3-14-50597/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

+

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50597 Haldusasi K.P. kaebus Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkirja nr 80-d ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 5-11/14/11-2 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – K.P. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 05.01.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku ja Murru Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav K.P.t Harku vangistusosakonna juhataja 19.02.2014 käskkirjaga nr 80-d Harku ja Murru Vangla direktori 14.02.2013 käskkirjaga nr 15 kinnitatud „Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonna kodukord“ (kodukord) p 1.4 nõuete rikkumise eest. Karistuseks määrati töölt eemaldamine kaheks nädalaks ning seda ei pööratud koheselt täitmisele, vaid määrati katseaeg neli kuud.

Käskkirja kohaselt seisnes K.P. distsiplinaarrikkumine selles, et ta 20.01.2014 kella 06.05 paiku käitus vanglaametnikega ebaviisakalt, s.o suhtles vanglaametnikega kõrgendatud hääletoonil (karjudes).

2. K.P. esitas 25.03.2014 Harku ja Murru Vanglale vaide, milles palus Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkirja nr 80-d kehtetuks tunnistada. Harku ja Murru Vangla 27.03.2014 vaideotsusega nr 5-11/14/11-2 jäeti K.P. vaie rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 23.04.2014 K.P. kaebus Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkirja nr 80-d ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 5-11/14/11-2 tühistamiseks. Halduskohus võttis 02.07.2014 määrusega kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Harku ja Murru Vangla.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub tühistada Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkirja nr 80-d ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 5-11/14/11-2.

Distsiplinaarmenetlus toimus ühepoolselt, mille tulemusena kaebajat karistati ebaõiglaselt. Vangla ei arvestanud seda, et kaebaja pidi ootama 40 minutit WC-sse laskmist. Samuti pole arvesse võetud nelja kinnipeetava ütlusi, kes lisaks kaebajale pidid kannatama. Korrapidaja M. Müüri poolt oli ebainimlik lasta kaebajal ja kaaskinnipeetavatel nii kaua kannatada. Sellega pandi toime inimõiguste rikkumine. Peale selle, et kaebaja on läbi elanud väljakannatamatu olukorra, tehakse kaebajat süüdlaseks selles olukorras. Kaebaja hääletoon ei olnud nii kõva, et ta peaks selle eest saama karistada. Tähtsam on selles olukorras kaebaja poolt üle elatud piin. Harku ja Murru Vangla oleks pidanud oma süüd tunnistama, aga mitte kaebajat põhjendamatult karistama.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jääb 27.03.2014 vaideotsuses nr 5-11/14/11-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

5.1 Kaebaja distsiplinaarrikkumine on tõendatud peaspetsialist-korrapidaja Raigo Orava ja valvur Marina Müüri 20.01.2014 ettekannetega nr 64 ning Marina Müüri 10.02.2014 ja Raigo Orava 12.02.2014 lisaselgitustega. Ettekannetest ja lisaselgitustest nähtub, et 20.01.2014 kella 06.05 paiku hommikuse loenduse ajal suhtles kaebaja ametnikega kõrgendatud toonil ja väljudes kambrist kasutas ametnike suunas ebatsensuurseid väljendeid. Menetluse käigus ei olnud võimalik veenvalt tõendada, et kaebaja poolt kasutatud ebatsensuursed väljendid olid suunatud vanglaametnikele, mistõttu selles osas kaebajat distsipliinirikkumises ei süüdistatud. Samas leidis distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist vaide esitaja poolt vanglaametnikega kõrgendatud toonil suhtlemine, mis on ilmselgelt vastuolus vangla kodukorra p-st 1.4 tulenevate nõuete ja üldiste viisakusreeglitega ning seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki vangistusseaduse (VangS) § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest, kaebaja on andnud selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

5.2 Kodukorra p 1.4 kohustab kinnipeetavat käituma viisakalt. Tegemist on nii avaliku korra kui ka teise inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks seatud piirangutega. Teenistusülesandeid täitva vanglaametnikuga karjudes suhtlemist ei saa kuidagi pidada viisakaks ega hea käitumise tavasid järgivaks käitumiseks. Kuigi kaebaja hinnangul ei olnud tema hääletoon piisavalt vali, tõendab asjaolu, et vanglaametnikud on kaebaja käitumise kohta ettekanded koostanud, vastupidist. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi eluliselt usutavat ega loogilist põhjust, miks vanglaametnikud oleksid pidanud nii ettekandes kui ka hilisemas distsiplinaarmenetluses andma tõele mittevastavaid ütlusi kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumise osas, riskides selliste asjaolude ilmsikstulekul distsiplinaarvastutusega ning võimaliku teenistusest vabastamisega (VangS § 150). Ettekannete ja vangistuse täideviimisel esilekerkivatest juhtudest teavitamine on vanglaametniku kohustus (VangS § 133) ning ei ole ühtegi mõistlikult usutavat põhjust, miks vanglaametnik peaks kohustuse täitmisel valetama. Seega leiab vastustaja, et kaebaja väited kasutatud hääletooni osas on otsitud, seda enam, et kaks vanglaametnikku ei võinud kaebaja hääletooni tugevusest ühtemoodi valesti aru saada.

5.3 Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on menetleja arvestanud asjaoluga, et kaebaja ei pääsenud enne rivistust tualetti, kuid samas leidnud põhjendatult, et see asjaolu ei anna kaebajale õigust vanglaametnikega ebaviisakaks suhtlemiseks. Seega, kuigi kaebaja hinnang rikkumise toime panemise osas erineb menetleja omast, ei nähtu materjalidest, et menetlust oleks läbi viidud ebaobjektiivselt – menetleja on andnud hinnangu menetluse käigus kogutud tõenditele ning sellise hinnanguga mittenõustumine ei anna alust pidada menetlejat ebaobjektiivseks. Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat põhjust selle kohta, et menetleja oleks kuidagi huvitatud menetluse tulemusest, kaebaja välja toonud ei ole.

Ei saa kuidagi pidada aktsepteeritavaks teenistusülesandeid täitva vanglaametniku peale karjumist. Teenistusülesannete täitmine olukorras, kus kinnipeetavad võivad avaldada oma rahulolematust ning emotsioone ükskõik millisel hääletoonil, ei ole mõeldav, kuna sel juhul ei saa ka ametnikud keskenduda teenistusülesannete täitmisele. Kui kaebaja soovis esitada oma pretensioone ametnike tegevuse suhtes, oli tal kohustus teha seda viisakalt. Kuivõrd kaebaja aga suhtles vanglaametnikega karjudes, ei ole see viisakas käitumine.

5.4 Esitatud kaebusest ei nähtu, milliste õiguste kaitseks on esitatud vaideotsuse tühistamise nõue ning kuidas vaideotsuse tühistamine aitab kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Kaebusest ei nähtu, milliseid kaebaja õigusi on vaideotsusega rikutud ning milles on rikkumine seisnenud. Vastustaja on seisukohal, et vaideotsuse tühistamise nõue ei aita kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele, kuna vaideotsus iseseisvalt ei tekita isikule õigusi ega kohustusi. Koos vaideotsusega on kaebaja vaidlustanud ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning soovitud olukorra saavutamine on võimalik sõltumata vaideotsuse kehtivusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

7. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras vanglaametnikega ebaviisaka käitumise, täpsemalt kõrgendatud hääletoonil ehk karjudes suhtlemise eest. Käesolevas kohtuasjas ei oma tähtsust, miks K.P. vanglaametnikega karjudes suhtlema hakkas. Kohus selgitas kaebajale ka 23.05.2014 määruses, et käesolevas asjas ei kontrolli kohus vangla tegevuse õiguspärasust seoses kinnipeetavatele WC kasutamise võimaldamisega, vaid kaebajale distsiplinaarkorras karistuse määramise õiguspärasust.

Kohus leiab, et kinnipeetav ei vabane viisaka suhtlemise kohustusest ka juhul, kui vanglaametnik on tema suhtes toime pannud väidetavalt õigusvastase toimingu, viivitanud WC-sse laskmisega.

Sellise olukorra vältimiseks edaspidi on kohane esitada märgukiri või kaebus vangla administratsioonile.

8. VangS § 67 p-de 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid.

Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonna kodukorra p 1.4 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne, mitte kasutama žargooni ja slängi.

8.1 Kaebaja distsiplinaarrikkumine on tõendatud peaspetsialist-korrapidaja Raigo Orava ja valvur Marina Müüri 20.01.2014 ettekannetega nr 64 ning Marina Müüri 10.02.2014 ja Raigo Orava 12.02.2014 lisaselgitustega. Ettekannetest ja lisaselgitustest nähtub, et 20.01.2014 kella 06.05 paiku hommikuse loenduse ajal suhtles kaebaja ametnikega kõrgendatud toonil. R.Orava 12.02.2014 selgituses (tlk 20 pöördel) on täpsustatud, et kõrgendatud toonil suhtlemine tähendas karjumist.

Kohtu arvates on tõendatud kaebaja poolt vanglaametnikega karjudes suhtlemine, mis on vastuolus vangla kodukorra p-st 1.4 tulenevate nõuete ja üldiste viisakusreeglitega. Kaebaja poolt distsiplinaarrikkumise toimepanemist kinnitab vähemalt kaudselt ka asjaolu, et oma 20.01.2014 selgituses ja 27.01.2014 täiendavas selgituses ei ole kaebaja vanglaametnikega karjudes suhtlemist eitanud ega sellekohasele süüdistusele vastu vaielnud. Kaebaja on vaid märkinud, et ta ei kasutanud ametnike suunas ebatsensuurseid sõnu (mille eest kaebajale karistust ka ei määratud).

Vanglaametnikega karjuval toonil suhtlemist ei õigusta eelnevalt väidetavalt aset leidnud sündmus (viivitus WC kasutamisel). Samuti ei selgita ega õigusta korrarikkumist asjaolu, kas korda rikutakse emotsionaalsusest või rahulolematusest vanglas kehtestatud korra suhtes. Vanglaametnikega karjudes suhtlemine kvalifitseerub igal juhul ebaviisaka käitumisena. Kohus nõustub vastustajaga, et ei saa pidada aktsepteeritavaks, et kinnipeetavad võiksid oma emotsioone ja rahulolematust väljendada ükskõik millisel hääletoonil. See takistaks vanglaametnike poolt teenistusülesannete täitmist ning sellest tulenevalt ohustaks ka vangla üldist julgeolekut.

8.2 Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et distsipliinirikkumist ei toimunud. Kinnipeetava kambrikaaslaste ütlused ei ole sellises olukorras usaldusväärseteks tõenditeks, kuna ilmselgelt soovivad nad solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest. Distsiplinaarmenetluse käigus ütlusi andnud neli kaaskinnipeetavat kinnitasid, et nad olid kõik tigedad, et ei saanud WC-sse minna. Seega ei saa võetud ütlusi pidada objektiivseteks, kuivõrd need kinnipeetavad olid 20.01.2014 toimunud intsidendi suhtes samamoodi negatiivselt meelestatud kui kaebaja. Samas ei nähtu, et teiste vaidlusaluses olukorras viibinud kinnipeetavate suhtes oleks algatatud distsiplinaarmenetlus samal alusel, mis näitab kohtu hinnangul seda, et nemad suutsid oma pahameelt kontrolli all hoida, samal ajal, kui kaebaja rahulolematus väljus viisaka suhtlemise piiridest. Vastasel juhul ei oleks ka kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viidud.

9. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid (VangS § 64). Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seletuse kirjutamiseks, karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning selle määramist ja karistuse liigi valikut on vastavas käskkirjas ka põhjendatud.

Kaebajale määratud karistus (töölt eemaldamine 2 nädalaks katseajaga 4 kuud) ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Karistuse määramisel arvestati sellega, et kaebajal oli rikkumise toimepanemise hetkel kolm kehtivat distsiplinaarkaristust ning tegemist oli esmase sellelaadse rikkumisega.

10. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkiri nr 80-d on õiguspärane, kuna selle andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumine on kaebaja poolt toime pandud.

11. Harku ja Murru Vangla direktori 27.03.2014 vaideotsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi vaide esemest (st Harku ja Murru Vangla 19.02.2014 käskkirjast nr 80-d) sõltumatult, seetõttu ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.

12. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks ning vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik