 32 lg 2 annab igaühele õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning

sellekohased kitsendused peab sätestama seadus. Omandiõiguse teostamine (omandi vaba

kasutamine) on demokraatlikus ühiskonnas, kus tuleb tagada ka teiste ühiskonnaliikmete

õiguste ja üldiste huvide kaitse (nt PS § 19 lg 2, § 32 lg 2 viimane lause), alati teatud määral

piiratud või kitsendatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2009. a otsus asjas nr

3-08-922). Küll võivad need kitsendused konkreetsel juhul suuresti erineda, piirates omandi

valdamist, kasutamist ja käsutamist erinevas ulatuses, rohkem või vähem intensiivselt. Muu

hulgas võib omandi vaba kasutamine olla kitsendatud looduskaitselistel eesmärkidel (eelkõige

kohustades kasutama vara ainult teatud moel või hoiduma vara teatud moel kasutamisest).

Riigikohtu halduskolleegium on 11.oktoobri 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-07, p-s

10 asunud seisukohale, et üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud

keskkonnakaitserežiimi täitmist ning LKS-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks

olema tingimata riigi omandis. LKS on ette näinud, et avalik huvi võib kaaluda üles omaniku

huvi.

15. LKS § 4 lg 2 sätestab, et kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete

kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse

loodust. Kaitsealaks on LKS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ka rahvuspargid. LKS § 26 lg 1 sätestab, et

rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud

keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.

Rahvuspargis võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd

(LKS § 26 lg 3). Piiranguvöönd on kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on

lubatud, arvestades LKS-ga sätestatud kitsendusi (LKS § 31 lg 1). LKS § 31 lg 2 sätestab

tegevused, mis piiranguvööndis on keelatud, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti.

3-14-51387

Muuhulgas on LKS § 31 lg 2 p 8 alusel keelatud ka ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise,

püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Eeltoodut arvestades

tulenevad kitsendused tegevuseks kaitsealal seadusest. Looduskaitseseadus sätestab

üldprintsiibina piiranguvööndis ehitamise keelu. LKS annab volituse Vabariigi Valitsusele

kehtestada LKS üldreeglist erandeid sh ehitamiseks, kaitse-eeskirjaga. Kaitse-eeskirjaga antud

erandid on soodsamad kui LKS sätestatud piirangud. Vähem intensiivseid põhiõiguste

piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses

oleva volitusnormi alusel ka määrusega (Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kohaldatavad normid ei ole põhiseadusega vastuolus ega

too ka konkreetsel juhul kohaldamisel kaasa põhiseadusevastast tulemust.

II

16. Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks on loodud Lahemaa

rahvuspark (LKS § 26 lg 2 p 1). Vaidlust ei ole selles, et G. Jostovile kuuluv Laine tn 13

kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri on

kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. juuni 1997. a määrusega nr 109. Erinevalt

loodusreservaadist (LKS § 29) ja sihtkaitsevööndist (LKS § 30) on piiranguvööndis üldjuhul

majandustegevus lubatud. See tuleneb ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p-dest 28–34,

milles on sätestatud rahvuspargi piiranguvööndi kaitsekord. Piiratud ulatuses on lubatud

looduskaitsenõuetega kooskõlas olev majandustegevus ja loodusvarade kasutamine (p 30),

samuti kaitseala valitseja nõusolekul ehitamine (p-d 31, 32). Asja materjalidest nähtuvalt on

Laine tn 13 katastriüksuse sihtotstarve elamumaa. Kaitse-eeskirja p-i 31 alapunktist 1

tulenevalt ei ole ka sellisele maale ehitamine välistatud, sest rahvuspargi valitsejal on õigus

anda nõusolek ehitamiseks maale (välja arvatud rannal ja kaldal).

17. PlanS § 17 lg 2 p-st 3 tulenevalt kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav kohalik

omavalitsus enne planeeringu vastuvõtmist detailplaneeringu asjaomase riigiasutusega, kui

planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti

kultuurimälestis või selle kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd. LKS § 14 lg 1 p 5

kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti

kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut

ja üldplaneeringut. LKS § 21 lg 1 kohaselt on kaitseala, hoiuala, püsielupaiga ja kaitstava

looduse üksikobjekti valitseja Keskkonnaamet.

18. Poolte vahel pole vaidlust selles, et detailplaneeringu kehtestamiseks oli Keskkonnaameti

kooskõlastus möödapääsmatult vajalik. Samuti puudub vaidlus selles, et Keskkonnaameti

keeldumine on Vihula Vallavalitsusele siduv ning taotletaval kujul on detailplaneeringu

kehtestamine välistatud.

19. Kaebaja taotleb kohtult Keskkonnaameti toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse

kohaselt peab HMS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel olema toiming kooskõlas õigusaktidega. HMS

§ 108 lg 1 sätestab, et kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu

kirjalikku põhjendamist. Kohus nõustub vastustaja, et vastavalt HMS § 106 lg-le 2 ei

kohaldata HMS 8. ptk „Toiming“ sätteid menetlustoimingutele.

20. Kohus on seisukohal, et Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsuse nr V 6-6/14/7203-4 puhul

on tegemist menetlustoiminguga. Keskkonnaamet ei kooskõlastanud planeeringu menetleja

poolt esitatud tingimusi soovitud kujul ning esitas omapoolsed tingimused, milliste täitmisel

3-14-51387

on Võsul Laine tn 13 asuva kinnistu hoonestamine lubatav. Keskkonnaamet selgitas

vaidlusaluse otsuse p-s 7, et Keskkonnaamet nõustub ühe üksikelamu ja abihoone

kavandamisega kinnistu Laine tänava poolsesse ossa kavandatava krundi nr 3 hoonestusalale

varasemalt ehitustegevusest mõjutatud kohta. Alternatiivina peab Keskkonnaamet

võimalikuks ka detailplaanil krundi nr 3 hoonestusalal varasemalt ehitustegevusest mõjutatud

kohta elamu ehitamist paariselamuna koos kahe abihoonega. Planeeritavate hoonete

katusekalle kavandada kahepoolse kaldega vahemikus 32–45 kraadi. Lubatud on vaid

üksikute puude raie kavandataval ehitusalusel alal (tl 21 pöördel). Kohtu hinnangul on

tegemist tingimusliku kooskõlastusega, mis on toimelt sarnane kooskõlastuse andmisest

keeldumisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-1-10,

p 12). Keskkonnaamet 5. juuni 2014. a otsuses ei näe takistust kinnistu kasutamiseks

elamumaana, sest lubatakse ühe elamu ja kuni kahe kõrvalhoone rajamist. Üldplaneering ega

muu dokument ei näe aga ette kinnistu jagamist kolmeks kinnistuks ja kõigi kolme

hoonestamist ja selles osas ei ole ka varasemad kaitseala valitsejad nõusolekut andnud.

21. Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsuses sisalduv tingimuslik kooskõlastus on

menetlustoiming, mitte haldusakt, kuid on siiski halduskohtus eraldiseisvalt vaidlustatav.

Kuna Keskkonnaameti keeldumine nõusoleku andmisest välistab kohaliku omavalitsuse poolt

detailplaneeringu kehtestamise, on isikul kaebeõigus ka üksnes Keskkonnaameti keeldumise

vaidlustamiseks. Selline hinnang on kooskõlas ka pikaajalise kohtupraktikaga (nt Riigikohtu

16. jaanuari 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-41-13, p 19; 21. septembri 2011. a otsus asjas nr 3-

3-1-5-11, p 17; 15. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11-12; 2. märtsi 2006. a

otsus asjas nr 3-3-1-79-05, p 9). Menetlustoimingute põhjendamise nõuet ja selle ulatust ei ole

haldusmenetlust reguleerivates üldseadustes eraldi käsitletud, kuid praktikas on leitud, et see

tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest ning eriti halduskohtus iseseisvalt vaidlustatavaid

menetlustoiminguid tuleb põhjendada isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral

(nt Riigikohtu 3. detsembri 2012 . a otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 23; 14. jaanuari 2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10).

22. Kaebaja on seisukohal, et Keskkonnaamet ei ole kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud

kaebaja huve ega õigusi. Keeldumine on selgelt ebaproportsionaalne, kaalutlusõiguse

teostamisel on tehtud olulisi minetusi, mistõttu on vaidlustatud toiming õigusvastane.

Kaitseala valitsejale kooskõlastamiseks esitatud planeeringulahendus on kooskõlas Vihula

Vallavalitsuse ehitusmäärusega, katastriüksuse sihtotstarbega, Vihula valla üldplaneeringuga

ning Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringuga ja selle kooskõlastamisest keeldumist

õigustavaid kaalukaid põhjuseid ei esine.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus toimingu

õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusõiguse

reeglite järgimist haldusorgani poolt. Antud juhul pidi Keskkonnaamet kaaluma kaebaja kui

kinnistu omaniku õigusi koosmõjus loodusobjekti kaitse eesmärgiga.

24. Kohtu hinnangul on Keskkonnaamet kaalutlusotsust teostades lähtunud kinnistuomaniku

huvist jagada Laine tn 13 kinnistu läbi detailplaneeringu kolmeks elamumaa kinnistuks ja

igale kinnistule püstitada elamu koos kõrvalhoonega. Keskkonnaamet on põhjendanud, miks

ei ole Laine tn 13 kinnistu detailplaneeringu kohane hoonestamine kooskõlas looduskoosluste

kaitse, maastikuilme hoiu ja ajaloolise asustusstruktuuriga. Asjaolu, et planeering vastab valla

ehitusmäärusele, üldplaneeringule, Laine tn 13 kinnistu on elamumaa ja valla ehitusmäärus

lubab minimaalselt 1000 m2 suurusi krunte, ei tähenda, et planeeringu soovitud kujul

kehtestamine on automaatselt lubatav, sest kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis. Tegevuste

3-14-51387

kavandamisel tuleb arvestada nii looduskaitseseadusega kui ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eeskirja tingimustega. Kaalutlused, millest Keskkonnaamet on vaidlusalust otsust tehes

lähtunud, on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Esineb vastuolu detailplaneeringu seletuskirja ja detailplaani vahel kruntide arvu ja

pere-elamumaakruntide suuruse osas. Kui kinnistut soovitakse siiski jagada vastavalt

detailplaneeringule, ei ole Keskkonnaametil vastuväiteid kinnistu jagamisele, kuid

Keskkonnaamet ei nõustu detailplaanil nimetatud kruntide nr 1 ja 2 baasil tekkivatele

katastriüksustele, millele ehitusõigust ei saa lubada, elamumaa sihtotstarbe

määramisega.

2) Kaitseala valitseja on olnud järjepidevalt seisukohal, et kogu kinnistu hoonestamine ei

ole põhjendatud, kuid on pidanud võimalikuks kinnistu hoonestamist Laine tänava

poolses osas.

3) Kinnistul ei ole eluhooneid ajalooliselt paiknenud.

4) Kuigi Laine tn 13 kinnistu sihtotstarve on elamumaa, on kinnistu kaetud puudega ja

oma olemuselt mets (luitemännik). Kinnistu looduslik seisund vastab kõlvikuliselt

metsamaa tunnustele. Laine tn 13 kinnistu on kogu ulatuses Natura 2000 erametsamaa

toetusõiguslik ala. Kaitse-eeskirja punktis 34 sätestatud metsa kaitse-eesmärkidest

tulenevalt on rahvuspargi valitseja seisukohaks läbivalt olnud, et sõltumata

metsatüübist, liigilisest koosseisust, vanuselisest struktuurist ja nn väärtusklassist, on

igal kasvaval metsakooslusel oluline roll piirkonna looduse ja maastiku

mitmekesistamisel, arvestades metsa pinnase-, vee-, samuti bioloogilise

mitmekesisuse kaitse rolli. Ehitamine metsamaale ei ole kaitse-eeskirjas otseselt

keelatud, kuid ehitusalade rajamine metsakoosluse hävimise ja metsamaa kõlviku

vähenemise arvelt peab olema äärmiselt põhjendatud. Hoonete püstitamine krundi nr 1

ja 2 kavandatavatele hoonestusaladele on oluline negatiivne mõju nii metsakooslusele

(mets kui kooslus hävib nii otseselt ehitusalusel pinnal kui nendega piirneval alal) kui

ka metsakoosluse hävimise läbi maastikuilmele (ca 200-aastane luitemännik kui

oluline Võsu maastikuilmet kujundav element hävib kavandatavatel ehitusalustel

pindadel ja nendega piirneval alal). Eeltoodut arvestades ei ole Keskkonnaameti

hinnangul põhjendatud ehitustegevus luitemännikus ja puude raie krundil 1 ja 2.

5) Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p-i 28 kohaselt on rahvuspargi piiranguvöönd

rahvuspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus

majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ning selle alusel kaitse-

eeskirjas kehtestatud tingimustega. Kaitse-eeskirja p-de 2 ja 28 kohaste

kultuuripärandi ja pärandkultuurmaastike kaitse-eesmärkide saavutamiseks on oluline

maastikuilme ja väljakujunenud asustusstruktuuri hoidmine ning ehitamise

kavandamisel tuleb arvestada piirkonnas väljakujunenud ehitustraditsioonidega (sh

arhitektuursete põhilahenduste, hoonete mahtude ja paigutuse, materjalikasutuse jms).

6) Asustusstruktuuri kaitse rahvuspargis tähendab ajaloolise asustusstruktuuri hoidmist,

mistõttu uute hoonestusalade moodustamise korral tuleb arvestada, et need oleks

kooskõlas väljakujunenud asustusstruktuuriga. Seega lähtuvalt kaitse-eesmärkidest on

elamualade laienemine lubatud vaid kohtades, kus see on kooskõlas ajaloolise

asustusstruktuuriga ja negatiivne mõju tuvastatud ajaloolistele struktuuridele puudub

või on väheoluline. Uued hooned ei tohi minna vastuollu ajaloolise kontekstiga ja

hakata selle üle ruumiliselt või visuaalselt domineerima. Laine tn 13 kinnistu

detailplaneeringu kohane hoonestamine ei ole kooskõlas ajaloolise

asustusstruktuuriga. Kolm uut hoonestusala moodustatakse ajaloolise krundijaotuse

järgi nn neljandasse ritta, mis on olnud ajalooliselt hoonestamata, jäädes väljapoole

väljakujunenud ehitusjoont. Võttes arvesse, et tegu on krundiga, millel on peetud

3-14-51387

lubatavaks hoonestuse rajamist ja kinnistul esineb varasemat ehitustegevust veehoidla

(käesolevaks ajaks vare) ja müügikioski näol, on võimalik lubada ehitamist kinnistu

ehitustegevusest mõjutatud alale, mis ei oma olulist negatiivset mõju

asustusstruktuurile.

7) Detailplaneeringu elluviimisel Laine tn 13 kinnistu osas muutub maastikuilme oluliselt

vähemalt detailplaneeringuga paikneva hoonestusala ulatuses (ca 2000 m2 ehk ca 60%

kinnistust). Kinnistul paiknev metsamaa kõlvik asendub õuemaa kõlvikuga, millel

paikneb hajusalt kuni kuus hoonet, sh kuni kolm elamut, mis hakkavad ruumiliselt ja

visuaalselt domineerima maastikuilmes. Laine tn 13 kinnistu hoonestamise korral

soovitud mahus laieneb asustusala oluliselt mere suunas ja seda kinnistul paikneva

loodusliku koosluse – keskmiselt 200-aastase luitemänniku, mis on väga oluline

maastikuilmet kujundav element Võsu asulamiljöö ranna-alal, arvelt.

25. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlustatud Keskkonnaameti keeldumine

detailplaneeringu kehtestamisele nõusoleku andmisest (tingimuslik kooskõlastus) oli

motiveerimata. Nähtuvalt keeldumise otsusest (tl-d 16-22) on keeldumise otsustust

põhjendatud nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Lähtudes 5. juuni 2014. a otsuse sisust, on

Keskkonnaamet kohtu hinnangul piiranguvööndisse ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel

kaalutlusõigust teostanud lähtudes looduspargi põhieesmärgi kui loodusobjekti kaitse-

eesmärgi saavutamise vajadusest ja HMS § 4 lg-st 2, mis sätestab, et kaalutlusõigust tuleb

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Keskkonnaamet on lähtunud ka

asjaolust, et seadusandja mõte ei ole olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala

piiranguvööndis. Konkreetset juhtu arvestades on vastustaja analüüsinud ka Lahemaa

looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu. Seega on vastustaja oma kaalutlustes

lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi

eripära arvestades. Kohus möönab, et Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a tingimuslik

kooskõlastus võinuks olla motiveeritud praegusest ulatuslikumalt ja selgemalt, kuid

mõnevõrra pinnapealsele sõnastusele vaatamata on Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsusest

antud juhul leitavad peamised põhjendused ning põhjendamispuudused pole takistanud

kaebajal halduskohtusse pöördumist ega muutnud seda ülemäära keeruliseks.

III

26. Kaebaja on kohtule esitanud mh kohustamiskaebuse. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1

sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu

kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega peaks

kohustamiskaebuse rahuldamiseks olema Laine tn 13, Võsu kinnistu detailplaneeringu

kooskõlastamisest ning detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest keeldumine

õigusvastane. Kohus leidis eelnevalt, et Keskkonnaameti 5. juuni 2014. a otsus ei olnud

õigusvastane. Kaebaja kohustamiskaebus jääb seetõttu rahuldamata.

IV

27. Eelneva põhjal jääb G. Jostovi kaebus rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi

3-14-51387

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole kohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, seega jäävad menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda. Arvamuse andmiseks kaasatud Vihula Vallavalitsuse võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik