3-13-1341/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

05. detsember 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1341

Haldusasi M.J.i

kaebus Maksuja Tolliameti 11.06.2013 maamaksuteate nr 408740 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja M.J. esindajad Hiie Marrand ja Martin Huberg

vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Marika Salmistu

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.J.i (Jõelaid) kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 05.12.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD 1. Maksuja Tolliamet (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) tegi M.J.ile (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) 11.06.2013 maksuteate nr 408740 2013. aasta maamaksu kohta (edaspidi Maksuteade), millega juhindudes maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-s 46 sätestatust ning maamaksuseaduse (edaspidi MaaMS) § 1 lg 3, § 7 lg 1-

3 ja § 11 lg 3 ja maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt MaaMS § 5 lg 4 kohaselt esitatud andmete alusel tasuma maamaksu kokku 452.94 eurot, sellest 01.08.2013 tuli tasuda

227.00 eurot ja 01.10.2013 tuli tasuda 225.94 eurot /tl 10-11/.

2. 19.06.2013 esitas M.J. Tallinna halduskohtule kaebuse Maksuteate tühistamiseks. Kaebaja taotles ka 1) jätta põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolu tõttu kohaldamata MaaMS §

11 lg 3 osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 ruutmeetriga kõikide kaasomanike peale kokku; 2) jätta PS-ga vastuolu tõttu kohaldamata MaaMS § 11 lg 1 osas, millega piiratakse kodualuse maa maksuvabastust linnas 1500 ruutmeetriga, juhul kui maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek ning maksustatava kinnistu tükeldamine ei ole lubatud või asjaolusid arvestades võimalik /tl 1-9/.

3. Halduskohus 27.06.2013 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 19-20/ ja 16.10.2013 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 40/.

4. 06.11.2013 määrusega kohus peatas asja menetluse kuni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi menetluses olevas asjas nr 3-4-1-52-13 tehtava lahendi jõustumiseni /tl 46/.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi asjas nr 3-4-1-52-13 29.01.2014. a otsuse, milles asus seisukohale, et MaaMS § 11 lg 3 on PS-ga kooskõlas, misjärel halduskohus vastustaja 21.03.2014 taotluse alusel 24.04.2014 määrusega uuendas käesoleva haldusasja menetluse /tl 55-56, 59-60/.

6. MTA esitas 19.08.2013 kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 29-33/. Kaebaja esitas 30.04.2014 kaebuse täpsustuse /tl 64-67/ ja 29.05.2014 esitas vastustaja oma täiendavad seisukohad /tl 69-73/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja M.J. märgib, et talle kuulub ½ mõtteline osa kinnistust aadressil Tallinn xxxxxxx (registriosa nr xxxxxxxxx, katastritunnus xxxxxxxxxxx). Kaebaja esitas Tallinna halduskohtule kaebuse 06.02.2013 maamaksuteate nr 237760 tühistamise nõudes (haldusasi 3- 13-511). Üks kaebuse argumentidest oli, et maamaksuteade on motiveerimata. Vastustaja 14.05.2013 tunnistas selle maamaksuteate kehtetuks motiveerimispuuduste tõttu ning taotles seejärel kohtult menetluse lõpetamist. Kohus lõpetas menetluse 28.05.2013 määrusega. 11.06.2013 aga tegi maksuhaldur kaebajale uue 2013. aasta maamaksuteate täpselt samas summas, mis varasem. Erinevus on vormistuses ning selles, et uuel maamaksuteatel on rohkemal määral seadust tsiteeritud ning koduomaniku maamaksuvabastuse summa arvutuskäik toodud. Kaebaja leiab, et uus maamaksuteade rikub tema õigusi nagu eelminegi.

Vaidlustatud Maksuteate kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 452,94 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus ½, sellele vastav maa suurus 2 172,5 m2, maksustamishind 27 670 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 691,75 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksuvabastuse summa 238,81 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda 452,94 eurot. Maamaksuvabastuse suuruse arvutamisel on maksuhaldur lähtunud MaaMS § 11 lõikest 3 (01.01.2013 jõustunud redaktsioonis).

Kuna kaebaja on maatüki omanik ½ osas, siis on talle arvutatud maksuvabastus 750 m2 osas. 2012. a rakendus (mh ka kaebaja suhtes) koduomaniku maamaksuvabastus Tallinnas 1500 m2 osas, sest 2012. a kehtinud MaaMS § 11 lg 22 ning selle alusel välja antud Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 määrus nr 23 „Maamaksuseaduse alusel vastuvõetud Tallinna Linnavolikogu määruste muutmine“ (edaspidi ei sisaldanud sellist piirangut nagu alates 01.01.2013 kehtiva MaaMS § 11 lg 3). Kaebaja on seisukohal, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb erinevalt maatüki kaasomanikke ja korteriomandite omanikke.

Sellisel eristamisel puudub sisuline põhjendus. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 32 kohaselt on igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seadusandja ei tohi maksusoodustust piirata meelevaldselt, juhuslike asjaolude alusel, mis ei ole maksusoodustuse eesmärki silmas pidades asjasse puutuvad.

Kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmise võrdselt kohelda. Kinnisasja ühistel omanikel peab olema õigus ise vabalt valida, millises juriidilises vormis nad soovivad ühist omandit hallata – kas mõtteliste osadena, korteriomanditena või kinnistu jagamise teel. Kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksu kohustust. Kui kaasomandi puhul reguleeritakse kinnisasja kasutamist nii hoone kui maa osas kasutuskorra ja kaasomanike kokkulepetega, siis korteriomandi puhul on hoone jagatud reaalosadeks, kuid maa kuulub mõtteliste osadena kõikide korteriomanike ühiskasutusse.

See erisus ei mõjuta kuidagi koduomaniku kasutuses oleva maa väärtust, eluasemega seotud kulude suurust, eluruumi kvaliteeti või eluruumi kasutamise tingimusi. Pigem võib kaasomandis oleva kinnisasja omaniku seisund olla isegi halvem, sest juriidiliste riskide tõttu ei aktsepteeri pangad mõttelist osa laenu tagatisena ning mõtteliste osade väärtust hinnatakse tavaliselt korteriomandiga võrreldes madalamaks. Seda, kas konkreetne kinnisasi on jagatud korteriomanditeks või valdavad kaasomanikud kinnisasja mõtteliste osadena, sõltub väga paljudest asjaoludest (maa tagastamine, erastamine või pärimine, üldvõi detailplaneeringust, ehitusmäärusest või muinsuskaitse nõuetest tulenevad piirangud kinnistu suurusele jne), mis tavaliselt ei ole praeguste kaasomanike tahtest sõltuvad ning mille muutmine on tihti kas üldse võimatu või väga keerukas ja kulukas protsess.

Kaebaja leiab, et sõltumata kaebuse muudest väidetest on maamaksu määramine kaebajale 1500 m2 ületavas osas (ning maksuvabastust piiravad MaaMS sätted) vastuolus PS §-dega 11,

32 ja 33. Krundi suurus sõltub väga paljudest asjaoludest, mis tihti on maaomanikust sõltumatud. Kaebaja on oma eluasemena kasutatava elamuosa soetanud juba nõukogude ajal ning Eesti Vabariigi ajal erastanud sinna juurde kodualuse maa. Kinnistul asub kahekorruseline elumaja, mille kumbki korrus on erineva kaasomaniku kasutuses. Algselt oli kogu maja ühe omaniku kasutuses, kuid 1970. aastatel müüs tollane omanik poole majast kaebajale. Kaebaja kasutab maja alumist korrust. Lisaks elumajale asub kinnistul ka mitu kõrvalhoonet, milles osa on kasutusel teise kaasomaniku pereliikme eluruumina.

Kaebajale kuuluv kinnistu asub Nõmme linnaosa II ehituspiirkonnas. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lõike 13 p-le 2 ei ole II ehituspiirkonnas lubatud krunte tükeldata iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m2. Arvestades ehitise paiknemist praegusel krundil, ei ole kaebajal kuidagi võimalik eraldada ja iseseisva kinnistuna võõrandada oma kinnistust vähemalt 1200 m2 suurust osa. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt vabastatakse maa omanik maamaksu tasumisest „linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal“ kuni 0,15 ha ning „mujal“ (st hajaasustusega aladel) kuni 2,0 ha ulatuses.

Kaebajale kuuluv kinnistu asub Nõmme linnaosas Pääsküla asumis üsna linna piiri lähedal. Kaebaja kinnistu ja Tallinna linna ning Harku valla piiri vahel asub vaid männimets, seal ei ole ühtegi teed ega ehitist. Kui kaebaja kinnistu asuks Harku valla territooriumil, kehtiks talle maksuvabastus 2 hektari ulatuses. Võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks ka kaebajale võimaldada maksuvabastust 2 hektari (20 000 m2) ulatuses. Maamaksu kogumine peab olema kooskõlas maksevõimelisuse põhimõttega. Maksu tasumine tohi omanikku sundida oma omandist loobuma, eriti veel, kui tegemist on inimese koduga.

Maksukohustus, mida isik ei suuteline täitma, on põhiseadusevastane. Kaebaja leiab, et temalt maamaksu nõudmine on vastuolus PS § 32 lg 1, § 33, § 11 ja § 13 sätetega. Tallinna halduskohus on 19.08.2008 lahendis nr 3-08-731 leidnud, et on võimalik, et maamaksuseaduses ei ole maksuvabastusteja soodustuste süsteem piisavalt läbi mõeldud ning seetõttu on täiesti võimalik, et teatud isikute gruppide puhul ei lähtu maa maksustamine maksevõimelisuse põhimõttest. Kaebaja on nägemispuudega ning vanaduspensionär. Maksuteates nõutud maamaksusumma tasumine nõuab kaebajalt kahe kuu pensioni suurust väljaminekut.

Kui kaebaja jätaks oma maksukohustuse õigeaegselt täitmata ning MTA asuks maksuvõlga sisse nõudma, siis arvestades MKS § 131 lõikest 3 tulenevat kohustust jätta pangakonto või töötasunõude arestimisel sissenõue pööramata ühe kuupalga alammäära suurusele summale (320 eurot) võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta, ei oleks maksuhalduril maksuvõla täitmiseks muid võimalusi, kui pöörata sissenõue kaebaja kinnisasjale, mis tähendaks kaebaja jaoks oma kodust ilmajäämist. Kaebaja leiab, et PS-ga on vastuolus normi puudumine, mis võimaldaks vähendada isiku maamaksukohustust maksevõimelisuse alusel.

Kõige mõistlikum viis maksevõimelisuse tagamiseks oleks kaebaja arvates MaaMS § 11 lõikes 1 sisalduva maatüki suurusele seatud piirangu (0,15 hektarit) kehtetuks tunnistamine. Isiku elukohana kasutatav maa tuleb vabastata maamaksust täies ulatuses. Kaebaja viitab oma seisukohtade kinnitamiseks ka koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale (51SE). Väljavõtted eelnõu esimese lugemise seletuskirjast (www.riigikogu.ee, XII koosseisu seaduseelnõu 51SE menetlusinfo): Eriti suured maamaksud rõhuvad Tallinna koduomanikke.

Nii tõstis 2008. aastal Tallinna volikogu maamaksu hüppeliselt, misjärel koduomanikud hakkasid saama 2,5 korda suuremaid maamaksuarveid. Ülisuured maamaksud ei puuduta ainult eramajade omanikke, vaid ka korteriomanikke. Näiteks Tallinna Kesklinna, Kadrioru ja Kalamaja korteriomanikel tuleb sageli maksta sadu eurosid maamaksu aastas. Maksuõiguse ühe põhiprintsiibi kohaselt ei tohi omandimaks sundida omandist loobuma, tänase kõrge maamaksuga on seda põhimõtet rikutud ja löögi alla on sattunud just põlisasumitele elanikud. Õigusriik eristub seadusriigist sellega, et igal kehtestatud regulatsioonil on eesmärk ning seadusel, ka maksuseadusel, mõte.

Maa maksustamise eesmärk ei ole erinevalt levinud väärarusaamast seotud konkreetsete avalike teenuste pakkumise, näiteks kanaliseerimise lõpule viimisega. Õigusteooria kohaselt peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja toimima maa müügi elavdamise vahendina. Seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivse iseloomuga Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalse taustsüsteemi juures on tegemist ebaproportsionaalse meetmega, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

Meie seisukohalt ei ole selline koduomanike maamaksudega koormamine mitte ainult ebanormaalne, vaid ka ebamoraalne. Kui inimene on juba korra teinud suure kulutuse kodu ostmiseks, siis ei ole riigil ega ka omavalitsusel moraalset õigust hakata kodu maksustama. Tänase maksimaalse määra – 2,5 protsenti – rakendamisel, mida paljud omavalitsused ka kasutavad, peaks oma maa väärtuse tagasi maksma 40 aastaga. Seega on koduomanik muudetud rentnikuks omal maal ning seda tuleb muuta. Eesti on koduomanike ühiskond, üle 90% inimestest elab enda või perekonna valduses oleval kinnisvaral.

Avalik võim peab soodustama kodu omamist, mitte selle eest karistama. Ühelt poolt kodu ei ole taandatav pelgalt kinnisasjaks, vaid see on laiem ühiskondlik väärtus, teiselt poolt näitab statistika, et oma kodu omamine ka majanduslikult kõige efektiivsem eluviis. Algatajate jaoks ei ole kodude maamaksustamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada.

Eelnõu toob maamaksu kaotamise ning koduomanikuks olemise soodustamise näol kaasa mitmeid positiivseid sotsiaal-majanduslikke mõjusid. Eelnõu vähendab survet sotsiaalhoolekande süsteemile, leevendab valdavalt pereelamutes elavate lasterikaste perede probleeme ning lisaks tagab põlisasumite säilimise. Väljavõtted eelnõu teise lugemise seletuskirjast (www.riigikogu.ee, XII koosseisu seaduseelnõu 51SE menetlusinfo): Koduomanike maamaksust vabastamisel on neli põhjust:

1. Eestis on inimeste eluasemega seotud sundkulutused leibkonna liikme kohta suured ning eelnõu vähendab eluasemega seotud sundkulutusi. Statistikaameti hinnangul on võrreldes masueelse ajaga suurenenud kulutused eluasemele. Suuremad väljaminekud eluasemele on linnaelanikel.

2. Eestis on elamuja omandireformi tulemusel ülisuur osa leibkondadest oma kasutuses oleva eluaseme omanikud, eraomanduses on ligi 90% elamufondist. Seetõttu on ka koduomanike kui inimeste, kes on oma püsiva elukoha omanikud, sotsiaalne struktuur ja majanduslik toimetulek väga erinev. Riigi eluasemepoliitikas valitud ulatusliku koduomandiga eluasemekorraldus eeldab riigi poolt meetmeid, mis soodustaksid võimet tulla toime eluasemega seotud püsikulude katmisega.

3. mõnes omavalitsuses on absoluutarvudes kõrge koduomandiga seotud maamaks muutunud ilmseks omandit liigselt koormavaks maksuks.

4. tänane suur koduomandiga seotud maksukoormus võib administratiivse survena viia miljööväärtuslike piirkondade kogukondade lagunemiseni. Vabariigi Valitsuse eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013 toob muu hulgas välja rea Eesti eluasemevaldkonna probleeme:

4.1. Eluase pole kõigile Eesti elanikele kättesaadav.

4.2. Erivajadustele vastavaks kohandatud korterite vähesus.

4.3. Eluasemefondi amortiseerumine ja kvaliteedi langus.

4.4. Eluasemefondi suured energiakulud.

4.5. Miljööväärtuslike eluasemepiirkondade seisundi halvenemine.

4.6. Õuealade omandiga seonduvad probleemid ning kohaliku omavalitsuse ja elanike nõrk koostöö. Kaebaja on seisukohal, et kõik eelpool tsiteeritud seletuskirjas nimetatud probleemid ja põhjendused kehtivad sõltumata sellest, kas mitme omaniku omandis olev maatükk on jagatud korteriomanditeks või kehtib tavaline kaasomandi regulatsioon. Kaasomandi õiguslikust vormist ei vähene hoone energiakulud ega parane eluruumi kvaliteet, eluruumid ei muutu paremini kättesaadavaks, eluasemekulud ei vähene ning maamaksu koormus ei olnud varem väiksem. Kummaski seletuskirjas ei ole nimetatud mitte ainsatki põhjust, mis viitaks vajadusele kohelda korteriomandite omanikke ja mõtteliste osade omanikke erinevalt. Kaebaja ei ole nõus tõdemusega, et mitme isiku kaasomandis oleva kodu juurde kuuluva maa maksustamine oleks vähem ebamoraalne või et selliseid koduomanikke tuleks vähem väärtustada. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et tal on õigus maamaksuvabastusele kogu talle kuuluva krundi ulatuses ning maksuteade tuleb tühistada. Keskkonnaministri määruse „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ kohaselt on Tallinna linnas elamumaa maksustamishind kaebaja kodu hinnatsoonis H0784025 kuni 900 m2 ulatuses 21,09 eurot ruutmeetri kohta ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot ruutmeetri kohta. Kaebaja leiab, et isegi kui maksuvabastust kohaldataks temale ainult 750 m2 kohta, on Maksuteatel arvutatud koduomaniku maamaksuvabastuse summa vale. Kaebaja arvutused lähtuvad sellest, et 750 m2 maksustamishind on 15817,50 eurot (750*21,09), 2,5% sellest on 395,43 eurot. Seega peaks kaebaja arvates olema koduomaniku maksuvabastus 750 m2 osas mitte 238,81, vaid 395,43 eurot. Seega tuleks maksuteade osaliselt (156,60 euro ulatuses) tühistada ka siis, kui kohus leiab, et MaaMS § 11 lg 3 on PS-ga kooskõlas. Kui kohaldada kodualuse maa maksuvabastust vähemalt 1500 ruutmeetrile, oleks arvutuskäik järgmine: 900 m2 maksustamishind on 18 981 eurot (900*21,09). Ülejäänud 600 m2 maksustamishind on 6 330 eurot (600*10,55). Kokku on maksustamishind 25311 eurot (18 981+ 6 330), 2,5% sellest on 632,77 eurot. Seega peaks kaebaja suhtes rakendatav kodualuse maa maksuvabastus olema vähemalt 632,77 eurot ning 2013. aastal tasumisele kuuluv maamaksu summa 58,98 eurot (58,98=691,75-632,77). Maksuteade tuleb tühistada 393,96 euro ulatuses (452,94-58,98).

Vastustaja Maksuja Tolliamet on seisukohal, et Maksuteade on seaduslik ja põhjendatud, sest Maksuteates on selgelt esile toodud, millisele õiguslikule alusele on maksuhaldur toetunud selle koostamisel. MTA palub jätta kaebus rahuldamata. Seoses kaebuse p-ga 1 märgib MTA, et vastustaja on vaidlustatud maamaksuvabastuse suuruse arvutamisel lähtunud MaaMS § 11 lg 3 (01.01.2013 jõustunud redaktsioonis) ning koduomaniku maamaksuvabastuse summa on 238,81 eurot. Kuni 30.11.2013 kehtinud redaktsioonis MaaMS § 11 lg 21 järgi oli kohalikul omavalitsusel õigus vabastada maamaksust maa omaniku või maamaksuseaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,3 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele.

Eelviidatud seadusesättele tuginedes võiski Tallinna Linnavolikogu kehtestada Tallinna haldusterritooriumil maamaksuvabastuse ja mida ta tegi 16.06.2011 määrusega nr 23, millega muudeti Tallinna Linnavolikogu 10.02.2005 määrust nr 11. Alates 01.01.2013 kehtiva MaaMS-ga kehtestati maamaksusoodustus elamumaalt juba konkreetselt maamaksuseadusega. Vastustaja leiab, et seaduseandja sooviks oli kehtestada maksusoodustus üleriigiliselt ja sätestada selleks ka kindlad reeglid. Selline seadusandja soov on sõnaselgelt kirjas ka kaebuses viidatud eelnõu nr 51SE seletuskirjas.

Seletuskirja koostajad viitavad MaaMS varasemale regulatsioonile, millele ka vastustaja eelnevalt viitas, mis andis kohalikele omavalitsustele õiguse maamaksuvabastust rakendada, kuid mida reaalses elus tegid üksikud kohalikud omavalitsused. Seoses kaebuse p-dega 2, 3 ja 4 vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb erinevalt maatüki kaasomanikke ja korteriomandite omanikke. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmisel võrdselt kohelda ning, et kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksukohustust. Võrrelda saab kaasomanikke kaasomanikega või siis kaasomanikke ühisomanikega. Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse lõpptekstis (eelnõu nr 51 SE) oli § 11 lõikes 3 sätestatud üksnes kaasomandit puudutav maamaksusoodustuse arvestamise kord.

Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse, maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (eelnõu nr 299 SE) seletuskirja kohaselt tuleb maaüksuse ühisja kaasomanikke kohelda maamaksusoodustuse rakendamisel ühesuguselt. Maamaksuseadusesse viidi vastav parandus ka sisse. Seetõttu leiab vastustaja, et mingit võrdsusõiguse rikkumist antud juhtumil ei esine. Kaasomanikele kuulub teatud kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast – seega ei ole kaasomanikul omandit konkreetsele osale, vaid osa omandiõigusest kogu asjale ehk nn mõtteline osa.

Kaasomandi ühe erivormina eksisteerib nn korteromand, mida käsitleb täpsemalt korteriomandiseadus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt on korter hoone oluline osa. Kuna hoone on oluline maatüki osa, siis on seda ka korter. TsÜS §

53 kohaselt ei saa peaasi (maatükk) ja tema oluline osa (korter) olla erinevate isikute omandis, kuid korteriomandi kui erandi kohaselt kuuluvad korterid ainuomandi alusel reaalosadena konkreetsetele korteriomanikele, maja kandvad konstruktsioonid, katused, vahelaed, välisaknad, keskküte, parkimisplatsid, trepikojad, pesuköögid ja majaalune krunt on aga kõigi korteriomanike kaasomandis. Reaalosa moodustub korteriomaniku ainukasutatavast (õhu)ruumist ja selle piires olevatest mittekandvatest konstruktsioonidest (uksed, siseaknad, mittekandvad vaheseinad, põrandad). Seega koosneb korteriomand ainuomandist korterile ja kaasomandist ühises kasutuses olevatele hoone osadele ja maatükile, millel hoone asub – need kaks omandit on teineteisega lahutamatult seotud ja osalevad käibes koos. Erinevalt kaasomandist ei kuulu korteri kasutamisõigus korteriomanikule tulenevalt kokkulepitud kasutuskorrast, vaid sisaldub juba omandiõiguses. Korteriomandi võõrandamisel ei teki teistel korteriomanikel kaasomandis olevate osade tõttu seadusjärgset ostueesõigust. Seega kaasomanikke ei saa võrrelda korteriomanikega ning kaasomanikud ja korteriomandi omanikud ei ole võrreldavad. Kuna võrrelda saab vaid võrreldavaid, siis ei ole antud juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna MaaMS § 11 lg 3 ei piira maksuvabastuse saamist asjaoluga, kuidas ja kui kaua on isikule kuulunud maksuvabastuse objektiks olev maaüksus, siis on kaebaja sellekohased väited antud vaidluse kontekstis asjakohatud. Kaebaja viitab Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lg

13 p-le 2. Juhul kui viidatud määrus rikub mingil moel kaebaja õigusi, siis on kaebaja õigustatud nimetatud määruse vaidlustama, kuid see ei saa olla Maksuteate tühistamise aluseks. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks peaks kaebajale võimaldama maksuvabastust 2 hektari ulatuses ja kellega peaks kaebajat võrdselt kohtlema. Kaebaja kinnistu asub tervenisti Tallinna linna Nõmme linnaosas. Kaebaja oleks õigustatud maksuvabastust 2 hektari ulatuses saama, kui ta vastaks MaaMS § 31 p 2 või § 32 p 2 sätestatud nõuetele. Vastustaja usub, et ka Harku valla territooriumil on alasid, mille suhtes kehtib kuni 0,15 ha suurune maamaksuvabastus.

Kaebaja märgib kaebuses, et ta on nägemispuudega ja vanaduspensionär. Järelikult kuulub kaebaja isikute gruppi, kellel on lisaks kodualuse maa maamaksusoodustusele õigustatud saama veel täiendavat maamaksuvabastust. Nimelt lubab MaaMS § 11 lg 5 kohalikul omavalitsusel vabastada täiendavalt maamaksust pensionäre. Selleks peab kaebaja pöörduma kohaliku omavalitsuse poole. Maksuhaldur edastab maamaksuteate kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel. Kaebaja viidatud kohtulahendis (Tallinna halduskohtu 19.08.2008 nr 3-08-731) leidis kohus p 24, et omandimaksu proportsionaalsuse hindamisel ei tule lähtuda mitte omaniku sissetulekust ja tarbimisharjumusest või nende muutmise vajalikkusest, vaid ennekõike maksustatava omandi tegelikust väärtusest ning p 26, et maamaksunäol on tegemist nö objektiivse maksuga, kus maksubaasiks on maa (vara) väärtus ning sellise maksu puhul peaks maksukohustuslase subjektiivsete karakteristikute hindamine olema sootuks väiksema tähtsusega.

Kaebuse p 5 osas märgib MTA, et maamaksusumma määramine ei ole seatud sõltuvusse ei hoone energiakuludest ega eluruumi kvaliteedist. Tulenevalt MaaMS § 1 lähtub maamaks maa maksustamishinnast, mis arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. Antud juhul ongi maksuhaldur vastavalt käitunud. Maamaksusumma arvutamisel on maksuhaldur lähtunud kohaliku omavalitsuse poolt esitatud andmetest ja arvestanud ka MaaMS § 11 sätestatud maksusoodustustega. Vastustaja leiab, et kaebajale tasumiseks arvutatud maksusumma on õige. Kaebuse p 6 osas märgib MTA, et maamaksu tasumisest on vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas kuni 0,15 ha, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele (MaaMS § 11 lg 1).

Ei MaaMS, maa hindamise seadus ega ka maa maksustamishinna arvutamise kord ei sätesta nn kodualusele maale kogu omandis olevast maast erineva maksustamishinna määramist. Kohalik omavalitsus arvutab keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 alusel (määrusega on kehtestatud alates 01.01.2002 kehtivad hindamistulemused) iga konkreetse maatüki maksustamishinna. Maksuhaldur saadab maamaksuteated välja kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel. Nagu kaebusest nähtub, ei ole kaebaja talle määratud maatüki maksustamishinnaga nõus. Sellisel juhul oli tal võimalus maksustamishinna määramise korraldus vaidlustada.

Maksustamishinna määramise korraldus on eelhaldusaktiks maksuteatele. HMS § 52 lg 2 järgi kohaldatakse eelhaldusaktile haldusakti sätteid. See omakorda tähendab, et eelhaldusakt on eraldi vaidlustatav. Seetõttu ei saa maksustamishinna määramist maamaksuteate vaidlustamisel vaidlustada. Kinnistu asukohaga Rohula 33, Tallinn pindala on 4345 m2, millest kaebajale kuuluv mõttelise osa suurus kogu kinnistu pindalast on ½ ehk 2172,5m2. Kinnistu asus hinnatsoonis (H0784025), kus kuni 900 m2 ulatuses oli hind 21.09 eurot ruutmeetri kohta ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot ruutmeetri kohta.

Kaebajale kuuluva maa osapinna maksustamishind 27 665 eurot (maksuteate lk 2 esimene lõik) on leitud järgmiselt: Alates 01.01.2002 kehtivad hindamistulemused on kehtestatud kekskonnaministri 30.11.2001 määrusega nr 50 (RT I, 15.12.2010, 26) 900m2 x 21,09 + 3445m2 x 10,55 = 55 330 : 2 = 27

665 eurot. Kogu 2172,5 m2 maamaksusumma on 27 670 x 2,5% = 691,75 eurot. Ühe ruutmeetri hind on

27 670 : 2172,5 = 12,7364 eurot. Koduomaniku maamaksuvabastus on 12,7364 x 750 x 2,5% = 238,81 eurot. Kaebaja on oma arvutuskäikudes arvutanud kodualuse maa maksustamishinna eraldi, kuid ei ole põhjendanud, miks peaks kodualuse maa maksustamishinna arvutama eraldi uuesti uue ruutmeetrihinnaga. Kui nüüd lähtuda kaebaja esitatud arvestuskäigust, et kodualuse maa hind tuleb leida erinevalt kogu maa maksustamishinnast, siis peaks ka selle maa, mille pealt kaebajale jääb maksukohustus, arvestama eraldi hinnaga. Arvutuskäik: kaebajale kuuluv kogu maa suurus on 2172,5m2. Sellest maksusoodustust andev kodualune maa 750m2 summas 395,43 (kaebaja arvutuskäik). Maksukohustus jääb 2172,5 –

750 = 1422,5m2 eest. 1422,5m2 maksustamishind on (900 x 21.09 + 522,5 x 10,55) x 2,5% = 612,50. Kui vaidlusaluse teate järgi jäi kaebajal Rohula 33 eest tasuda 238,81 eurot maamaksu, siis kaebaja arvutuskäigust lähtudes jääks tasuda 612,50 eurot, mis on ilmselgelt suurem summa kui praegu tasumisele kuulub.

Kaebaja täiendavad seisukohad Kuivõrd suur osa kaebaja seisukohtasid ei leidnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.01.2014. a lahendiga asjas nr 3-4-1-52-13 sisulist toetust (kaebuse p-d 2, 4 ja 5), siis peab kaebaja vajalikuks põhjendada oma muid seisukohtasid täiendavalt. Kaebuses oli lisaks kaasomanike ja korteriomanike ebavõrdsele kohtlemisele välja toodud ka seisukohad kinnisasja suuruse osas, mis hõlmas ka maksevõimelisuse küsimust (kaebuse p 3), ning maksuvabastuse arvutamise meetodi osas (p 6). Kaebuse p 3 osas kaebaja leiab, et riik peab tagama selliste maksusoodustuste kehtestamise, mis võimaldavad isikul, kellelt ehk üldjuhul võiks oodata maksukohustuse täitmise suutlikkust ehk maksevõime olemasolu, täita maksukohustusi ka sellisel eluperioodil, mil tema maksevõime mingis osas on vähenenud.

