3-13-1011/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 9. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1011 Haldusasi Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a käskkirja nr 6-2/286 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. septembri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Indrek Jatsõšõni Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. septembri 2013. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 8. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 6-2/286 tunnistati kinnipeetav Indrek Jatsõšõn süüdi Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. nõuete rikkumises ja karistati kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt hoidis I. Jatsõšõn oma valduses temale mittekuuluvaid esemeid: üks liigne habemelõikur Gillete Fusion, habemelõikur Gillete Mach 3, mustad sõrmikud, spordikindad ja valget värvi sõel. Distsipliinirikkumine avastati 17. jaanuaril 2013 kella 00.50 ajal. 2. I. Jatsõšõn esitas Tartu Vanglale vaide, milles taotles eelnimetatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla 24. mai 2013. a vaideotsusega nr 1-11/185-2 jäeti vaie rahuldamata.

1. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a käskkirja nr 6-2/286 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatav käskkiri õiguspärane, kuna see ei ole selge ja üheselt mõistetav. Käskkirja esimese lõigu kohaselt on tegemist kinnipeetav I. Jatsõšõni distsiplinaarasjaga temale mittekuuluvate esemete hoidmise ja nendest mitteteatamise süüdistuses. Kaebaja on aga süüdi tunnistatud kodukorra p 7.2.6. rikkumises, mille kohaselt kinni peetaval isikul on keelatud teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju. Kaebaja ei ole käskkirjas nimetatud esemeid laenanud ega ajutiseks kasutamiseks võtnud. Ajutiseks kasutamiseks võtmise välistab kaebaja karistuse pikkus, mis on üle kaheksa aasta. Ta omandas leitud asjad aastatel 2009-2012 teiste kinnipeetavate käest, kes on praeguseks Tartu Vanglast vabanenud. Kõik käskkirjas nimetatud esemed on kaebaja käes olnud kauem kui kuus kuud. Distsipliinirikkumine on aegunud ja selle eest karistamine ei ole õiguspärane. Käskkirjas nimetatud esemeid ei leitud varasematel läbiotsimistel vangla ametnike lohakuse tõttu. 17. jaanuaril 2013 leiti esemed juhuse läbi, kuna kaebaja oli kartseris. Kui kaebaja ei oleks kartseris olnud, siis ei oleks Tartu Vangla ametnikud neid asju leidnud. 4. Tartu Halduskohus jättis 11. septembri 2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt mõistis vastustaja kaebaja vaiet osaliselt valesti. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole toime pannud tegu, milles teda süüdistatakse, vaid on läbivalt tunnistanud, et tema valduses ja kasutuses olid esemed, mida ei ole kantud tema isiklike asjade nimekirja. Määrava tähtsusega ei ole asjaolu, kas kaebaja omandas käskkirjas nimetatud esemed või võttis need oma ajutisse kasutusse. Mõlemal puhul on tegemist Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. rikkumisega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai esemed kaaskinnipeetavatelt nendega sõlmitud tehingute alusel, mistõttu on kaebajale õigesti süüks arvatud Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. nõuete süüline rikkumine. Vaidlustatava käskkirja sisus puudub vastuolu, kaebajale esitatud süüdistus ja tehtud otsus on kooskõlas. Õiguslikku tähendust omab dokumendi sisu, mitte dokumendi pealkiri. Kaebaja tunnistas kohtuistungil Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. tahtlikku rikkumist, kinnitades, et ta teadis, et kinnipeetavale on keelatud teistelt kinnipeetavatelt esemeid omandada, kuid tegi seda ikkagi (tl 78). Tõendatud on vastustaja seisukoht, et käskkirjas nimetatud esemeid kaebajal 18. oktoobril 2012 ei olnud ning kaebaja on esemed saanud pärast seda kuupäeva. Vanglaametnike ettekannetes nr 3571 ja 3571-A (tl 27-28) on loetletud 18. oktoobril 2012 toimunud läbiotsimisel avastatud esemed, mida kaebaja hoidis kambris, kuid mis ei kajastunud kinni peetava isiku asjade ühtses nimekirjas. Nende hulgas ei ole 15. veebruari 2013. a käskkirjas nimetatud esemeid. Sellega on tõendatud, et 18. oktoobril 2012 kaebajal neid esemeid ei olnud. Kaebaja väited esemete omandamise aja ja viisi kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Väide, et esemeid ei leitud korduvatel läbiotsimistel ametnike lohakuse tõttu, ei ole usutav. 18. oktoobril 2012 toimunud läbiotsimise kohta koostatud ettekannetest nähtub, et kaebaja asjad on läbi vaadatud ja nimekirjaga võrreldud väga põhjalikult. Ära on märgitud sellised nimekirja kandmata esemed nagu plastikkausid ja -karbid, esmaabikott, kosmeetikakott, lauamängud, plätud. Puudub mõistlik seletus, miks vanglaametnikud märkasid neid esemeid, aga ei märganud nimekirja kandmata kindaid, habemelõikureid ja sõela. Esemete kaebaja kätte jõudmise aega ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kuid see ei ole ka vajalik. Olenemata sellest, kas kaebaja omandas esemed või võttis need oma ajutisse kasutusse, toimus see pärast 18. oktoobrit 2012. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus 15. veebruaril 2013, seega on ajavahemik rikkumise toimepanemise ja karistuse määramise vahel väiksem kui kuus kuud. Kaebaja distsipliinirikkumine avastati 17. jaanuaril 2013, seega on ajavahemik rikkumisest teadasaamise ja karistuse määramise vahel väiksem kui üks kuu. Seega määrati distsiplinaarkaristus vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega järgides. 2

Võlaõiguses on nii laenamine kui kasutusse võtmine kestvustehingud, mis lõpevad asja tagastamisega. Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. tervikteksti ja eesmärgi kontekstis võib eseme omandamise keeldu mõista ka nii, et keelatud on mitte ainult eseme omandamine kui ühekordne akt, vaid ka keelatud viisil omandatud eseme jätkuv omamine. Seda arvestades on kodukorra p 7.2.6. rikkumise korral tegemist vältava teoga. Vältava süüteo toimepanemine jätkus ka distsipliinirikkumise avastamise ajal. Seega ei oleks distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud aeg möödunud ka juhul, kui esemed oleksid omandatud kaebaja poolt nimetatud aegadel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtule teada, et avatud eluosakonnas on kinnipeetaval võimalik peita asju erinevatesse kohtadesse või hoida neid väljaspool kambrit. Kuna kaebaja paigutati kartserisse, oli ta sunnitud paigutama kõik oma esemed kartseri lattu, mis hõlbustas ametnike poolt keelatud esemete avastamist. Avatud eluosakonnas on 22 elukambrit, pesuruum, duširuum, köök, mänguruum, televiisori vaatamise ruum, mistõttu on ametnikel raskendatud keelatud esemete pikaajaline avastamine. Nimetatud asjaolu kinnitab kaebaja seisukohta, et leitud esemed olid tal juba ammu olemas ja neid ei avastatud. Seetõttu ei ole halduskohtu otsus arvestades olemasolevat teavet väljatoodud asjaolu osas põhjendatud ja kaalutletud. Kaebaja soovib, et kohus nõuaks Tartu Vanglalt välja kinnipeetavate Elar Leht, Kristjan Vaher ja Kaupo Fedulajevi isiklike asjade ühtse nimekirja, kuna kaebajalt võeti ära esemed, mis kuulusid nimetatud isikutele. Isiklike asjade nimekirjad tõendaksid äravõetud asjade päritolu ning lükkaksid ümber halduskohtu seisukoha, et kaebaja omandas esemed või võttis need oma ajutisse kasutusse pärast 18. oktoobrit 2012. 6. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas või mis põhjusel peaks halduskohtule teada olema, et avatud osakondades viibivatel kinnipeetavatel on võimalik asju peita erinevatesse kohtadesse ka väljaspool elukambrit. Kaebaja avaldatust võib aru saada selliselt, et 18. oktoobril 2012 teostatud läbiotsimise ajal olid 17. jaanuaril 2013 läbiotsimisel avastatud kaebajale mittekuuluvad esemed peidetud väljapoole elukambrit ja sellepärast neid 18. oktoobril 2012 ei avastatudki. Isegi juhul, kui kaebaja väidetu vastaks tõele, et muuda see halduskohtu otsuse lõppjäreldust, et sõltumata kaebaja poolt temale mittekuuluvate esemete omandamise ajahetkest on kaebaja toime pannud Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6 rikkumise, kuna omandamine võib olla ka keelatud viisil omandatud eseme jätkuv omamine. Sellele seisukohale ei ole kaebaja sisuliselt vastu vaielnud, mistõttu tuleb tema poolt alles apellatsioonkaebuses esitatud selgitus jätta tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et I. Jatsõšõni apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11. septembri 2013. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 3

8. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtu seisukohta, et kaebajalt äravõetud esemete puhul oli tegemist temale mittekuulunud esemetega ja seega oli tegemist keelatud esemetega. Sisuliselt on kaebaja seisukohal, et need esemed olid tal juba ammu olemas ja seega on halduskohus ekslikult leidnud, et need esemed on kaebaja poolt omandatud pärast 18.10.2012. Seejuures on kaebaja viidanud, et keelatud esemeid on võimalik peita ka teistesse kohtadesse peale kambri. Ringkonnakohus kaebaja taolise seisukohaga ei nõustu. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale mittekuulunud asjad avastati kartseri laos kaebaja esemete kontrollimisel. Seega ei olnud need peidetud kusagile mujale, vaid olid enne kaebaja kartserisse paigutamist tema kambris ja seoses kaebaja kartserisse paigutamisega anti need kartseri lattu hoiule. Nagu nähtub distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 30-31), on kaebajat keelatud esemete omamise eest distsiplinaarkorras karistatud kokku kolmel korral ja ühel korral on piirdutud vestlusega. Viimane analoogne rikkumine fikseeriti 18.10.2012. Arvestades seda, et vastustaja ametnikele oli teada asjaolu, et kaebajal võib olla temale mittekuuluvaid keelatud esemeid, siis on ebatõenäoline, et läbiviidud läbiotsimiste käigus ei avastatud kõiki kaebajal leiduvaid keelatud esemeid. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebaja omandas temalt 17.01.2013 äravõetud keelatud esemed pärast 18.10.2012 toimunud läbiotsimist. 9. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks rahuldada kaebaja taotlust vastustajalt välja nõuda teiste kinnipeetavate isiklike asjade nimekirju. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kellelt kaebaja need esemed omandas, vaid ainult see, et need esemed ei kuulunud talle, mille kaebaja on ka ise omaks võtnud. Peale selle ei oma asjade omandamise aja tuvastamine mingit tähtsust, kuna keelatud viisil asjade omandamine ja nende omamine moodustavad ühe distsipliinirikkumise ja kaebajat on selle eest õigustatult karistatud distsiplinaarkorras. Seega tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 10. Kuna kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest siis asjas menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Einar Vene Agu Timmi 4