3-13-1990/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1990 Haldusasi VS kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri 22. augusti 2013. a otsuse nr 4.2-2/12514-2 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – VS Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1990 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-1990 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VS-le on 26.11.2012 väljastatud relvaluba nr RL 746423 kehtivusega kuni 24.03.2016 ning relvaloale on kantud kolm jahirelva. VS-t karistati Politseija Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri 23.07.2013 otsusega väärteoasjas nr 2670,13,004369 liiklusseaduse (LS) § 224 lg

1 alusel mootorsõiduki juhtimise eest 24.06.2013 lubatud alkoholipiirmäära ületades (ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,19 mg) rahatrahviga 120 eurot (30 trahviühikut). Väärteootsus jõustus 08.08.2013.

2. Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuur peatas 22.08.2013 otsusega nr 4.2- 1/12514-2 VS-le välja antud relvaloa kehtivuse relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 1, lg 11 ja lg 5 alusel üheks aastaks. Otsuse põhjenduste kohaselt on VS-t varem kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning ta ei ole teinud määratud karistustest järeldusi ja pani taas toime analoogse väärteo. Seega ei ole tegemist seaduskuuleka isikuga ning relvaloa kehtivuse peatamisel on otstarbekas rakendada RelvS § 43 lg-s 11 sätestatud peatamise tähtaja ülemmäära ja peatada VS relvaloa kehtivus üheks aastaks.

3. VS esitas 24.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 22.08.2013 otsuse tühistamiseks. Väärteootsusest nr 2670,13,004369 nähtub, et karistuse määramisel kohaldati alammäära 30 trahviühikut ning arvestati rikkumise raskusastet ja asjaolu, et kaebajal puuduvad varasemad kehtivad karistused. Seetõttu ei ole kaevatava otsusega relvaloa peatamise tähtaja ülemmäära rakendamine proportsionaalne ega arvesta toimepandud väärteo raskusega. Tegemist oli lubatud alkoholipiirmäära ületamisega 0,19 mg, mida inimesel endal on abivahendite puudumise tõttu väga raske hinnata.

VS suhtes karistusseadustiku (KarS) § 424 tunnustel 2005. aastal algatatud kriminaalasi lõpetati ning 2002. aastal joobes juhtimise eest määratud kriminaalkaristus on kustunud. Vastustaja väljavõte kaebaja karistustest on eksitav ja asjaolusid on hinnatud valesti. Kaebaja jaoks on jahirelva omamine elulise tähtsusega, kuna ta elab maapiirkonnas ning relvaga on tarvis kaitsta põllusaaki metssigade eest ning peletada õuelt kärntõbe põdevad rebased ja kährikud. Väärteo korras karistatud isiku õiguskuulekust automaatselt kahtluse alla seades ja selle eest karistades koheldakse väärteo toime pannud isikuid ebavõrdselt, võrreldes samasisulise kuriteo eest kriminaalkorras karistatud või kriminaalmenetlusaluste isikutega.

4. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja selle andmisel on lähtutud relvaseaduse kehtivast regulatsioonist. Puudub vaidlus, et VS omab alates 08.08.2013 kehtivat väärteokaristust liiklusseaduse nõuete rikkumise eest, mis näevad ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest alkoholipiirmäära ületades. Sellistel asjaoludel on haldusorgan imperatiivse sätte alusel kohustatud reageerima relvaloa peatamisega ning haldusorganil puudub selles küsimuses kaalutlusõigus.

Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-16-08 ja nr 3-4-1-10-10 ei ole asjakohased, sest need käsitlevad isiku karistamist kriminaalkorras. Seadusandja on sidunud relva omavate isikute käitumise teiste valdkondadega, käesoleval juhul liiklusseaduse nõuetest kinnipidamisega. RelvS § 43 lg 11 annab haldusorganile kaalutlusõiguse üksnes relvaloa kehtivuse peatamise pikkuse üle otsustamisel. Selles osas on lähtutud VS-t iseloomustavatest andmetest (sh karistusregistri andmetest) ja tema õiguskuulekusest. Otsuse tegemisel hinnati kõiki kaebajale määratud karistusi.

VS-t on 10 aasta jooksul korduvalt karistatud, kuid ta on sellele vaatamata jätkanud samaliigiliste rikkumiste toimepanemist, mistõttu oli tema relvaloa kehtivuse maksimaalses pikkuses peatamine õiguspärane ja proportsionaalne.

3-13-1990 3(6) 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.02.2014 otsusega VS kaebuse ja tühistas PPA Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsuse nr 4.2-2/12514-2. RelvS § 43 lg 1 p 1 kohaselt peatab PPA relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kaebaja suhtes on jõustunud PPA 23.07.2013 otsus tema väärteomenetluse korras karistamise kohta mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades, mistõttu esines vastustajal õiguslik alus relvaloa kehtivuse peatamiseks.

RelvS § 43 lg 11 järgi peatatakse RelvS § 43 lg 1 p-s 1 nimetatud karistatuse korral relvaloa kehtivus kuuest kuust kuni ühe aastani. Haldusorganil on seetõttu kaalutlusõigus relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja osas. Kuivõrd relvaloa kehtivuse peatamisel ei tuvastata iseseisvalt rikkumise asjaolusid, vaid peatamise aluseks on jõustunud väärteomenetluse otsus, siis ei saa relvaloa kehtivuse peatamise proportsionaalsust hinnata, sõltuvalt kaebaja süü suurusest väärteoasjas. Seega ei ole kaebuse lahendamisel asjakohased väited, et relvaloa kehtivuse peatamise ülemmäära rakendamine ei ole vastavuses kaebaja poolt toime pandud väärteo raskusega.

Vaidlusaluse otsuse põhjendustest nähtub, et PPA on VS isikuomaduste hindamisel arvestanud, et teda on enne 24.06.2013 toime pandud õigusrikkumist kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kohtumenetluses on vastustaja samas väitnud, et kaebaja käitumist iseloomustavate andmetena arvestati kõiki talle 10 aasta jooksul määratud väärteoja kriminaalkaristusi, mida on rohkem kui kaks. Karistusregistri 04.10.2013 teate kohaselt on kaebajat 2013. aastal karistatud ühel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis (väärteoasi nr 2670,13,004369) ning karistusregistris puuduvad kanded VS karistamise kohta ajavahemikul 25.07.2007–07.08.2013.

Kuivõrd otsusest ega vastustaja seisukohtadest ei selgu, milliseid konkreetseid eelnevaid süütegusid vaidlustatud otsuse tegemisel silmas peeti, ei ole vastustaja kaalutlused kohtu poolt kontrollitavad. Seejuures ei anta RelvS § 36 lg 1 p 11 ja § 41 lg 9 kohaselt relvaluba isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kuna kaebajale on 26.11.2012 väljastatud relvaluba kehtivusega kuni 24.03.2016, siis ei tuvastatud selle väljastamisel järelikult relvaloa andmist välistavaid asjaolusid.

Hinnates relvaloa kehtivuse peatamise kohta 22.08.2013 otsuse tegemisel kaebaja käitumist aga 10-aastase ajavahemiku jooksul, ei ole vastustaja arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Puudub igasugune mõistlik põhjus hinnata relvaloa andmisel ja peatamisel kaebaja käitumist erinevate kriteeriumite alusel. Relvaloa peatamise eesmärk ei saa olla sunni rakendamine varasemate (kustunud karistusega) rikkumiste eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Politseija Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta VS kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise. PPA oli RelvS § 43 lg 1 p-st 1 tulenevalt kohustatud peatama kaebajale väljastatud relvaloa kehtivuse pärast tema suhtes tehtud väärteootsuse jõustumist ning vastustajal puudus selles osas kaalutlusõigus. PPA-l on kaalutlusõigus üksnes haldustõkendi pikkuse valikul (s.o 6 kuud kuni 1 aasta). Halduskohus ei ole eristanud reageerimiskohustuse õiguslikke aluseid haldustõkendi pikkuse valiku kaalutlustest. Kohus ei ole andnud hinnangut, kas RelvS § 43 lg-st 11 juhindudes tehtud relvaloa kehtivuse peatamise otsuse aluseks võetud kaalutlused olid asjakohased ja põhjendatud. Asjaolu, et relvaloa andmise ja selle kehtivuse peatamise alused teataval määral kattuvad, ei oma antud juhul tähendust. RelvS ei sätesta kohustuslikke kaalutlusi, vaid haldusorgan peab ise võtma arvesse kohaseid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi, mille alusel määrata relvaloa kehtivuse peatamise tähtaeg. Apellant leiab, et kohaseks kriteeriumiks on relvaloa omaja õiguskuulekus. Põhjendamatu on

3-13-1990 4(6) halduskohtu väide, et pole jälgitav, millistest karistustest PPA lähtus. Vaidlustatud otsuses on selgelt mainitud kahte karistust liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. VS puhul ei ole hinnatud varasemaid karistusi karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 mõttes, vaid üksnes isikut iseloomustava asjaoluna, mida on aktsepteerinud ka kohtud (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-100- 09). Sellest lähtuvalt ei ole ka vaatluse all olnud kümneaastane periood liiga pikk. Kuna VS rikkumised on seotud liiklusseaduse nõuete rikkumisega, millega relvaseadus seostab isiku õigust relva omamiseks, on neile karistustele tuginemine kohane. Kui kõrvutada VS isikut relvaloa omajaga, kes ei ole varasemalt õigusrikkumisi toime pannud, ei oleks mõlemale minimaalse peatamistähtaja määramine proportsionaalne. PPA ei ole lähtunud sunni rakendamise eesmärgist, vaid RelvS-ga pandud kohustusest kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust, kaitstes samas ka teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda (nt Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-16-08, nr 3-3-1-60-03 ja nr 3-4-1-10-10). Haldusakti andmisel on tuvastatud asjakohased kaebajat puudutavad faktilised asjaolud, neid on analüüsitud ja antud neile õiguslik hinnang. Haldusakt vastab vormilt ja sisult haldusmenetluse seaduse ja relvaseaduse nõuetele. 7. VS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb eelnevas menetluses halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 9. Vaidlust ei ole selles, et 08.08.2013 jõustus VS suhtes PPA Lääne prefektuuri 23.07.2013 väärteootsus (tl 10), millega teda karistati LS § 224 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. RelvS § 43 lg 1 p 1 kohaselt peatab PPA relvaloa kehtivuse muu hulgas juhul, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. RelvS § 43 lg 11 näeb ette, et sellises olukorras peatatakse relvaloa kehtivus kuuest kuust kuni ühe aastani. RelvS § 43 lg-st 5 tulenevalt vormistatakse relvaloa kehtivuse peatamine PPA otsusega, milles peab olema näidatud loa kehtivuse peatamise alus viitega seaduse vastavale sättele. Vaidlusaluse PPA Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsusega nr 4.2-1/12514-2 (tl 8 ja pöördel) peatati VS-le 26.11.2012 väljastatud relvaloa nr RL 746423 kehtivus üheks aastaks ehk maksimaalmääras. Vastustaja ja halduskohus on õigesti märkinud, et RelvS § 43 lg 1 p 1 ei anna PPA-le kaalutlusõigust küsimuses, kas relvaluba peatada või mitte, kuid RelvS § 43 lg 11 võimaldab kaalutlemist relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja osas, arvestades sättes ettenähtud piire (s.o 6 kuud kuni 1 aasta). Käesoleval juhul on VS vaidlustanud esmajoones relvaloa kehtivuse peatamise maksimaaltähtaja rakendamise, mitte relvaloa kehtivuse peatamist kui sellist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks relvaloa vähemalt kuuekuuliseks perioodiks peatamist LS § 224 lg-s 1 sätestatud väärteo iseloomu ja RelvS § 43 lg 1 p-ga 1 kaitstavate õigushüvede kaalukust arvestades pidada ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks üldise vabaduspõhiõiguse (PS § 19 lg 1) riiveks, olenemata sellest, et PPA-le ei ole seadusega antud võimalust kaaluda relvaloa kehtivuse peatamata jätmist. Ühtegi erandlikku asjaolu VS käesoleval juhul esile toonud ei ole (põllusaaduste või muu vara kaitse metsloomade eest on mõistlikult võimalik korraldada ka muul viisil peale tulirelva kasutamise). 10. RelvS § 43 lg 1 p 1 kohaldamise aluseks on esmajoones relvaloa omaja karistatuse fakt. Relvaloa peatamise kui sunnivahendi kohaldamise aluseks ei ole mitte isiku süü ja selle suurus, vaid temast lähtuv oht, millele toimepandud tegu viitab. Seetõttu ei ole relvaloa peatamise näol iseenesest tegemist väärteo eest rakendatava lisakaristusega. See ei tähenda siiski, et RelvS §

3-13-1990 5(6)

43 lg 11 alusel relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel ei peaks muu hulgas arvestama toimepandud väärteo asjaoludega (vrd Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 64). RelvS § 43 lg 11 seadusesse lisanud „Relvaseaduse, postiseaduse ja strateegilise kauba seaduse“ (RT I 2007, 7, 38) eelnõu (Riigikogu 10. koosseisu 967 SE) seletuskirjas on samuti märgitud, et säte „võimaldab haldusorganil arvestada kõiki konkreetse juhtumiga seotud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid lõpliku peatamistähtaja otsustamisel“. Ehkki käesoleval juhul ei ole PPA 22.08.2013 otsuses VS poolt 24.06.2013 toimepandud väärteo asjaolusid eraldi käsitletud, pole iseenesest põhjust pidada seda sisuliseks menetlusveaks, sest relvaloa kehtivuse peatamise otsuses viidatud PPA 23.07.2013 väärteootsusest ega kaebaja esitatud seisukohtadest ei nähtu, et asjas oleksid esinenud mingid erilised asjaolud, mis annaksid aluse lugeda toimepandud tegu väikese ohtlikkusega rikkumiseks. 11. PPA 22.08.2013 otsuses on VS ohtlikkuse hindamisel lisaks PPA 23.07.2013 väärteootsusele viidatud asjaolule, et kaebajat on ka enne 08.08.2013 jõustunud väärteootsust varem kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Halduskohtumenetluses on VS oma 04.11.2013 seisukohtades (tl 26 ja pöördel) märkinud, et teda on samaliigilise teo eest varem karistatud kahel korral: 2002. aastal KarS § 424 järgi kriminaalkorras ning 2007. aastal LS § 7435 järgi väärteomenetluse korras. Selline teave kustunud karistuste kohta nähtub ka VS esitatud karistusregistri 04.10.2013 väljavõttest (tl 28), milles on täiendavalt viidatud 27.08.2002 jõustunud otsusele haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 96 lg-s 1 sätestatud süüteo (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) toimepanemise eest. Ehkki kaebaja on viidanud, et 25.07.2007 jõustunud karistus LS § 7435 lg

1 järgi seondus samuti lubatud alkoholipiirmäära ületamisega, tuleb seda pidada ilmselt eksimuseks, sest vastav säte nägi siiski ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt „liiklusnõuete muu rikkumise“ eest ning joobes juhtimist käsitles erisättena LS § 7419. Halduskohtuga tuleb nõustuda, et PPA 21.10.2013 vastusest kaebusele (tl 18-19p) ja sellele lisatud karistusregistri 21.08.2013 väljavõttest (tl 21-22p), mis on väidetavalt olnud PPA 22.08.2013 otsuse tegemise aluseks, on äärmiselt keeruline järeldada, millistele varasematele karistustele on vaidlusaluses otsuses viidatud, sest vastustaja on märkinud „kõigi“ karistuste arvessevõtmist ning väljavõte kajastab kõikvõimalikke VS-ga seotud „juhtumeid“, kuid mitte konkreetseid andmeid temale määratud karistuste või nende jõustumisaja kohta. Sellele vaatamata on VS esitatud karistusregistri väljavõttega tõendatud, et kaebajat on varem tõepoolest vähemalt kahel korral karistatud samaliigiliste tegude eest. Vastustaja viidet „kõigi“ karistuste arvessevõtmisele ja 10-aastasele perioodile ei saa pidada määravaks, sest vaidlusalusest otsusest nähtub VS ohtlikkuse iseloomustamiseks üksnes kahe varasema samaliigilise teo eest määratud karistuse arvestamine ning hinnatud ajavahemikku pole otsuses määratletud. Karistusregistri 21.08.2013 ja 04.10.2013 väljavõtete ning PPA 22.08.2013 otsuse põhjal on siiski alust eeldada, et varasemate karistustena on otsuses silmas peetud VS-le mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest 2002. aastal määratud kahte karistust (üks kriminaalasi KarS § 424 järgi ja üks väärtegu HÕS § 96 lg 1 / LS § 7419 järgi), sest 21.08.2013 väljavõttes on markeeritud just nimetatud sätted. 12. Riigikohtu üldkogu on 11.10.2001 otsuses nr 3-4-1-7-01 (p 18) märkinud, et karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni, seevastu karistamise fakt iseloomustab isikut ja on püsiva tähendusega. Samas on Riigikohus 16.10.2006 otsuses nr 3-3- 1-53-06 (p 18) asunud seisukohale, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (vt ka Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-3-1-46-09, p-d 12-13).

3-13-1990 6(6) KarRS § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete lubatud kasutamisjuhte reguleerivad KarRS § 5 lg 2 ja § 20. Karistusregistri arhiivi andmeid väljastatakse KarRS § 15 lg 3 kohaselt üksnes samas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. KarRS § 20 lg 1 ei sätesta, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid oleks muu hulgas õigus saada relvaseaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks.

Sellist õigust ei tulene ka relvaseadusest. Olukorras, kus haldusorganil puudub seadusest tulenev volitus kasutada küsimuse otsustamiseks (sh isiku iseloomustamiseks) karistusregistri arhiivi andmeid, millele ta võib olla saanud juurdepääsu muul KarRS-s sätestatud eesmärgil, ei saa haldusorgan sellistele arhiiviandmetele haldusakti andmisel ka õiguspäraselt tugineda (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-3-1-46-09, p 15; 16.10.2006 otsus nr 3-3-1-53-06, p-d 18-19). Halduskohus on lisaks põhjendatult viidanud, et puudub mõistlik põhjus hinnata relvaloa andmisel ja selle kehtivuse peatamisel isiku käitumist erinevate kriteeriumite alusel.

Seejuures näeb RelvS § 36 lg 2 sõnaselgelt ette, et muu hulgas RelvS § 36 lg 1 p-des 6 ja 11 sätestatud keelud (s.o relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud või kes on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades) ei laiene isikule, kelle karistusandmed on KarRS kohaselt karistusregistrist kustutatud. Kui karistusregistri arhiiviandmete alusel ei ole võimalik keelduda isikule relvaloa andmisest (samuti selle vahetamisest – vt RelvS § 41 lg 9) või tunnistada temale väljastatud relvaluba kehtetuks (vt RelvS § 43 lg 3), siis ei saa need andmed olla aluseks ka isikule väljastatud relvaloa kehtivuse peatamisel.

Seega on halduskohus kokkuvõttes õigesti leidnud, et PPA 22.08.2013 otsus on olulise kaalutlusveaga, sest haldusorgan on relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel arvestanud asjassepuutumatute asjaoludega (s.o kustunud karistustega).

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.02.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna jõusse jääb halduskohtu otsus, millega VS kaebus rahuldati, jäävad Politseija Piirivalveameti võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. VS ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka kaebaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets