4-14-6344/16 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2014 Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-14-6344 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Svetlana HAMAZA Asja läbivaatamise kuupäev 30.10.2014 Väärteoasi Viktor BORZENKOVI väärteoasi Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi Kaebuse esitaja Viktor BORZENKOV sünd. 28.07.1975, isikukood

37507282237, kodakondsuseta, XXX Kohtuväline menetleja Mxxx xxx Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna piirkondliku politseitöö teenistuse vanemväärteomenetleja MxxxxKxxx 17.07.2014 otsus väärteoasjas nr.2440,14,003634 Viktor BORZENKOVI karistamise osas Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, s.o. summas

700 (seitsesada) eurot ja Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 6 (kuus) kuud – tühistada põhikaristuse suuruse ja lisakaristuse kohaldamise tähtaja osas.

Mõista Viktor BORZENKOVILE Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 (kuussada) eurot.

Kohaldada Viktor BORZENKOVILE Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 (kolm) kuud.

Ülejäänud osas jätta Ida Prefektuuri otsus muutmata.

Liiklusseaduse §127 alusel on Viktor BORZENKOV kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Viktor BORZENKOVI kaebus rahuldada osaliselt.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 05.12.2014.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Txxx Sxxx koostas 25.05.2014 väärteoprotokolli nr. AB 1410272 Viktor Borzenkovi kohta selles, et viimane juhtis xxx kui juhi ühes grammis veres oli alkoholisisaldus 0,84 +/- 0,05 mg, lõplik lugem 0,79 mg/g. Alkoholisisaldus veres tuvastati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuga, uuringuakt nr.1455T. Seega tuvastati organismis alkoholi rohkem, kui Liiklusseaduse §69 lg.5 lubatud piirmäär. Sellega rikkus Viktor Borzenkov Liiklusseaduse §69 lg.5 ja lg.4 p.2 ning pani toime väärteo Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi.

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna piirkondliku politseitöö teenistuse vanemväärteomenetleja Mxxx Kxxx 17.07.2014 otsusega väärteoasjas nr.2440,14,003634 määrati Viktor Borzenkovile Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi karistuseks rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 700 € ja Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga

6 kuud. Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime tahtlikult, kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Viktor Borzenkov esitas 06.08.2014 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada või alternatiivina vähendada rahatrahvi summat ja mitte kohaldada lisakaristust. Kaebuse kohaselt pidasid nad 25.05.2014 kaebuse esitaja sõbra naise sünnipäeva ja kuna lapsed magasid toas, otsustati alkoholi tarvitada kaebuse esitaja autos. Kaebuse kohaselt ei juhtinud selle esitaja sõiduautot joobeseisundis, vaid tarvitas alkoholi peale seda, kui sõiduk oli pargitud.

Maakohtu istung

Maakohtu istungil seletas menetlusalune isik, et ta parkis auto, jõi üksinda pudelist brändit ja viskit, 1 – 1,5 minuti pärast tuli politseipatrull ja käskis puhuda alkomeetrisse.

Kohtuvälise menetleja esindaja palus maakohtu istungil jätta prefektuuri otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, kuna menetlusaluse isiku tegu leidis tõendamist ja määratud karistus vastab teole.