Nagu ka kaebuses märgiti, on kaebaja nägemispuudega ning vanaduspensionär. Maksuteates nõutud maamaksusumma tasumine nõuab kaebajalt kahe kuu pensioni suurust väljaminekut. Kaebaja esitab siinkohal Sotsiaalkindlustusameti tõendi pensioni suuruse (310,82 €) kohta. Lisaks sellele makstakse kaebajale nägemispuudest tulenevalt sotsiaaltoetust 26,85 €. Kui kaebaja jätaks oma maksukohustuse õigeaegselt täitmata ning MTA asuks maksuvõlga sisse nõudma, siis arvestades MKS § 131 lõikest 3 tulenevat kohustust jätta pangakonto või töötasunõude arestimisel sissenõue pööramata ühe kuupalga alammäära suurusele summale (320 eurot) võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta, ei oleks maksuhalduril maksuvõla täitmiseks muid võimalusi, kui pöörata sissenõue kaebaja kinnisasjale, mis tähendaks kaebaja jaoks oma kodust ilmajäämist.

Seega, kui maksukohustust ei õnnestu täita, siis on tulenevalt täitemenetluse eripäradest maksuhalduril vaid üks valik – pöörata sundtäitmisele suunatud maksunõue maatüki realiseerimise teel täitmisele. See on reaalne oht – ei oleks mõistlik eeldada, et riik kohtuvõimu kaudu saab sekkuda vaid siis, kui isik on kodust ilma jäänud, vaid kohtul peaks olema võimalus ka ennetavalt selles kontekstis isiku põhiõiguste võimalikule rikkumisele hinnang anda. Seni on kaebajal sugulaste toel õnnestunud maksukohustus täita, kuid see ei tähenda, et tekkinud õiguslik ja faktiline olukord seetõttu õiguspärane ning talutav oleks.

Nii on ka seadus sätestanud, et (MaaMS § 11 lg 5): „Kohalik omavalitsusüksus võib täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ulatuses.“ Esiteks on küsimus, kas riikliku maksu puhul on õige maksusoodustuse kehtestamise otsustamise delegeerimine täies ulatuses kohalikule omavalitsusüksusele või tulekski neid sätteid vaadelda kohustusena ja asuda seisukohale, et konkreetsed maksuvabastused ja kui seadus lubab, siis piirmäärad ja rakendamise kord tuleb lihtsalt omavalitsusel kehtestada.

Viidatud isikute grupid on välja toodud ilmselt seetõttu, et nende maksevõime võib hoolimata omandi olemasolust olla küsitav. Kui praeguse kaasuse puhul peaks maksumaksja umbes oma kahe kuu pensionist maamaksu tasumiseks loobuma, siis see on, arvestades et pension on tema ainus sissetulek ning sellest tuleb tasuda ka nii elamiseks kui ka elukoha pidamiseks vajalikud kulud, ebamõistlikult suur kohustus. Me võime loomulikult diskuteerida, kas pensionäri aasta sissetulekust ca 2 kuu pensioni suunamine maamaksu katteks on mõistlik või ebamõistlik, kuid kui ka arvestame baassummat, millega isik peab igakuiselt toime tulema, siis on hinnang teistsugune.

Loomulikult on iga isiku igakuised kulud erinevad, kuid kui pensionäril kulub kogu sissetulek elus püsimisele, siis ilmselt näiteks I astme kohtuniku ametipalgast võib juba üle jääda lisaks sellise maamaksu tasumisele ka säästmiseks vajalikke vahendeid. Tallinnas mingeid lisasoodustusi ning maksuvabastusi pensionärile kehtestatud ei ole. Kui kohus leiab, et Tallinn pidanuks kehtestama maksusoodustused, kas seetõttu, et tegelikult on MaaMS § 11 lg 5 mitte õigus, vaid kohustus või kui riik oleks ise pidanud need kohustuslikena sätestama või peaks maksumäärad rohkem kohalikke olusid arvestama, siis kaebaja ja temale tehtud maksuteate suhtes on need sarnased argumendid ning selle tulemusena on kehtiv olukord PS-ga vastuolus.

Kui jäetakse kehtestamata tingimused ja kord, mis võimaldaksid isiku tegelikku maksevõimelisust arvestada maksukohustuste määramisel ja täitmisel, siis on selline olukord PS-ga vastuolus. See on vastuolus nii maksuvõimelisuse põhimõttega kui ka PS §-st 14 tuleneva õigusega korraldusele ja menetlusele. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et tal on õigus maamaksuvabastusele kogu talle kuuluva krundi ulatuses ning maksuteade tuleb tühistada.

Vastustaja täiendavad seisukohad Vastustaja jääb kohtumenetluses eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Maamaksu näol on tegemist omandil põhineva maksuga ning maksustavaks objektiks on maatükk. Maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavaid andmeid. Maamaks arvestatakse maa maksustatavalt väärtuselt, mis määratakse kindlaks maa hindamise seaduse alusel läbi viidud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus ning vastava otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mis on võimalik eraldi vaidlustada. Kuna kaebaja leiab, et talle tasumiseks jäänud maksusumma on liiga suur, siis oleks tulnud vaidlustada maa maksustamishinna määramine. MaaMS ei võimalda maksuhalduril maamaksu määramist. Maksuhaldur arvutab maamaksu ja edastab maamaksuteate kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel. Kuivõrd maamaks on oma olemuselt objektiivne maks, siis on maksuvabastused ja – soodustused valdavalt seotud maatüki teatud tunnustega ja ei sõltu maa omaniku isikust (Erandid on sätestatud MaaMS § 4). Maamaksu tasumise kohustus ei ole seotud isiku maksevõimelisusega. MaaMS § 7 lg 1 näeb ette võimaluse tasuda maamaks kahes osas. Kuni 64-eurone maamakstasutakse 31. märtsiks. Maamaksust, mis ületab 64 eurot, tasutakse 31. märtsiks vähemalt pool, kuid mitte vähem kui 64 eurot. Ülejäänud osa maamaksust tasutakse hiljemalt

1. oktoobriks. Kui kaebaja ei suuda tasuda talle määratud maksukohustust seaduses sätestatud tähtpäevaks, siis on tal võimalus esitada maksuhaldurile ajatamise taotlus ja taotleda maksukohustuse täitmist ositi (MKS § 111). Tallinna halduskohus leidis 19.08.2008 lahendi nr 3-08-731 p-s 24, et omandimaksu proportsionaalsuse hindamisel ei tule lähtuda mitte omaniku sissetulekust ja tarbimisharjumusest või nende muutmise vajalikkusest, vaid ennekõike maksustatava omandi tegelikust väärtusest, ning p-s 26, et maamaksu näol on tegemist nö objektiivse maksuga, kus maksubaasiks on maa (vara) väärtus ning sellise maksu puhul peaks maksukohustuslase subjektiivsete karakteristikute hindamine olema sootuks väiksema tähtsusega. Kohtupraktika on olnud küll seisukohal, et omandimaks ei tohi sundida isikut omandist loobuma, kuid leidnud, et maamaksul sellist iseloomu ei ole. Omandimaksul oleks konfiskeeriv iseloom eelkõige siis, kui omandiga seotud maksukoormus oleks omandi varalist väärtust arvestades ülemäära kõrge või kui maksustatava maa võõrandamise ja maamaksu tasumise järel ei võimaldaks isiku varaline seisund tema piisavat äraelamist. Kaebaja märgib, et ta on nägemispuudega vanaduspensionär ning on lisanud ka tõendi pensioni suuruse kohta. Sellest saab järeldada, et kaebaja kuulub maamaksuseaduses sätestatud isikute gruppi, kes on lisaks kodualuse maa maamaksusoodustusele õigustatud saama veel täiendavat maamaksuvabastust.

Nimelt lubab MaaMS § 11 lõige 5 kohalikul omavalitsusel vabastada täiendavalt maamaksust pensionäre. Selleks peab kaebaja pöörduma kohaliku omavalitsuse poole. MaaMS § 13 lg 2 alusel kehtestatud rahandusministri määruse „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ § 7 näeb ette, et maamaksuseadusega ettenähtud maksuvabastuste taotlemiseks esitavad riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saavad pensionärid maa asukohajärgsele linnavõi vallavalitsusele kirjaliku avalduse järgmiste andmetega: 1) pensionäri eesja perekonnanimi, sünniaasta ja pensionitunnistuse number; 2) pensionäri alalise elukoha aadress; 3) maksustatava krundi aadress ja pindala; 4) pensionäri maakasutusõiguse ulatus; 5) rendija üüritulu aastas. Avalduse rahuldamine või rahuldamata jätmine on kohaliku omavalitsuse otsustada ja kaebajal on võimalus avalduse rahuldamata jätmine vaidlustada ja esitada siis kõik need argumendid, mis on esitatud praeguses vaidluses. Vastustaja leiab, et maksusoodustused ei kuulu isiku põhiõiguste hulka. Hüvesid saab pakkuda vaid ulatuses, milleks riigil jätkub vahendeid. Kaebaja viitas kaebuses PS §-le 33, mis sätestab, et kodu on puutumatu, kuid samas PS § 33 ei sisalda õigust kodule (õigust saada ja omada kodu), küll aga keelab selle olemasolul sinna tungimise. Samuti ei välista see säte maaomandi maksustamist ka juhul, kui sellel maal asub isiku kodu. Ka PS § 32 ei keela isiku omandis olevate asjade väärtuse maksustamist. Maamaks on riiklik maks, kuid riigile ei laeku maamaksust sentigi. Riik ise maksab maamaksu. Maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maamaksuseaduses on kohaliku omavalitsuse pädevusse antud maksumäära kehtestamine maamaksuseaduses sätestatud maksumäärade vahemikus (MaaMS § 5). Vastustaja leiab, et kohalikule omavalitsusele seadusega antud pädevus maamaksumäära kehtestamiseks, ei ole vastuolus PS-ga. PS § 157 lõike 2 alusel on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning peale panna koormisi ning vastavalt PS §-le 113 sätestatakse seadusega riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed. Vastustaja leiab, et kaebuse täienduses ei ole esitatud selliseid argumente, mis annaks aluse Maksuteate tühistamiseks. Vastustaja palub jätta M. J. kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebuses taotleti lisaks Maksuteate tühistamisele ka jätta PS-ga vastuolu tõttu kohaldamata MaaMS § 11 lg 3 osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 ruutmeetriga kõikide kaasomanike peale kokku, ning jätta PS-ga vastuolu tõttu kohaldamata MaaMS § 11 lg 1 osas, millega piiratakse kodualuse maa maksuvabastust linnas 1500 ruutmeetriga, juhul kui maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek ning maksustatava kinnistu tükeldamine ei ole lubatud või asjaolusid arvestades võimalik. Kohus märgib, et kuna käesoleva haldusasja menetluse kestel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-52-13 29.01.2014. a tehtud otsuses asus seisukohale, et MaaMS § 11 lg 3 on PS-ga kooskõlas, siis kohus poolte sellekohastele väidetele enam hinnangut ei anna.

2. Vaidlustatud Maksuteate aluseks olevad õigusnormid on järgmised: MKS §-s 46 on sätestatust spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud, lg 3 nõuab, et lõikes 2 nimetatud haldusaktis peavad sisalduma: 1) maksuhalduri nimetus ja aadress; 2) haldusakti koostanud ametniku eesja perekonnanimi ning ametikoht; 3) haldusakti andmise kuupäev; 4) haldusakti adressaadi nimi ja aadress; 5) haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; 6) haldusaktiga tehtav ettekirjutus või haldusakti andja otsustus; 7) haldusakti täitmise tähtaeg; 8) muud seadusega sätestatud andmed. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt maamaks arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. Vastavalt MaaMS § 7 lg-le 1 kuni 64-eurone maamaks mis tahes kohaliku omavalitsuse üksuses asuvalt maalt tasutakse 31. märtsiks. Maamaksust, mis ületab 64 eurot, tasutakse 31. märtsiks vähemalt pool, kuid mitte vähem kui 64 eurot. Ülejäänud osa maamaksust tasutakse hiljemalt 1. oktoobriks; lg 2 kohaselt Maksuja Tolliamet väljastab maksumaksjale maksuteate tasumisele kuuluva maamaksu summa kohta hiljemalt 15. veebruariks. Maamaksuteade on haldusakt, millele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuotsuse kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maksuteadet ei pea allkirjastama; lg 3 kohaselt maamaksu ei määrata ja maksuteadet ei väljastata, kui maksusumma on alla 5 euro. Tulenevalt MaaMS § 11 lg-st 3, kui maa on ühisvõi kaasomandis, on ühisvõi kaasomanikud maamaksu tasumisest vabastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kokku 0,15 ha ning mujal kokku kuni 2,0 ha ulatuses. Käesolevas lõikes sätestatu ei kohaldu korteriomandite omanike suhtes.

3. Kohtu hinnangul omavad käesoleva kaebuse lahendamisel olulist tähtsust ka järgmised MaaMS normid ja õigusaktid: § 1 lg 1 järgi maamaks on maa maksustamishinnast lähtuv maks, sama paragrahvi lg 2 järgi maa maksustamishind määratakse ja selle vaidlustamise kord kehtestatakse, lähtudes maa hindamise seadusest. MaaMS § 5, milles sätestatakse maamaksumääraga seonduv, sealjuures: lg 1 kohaselt maamaksumäär on 0,1 kuni 2,5 protsenti maa maksustamishinnast aastas, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvi 11 4. lõikes sätestatud juhul. Maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu hiljemalt maksustamisaasta 31. jaanuariks. Muudetud maksumäära rakendatakse maksustamisaasta algusest; lg 4 kohaselt maa omaniku või käesoleva seaduse §-s

10 sätestatud juhul maa kasutaja andmete muudatused ning muud maamaksu arvutamiseks vajalikud muudetud andmed esitab kohalik omavalitsus Maksuja Tolliametile 1. veebruariks; lg 5 kohaselt esitatavate andmete loetelu ning nende esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega. Rahandusministri 17. jaanuari 2001. a määrus nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“, mille §-s 7 nähakse ette maamaksuseadusega ettenähtud maksuvabastuste taotlemise kord (kirjaliku avalduse esitamine asukohajärgsele linnavõi vallavalitsusele) ning §-s 11 on sätestatud, et kui maksuteates on maksustatava maakasutuse või maksumaksja andmed ebatäpsed, tuleb maksumaksjal pöörduda andmete täpsustamiseks maa asukohajärgsesse linnavõi vallavalitsusse. MaaMS §-s 11 on toodud maksusoodustused, sealjuures kaebaja osundatud lg 1 näeb ette, et maamaksu tasumisest on vabastatud maa omanik tema omandis oleva või käesoleva seaduse §- s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele.

Et MKS § 45 alusel maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui MKS-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti, siis laienevad Maksuteatele ka haldusaktidele HMS-s sätestatud üldised vorminõuded. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

4. Kohus, analüüsinud ülaltoodud jm asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et Maksuteade on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi, ning M.J.i kaebus ei ole ilmselgelt põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub täielikult Maksuteates esitatud MTA põhjendustega ning vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses, pidamata vajalikuks kõike uuesti üle korrata. Kohus rõhutab oma ülal toodud järelduse põhjenduseks üksnes järgmist.

5. Kohus leiab, et Maksuteade vastab nii haldusaktidele üldiselt kui ka maksuhalduri haldusaktidele esitatavatele spetsiifilistele sisuja vorminõuetele, sealjuures on selles üksikasjalikult selgitatud, kuidas koduomaniku maksuvabastuse summa (238.81 eurot) ja vastavalt tasumisele kuuluv maamaksusumma (452.94 eurot) on arvutatud. Kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja arvutuskäik on vale. Kaebuse põhjendustest nähtub, et M.J. peab Maksuteadet õigusvastaseks eelkõige neil põhjustel, mille eest ei vastuta MTA (maa maksustamishind, maksusoodustuste võimaldamine jms). Maamaksu maksuteade on haldusakt, mis on suunatud maamaksukohustuse tekitamisele, ja milles arvutatakse välja maksumaksja poolt tasumisele kuuluv maksusumma. Maamaksukohustuse tekkimise kohustuslikuks eelduseks omakorda on maatüki maksustamishinna määramine ja maksumäära kehtestamine, mis mõlemad on maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse pädevuses. Käesoleval juhul ei ole Tallinna linn jätnud neid kohustusi täitmata. Seega maksuhaldur üksnes arvutab tasumisele kuuluva maamaksu kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel, kusjuures MTA ei ole kohustatud neid andmeid kontrollima. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole asjassepuutuv MaaMS § 11 lg 1, mille kohaldamata jätmist väidetava vastuolu tõttu PS-ga kaebaja on taotlenud. MTA ei kohalda maksusoodustusi (peale seaduses otseselt sätestatu) iseseisvalt, vaid võtab maksusumma arvutamisel üksnes arvesse isikule antud soodustused. Et maamaks on omandil põhinev maks ning maksustavaks objektiks on maatükk, siis maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavaid andmeid. Kaebajale kui kaasomanikule ja tema kaasomandis olevale maale kohaldus MaaMS § 11 lg 3. Liiatigi ei ole MaaMS § 11 lg 1 eesmärk reguleerida juhtumeid, kus maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek. Täiendavate maksusoodustuste andmine on kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses (vt sama paragrahvi lg-d

5 ja 6). Küll on aga maksuhalduril vastavalt MKS § 111 lg-le 1 õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine. Samas maksukohustuslase võimalikud makseraskused ei ole Maksuteate õigusvastasuse ega tühistamise aluseks. Kui kaebajal on etteheiteid tasumisele kuuluva maamaksu aluseks olevate andmete, sh soodustuste osas, siis tuleb need esitada kohalikule omavalitsusele ja vajadusel tema sellekohaseid haldusakte ja toiminguid vaidlustada. Kohtul puuduvad andmed, et kaebaja oleks neid võimalusi kasutanud.

6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb M.J.i kaebus rahuldamata ning MTA ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik