Legislator Case Law & Legislation
3-13-1854/22 AI generated

3-13-1854/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

Case Number 3-13-1854/22
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Legislator headnote

AI generated

3-13-1854/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Keywords

AI generated
reimbursement of costs right to price reduction extortion of excessive official fees bait pricing petition for bankruptcy forfeit money
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

8. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1854 Haldusasi Aleksei Pokrase kaebus Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses kaebaja käekella lõhkumisega 24.03.2013 toimunud läbiotsimise käigus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Tagastada Aleksei Pokrasele 11.05.2014. a kirja lisana ringkonnakohtule esitatud 16.04.2013. a ostutšekk.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 17.01.2014. a otsus osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt A. Pokrase kasuks välja 26 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Aleksei Pokrase kasuks välja 16 (kuusteist) eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 17.01.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 08.12.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 27.03.2013 Tallinna Vanglale avalduse, milles selgitas, et 24.03.2013 toimunud läbiotsimise käigus lõhuti tema käekella sekundiosuti, ning nõudis käekella remontimist või kahju hüvitamist summas 40 eurot. Pärast kahju hüvitamise

2

taotluse käiguta jätmist vangla poolt esitas A. Pokras 29.05.2013 täienduse, milles andis selgitusi kella margi ja vanuse kohta.

2. Tallinna Vangla rahuldas 02.08.2013. a otsusega kahju hüvitamise taotluse osaliselt ning otsustas A. Pokrasele hüvitada käekella väärtuse vähenemise summas 10 eurot.

3. A. Pokras esitas 03.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt õiglase kahjuhüvitise väljamõistmiseks käekella lõhkumise eest. Kaebaja taotles ka Tallinna Vangla 02.08.2013. a otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt vangla tuvastas, et käekella Qmax Quartz Watch DBA487 parandamise kulud ületavad kella omaväärtuse, milleks kaebaja on nimetanud 40 eurot, vastustaja aga keskmiselt 26 eurot. Vangla otsuses esitatud põhjendused pole veenvad ning moonutavad põhimõtet, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Vangla on eriteadmisi omamata asunud käekella väärtust hindama eraldi osadena, mille tulemusena ei ole kaebajal lõppkokkuvõttes võimalik taastada esialgset olukorda. Arvestades kõiki kulusid, mis kaasnevad kella parandamise või uue kella soetamisega, ei ole vangla pakutud 10 eurot õiglane hüvitis. Tallinna Halduskohus edastas 09.09.2013. a määrusega kaebuse Tartu Halduskohtule.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 17.01.2014. a otsusega kaebuse ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 26 eurot. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et 24.03.2013 toimunud läbiotsimise käigus kambris nr 459 kukkus vaidlusalune kell põrandale ning selle sekundiseier läks kinnitusest lahti ja liikus mööda kella. Sellest lähtuvalt on kaebajal põhiseaduse (PS) §-st 32 ning riigivastutuse seaduse (RVastS) §-dest 7 ja 8 tulenev kahju hüvitamise nõudeõigus Tallinna Vangla vastu. Kaebajal puuduvad kella maksumuse kohta tõendid, kuid ta märkis, et kell on talle 09.11.2012 saadetud maksikirjaga ning see oli ostetud novembris 2012. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kella margiks on Omax Quartz, mitte Qmax Quartz. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 6 tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kohus luges haldusasja materjalide ja kaebaja selgituse alusel tõendatuks, et tegemist oli kantud või vähekantud kellaga. Kaebaja märgitud kahju suurus 40 eurot ei ole mõistlik, mistõttu lähtus kohus kahju suuruse kindlakstegemisel veebilehel www.omaxshop.com avaldatud Omax Quartz meeste käekellade erinevate mudelite keskmisest maksumusest 19–24 USA dollarit, s.o 13,81–17,45 eurot; veebilehel http:// www.osta.ee on meeste uue käekella Omax hind 6,50 eurot ning kaupluses on Omax Quartz meeste käekellade erinevate mudelite hinnad vahemikus 20– 27,83 eurot. Lähtudes eeltoodust on kaebajale tekkinud kahju summa 26 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla 14.02.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus vääralt materiaalõiguse norme kohaldanud. Kaebaja märkis vaid paljasõnaliselt, et tema käekell oli uus, ostetud 2012. a novembri alguses ja selle väärtuseks oli 40 eurot. Ei ole usutav, et ei ole säilitatud käekella ostutšekki, kui kell osteti vähem kui neli kuud enne kahju tekitanud läbiotsimise teostamist. Vastustaja juba hüvitas kaebajale 10 eurot. Seega leidis kohus vaidlustatavas otsuses sisuliselt, et tekkinud kahju suuruseks on 36 eurot (10+26). Arvestades aga kohtu poolt välja toodud kaalutlusi ja seisukohti, ei vasta nimetatud hüvitis ilmselgelt kaebajale tekitatud varalise kahju suurusele. Varaline kahju seisnes käekella väärtuse vähenemises, mitte kella hävimises. Kaebajal on seda võimalik endiselt eesmärgipäraselt kasutada ning ainuüksi sekundiseieri puudumine

3

kella kasutamist ei takista. Vaatamata sellele, et kohtu hinnangul oli tegemist kantud või vähekantud kellaga, asetas kohus väljamõistetud hüvitisega kaebaja olukorda, milles tal on võimalik osta täiesti uus käekell ning välja mõistetud hüvitisest jääks ülegi, arvestades kohtu poolt välja toodud uute samalaadsete käekellade maksumust. Seega on kohus kaebaja põhjendamatult paremasse olukorda asetanud. Kohus pole kuidagi põhjendanud, miks tuleb kaebajale hüvitada just 26 eurot. Ka ei ole välja toodud, millises kaupluses maksavad Omax Quartz meeste käekellad vahemikus 20–27,83 eurot. Kohaseks hüvitiseks on 10 eurot.

6. A. Pokras palub oma 04.05.2014. a vastuses halduskohtu otsuse jõusse jätta. Vastuse kohaselt mõistis halduskohus õigesti lisaks juba üle kantud 10 eurole kaebajale hüvitiseks 26 eurot. Kaebajal oli vaja just toimivat sekundiseierit, kuna ta tegi füüsilisi harjutusi teatud arvu sekundite järel. Pärast seda, kui kaebaja kirjutas kaebuse, paigutati tema kell lattu ja tema isiklike asjade nimekirja kirjutati, et kell on katki ja seda laost enam ei väljastata. Taotluse peale kaebajale kella ei väljastatud ning ta oli sunnitud paluma oma naisel talle uue kella osta, sest kaebaja ei saa 2018. aastani kellata vanglas istuda. 16.04.2013 ostis kaebaja naine uue kella, mis maksis 34,95 eurot ning mille ta saatis Tallinna Vanglasse maksikirjaga, makstes paki eest umbes ühe euro. Seega uue kella soetamise kulu ongi

36 eurot. Kaebaja palub hüvitise kanda oma naise I.M. arvele.

A. Pokras esitas 11.05.2014 taotluse, et kohus võtaks vastu koopia ostutšekist, mis tõendab uue kella ostmist kaebaja naise poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tagastab kõigepealt kaebaja poolt 11.05.2014. a kirja lisana ringkonnakohtule esitatud 16.04.2013. a ostutšeki, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Toimiku materjalidest nähtuvalt käib vaidlus Omax Quartz Watch DBA487 marki meeste käekella keskmise maksumuse üle, mis osteti kaebaja enda andmetel 2012. a novembri alguses (tl 24). Ringkonnakohtule 11.05.2014. a kirja lisana edastatud ostutšekk ei käi viidatud marki kella ostmise kohta 2012. aastal, vaid selle järgi on kell ostetud 16.04.2013. Samuti ei nähtu sellelt, et ostetud oleks täpselt sama marki kell, mis 2012. aastal ning lisaks sellele on tšekil kirjas, et summa eest 34,95 eurot osteti nii kell kui ka lisavarustus. Seega ei ole sellel märgituga võimalik tõendada kaebaja väidet, et ka 2012. a ostetud meeste käekell Omax Quartz Watch DBA487 maksis rohkem, kui keskmiselt 26 eurot.

Lisaks sellele jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuses esitatud taotluse kohustada Tallinna Vanglat kandma hüvitisesumma tema naise arvele. Sellist taotlust, kanda hüvitisesumma kellegi teise arvele ei esitanud A. Pokras Tallinna Vanglale saadetud kahjunõudes ega ka halduskohtule esitatud kaebuses. Samuti ei ole A. Pokras esitanud apellatsioonkaebust halduskohtu 17.01.2014. a otsusele osas, mis puudutas hüvitisesumma väljamõistmist Tallinna Vanglalt kaebajale endale. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus sellise taotluse sisuliseks menetlemiseks ja ringkonnakohus jätab viidatud taotluse tähelepanuta.

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tartu Halduskohtu 17.01.2014. a otsus tühistada osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 26 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt Aleksei Pokrase kasuks välja 16 (kuusteist) eurot. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 17.01.2014. a otsus muutmata.

4

9. Ringkonnakohus nõustub vastustaja kriitikaga halduskohtu vaidlustatud otsuse kohta väite osas, et halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei arvestanud kaebajale hüvitisesumma väljamõistmisel seda summat (10 eurot), mille vastustaja oma 02.08.2012. a vastusega A. Pokrase kahju hüvitamise taotlusele kaebajale juba hüvitas, olukorras, kus halduskohus oma otsuses nõustus vangla poolt tuvastatuga, et uus meeste käekell Omax Quartz Watch DBA487 maksab keskmiselt 26 eurot. Kui halduskohus leidis, et vaidlusaluse käekella maksumus on uuena 26 eurot ja see summa ongi hüvitise summa, mis tuleb kaebajale kella lõhkumise eest välja maksta, siis oleks halduskohus pidanud otsuse tegemisel arvestama ka seda, et vastustaja on kaebajale tekkinud kahjusummast juba 10 eurot hüvitanud ja seega saaks täiendav, kohtu poolt väljamõistmisele kuuluv hüvitis olla maksimaalselt 16 eurot. Tulenevalt RVastS § 8 lg-st 1 hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Ka VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2004. a lahendis nr 3-3-1-64-02 on samuti märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Vaidlusaluses otsuses on halduskohus aga sisuliselt leidnud, et olenemata sama marki uue kella keskmisest maksumusest, milleks on 26 eurot, ja mille halduskohus on otsuse p-s 19 ise kaebajale tekkinud kahju summaks nimetanud, tuleb kaebajale tegelikult hüvitada 36 eurot (vangla poolt välja mõistetud 10 eurot pluss halduskohtu otsusega välja mõistetud 26 eurot). Sellise suurusega hüvitis ei vasta ilmselgelt asja materjalidega tõendatud ja kaebajale tekitatud varalise kahju suurusele ning halduskohus ei ole vaidlusaluses otsuses ka põhjendanud, miks enda poolt tuvastatut eirates kuulub kaebajale kokku hüvitamisele siiski

36 eurot ja mitte 26 eurot. Eeltoodu tõttu tuleb halduskohtu vaidlusalune otsus selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mitte 26 eurot, vaid 16 eurot lisaks sellele summale (10 eurot), mille Tallinna Vangla varasemalt kaebajale ise hüvitas.

10. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole asjas vaidlust selle üle, et A. Pokrasele kuuluv meeste käekell Omax Quartz Watch DBA487, mis oli ostetud 2012. a novembris, kukkus 24.03.2013 Tallinna Vanglas toimunud läbiotsimise käigus maha ja selle tulemusel läks käekella sekundiseier kinnitusest lahti. Seega tekkis A. Pokrasele Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tulemusel varaline kahju. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja hindas talle tekkinud varalise kahju suuruseks 40 €, kuid ei esitanud selle väite tõendamiseks ühtegi sisulist tõendit. Samas väidab vastustaja oma apellatsioonkaebuses, et halduskohus ei ole välja toonud missugustest kaalutlustest või kriteeriumitest lähtudes ta hüvitise summa suuruse kindlaks tegi ja seetõttu on kohtu poolt kindlaks tehtud hüvitisesumma 26 eurot ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult suur. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu ja leiab, et halduskohus on kaebajale kuuluva käekella Omax Quartz Watch DBA487 keskmise müügihinna õigesti kindlaks teinud, arvestades muuhulgas vastustaja enda varasemaid seisukohti ja vastustaja poolt halduskohtule kella võimaliku maksumuse kohta esitatud tõendeid (tl 2pöördel, 20pöördel, 26-29). VÕS § 127 lg-st 6 tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Halduskohus lugeski põhjendatult haldusasja materjalide ja kaebaja selgituse alusel tõendatuks, et kahju tekkimise hetkel oli tegemist kaebaja poolt vähekantud kellaga, mille väärtuse väljaselgitamisel ei saa

5

aga lähtuda kaebaja tõendamata väitest, et see kell maksis uuena 40 eurot, mistõttu lähtus kohus kahju suuruse kindlakstegemisel veebilehel www.omaxshop.com avaldatud Omax Quartz meeste käekellade erinevate mudelite keskmisest maksumusest (19,00-24,00 USA dollarit, so 13,81-17,45 eurot; veebilehel http:// www.osta.ee on meeste uue käekella Omax hind 6,50 eurot ning kaupluses on Omax Quartz meeste käekellade erinevate mudelite hinnad vahemikus 20-27,83 eurot). Nagu juba varem märgitud, oli Tallinna Vangla ise kaebajale

10 euro suurust hüvitist välja makstes kindlaks teinud, et sama marki meeste käekell maksab uuena keskmiselt 26 eurot, esitades halduskohtule ka eeltoodut kinnitavad hinnapäringute vastused (tl 26-29). Seega ei ole põhjendatud vastustaja väide, et halduskohtu poolt kindlakstehtud ja kaebajale tema käekella lõhkumisega tekkinud kahjusumma suurus 26 eurot on ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult suur ning vaidlusalusest otsusest ei nähtu, kuidas halduskohus sellise kahjusummani jõudis.

11. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla seisukohaga, et kaebaja kaebus suurema hüvitisesumma saamiseks tuleks üldse rahuldamata jätta, sest vastustaja poolt A. Pokrasele juba hüvitatud 10 eurot ongi piisav hüvitis kella lõhkumise eest tulenevalt sellest, et talle tekkinud varaline kahju sai seisneda üksnes käekella väärtuse vähenemises. Apellatsioonkaebuse kohaselt Tallinna Vangla tegevuse tulemusel kaebaja asi (käekell) ei hävinud, vaid seda on võimalik endiselt eesmärgipäraselt kasutada, sest ainuüksi käekella sekundiseieri puudumine kella kasutamist ei takista, mistõttu ei oleks ka õigustatud Tallinna Vanglalt samaväärse käekella maksumuse väljamõistmine.

Ometi on halduskohus välja mõistetud summat arvestades asetanud A. Pokrase olukorda, mil tal on võimalik osta täiesti uus käekell. Tulenevalt RVastS § 8 lg-st 1 hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. VÕS § 128 lg-te 2 ja 3 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ning otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

Nagu juba märgitud, ei vaidlusta vastustaja oma süüd kaebajale varalise kahju tekitamises ning asja materjalidest nähtuvalt põhjustas selle 24.03.2013 kaebaja kambris toimunud läbiotsimine, mille käigus kukkus seinale riputatud kaebaja käekell sealt alla põrandale ja põrandalt üles võttes selgus, et kella sekundiosuti on kinnitusest lahti ja liigub vabalt mööda kella (tl 2 ja 15). Seda, et seinalt kukkumise tagajärjel tekkis kaebaja käekellal just selline puudus, kinnitab ka kaebaja ise oma avalduses vanglale (tl 22) ja selle täienduses (tl 24).

Viimatimainitud 28.05.2013. a täienduses selgitas A. Pokras ka seda, et käekella lõhutud sekundiosuti segab teiste kellaosutite liikumist, st kell „jääb maha“ ning tal ei ole sekundiosuti puudumise tõttu võimalik kasutada kella näitu spordiharjutuste sooritamiseks, mis oli üks kella soetamise eesmärk. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märkis kaebaja, et tegelikult võeti see konkreetne kell temalt vanglas üldse ära ja paigutati lattu ning ei anta seda talle kambrisse põhjendusega, et tegemist on katkise kellaga. Eelnimetatud asjaoludele ei ole vangla vastu vaielnud ega neid väiteid ka kuidagi ümber lükanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellekohased väited, et kõnealune kell on tegelikult katki ja seda ei saa reaalselt kasutada, kuna sekundiosuti on kella sees lahti ja segab sellega teiste kellaosutite liikumist, põhjustades nii vähemalt vale kellanäidu, usutav ja põhjendatud, sest sellise tagajärje tekkimine (lahtine kellaosuti, mis aeglustab teiste osutite liikumist kellas või takistab seda nii, et kell jääb löögi tekkimise hetke seisuga üldse seisma) juhul, kui kell kukub kõrgelt maha, on tavapärane ja ilmselt võiks seda kinnitada iga keskmine mõistlik inimene, kellel on kell kunagi näiteks seinalt vms. maha kukkunud.

6

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus Tallinna Vangla seisukohaga, et antud juhul ei ole vajadust ega alust mõista kaebajale kokku välja sellist hüvitisesummat, millega kaebaja saaks osta uue samasuguse käekella, vaid piisaks ka juba kaebajale vangla poolt hüvitatud

10 eurost, sest kellal on ju minutija tunniosutid terved, so seda kella on võimalik ajanäitajana endiselt eesmärgipäraselt kasutada, mistõttu saaks tekkinud varalise kahjuna kõne alla tulla vaid kaebaja vara (käekell Omax Quartz Watch DBA487) halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemist kajastav summa. Juhul, kui kaebajale väljamõistetava hüvitise suuruseks jääks üksnes 10 eurot, siis ei saa selle summaga luua kaebaja jaoks sarnast varalist ja faktilist olukorda, nagu oli enne 24.03.2013 toimunud läbiotsimist, so olukorda, kus tal oli olemas kõigi töötavate osadega ja õiget aega näitav töökorras käekell Omax Quartz Watch DBA487.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/