Tunnistaja Axxxr Nxxx ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema oli patrullpolitseinikuna täitmas teenistusülesandeid, kui tuli kell xxx. Politseinikud pidasid xxx, tegid alkotestri, isik oli kaine, kuid ütles, et edasi seisab hall xxx mille ümber on palju rahvast. Sel hetkel märkasid ka politseinikud tuledeta VW-t sõitmas xxx poole, hakkas kiirendama, politseinikud andsid talle vilkuritega peatumismärguande, auto peatus killustikuhunniku kõrval, politseiauto sõitis autole juhipoolse ukse kõrvale, vahe oli umbes 0,5 m. Sõidukist väljus üks isik, lukustas uksed. Politseinikud väljusid samuti, küsisid dokumente. Kuna tunda oli alkoholilõhna, palusid nad puhuda alkomeetrisse. Juht vastas, et jõi alkoholi hetkel, mil väljus autost. Alkoholipudelit politseinikud ei näinud ja kui isik väljus, siis midagi ta ei joonud. Isik ei olnud alkotestriga nõus, muutus agressiivseks ja karjus appi. Juurde tulid isiku tuttavad, hakkasid teda ära tassima. Politseinikud kutsusid appi xxxekipaaži, selgitasid isikule uuesti, et vaja on minna vereproovi andma, isik rahunes ja nad xxx-sse. Isiku sõidukis ei olnud alkoholipudeleid kuskil näha, auto peatumisel oli seal ainult juht. Sõiduki seismajätmisest kuni isiku väljumiseni kulus 10 sekundit, isiku sõiduk ei kadunud kordagi politseinike vaateväljast, politseinikud peatusid otse isiku sõiduki juhiukse kõrval. Kui isik väljus autost, olid tal käes vaid autovõtmed. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema patrullautos kõrvalistmel, mistõttu kõik toimus just temapoolsel küljel.

Tunnistaja Naxxx Sxx ütlustest maakohtu istungil nähtub, et menetlusalune isik on tema sõbranna vend, kellega koos viimase autos tarvitasid nad alkoholi. ka menetlusalune isik tarvitas alkoholi, kui oli auto parkinud. Kui kohale tuli politseipatrull, tunnistajat autos ei olnud, kuna läks tuppa lapsi kontrollima. Autos olid nad kolmekesi, jõid kõik rummi ja koos Nxxx Kxxx läksid koos lapsi kontrollima, olid ära umbes 10 minutit. Mis seal ajal toimus, tunnistaja ei tea.

Tunnistaja Naxxx Kxxx ütlustest maakohtu istungil nähtub, et menetlusalune isik on tema vend, kes nendega koos alkoholi ei tarvitanud. Alkohol oli autos tagaistmel, kui nad lahkusid autost, jäi alkohol autosse. Kogu aeg nad autos ei istunud, käisid aegajalt seal ainult alkoholi tarvitamas. Alkoholi tarvitasid koos tunnistajaga veel Nxxx xxx viimase abikaasa ja mõned sõbrad. Kui tunnistaja märkas politseipatrulli, oli see juba menetlusaluse isiku kõrval. Tunnistaja käis koos Nxxxa Sxxx ja viimase mehega koos vahepeal lapsi vaatamas, ära olid 5 – 8 minutit.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et Viktor Borzenkovi kaebus on põhjendatud osaliselt.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus määratud Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel.

Liiklusseaduse §224 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi.

Seega on vaja antu väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, kas alkoholijoove on kindlaks tehtud seaduse alusel ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole.

Nagu nähtub xxx,14,003634, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §69 lg.5 nõudeid.

Kuni 01.07.2014 kehtinud Liiklusseaduse §69 lg.5 (alates 01.07.2014 kehtiva Liiklusseaduse §69 lg.2 p.1) sätestas, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Seega on mootorsõidukijuhi poolt sõiduki juhtimisel alkoholi piirmäära ületamine väärtegu ka alates 01.07.2014.

Vastavalt kuni 01.07.2014 kehtinud Liiklusseaduse §69 lg.6 tuvastati mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi joobeseisund või sama paragrahvi lg.5 nimetatud piirmäära ületamine Politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras.

Vastavalt Politsei ja piirivalve seaduse §7-24 lg.1 kontrollis politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastas alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrolliti indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

Nagu nähtub käesoleva väärteoasja materjalides asuvast Indikaatorvahendi kasutamise 25.05.2014 protokollist, selgitati Viktor Borzenkovilre tema õigused, kuid menetlusalune isik keeldus indikaatorvahendisse puhumast, mistõttu ta toimetati tervishoiuteenuse osutaja juurde vereproovi võtmiseks etanoolisisalduse määramiseks.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 29.05.2014 uuringuakti nr.1455T kohaselt tuvastati Viktor Borzenkovi veres etanoolisisaldus 0,84 +/- 0,05 mg/g.

Maakohus leiab, et eeltooduga on alkoholijoove menetlusalusel isikul kindlaks tehtud seadusekohaselt.

Menetlusalune isik on oma kaebuses ja seletuses maakohtu istungil kinnitanud, et 25.05.2014 ta sõiduautot alkoholijoobes ei juhtinud ning tarvitas brändit ja viskit vahetult peale auto parkimist ja enne sellest väljumist. Menetlusalune isik seletas ka, et nimetatud asjaolu kinnitavad tunnistajate Nxx Sxx ja Nxxx Kxx ütlused.

Tunnistaja Nxxx Sx ütlused maakohtu istungil sellist asjaolu ei kinnita. Tunnistaja ütlustest nähtub, et nad istusid autos kolmekesi (kolmas oli Naxxx xx ja tarvitasid kõik kolmekesi rummi. Seejärel lahkusid naised autost, et minna tuppa kontrollima lapsi. Tunnistaja ütluste kohaselt olid nad ära 10 minutit.

Tunnistaja NxxxKx ütlused maakohtu istungil ei kinnita samuti antud asjaolu. Tunnistaja ütlustest nähtub, et sellel õhtul tarvitas alkoholi suurem seltskond inimesi, kes kogu aeg autos ei viibinud ja kes käisid auto juures vaid selleks, et tarvitada alkoholi, muidu olid eemal grilli ääres. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tarvitanud menetlusalune isik sel õhtul üldse alkoholi. Tunnistaja käis koos Nxxx Sõxxja viimase abikaasaga kontrollimas lapsi, olid ära 5 – 8 minutit.

Eeltoodust nähtub, et menetlusaluse isiku enda seletused ei ühti kummagi tunnistaja ütlustega ning ka tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus. Menetlusaluse isiku seletuste kohaselt tarvitas ta alkoholi üksinda ja ajal, kui oli parkinud auto ja väljus sellest. Tunnistaja Nxxx Sxxx ütluste kohaselt istusid nad autos kolmekesi ja tarvitasid kõik kolmekesi ka alkoholi. Tunnistaja Nxxx Kxxx ütluste kohaselt oli neid suurem seltskond, kes käis auto juures alkoholi tarvitamas vaid aeg-ajalt ning menetlusalune isik ei tarvitanud alkoholi üldse.

Maakohus leiab, et tunnistajate Nxxxa Sxxxja Nx Kxxxütlusi ei saa pidada õigeteks ja usaldust väärivateks ning neid ei saa kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta. Nagu käesolevas kohtuotsuses juba eespool on viidatud, ei ole need ütlused kooskõlas, neid ütluseid ei kinnita ükski teine väärteoasjas kogutud tõend ning need ütlused on vastuolus tunnistaja Aixxx Nxxx ütlustega. Kuna tunnistajate xxx Sxxx ja Nxxx xxx tegemist olukorraga, kus tunnistajad püüavad aidata menetlusalusel isikul pääseda vastutusest ja karistusest.

Tunnistaja Axxx Nxxx ütlusi peab maakohus antud väärteoasjas õigeteks, usaldust väärivateks ja asjakohasteks. Tegemist on politseiametnikuga, kes menetlusalust isikut ei tunne ja mingeid suhteid nende vahel ei ole. Eriti olulisteks ja tähelepanu väärivateks peab maakohus eelnimetatud tunnistaja ütlusi selles osas, et tunnistaja nägi menetlusaluse isiku sõiduautot liikumas ja kiirendamas ning et menetlusaluse isiku sõiduk ei kadunud kuni isiku autost väljumiseni kordagi tunnistaja vaateväljast. Tunnistaja nägi ka menetlusaluse isiku väljumist oma autost peale sõiduki seismajäämist, seejuures ei tarvitanud menetlusalune isik alkoholi ja väljumisel olid tal käes vaid auto võtmed.

Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis leiab maakohus, Viktor Borzenkovi on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi, kuna ta rikkus Liiklusseaduse

§69 lg.5 sätteid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse §224 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesoleva asja materjalide kohaselt on kohtuvälise menetleja esindaja määranud menetlusaluse isikule karistuse veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Kuigi väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas ei ole kohtuvälise menetleja esindaja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas rikkumise astet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 sätestatud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada rahatrahvi määramisega ja aresti kohaldamine ei ole põhjendatud, kuid rahatrahvi määr on käesolevas väärteoasjas põhjendamata.

Nagu nähtub vaidlustatavast 17.07.2014 otsusest, on kohtuväline menetleja karistuse määramist põhjendanud üleüldiste väidetega joobes juhi tekitatavate ohtudega ja teo toimepanemise tahtlikkusega. Sellised põhjendused sobivad igasugusesse otsusesse. Vaidlustatavas 17.07.2014 otsuses ei ole ühtegi põhjendust määratud karistuse suuruse osas konkreetsele menetlusalusele isikule ja sellest otsusest ei nähtu, missugustel kaalutlustel on just konkreetsele menetlusalusele isikule vajalik määrata rahatrahv sanktsiooni keskmist määra ületavana. Kohtuvälise menetleja esindaja poolt tehtud otsusest ei nähtu ka asjaolu, et karistuse määramisel on otsuse tegemisel arvestatud varaema karistatusega väärteokorras, kuna viited sellele otsuses puuduvad.

Maakohus leiab, et eeltoodu alusel on rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas väärteoasjas seaduslik alus olemas. Maakohus peab vajalikuks rõhutada, et iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema eelmisest rangem. Käesolevas asjas nähtub Karistusregistri väljavõttest, et menetlusalusel isikul on üks kehtiv väärteokaristus (28.03.2014 otsus väärteoasjas nr.2440,14,001987), rahatrahv on tasutud 01.04.2014. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on võimalik rahatrahvi suuruse määramisel lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad, 28.03.2014 määratud rahatrahvi tasus menetlusalune isik koheselt ära, vaatamata sellele on jätkanud väärtegude toimepanemist.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtvälise menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas tühistada. käesolevas väärteoasjas on võimalik teha uus otsus rahatrahvi suuruse osas, vähendada seda suurust ning mõista menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras, s.o. 150 trahviühiku ulatuses.

Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristusena samas paragrahvis sätestatud süüteo eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud menetlusalusele isikule Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 6 kuud.

Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud väärteoasjas on põhjendatud. Alkoholi piirmäär, mis oli tuvastatud menetlusalusel isikul, oli küll lähedane miinimummäärale, kui siiski sellises suuruses, kus menetlusalune isik pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik juhtima sõidukit ja seadis sellega reaalsesse ohtu eelkõige enda, aga ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Küll aga leiab maakohus, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise tähtaja pikkust.

Kohtuvälise menetleja vaidlustatavast 17.07.2014 otsusest nähtub, et lisakaristust kohaldatakse menetlusalusele isikule, kuna mootorsõiduki juhtimisõigus väljastatakse seaduseid ja eeskirju tundvatele ning täitvatele isikutele. Isik peab karistusega tundma ja tajuma toimepandud teo tõsidust, üksnes rahatrahvi määramine sellise teo puhul seda kindlasti ei ole. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Samas tuleb iga karistuse puhul alati eraldi põhjendada selle suurust ja kohaldamise tähtaega. Ka samalaadsete karistuste määramisel/mõistmisel peavad karistused üldjuhul olema diferentseeritud ning nende määramise/mõistmise põhjendused selged ja arusaadavad. Käesolevas väärteoasjas sellised põhjendused kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad.

Arvestades menetlusaluse isiku veres tuvastatud alkoholi piirmäära ületuse suurust ja samuti varasemalt lisakaristuse mittekohaldamist peab maakohus põhjendatuks lisakaristuse kohaldamist miinimummääras, s.o. tähtajaga 3 kuud.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamise tähtaja osas tühistada. Käesolevas väärteoasjas on võimalik teha uus otsus lisakaristuse kohaldamise tähtaja osas, vähendades kohaldatud lisakaristuse tähtaega ning mõista menetlusalusele isikule lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud.

Kuigi menetlusaluse isiku kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, ei ole kaebuse rahuldamise aluseks maakohtule esitatud kaebuses toodud väited.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik