3-13-14/103 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 09.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-14 Haldusasi Evgeny Danilovi kaebus Viru Vangla 18.10.2012. a käskkirja nr 6-3/1632-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Evgeny Danilovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Evgeny Danilov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus muutmata. 2. Jätta E. Danilovi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.01.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla karistas 18.10.2012. a käskkirjaga nr 6-3/1632-D (tl 14-16) E. Danilovit Viru Vangla kodukorra p-s 8.2.5 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud E. Danilovi süü teise kinnipeetava löömises 31.08.2012, 01.09.2012 05.09.2012 ja 08.08.2012 mitmel korral ülaselja piirkonda ja vastu kaela, mis on vangla sisekorra raske rikkumine ja milline tegu ohustab oluliselt vangla julgeolekut ja üldist turvalisust, millest tulenevalt pidas menetleja kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamist vajalikuks ja põhjendatuks.

2. Viru Vangla jättis 28.11.2012. a vaideotsusega nr 6-2/400-1 (tl 13-13p) rahuldamata E. Danilovi vaide (tl 10-12p) 18.10.2012. a käskkirja nr 6-3/1632-D kehtetuks tunnistamiseks ning tagastas E. Danilovi vaide tööle määramise 04.10.2012. a käskkirja nr 6-2/1467-T (tl 17) vaidlustamise osas. Viru Vangla 31.01.2013. a otsusega nr 6.-12/400-2 (tl 26) parandas Viru Vangla 28.11.2012. a vaideotsuse resolutsiooni teise lause ilmse ebatäpsuse ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt tagastas vangla E. Danilovi vaide töölt kõrvaldamise käskkirja vaidlustamise osas. 3. E. Danilov esitas 30.12.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2), milles ta palus tühistada Viru Vangla 18.10.2012. a käskkiri nr 6-3/1632-D, ennistada ta tööle ja maksta talle välja saamata jäänud töötasu. Kaebaja leidis, et vangla rikkus distsiplinaarmenetluse käigus vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-t 2, kuna jättis ta alustatud distsiplinaarmenetlusest koheselt teavitamata. Kaebaja arvas, et tema tegu oli valesti kvalifitseeritud vägivalla kasutamisena, sest tema poolt kaaskinnipeetava löömine oli sõbralik nali. Kaebajale jäi ebaselgeks, miks tuvastati vägivalla kasutamine distsiplinaarmenetluse, kuid mitte karistusseadustiku (KarS) § 121 tähenduses. 4. Tartu Halduskohus tagastas 22.01.2013. a määrusega (tl 18-19) E. Danilovi kaebuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 04.06.2013. a määrusega (tl 60-62p) E. Danilovi määruskaebuse osas, millega tagastati Viru Vangla 18.10.2012. a käskkirja nr 6-3/1632-D tühistamise nõue ning muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata. Tartu Halduskohus võttis 29.11.2013. a määrusega (tl 91-92) menetlusse E. Danilovi kaebuse Viru Vangla 18.10.2012. a käskkirja nr 63/1632-D tühistamiseks. 5. Viru Vangla esitas 21.01.2014 vastuse (tl 98-98p), milles ta palus jätta E. Danilovi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja leidis, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt ning vaidlustatud haldusakt vastab õiguspärase haldusakti tunnustele. Vastustaja hinnangul tagati kaebajale ärakuulamisõigus ning ta on seda võimalust ka kasutanud. Vastustaja leidis, et kaebaja tõlgendus VangS § 64 lg 2 ls 1 osas ei ole korrektne, kuna norm ei sätesta teavitamise tähtaega, vaid teavitamine peab toimuma sellise ajavaruga, et isikul oleks võimalik kujundada seisukoht ja anda selgitusi menetluses. Vastustaja selgitas, et esmalt kontrolliti, kas kaebaja tegevuses (kaaskinnipeetava löömises) võivad esineda KarS §-s 121 sätestatud kuriteo tunnused ning kui vangla julgeolekuosakond tuvastas 02.10.2012, et kaebaja tegu ei täida KarS §-s 121 sätestatud süüteo objektiivset koosseisu ja tegi ettepaneku antud intsidendi osas läbi viia distsiplinaarmenetlus, misjärel teavitati kaebajat 03.10.2012 tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest. Vastustaja viitas, et vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra p-le 8.2.5 oli kinnipeetaval isikul keelatud kasutada teise inimese suhtes vägivalda ning ka ühiskonnas ei ole n.ö nalja pärast kellegi löömine lubatav. Vastustaja leidis, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne võrreldes teo raskuse ja asjaoludega. 6. 13.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E. Danilovi täiendav arvamus (tl 124-124p), milles ta leidis, et vangla vastus ei ole esitatud õigeaegselt, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Lisaks leidis kaebaja, et vangla arvamus on põhjendamatu, kuna ta ei ole VangS § 64 lg-t 2 valesti tõlgendanud. Kaebaja jäi seisukohale, et vanglal ei ole õigust distsiplinaarkorras karistada õigusrikkumise eest, mis kuulub kriminaalmenetluse seadustiku jurisdiktsiooni alla, ja mille käigus on leitud, et tema teo osas puudub alus kriminaalasja algatamiseks. 7. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014. a otsusega (tl 128-130) E. Danilovi kaebuse rahuldamata. 2

Kohus märkis, et alates 24.09.2012 kaalusid vangla julgeolekuosakonna ametnikud kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamist, mille ajendiks oli julgeolekuosakonna spetsialisti A. Nisu poolt 24.09.2012 tehtud ettekanne nr 4002 (tl 109) ning kontrollimise käigus selgus, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus alus, mistõttu tegi julgeolekuosakond 02.10.2012 ettepaneku (tl 111) viia kaebaja suhtes läbi distsiplinaarmenetlus. Teatis (tl 112) alustatud distsiplinaarmenetluse kohta toimetati kaebajale kätte 04.10.2012, mistõttu leidis kohus, et kuna distsiplinaarmenetlust oli alustatud 02.10.2012, siis ei saa pidada 04.10.2012 teavitamist alustatud distsiplinaarmenetlusest koheseks VangS § 64 lg 2 mõttes. Samas asus kohus seisukohale, et juhul, kui alustatud distsiplinaarmenetlusest teavitatakse isikut mitte koheselt, kuid mõistliku aja jooksul pärast selle alustamist ning enne distsiplinaarkaristuse otsuse määramist, ei ole tegemist VangS § 64 lg-st 2 tuleneva eesmärgi rikkumisega. Kohtu hinnangul ei nähtu toimiku materjalidest, et distsiplinaarmenetluse algatamisest sai kaebaja teada pärast 18.10.2012, vaid distsiplinaarmenetluse käigus andis kaebaja 08.10.2012 juhtunu kohta omapoolsed selgitused, millega vastustaja on arvestanud nii distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 107-108p) kui ka vaidlustatavas käskkirjas. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et isegi siis, kui vastustaja ei teavitanud kaebajat vastavalt VangS § 64 lg-le 2 distsiplinaarmenetluse algatamisest koheselt, ei võinud selline asjaolu mõjutada asja otsustamist. Kohus märkis, et kehalise väärkohtlemise alla kuulub teiste isikute löömine, mistõttu ei tohi kaaskinnipeetavad üksteist lüüa. Kannatanu selgitusel ei olnud kaebaja löögid küll tugevad, kuid tekitasid talle ebameeldivaid tundeid, millest nähtub kohtu hinnangul, et löömine oli isiku tahte vastane ja löömise pärast sai isik kannatada pigem vaimselt kui füüsiliselt, mida samuti kinnitavad tema poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitused. Asjaolu, et kaebaja pidas löömist sõbralikuks naljaks, ei muuda kohtu hinnangul tema tegevust kaaskinnipeetava suhtes vastuvõetavaks. Kohtu arvates on vaidlustatavas käskkirjas vastustaja õigesti kvalifitseerinud kaebaja 31.08.2012, 01.09.2012, 05.09.2012, ja 08.08.2012 teod vägivaldseks käitumiseks ning tuvastanud kodukorra p 8.2.5 süülise rikkumise. Kohus selgitas, et KarS §-s 121 sätestatud objektiivse kooseisu puudumine ei tähenda, et isik vabaneb vastutusest vägivalla kasutamise eest VangS § 63 lg 1 mõttes. Kohus märkis, et KarS § 121 objektiivne koosseis näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või muu kehalise väärkohtlemise tagajärjel valu tekitamise eest, mistõttu võetakse isik kriminaalkorras vastutusele, kui tema tegevuse (s.h löömise või peksmise) tagajärjel on tekitatud kannatanule tervise kahjustamine või valu, kuid haldusmenetluse käigus selgus, et KarS §-s 121 kirjeldatud tagajärg ei saabunud. Kohus märkis, et kodukorra p-i 8.2.5 rikkumise eelduseks on löömine või peksmine iseenesest. Kohus tõdes, et kaebaja on kinnipeetav, kelle kohustuseks on olla vangla teenistujatega, ka teiste isikutega viisakas ja täita vangistusõigust reguleerivaid õigusakte, millest tulenevalt, valides, kuidas käituda kaaskinnipeetavatega, peab kaebaja juhinduma nii KarS-st kui ka vangistust reguleerivatest õigusaktidest. Kohtu arvates on kaebajale määratud karistus, 45 ööpäevaks kartserisse paigutamine, toimepandud süüteoga proportsionaalne ning vastab vangistuse täideviimise eesmärkidele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. E. Danilov esitas 26.03.2014 apellatsioonkaebuse (tl 138-139p), milles ta palub Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus üle vaadata ja leiab, et tema kaebus on põhjendatud. Kaebaja märgib, et otsuse p-s 2 esitab kohus kaebaja seisukohta ebaõigesti, kuna ta on enda kaebuses märkinud, et kõik toimunu oli sõbralik nali, mitte peksmine. Kaebaja leiab, et tema suhtes on rikutud VangS § 64 lg-t 2, mistõttu on kohatud spekulatsioonid tõlgendamisest ja õigusest anda selgitusi. Kaebaja märgib, et ta ei ole löönud, nagu kohus nimetab, kuid hingelised 3

kannatused ei ole aluseks viia läbi distsiplinaarmenetlust ning löökide korral esineks põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks tingimusel, et ta põhjustas kannatused vägivaldselt, mille on vangla julgeolekuspetsialist välistanud. Naeruväärne on väide otsuse p-s 10, et talle on määratud 45-ööpäevane kartserikaristus, mis näitab kaebaja arvates, et kohus ei lugenud asjaolusid ja on eelarvamuslik või tähelepanematu otsuse tegemisel. Kaebaja märgib, et otsusest ei nähtu tema arvamust vastustaja poolt vastuse hilinenult esitamise kohta. 9. Viru Vangla esitas 08.05.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 167-167p), milles ta palub jätta E. Danilovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus muutmata. Vastustaja hinnangul kohaldas halduskohus õigesti nii materiaalkui ka menetlusõigust. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuse p-s 2 on kohus refereerinud kaebust ja halduskohtu käsitlus vastab kaebuse sisule. Vastustaja on seisukohal, et kaebajat teavitati VangS § 64 lg 2 sätte mõttes koheselt, kui selgus, et tema tegu ei vasta KarS-is kirjeldatud süüteo tunnustele ning seda menetletakse distsiplinaarrikkumisena, järgides ka VangS § 64 lgs 4¹ sätestatud tähtaegu. Vastustaja märgib, et kuna kinnipeetava tegu vastas vangla kodukorras sätestatud keelu rikkumisele, siis tõi see kaasa distsiplinaarmenetluse. Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole kaebaja karistust pidanud naeruväärseks, vaid proportsionaalseks toimepandud rikkumisega, mis tähendab mõõdukooskõlalisust ja võrdelisust. Vastustaja märgib, et ta vastas kaebusele tähtaegselt, kuna halduskohtu 29.11.2013. a määrus edastati talle kohtu poolt 07.01.2014 e-kirjaga. 10. E. Danilov esitas 24.11.2014 täiendava arvamuse, milles ta jääb seisukohale, et kuna kohus on otsuses märkinud, et kaebaja on kandnud karistusena 45 ööpäeva kartseris, siis ei ole kohus olnud otsuse tegemisel piisavalt tähelepanelik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 12. Kaebaja tegude suhtes KarS § 121 tunnustel kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ei saa veel järeldada, et kaebaja vabaneks vastutusest ka vangistust reguleerivate õigusaktide alusel. Viru Vangla kodukorra (kuni 30.10.2012 kehtinud redaktsioonis) p 8.2.5 järgi on kinni peetavatel isikutel keelatud kasutada teiste isikute suhtes vägivalda. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega selles, et kaebaja teod on kvalifitseeritavad vägivaldse käitumise, mitte sõbraliku naljana, ega pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi vastavas osas korrata. Kaebaja vastupidine arvamus ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite valguses põhjendatud. 13. Vangistusseaduse § 64 lg 2 sätestab: „Kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et kinnipeetavat tuleks distsiplinaarmenetlusest informeerida samal tunnil või isegi päeval, mil otsustatakse selle algatamine. Sättest saab järeldada vaid keeldu, läbi viia distsiplinaarmenetluse toiminguid ilma, et isikut oleks tema suhtes käimas olevast distsiplinaarmenetlusest teavitatud ning kohustust, isik distsiplinaarmenetluse jooksul ära kuulata. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on eelmainitud alusel võimalik tühistada aga vaid siis, kui taoline menetluslik rikkumine mõjutas asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatud. Ka ei olnud kaebaja teavitamine distsiplinaarmenetlusest VangS § 64 lõikes 2 sätestatuga vastuolus. Julgeolekuosakonna spetsialist E. Nõmme tegi 02.10.2012. a õiendis ettepaneku distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks (tl 111). Teade distsiplinaarmenetluse alustamise kohta on koostatud päev 4

hiljem, 03.10.2012 ning kaebajale üle antud 04.10.2012 (tl 112). Kuna distsiplinaarmenetluse alustamine on kaalutlusotsus, ei ole õige järeldada, et see pidi valmima ettepaneku tegemisega samal päeval. Ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et otsustus ongi tehtud päeval, mil on koostatud ka teade distsiplinaarmenetluse alustamise kohta. Asjaolu, et teade anti kaebajale tutvumiseks üle 04.10.2012, mitte 03.10.2012, ei oma mingit tähtsust, kuna asja materjalidest ei nähtu, et teate koostamise ning kaebajale üleandmise vahepealsel ajal oleks kaebaja teadmata teostatud mingeidki distsiplinaarmenetluse toiminguid. 14. Õige on kaebaja väide, et halduskohus eksis, märkides, et kaebajat karistati distsiplinaarsüüteo eest 45-ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebajat karistati noomitusega. Seda enam on siiski lõppjäreldusena põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebajale määratud karistuse raskus ei ole kaebaja süütegu arvesse võttes ebaproportsionaalne. 15. Kaebaja väitel ei arvestanud halduskohus otsuses kaebaja taotlusega jätta vangla 21.01.2014. a vastus tähelepanuta, kuna see esitati hilinenult. Vastustaja on seisukohal, et vastus kaebusele esitati tähtaegselt, kuna halduskohtu 29.11.2013. a määrus edastati vastustajale alles 07.01.2014. a e-kirjaga. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Halduskohtu 29.11.2013. a määruse (tl 91) kohaselt pidi vastustaja esitama vastuse kaebusele 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Toimikus on istungisekretär J. Mooseli 02.12.2013. a e-kiri, millega saadeti Viru Vangla infomeilile halduskohtu määrus koos kaebuse tõlkega (tl 93). Viru Vangla üldosakonna referent K. Kask on 03.12.2013. a e-kirjaga kinnitanud määruse, kaebuse ja kaebuse tõlke kättesaamist (tl 93). Samal kuupäeval on kaebajale väljastusteatega väljastatud halduskohtu 29.11.2013. a määruse tõlge (tl 93p). Toimikust ega kohtuinfosüsteemist ei nähtu, et pärast 03.12.2013 oleks halduskohus saatnud vanglale korduva e-kirja. Seega pidi vangla esitama halduskohtule vastuse hiljemalt 18.12.2013. Faktiliselt on vangla vastanud 21.01.2014 ehk ca üks kuu hiljem. Haldusasja toimikust ilmneb, et halduskohus ei ole vastustaja poolt vastuse esitamisega hilinemisele tähelepanu pööranud ning on pärast vastuse saamist jätkanud haldusasja menetlemist, määrates kaebuse lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning tehes teatavaks otsuse teatavaks tegemise aja (tl 119). 16. Ringkonnakohus on seisukohal, et ei vangla vastuse viibimine ega halduskohtu tegevus kaebuse menetlemisel anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. HKMS § 69 lg 1 järgi võib kohus enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega annab HKMS § 51 lg 4 kohtule võimaluse pikendada enda määratud menetlustähtaega ka vaikimisi. Ringkonnakohus leiab, et kuna halduskohus ei olnud Viru Vangla vastuse saamise ajaks veel kirjalikus menetluses otsuse teatavaks tegemise aega määranud, ei põhjustanud seletuse hilisem esitamine menetluse sellist viibimist, mis õigustanuks vangla seletuse tähelepanuta jätmist. Lisaks on kohtul halduskohtumenetluses HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt uurimiskohustus, mille järgi tagab kohus asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 58 järgi võib kohus nõuda menetlusosaliselt asja lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu saab haldusorganil eeldada ning haldusorgan on kohustatud andma teavet kohtu määratud tähtaja jooksul. Käesoleval juhul oli vangla teave vajalik asja õigeks lahendamiseks, mistõttu on põhjendamatu kaebaja väide, nagu ei pidanuks halduskohus vastustaja seletusega arvestama. 5

17. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6