3-08-2280/136 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-08-2280 Haldusasi S.K. ja V.K. kaebused neile Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseijaoskonna õigusvastaste toimingutega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – S.K. ja V.K., esindaja v. adv Paul Järve Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja I.P. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.K. ja V.K. ning Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada S.K. apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 otsust varalise kahju nõude osas. Mõista Politseija Piirivalveametilt S.K. kasuks välja hüvitis varalise kahju põhjustamise eest summas 40 eurot. Muus osas jätta S.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 kohtuotsus muutmata. 2. Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Jätta Politsei- Ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Mõista Politseija Piirivalveametilt välja S.K. kasuks tema poolt kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude katteks 80 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 5. jaanuaril 2015. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-08-2280 2(13) Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S.K. (sünd XX.XX.XXXX) viibis 18.09.2007 pärastlõunal Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna ametiruumides koos sinna kutsutud sõbraga. Kohapeal tekkis politseil kahtlus, et noormehed on narkojoobes. Mõlemale tehti ettepanek teha test narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamiseks, millest S. K. keeldus ja soovis lahkuda politseiosakonnast, osutades seejuures füüsilist vastupanu tema lahkumist takistama tulnud politseiametnikele. S. K. -i suhtes kasutati käeraudu. Sündmust nägi pealt S. K.- i ema V. K., kes tuli kohale S. K.- i telefonikõne peale. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas koostati S. K. -i suhtes 19.09.2007 kaks väärteoprotokolli. Väärteoprotokolli nr AB 944524 kohaselt eiras S. K. 18.09.2007 kell 15.09 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas politseiametnike seaduslikku korraldust minna väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi, püüdis lahkuda politseiosakonnast ning selle takistamisel politseiametnike poolt avaldas füüsilist vastupanu, mistõttu politseinikud olid sunnitud kasutama füüsilist jõudu. S. K.- i tegu kvalifitseeriti väärteona karistusseadustiku (KarS) § 276 järgi. Samuti 19.09.2007 koostatud väärteoprotokolli nr AB 944525 kohaselt keeldus S. K. 18.09.2007 kell 15.13 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas esitamast oma isikuandmeid, millega takistas riikliku järelevalve teostamist. Nimetatud tegu kvalifitseeriti KarS § 279 järgi. Pärnu Maakohus jättis 22.10.2007 otsusega nr 4-07-5112 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna taotluse S. K. -i suhtes aresti kohaldamiseks rahuldamata ning lõpetas väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel (teos väärteo tunnuste puudumine) S. K.- i suhtes väärteomenetluse KarS § 276 ja § 279 järgi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.01.2008 otsusega nr 4-07-5112 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kohtuotsus on jõustunud. 2. S. K. ja V. K. esitasid Tallinna Halduskohtule 13.11.2008 kaebuse Lääne Politseprefektuuri Pärnu politseiosakonna töötajate toimingute, mis seisnesid S. K.- i suhtes alusetult füüsilise jõu ja erivahendite kohaldamises, õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingutega tekitatud varalise ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Politseiametnikud kohaldasid S. K. -i suhtes õigusvastaselt ja alusetult füüsilist jõudu ning erivahendeid. S. K.- ile anti korraldus teha narkotest, millest kaebaja keeldus, sest politseiametnik ei esitanud tegevust õigustavat alust ega selgitanud tegevuse õiguspärasust. Jõu kasutamise tulemusena väänati kõveraks S. K.- i kuldsõrmus ning rebiti katki jope, samuti oli kaebaja sunnitud tekitatud kehavigastuse tõttu pöörduma SA- sse Tartu Ülikooli Kliinikum, millega kaasnesid talle varalised kulutused (visiiditasu ning sõidukulud). Lisaks kandis kaebaja kulutusi ravil viibimisega Tallinnas. Ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega kahjustati S.K. tervist ja tekitati mittevaralist kahju. Kokku taotles S. K. varalist kahju 5699 krooni (jope 3499, sõrmus 1150,

3-08-2280 3(13) visiiditasu 50 krooni, arsti vastuvõtule sõitmine 1000 krooni (365,12 eurot)) ja mittevaralist kahju väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu 2000 eurot. V. K. nägi pealt poja suhtes vägivalla kasutamist ning nähtud julm ning ebainimlik kohtlemine tekitas talle hingelist valu ja kannatusi, samuti tervisekahjustusi, tal tekkis lisaks ka varaline kahju ravikulude näol, kuna intsidendi järgselt oli V. K. sunnitud pöörduma psühhiaatri poole. Mittevaralist kahju nõuab kaebaja 2000 eurot, leides, et selle väljamõistmise aluseks on RVastS § 10 lg 1 ja VÕS § 128 lg 5 ja 1045 lg 1 p 2. Ravikulud ja ravimite kulud, mille hüvitamist V. K. nõuab, on kokku 363,69 eurot. 3. Lääne Politseiprefektuur (1. jaanuarist 2010 Lääne Prefektuur) palus jätta kaebused rahuldamata, märkides, et õigusaktidega kehtestatud ülesannete täitmiseks on politseil õigus teha vajadusel järelevalvet ning võimaliku õigusrikkumise esinemisel kohustus välja selgitada rikkumise asjaolud. Puudub põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ning kaebajate viidatud tervisekahjustuste vahel. Samuti pole kaebajad tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust. Kuna vaidlustatud toiminguid tehti väärteomenetluses, siis ei ole halduskohtul nimetatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks pädevust, toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise taotlus tulnuks esitada väärteoasja lahendamise raames. 4. Tallinna Halduskohus jättis 17. jaanuari 2011 otsusega kahju hüvitamise kaebused rahuldamata ja lõpetas toimingute õigusvastasuse tuvastamise kaebuse menetluse. Kohus leidis, et S. K.- i suhtes kohaldati füüsilist jõudu ja erivahendit väärteomenetluses, mistõttu kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust saab kontrollida ja nendega tekitatud kahju hüvitamist taotleda väärteoasja lahendamisel maakohtus. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohtu üldkogu tühistas 11. detsembri 2012 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-75-11 (edaspidi Riigikohtu üldkogu otsus) halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigikohus märkis, et olukorras, kus ei ole võimalik eristada, milline osa kahjust tekitati järelevalvemenetluse (haldusmenetluse) ja milline väärteomenetluse toimingutega, tuleb juhinduda haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivast kahju hüvitamise regulatsioonist (RVastS §-d 7 ja 9). Kohtud ei ole toimingute õigusvastasust asja lahendamisel hinnanud ning ringkonnakohus pole kujundanud seisukohta kahju tõendatuse küsimuses. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas esinesid füüsilise jõu kasutamise õiguslikud alused ning kas jõu kasutamine oli õigusvastane tema võimaliku ülemäärasuse tõttu. Füüsilise jõu õigusvastase kasutamisega kaasnevad adressaadile paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaralist kahju ei ole vaja eraldi tõendada. 5. Tallinna Halduskohus jättis 23.01.2014 otsusega V.K. kaebuse täielikult rahuldamata, rahuldas S.K. kaebuse osaliselt ning mõistis tema kasuks Politseija Piirivalveametilt välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 200 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Põhjendamatu oli alaealise S. K.- i kinnipidamine, tema suhtes jõu ja erivahendite kasutamine. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et isiku käitumine politseiasutuses ohustas teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja teda ennast ning oleks õigustanud tema suhtes füüsilise jõu kasutamist. Kaebaja omatahtsi väljumine politseiosakonnast ei olnud võimalik. Isiku kinnipidamise protokollis ei ole märgitud S. K.- i kinnipidamise põhjendusena seda, et isik püüab põgeneda ja tema isikut ei ole tuvastatud (mis oli ajendiks väärteoprotokolli koostamisel), vaid hoopis asjaolud, et ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid ning võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. Jääb arusaamatuks, mis alusel politsei niisuguseid ohte nägi. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et S. K.- i suhtes rakendasid korraga jõudu neli eriväljaõppega täiskasvanut. Kohtule esitatud

3-08-2280 4(13) tõenditest nähtuvalt tegutsesid korraga vaid kaks politseiametnikku. Teisalt, vaatamata sellele, et tõendatud on ka kaebaja allumatus ja füüsiline vastuhakk politseiametnikele, ei olnud politseiametnikel alust S. K.-it nii kohelda. Politseiametnike tegevus oli ebaproportsionaalne ja seega õigusvastane. Tõendatud ei ole varalise kahju tekkimine S.K.- le summas 5699 krooni (365 eurot ja 12 senti) jope purunemise, sõrmuse muljumise ja tervise kahjustamise tõttu. Usutav ei ole, et OÜ R kaupluse juhataja ilma kviitungita mäletab kaks aastat hiljem, kes, millise jope ja millise hinnaga ostis. V. K. esitatud tõend jope maksumuse kohta anti OÜ R kauplusest kliendi enda vastutusel, sest tal puudus kviitung ja kliendikaart, millega ostu tuvastada. Isegi juhul, kui V. K. tol ajal jope ostis, puuduvad tõendid, et S. K. oleks kinnipidamisel kandnud just nimetatud jopet ning et see jope sai suuri kahjustusi. Tunnistaja KK on nimetanud küll jope õmbluse rebenemist, kuid pelgalt õmbluse lahti minek ei saaks kaasa tuua jope väidetava ostuhinna hüvitamist. Jope mittesäilimise tõttu ei saa tuvastada selle tegelikke kahjustusi ega kahju suurust. Isiku kinnipidamise protokollis toodud esemete nimekirjas on märgitud „kuldne musta plaadiga sõrmus“, kuid puuduvad andmed selle vigastamise kohta. Kohtule on küll esitatud 23.04.2009 kviitung kullast klotseri (kiviga) deformatsiooni täieliku eemaldamise võimatuse kohta, kuid puuduvad andmed vigastuste kohta. Kuna kviitung pärineb ligi poolteist aastat hilisemast ajast, siis ei ole võimalik väita, et sõrmuse vigastamine leidis aset kaebaja kinnipidamise käigus. Kaebaja selgituse kohaselt ei ole tal sõrmust enam alles, mistõttu ei ole ka käesoleval ajal võimalik seda uurida ega kahju hinnata. On väheusutav, et S. K .-i käte selja taha väänamise ja raudu panemisega vigastati klotserit (üks tugevamaid sõrmuseliike) sedavõrd, et see ei olnud enam taastatav. Puuduvad igasugused tõendid sõrmuse väärtuse kohta. Isegi, kui sõrmus sai kannata ja see ei ole taastatav, jäi kaebajale alles väärismetall, mille väärtust vastustajalt välja mõista poleks mingit alust ning see tuleks ostuhinnast maha arvestada. Kohtutoimikust ei nähtu, et S. K. oleks pärast vahejuhtumi toimumist pöördunud arsti poole mingite erakorraliste asjaolude tõttu. Vaidlust ei saa olla, et hiljutise unikaalse operatsiooni tõttu oli S. K. 18.09.2007 olukorras, kus temale olid keelatud igasugused traumad ja ülekoormused. Samas SA TÜ Kliinikum kopsukliinikust kohtu järelepärimisele saadetud vastusest selgub, et kaebaja Tartu Ülikooli Kliinikumi poole pöördumisel oli tegemist plaaniliste visiitidega Tartusse. OÜ Mai Perearstid 19.09.2007 teatise kohaselt oli kaebajal arsti juurde pöördumisel randme piirkonnas nahamarrastused, lobekotoomia järgne haav oli taas leemendav ja vajas sidumist. Kohtu järelepärimisele saadetud perearsti vastuse kohaselt ei jäänud perearsti asendanud arsti sõnul temale 19.09.2007 visiidi ajal muljet tervisekahjustusest trauma tagajärjel. Haav oli kergelt leemetav (seda oli kirjeldatud ka 12.09. ja 14.09.2009 visiitidel), haava seoti uuesti, suunamist teise raviasutusse (Tartu Ülikooli Kliinikumi) ei toimunud. S. K.- i tervisekahjus ega sellega seoses temale kahju tekitamine ei ole tõendatud. V. K.-le on nii varalise kui ka mittevaralise kahju tekitamine politsei 18.09.2007 toimingute tagajärjel tõendamata, kahjunõue on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. V. K. pöördus seoses depressiooniga psühhiaatri vastuvõtule alles ligi kümme kuud pärast vaidlusaluse sündmuse toimumist, mis teeb võimatuks põhjusliku seose tuvastamise. Samas tundub selline hiline abi otsimine ebaharilik, kui kaebaja väitel poja julm ja ebainimlik kohtlemine avaliku võimu kandja poolt šokeeris ning tekitas talle hingelist valu ja kannatusi. V. K.-l on juba alates 2001. aastast kutsehaigus, mis on tekkinud seoses ülekoormusega kätele ja mille raviks vajab ta füsioteraapia protseduure ning mille tõttu on tal tuvastatud puue. Puude ja ravivajaduste määramist ei ole mõjutanud kaebaja vaimne seisund. Kaebaja on alates 03.07.2008 korduvalt pöördunud arsti vastuvõtule ning viibinud haiglaravil. Tal on diagnoositud depressioon. V. K. on ise esile toonud seose tema depressiooni ja poja tervise vahel. Ei ole millegagi tõendatud, et

3-08-2280 5(13) V. K. tervis oleks halvenenud seoses 18.09.2007 politseis aset leidnud vahejuhtumiga. Pelgalt asjaolu, et kaebaja nägi pealt oma poja õigusvastast kohtlemist, ei ole aluseks rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Põhjendatud on S. K. -le mittevaralise kahju hüvitamine, sest politsei põhjendamatute nõudmistega teha narkotest (anda uuriniiproov) ning hiljem testist ja isikuandmete esitamisest (ometi oli S. K. andnud õpilaspileti) keeldumise tõttu alaealise suhtes põhjendamatu jõu ja erivahendite kasutamisega põhjustati talle nii hingelist kui ka füüsilist valu ja kannatusi ning alandati süüliselt. Põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitamine summas 200 eurot. Hüvitise määramisel tuleb arvestada ühelt poolt seda, et vastustajale oli teada, et tegemist on alaealisega ning tema ema V. K. oli politseinikele selgitanud, et poeg on äsja operatsioonil käinud ja peab vältima füüsilist pingutust. Teisalt tuleb arvesse võtta ka kaebaja ja tema ema konfliktset käitumist nimetatud intsidendis ning asjaolu, et S. K.- i suhtes füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus alles pärast talle korduvate korralduste ja selgituste andmist. Kuna V. K. kahju hüvitamise kaebus jäi täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Kuna kaebaja enne halduskohtu 17.01.2011 otsuse tegemist menetluskulude väljamõistmist seaduses ettenähtud korras ei taotlenud, siis ei ole nende nõudmine käesoleval ajal enam võimalik. Toimikumaterjalidest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud õigusabikulude väljamõistmist ka ringkonnakohtus. Puudub vaidlus, et Riigikohtus kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon on kaebajale tagastatud. Seega saab S. K. taotleda vaid nende õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, mis on kantud seoses menetlusega alates 08.01.2013. PPA-lt tuleb osaliselt välja mõista S. K.- i apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kuna kohus jättis varalise kahju nõude täielikult rahuldamata ja mittevaralise kahju nõude rahuldas 10% ulatuses, mõistab kohus välja proportsionaalselt 25 eurot tasutud riigilõivu summalt. Halduskohtumenetluses kantud ja välja mõistetavate menetluskulude hulka ei kuulu kaitsjatasu väärteoasjas nr 4-07-5112 ega esindajatasu tsiviilasja algatamise eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. S.K. ja V.K. paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ning rahuldada V. K. ja S. K.- i kaebused täielikult, alternatiivselt, juhul, kui ringkonnakohus ei rahulda apellandi esitatud taotlusi, määrata V. K. suhtes ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis. Halduskohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, õige ega õiglane. Kohtulahend omistab põhjendamatult suurt kaalu vastustaja väidetele. Halduskohtu otsuse põhjendused S. K.- i varalise kahju hüvitamise nõudes on otsitud, ebaloogilised ja eluvõõrad. Halduskohus ei ole tuvastanud, et S. K. oli tema suhtes vägivalla kasutamise ajal ilma jopeta. Kui kinnipidamise protokoll on pealiskaudne ja selles puuduvad märkused konkreetsete esemete seisundi kohta, siis on see etteheidetav protokolli koostajale, mitte alaealisele, kellele ei antud mingit õigusabi ja kelle juurde ei lubatud ka tema ema. Politseitöötajad rikkusid S. K.- i õigust advokaadi või ema abile. Seda, et S. K-.i jope rebiti puruks politseitöötajate poolt, on kinnitanud ka politseiametnik KK oma seletuses. Kui kohus leidis, et OÜ R näidatud jope hind ei ole sobiv (näiteks on liiga kõrge), oleks kohus võinud väljamõistmisele kuuluva kahjusumma suurust vähendada, kuid mitte jätta seda üldse välja mõistmata. Tõendid kinnitavad, et S. K.-il oli kuldne, musta plaadiga sõrmus. Vastuseta on küsimus, miks politseinikud ei märkinud protokolli kõiki sõrmuse vigastusi. Halduskohtule esitati tõend selle kohta, et sõrmuse taastamine ei osutu enam võimalikuks. Halduskohtu järeldused, et kviitung pärineb ligi poolteist aastat hilisemast ajast ja seda ei saa arvestada, ei ole asjakohased ei

3-08-2280 6(13) vastaspoole seisukohtadest (alles pika menetlusaja järgselt vaidlustas vastaspool sõrmuse väärtuse, rikkumise asjaolud jne) ega ka menetlusaja pikkusest tulenevalt. Kui halduskohus väidab, et kaebuse esitajate väited on väheusutavad ja sõrmusest allesjäänud väärismetalli – kulla – maksumus tuleks ostuhinnast maha arvata, siis jääb arusaamatuks, miks kohus seda mahaarvamist ei teostanud. Mõistlik on sõrmuse hinna s.o. 74,37 euro hüvitamine. Halduskohtu järeldused, et S K. pöördus ründejärgselt eriarsti ja perearsti poole tavapärases korras, ei ole põhjendatud ja loogilised. Halduskohus tuvastas ka ise, et lobektoomia järgne haav oli taas leemendav ja vajas sidumist, randme piirkonnas olid nahamarrastused jne. Ilmselge on, et S. K.- i suhtes pandi toime just see, mis temale operatsioonijärgselt oli keelatud (traumad, ülekoormused). Politseinikele sai koheselt teatavaks, et noormees on tulnud operatsioonilt, sest seda avaldas politseinikele tema ema. Intsidendi tagajärjel oli haav lahti rebenenud ja leemendav nii nagu ka dreenid. Ravija sõidukulud summas 67,10 eurot oleksid jäänud olemata, sest normaalse paranemise korral poleks vaja olnud mingeid visiite arsti juurde teha. Halduskohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata taotluse korraldada V. K. suhtes ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis. Halduskohtul endal puudub pädevus otsustamaks isiku vaimse tervise, haiguslike seisundite tekkimise aja, kestvuse ja põhjuste üle. Ilma eriteadmisi omavate isikute abita ei saa halduskohus väita, et V. K.-l tekkinud depressiooni ja stressi ei saa kuidagi seostada tema poja suhtes politseinike poolt toimepandud vägivallaga. Vaimse tervise kahjustust ei pea hindama madalamalt kui otse vägivallaga tekitatud kahjustusi, mistõttu on põhjendatud V. K. nõue moraalse kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Halduskohtu poolt 200 euro väljamõistmine S. K.-le moraalse kahju hüvitamiseks ei ole mõistliku suurusega ega proportsionaalne. Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, mille kohaselt hüvitise määramisel arvestati kaebaja ja tema ema väidetavalt konfliktset käitumist. Halduskohtu lahend peegeldab politseiametnike arusaamu, õigustab nende käitumist ja jõuab järelduseni, et tavakodanik peabki taluma kõiki ametnike poolseid alandusi, mõnitusi ja vägivalda, sest vastasel korral on ta konfliktne. Põhjendamatu on S. K-.i kasuks menetluskuludena välja mõista üksnes 25 eurot. Kaebajad on kõikides kohtuastmetes palunud kohtukulud jätta vastustajate kanda. Kordagi ei ole kulude küsimus üles kerkinud, sest kohtud on olnud seisukohal, et S. K. ja V. K. kaebused ei kuulu üldse halduskohtus lahendamisele. Tallinna Halduskohtule esitatud kulude nimekiri (sularaha arved ja muud kuludokumendid ajavahemiku 19.09.2007 kuni 01.07.2011 kohta) ei ole esitatud korda rikkudes. Antud olukorras on selge, et ükski kohtuaste reaalselt menetluskulude jaotuse ja määramisega ei tegelenud ega kavatsenudki seda teha. Halduskohus ja ringkonnakohus põhjusel, et ei pidanud kaebusi halduskohtus menetletavateks, kõrgemad kohtud aga ei pidanudki selle probleemiga tegelema, saates asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Ei ole ühtegi seadusesätet, mis keelaks menetluskulude väljamõistmise, kui vastav dokumentatsioon on esitatud halduskohtule nn teise ringi algul. HKMS §-st 109 tuleneb, et kui asjas esitatud menetluskulude nimekiri ei võimalda eristada eri kohtuastmetes tehtud kulutusi õigusabile, siis tuleb kohtul hinnata menetluse mahtu ja selle jagunemist eri kohtuastmete vahel ja otsustada, kuidas jagunevad kohtukulud eri kohtuastmetes. Ka siis, kui halduskohus rahuldas S. K.-i kaebuse osaliselt, ei vasta väljamõistetud 25 eurot S. K.- i poolt kantud menetluskuludele lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest. Halduskohus ei arvestanud, et käesolev asi tuli halduskohtusse tagasi arutamiseks üksnes põhjusel, et eelnevad otsused tühistati ja kassatsioonkaebus rahuldati. Eelmiste menetluskulude puhul hüvitamisele kuuluv summa tuli kindlaks määrata esimese astme kohtus asja uuel arutamisel. Tulenevalt HKMS-st tulnuks vähemasti kogu riigilõiv, mis on makstud kaebuste ja apellatsioonkaebuse esitamiselt, kaebajate kasuks välja mõista, kuivõrd eelnevad kohtulahendid tühistati.

3-08-2280 7(13) 7. Politseija Piirivalveamet leiab oma kirjalikus vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtu seisukoha ja järeldustega, välja arvatud osas, mille kohta vastustaja ise esitas apellatsioonkaebuse. Väärteomaterjalidest, aga ka sündmuses osalenud politseiametnike ettekannetest nähtuvalt oli politseiametnikel kavas teha narkotest, millega tuvastatakse narkoaine higis ja milleks narkotest asetatakse inimese laubale. Seega ei saanud narkoaine tuvastamine kaebaja kirjeldatud viisil (sunduslik uriiniproovi andmine) tekitada tema kirjeldatud alandusja ebamugavustunnet. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et füüsilise jõu kasutamine toimus nelja politseiametniku poolt korraga või kordamööda. Peale 18.09.2007 sündmust toimunud S. K.- i tervise järelkontrollis sedastati tervise paranemist vastavalt terviserikke iseloomule. Puuduvad tõendid, et järelkontrolli käigus tuvastati negatiivseid muutusi haava paranemises. S. K.-it opereerinud ja ravinud arstid ei ole tuvastanud tervisekahjustusi, mis viitaksid nende tekkele 18.09.2007 sündmuste käigus. S. K. alustas füüsilise vastupanu osutamisega ning talle anti võimalus suhelda telefoni teel oma isaga. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramisel V. K. suhtes ei ole perspektiivi. Kuludokumentide esitamine kaebuse uuel lahendamisel esimese astme kohtus kulude eest, mis tekkisid kaebuse esmakordsel lahendamisel esimese astme kohtus, ei ole kooskõlas halduskohtumenetluse nõuetega. 8. Politseija Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses tühistada osaliselt Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 otsuse ja teha asjas uus otsus kaebuse rahuldamata jätmiseks täies ulatuses. Politseiametnike poolt füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Kohus on ebaõigesti vastustaja käitumist hinnanud ex post vaatlusviisist. Kohasem oleks lähtuda ex ante põhimõttest, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Kaebajad ega kohus ei ole kogu kohtumenetluse kestel ümber lükanud fakti, et politseiametnike kahtlus S. K.- i kohta oleks alusetu. Asjaolu, et kohus leidis, et S. K.- i tegu ei ole seadusandja poolt kriminaliseeritud ning tema käitumisele on antud ebaõige kvalifikatsioon, ei muuda vastustaja arvamust jõu kasutamise proportsionaalsusest. Vaidlust ei ole olnud selles, et S. K. keeldus narkotestist, seega keeldus menetlustoimingutele allumisest. S. K.- ile selgitati korduvalt, mis põhjusel temaga soovitakse tegeleda ja keeldumise tagajärgi. Asjaolu, et tegu oli alaealisega, ei tähenda ainuüksi tema kogenematust või võimetust asjadest arusaamiseks. S. K. otsustas lahkuda ning asus kõrvaldama takistust ehk tõukama tema teed tõkestanud politseiametnikku, seega alustas rünnet esimesena S. K.. Sellega ta väljendas soovimatust lahendada asja rahumeelselt ning temal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et politsei ei jäta sellele reageerimata. Kui politsei ei tohi reageerida kontrollitava allumatusele, ei saa ta täita temale pandud ülesandeid. Ei saa nõustuda ka kohtu väitega, et S. K.- i suhtes jõu kasutamine ei ole põhjendatav ka seetõttu, et tal ei olnud võimalik iseseisvalt hoonest lahkuda. PPA ei pea õigeks võõraste isikute hoones vaba liikumist ega ka politseiametnike tegevuse ignoreerimist või neile põhjendamatult vastu hakkamist. S. K.- i suhtes ei kasutatud muid taktikalisi võtteid või erivahendeid, vaid piisas sellest, et haarati S. K.-it moel, mis takistas teda lahkumast. Jõu kasutamise minimaalsust tõendavad vahetult peale sündmust toimunud meditsiiniline ülevaatus, mille käigus ei tuvastatud tervise halvenemist või terviserikkeid seoses juhtumiga. Käeraudu kasutati S. K.- i toimetamisel hoone viiendalt korruselt teisel korrusel asuvasse arestimajja, so peale füüsilise jõu kasutamist S. K.- i toimetamiseks T. M. kabinetti väärteomenetluse läbiviimiseks KarS § 276 ja 279 rikkumises. T. M. ettekande kohaselt oli S.

3-08-2280 8(13) K. jätkuvalt valmis osutama füüsilist vastupanu, seega oli politseiametnikul põhjendatud kahtlus arvata, et S. K. püüab vabaneda ja lahkuda hoonest. 9. S.K. ja V.K. ei nõustunud kirjalikus vastuses Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebusega ning vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et S.K. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Politseija Piirivalveameti ja V. K. apellatsioonkaebuste rahuldamiseks pole alust. 11. Riigikohtu üldkogu otsuse kohaselt tuleb halduskohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas politsei tegevuses esinesid füüsilise jõu kasutamise õiguslikud alused ning kas jõu kasutamine oli õigusvastane selle võimaliku ülemäärasuse tõttu. 12. Riigikohtu üldkogu otsuse p-st 17 tulenevalt anti narkotestile allumise korraldus järelevalvemenetluses ning seda tuleb käsitleda haldustoiminguna. Viidatud toimingu läbiviimist selle sooritamise ajal reguleerisid Vabariigi Valitsuse 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord (edaspidi joobeseisundi tuvastamise kord), samuti politseiseadus (PolS). Silmas tuleb pidada ka seda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine oli narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 kohaselt väärtegu, mille kohtuväline menetleja oli politseiprefektuur (NPALS § 153 lg 4). PolS, NPALS, joobeastme tuvastamise kord ega ükski teine juhtunu toimumise ajal kehtinud õigusakt ei määratlenud täpsemalt erinevaid narkojärelevalve kui riikliku järelevalve toiminguid või nende teostamise korda. PolS § 12 lg 1 p 8 sätestas üldise alusena, et politsei osaleb õigusrikkumiste, narkomaania, joomarluse ja muude väärilmingute profülaktikas, PolS § 12 lg 1 p 4 sätestas, et politsei võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et õigusrikkumisele viitavate asjaolude kontrollimine on üheks riikliku järelevalve tegevuse eesmärgiks. Nn narkotesti tegemise käigus politsei järelevalvet teostava asutusena kogub täiendavat ja olulist teavet õigusrikkumiste tunnuste (narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine) kohta, mis on vajalik, et otsustada väärteomenetluse aluste esinemise ning väärteomenetluse alustamise üle. Seega oli narkotesti läbiviimine järelevalve menetluse raames olukorras, kus esines isiku suhtes narkojoobe kahtlus, iseenesest kooskõlas PolS ja teiste õigusaktidega, st seaduslik. Narkojoobe tuvastamine pidi toimuma joobeseisundi tuvastamise korra kohaselt. Viidatud korra § 3 järgi võisid joobeseisundit tuvastada kas seaduses sätestatud ametiisik (sh politseiametnik) või arst. Narkojoobe puhul sätestas joobeseisundi tuvastamise kord, et ametiisik ise üldjuhul ei tuvasta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundit, välja arvatud juhul, kui joobeseisundi tuvastamine ei ole võimalik indikaatorvahendi või mõõteriistaga ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse, millisel juhul tuvastab ametiisik joobeseisundi kahe tunnistaja juuresolekul väliste joobetunnuste põhjal. Seega sätestas joobe tuvastamise kord narkojoobe tuvastamise võimaluse ametiisiku poolt üksnes erandjuhtudel, st juhul, kui muud võimalused (nt isiku paigutamine tervishoiuasutusse) olid välistatud. Selliste takistuste olemasolu antud asjas ei nähtu ega ole seda välja toonud ka vastustaja. Bioloogilise vedeliku (uriiniproovi) võib joobeseisundi tuvastamise korra kohaselt võtta üksnes meditsiiniasutuses ning arsti või tema poolt määratud tervishoiutöötaja poolt (joobeseisundi tuvastamise korra § 9 lg 1, § 10 lg 1), narkojoobe tuvastamist kiirtesti vormis higi paberil meetodil joobeseisundi tuvastamise kord ei sätestanud. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ka seda, et isikut oleks informeeritud joobeseisundi tuvastamise korra § 4 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt ametiisik on kohustatud toimetama isiku tema nõudmisel tervishoiuasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks, kui ta ei soovi joobe

3-08-2280 9(13) tuvastamist koha peal. Seega ei järginud vastustaja S. K.- i väidetava narkojoobe tuvastamisel ettenähtud korda ning tal puudus õiguslik alus sundida S. K.-it andma politseasutuses kas uriiniproovi või tegema narkotesti higi paberil meetodil. 13. Politseiametniku poolt vahetu sunni (füüsiline jõud) kasutamise intsidendi toimumise ajal sätestas PolS § 14 lg 8, mille kohaselt võis politseinik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu. Riigikohus on 10.01.2008 kohtuotsuses nr 3-3-1-65-07 leidnud, et vaadeldavast normist tuleneb politseiametniku õigus kasutada jõudu teenistusülesannete täitmisel enda ohutuse tagamiseks ning põhiseadusega kooskõlaliselt ei ole võimalik tõlgendada nimetatud PolS sätet viisil, et jõu kasutamine on õigustatud igasuguste teenistusülesannete täitmisel (p 19). Otsuse samas punktis leidis Riigikohus, et korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukat isiku põhiõigust – isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõendatud ei ole, et S. K.- i käitumine kujutas endast ohtu teenistusülesandeid täitvatele politseinikele. Politseiametnike ütlustest nähtub, et füüsilise jõu kasutamisele viis asjaolu, et S. K. keeldus end tema hinnangul õigusvastasele menetlustoimingule allutamast, konflikti eskaleerudes soovis ta politseiosakonnast lahkuda, kuid ei rünnanud politseiametnikke. Seetõttu oli jõu kasutamine S. K.- i suhtes õigusvastane. Kuivõrd jõu kasutamine oli õigusvastane vastava õigusliku aluse puudumise tõttu, ei ole tarvilik käsitleda jõu kasutamise ülemäärasuse küsimust. 14. Riigikohtu üldkogu on möönnud, et S. K.- i suhtes erivahendina käeraudade kohaldamine võis toimuda väärteomenetluses (otsuse p 18). Samas leidis Riigikohtu üldkogu otsuse p-s 19, et olukorras, kus ei ole võimalik mõistlikult eristada, milline osa kahjust tekitati järelevalvemenetluses (haldusmenetluses) ja milline väärteomenetluse toimingutega, tuleks lähtuda haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivast kahju hüvitamise regulatsioonist (RVastS §-d 7 ja 9). Seega tuleb antud asjas erivahendi kohaldamisega jm väärteomenetluse tagamisele suunatud toimingutega (nt arestimajja paigutamine) tekitatud võimaliku kahju hindamisel juhinduda RVastS kahju hüvitamise üldalustest, jättes kõrvale RVastS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2 sisalduva regulatsiooni kahju hüvitamise kohta väärteo kohtuvälise menetlemise käigus. PolS § 14 lg 6 p 6 kohaselt oli politseil õigus kasutada erivahendit, sh käeraudu, õigusrikkujate kinnipidamisel, nende toimetamisel politseisse või teenistusruumi, samuti kinnipeetavate kaitsmisel ning kinnipeetud ja vahi alla võetud isikute suhtes, kui nad ei allu või osutavad vastupanu politseiametnikule. Väärteomenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt võib isiku kinni pidada, kui ta püüab põgeneda; ei ole tuvastatud tema isikut; ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid; ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida. PolS § 14 lg 7 kohaselt tuli arvestada erivahendi (käeraudade) kasutamisel õigusrikkumise iseloomu, õigusrikkuja isikut ning konkreetset situatsiooni. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt kohtuotsus nr 3-3-1-65- 07, p 20) on erivahendi kasutamine põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest, valu põhjustamisest ning isiku ja inimväärikuse alandamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Ringkonnakohus leiab, et erivahendi (käeraudade) kasutamine S. K.- i suhtes oli ebaproportsionaalne, arvestades, et tema suhtes eelnevalt rakendatud vahetu sund oli õigusvastane. 15. Ringkonnakohus ei nõustu Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebuses tooduga, et kohtud on andnud vastustaja käitumisele hinnangu ex post vaatlusviisist lähtuvalt. Kohtud on mh väärteoasja nr 4-07-5112 menetlemisel leidnud, et S. K. ei saanud takistada riikliku järelevalve teostamist (KarS § 279) oma isikuandmete avaldamisest keeldumisega, kuna S. K.- i isik oli menetluse läbiviijatele teada ning viimased said oma käsutusse ka S. K.- i õpilaspileti.

3-08-2280 10(13) Politseiametniku seadusliku korralduse eiramine KarS § 276 kohaselt ei saanud nõndasamuti toimuda, kuna vastustaja ei viidanud, millisele konkreetsele õiguslikule alusele tuginedes ta kohustas menetlusalust isikut ennast narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamise testi tegemisele allutama. Seetõttu ei ole kohtud varasemates menetlustes lugenud vastustaja tegevust õigusvastaseks seetõttu, et narkojoobe kahtlus ei leidnud hiljem kinnitust, vaid seetõttu, et vastustaja hindas ebaõigesti asjaolusid ja kohaldas ebaõigesti seadust ning see pidi vastustajale olema selge enne vastavate menetluste alustamist. 16. Ülaltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et vahetu sunni ja erivahendi kasutamine S. K.- i suhtes oli õigusvastane, mistõttu on S. K.-il õigus kahju hüvitamisele RVastS sätete kohaselt. 17. S. K.- i varalise kahju nõude on halduskohus jätnud rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõendamist ei ole leidnud S. K.- i sõrmuse kahjustamine intsidendi käigus, seetõttu on halduskohus õigesti vastava nõude jätnud rahuldamata. Halduskohus on ka oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Nõndasamuti ei ole tõendamist leidnud S. K.- ile kaebuses väidetud tervisekahjustuste tekitamine vahetu sunni kohaldamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt antud hinnanguga tervise kahjustamise kohta esitatud tõenditele ega pea vajalikuks seda korrata. 18. S. K. väidab jope kahjustamist intsidendi käigus. Seda kinnitab ka politseiametnik KK tunnistaja ülekuulamise protokollis, avaldades, et rüseluse käigus rebenes S. K.- i seljas olnud jope vasakpoolse varruka õmblus. Ringkonnakohus leiab, et kui kahju tekkimist on tunnistanud mõlemad osapooled, kuid kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha, pidanuks halduskohus hüvitise siiski välja mõistma, juhindudes RVastS § 8 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6. RVasts § 8 lg 1 kohaselt, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu praktika kohaselt kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel (Riigikohtu 08.06.2006 otsus 3-3-1-18-06, p 12). Kuna kahjustatud jopet ei ole säilinud ega selle vigastusi fikseeritud, määrab ringkonnakohus hüvitise summa. Ringkonnakohus peab 40 eurot kohaseks hüvitiseks, mis katab asja parandamise mõistlikud kulutused ning asja väärtuse võimaliku vähenemise. Asjas puuduvad tõendid, et jope oleks saanud kahjustusi määral, et selle kasutamine samas funktsioonis oleks välistatud. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Asja kahjustamise korral kuuluvad reeglina hüvitamisele asja parandamise mõistlikud kulud. 19. Ringkonnakohus leiab, et S. K.- ile halduskohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju summa on põhjendatud määras ning kohus on õigesti kaalunud RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramise aluseid. 20. Ringkonnakohus leiab, et V. K. esitatud kahjunõuet tuleb käsitleda RVastS § 7 alusel, sest V. K. on S. K.- i seaduslik esindaja, kes oli vahetult erinevate vahetu sunni rakendamise episoodide juures ning väidab endale politsei õigusvastase tegevuse läbi varalise ja mittevaralise kahju põhjustamist. Kolmas isik on üldjuhul isik, kellele endale avaliku võimu kandja kahju ei ole tekitanud. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele RVastS § 10. 21. Ringkonnakohus leidis, et V. K. väidetud tervisekahjustuste tekkimise tõendamiseks on vajalik korraldada ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi viis läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt määratud kohtuekspert SK. Kohtuekspert SK asus 30.10.2014 kohtule edastatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis nr 14E-KPA0514 seisukohale, et V. K. poolt 18.09.2007 tema pojaga toimunud intsidendi vahetu pealtnägemine ei

3-08-2280 11(13) põhjustanud temale tervisekahjustust, mis viis tema haigestumiseni orgaanilisse depressiooni. Eksperdi hinnangul põeb V. K. korduvat mõõdukat depressiooni, mille üheks vallandavaks ja säilitavaks teguriks on senine ebaedu kohtuasjas. Samuti võisid eksperdi hinnangul V. K.-l enne 18.09.2007 diagnoositud kutsehaigused tingida haigestumise orgaanilisse depressiooni. Ekspertiisi kohaselt V. K. tervisekaardi ja haiguslugude sissekannetes ei ole viiteid ning tema psühhiaatrilisel uurimisel ei ilmestunud, et 18.09.2007 tema pojaga toimunud intsident oleks vallandanud temal ägeda stressireaktsiooni, mis seisneb lähedase inimese elu või tervist ohustavas psühhotraumeerivas kogemuses. Samuti ei esine V. K.-l posttraumaatilisele stressile iseloomulikke tunnuseid. Ekspertarvamuse koostamiseks on ekspert lisaks V. K. haiguslugudes sisalduvatele andmetele tuginenud V. K. psühhiaatrilisel uurimisel 17.10.2014 kogutud andmetele. Ringkonnakohus leiab, et kohtuekspert SK-i ekspertarvamus lükkab ümber V. K. väite, et tema pojaga seotud vägivallaintsidendi pealtnägemine põhjustas temale tervisekahjustusi. Apellatsioonimenetluses on V. K. esitanud psühhiaater R. L. arvamuse kaebaja haiguse kujunemise kohta ja selle seostest 18.09.2007 (arvamuses on küll viide 18.07.2007 juhtumile, kuid ilmselt on psühhiaater eksinud kuupäevaga) kaebaja pojaga toimunud intsidendiga. Ringkonnakohus käsitleb psühhiaatri arvamuses esitatud seisukohti V. K. vastuväidetena ekspertarvamusele. Psühhiaater R. L. tugineb oma seisukohtades SK-i ekspertarvamusele ja märgib, et V. K. anamneesist pole teada ühtegi muud stressi tekitavat elusündmust kui poja kinnipidamine politseiosakonnas ning seos tervise halvenemisega, mis enne seda oli olnud stabiilne, on tuntav. See pole päris nii, sest psühhiaater isegi viitab oma seisukohas, et kaebaja pojal oli keerukas kopsuoperatsioon. Kopsuoperatsioonile eelnenud sündmused, millele on viidatud S. K.-i haigusloos (I kd, tl 28), olid järgmised: S. K kukkus 05.08.2007 toimunud kakluse käigus seljale ning tal tekkis „veriköha“, uuringutel avastati terviserike, mis nõudis operatiivset sekkumist, operatsioon tehti Tartus 22.08.2007. Kohtu poolt tellitud ekspertarvamuses on ekspert viidanud psühhiaater I. T. 16.03.2009 tõendile, milles psühhiaater on otsesõnu märkinud, et V. K. meeleolu langus on põhjustatud poja haigusest. Samas on S. K.-i haiguslugudest teada, et politseis toimunud sündmused S. K.-i paranemist operatsioonist ei mõjutanud. Seetõttu on põhjendatud halduskohtu järeldus, et V. K.-le tekitatud kahju ei ole tõendatud. Asjaolu, et kaebaja nägi pealt oma poja õigusvastast kohtlemist, ei ole piisavaks aluseks mittevaralise kahju tekkimiseks ning rahalise hüvitise määramiseks. 22. V. K. ei ole 20.11.2014 ringkonnakohtule saadetud pöördumises nõustunud kohtuekspert SK-i järeldustega ning on esitanud taotluse täiendekspertiisi määramiseks ning menetluse uuendamiseks. Vastustaja on vastuses taotlusele pidanud seda põhjendamatuks. Kohaldamisele kuuluva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 304 lg 3 kohaselt on kohtul õigus määrata täiendav ekspertiis, kui ekspert ei anna vastust asjas tähtsust omavale küsimusele ja sellele küsimusele ei saa ekspert vastata kohtuistungil. Antud juhul ei nähtu, et kohtuekspert SK ei oleks andnud vastust asjas tähtsust omavale küsimusele, ka kaebaja ei ole seda väitnud. Seetõttu ei näe ringkonnakohus alust täiendava ekspertiisi määramiseks. Ka ei esine antud juhul alust korraldada kordusekspertiis. TsMS § 304 lg 1 kohaselt on kohtul õigus eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate küsimustega, õigus määrata kordusekspertiis. Kaebaja ei ole ka selliseid asjaolusid välja toonud. Asjaolu, et kaebaja ei ole nõustunud eksperdi järeldustega, ei ole ei täiendava ega korduva ekspertiisi koostamise aluseks. Seetõttu jääb V. K. vastav taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea seetõttu põhjendatuks menetluse uuendamist ega uute tõendite asja juurde võtmist. 23. Ülaltoodut arvestades kuulub S.K. apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Rahuldamata tuleb jätta Politseija Piirivalveameti ja V.K. apellatsioonkaebused. 24. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Enne 01.01.2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 nägi samuti ette, et

3-08-2280 12(13) menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb kohtule esitada enne kohtuvaidlusi ning nende esitamata jätmise korral kulud väljamõistmisele ei kuulu. Ei ole vaidlust selles, et kaebajad ei esitanud 17.01.2011 halduskohtu otsusele eelnenud ega 16.06.2011 ringkonnakohtu otsusele eelnenud menetluses menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Halduskohtu otsusele ei ole kaebajad selles osas vastu vaielnud. Ebaõige on kaebajate väide, et ükski kohtuaste ei tegelenud reaalselt menetluskulude jaotuse ja määramisega, kuna halduskohus ja ringkonnakohus ei pidanud kaebusi halduskohtus menetletavateks, kõrgem kohus aga ei pidanudki selle probleemiga tegelema, saates asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Antud asjas on nii halduskohus 17.01.2011 otsusega kui ka ringkonnakohus 16.06.2011 otsusega lahendanud asja sisuliselt ning on jätnud menetluskulud kaebajate kanda, kuna kaebused jäeti rahuldamata. Seega on ebaõige väide, et kohtud ei saanud ega pidanud tegelema menetluskulude jaotusega menetlusosaliste vahel. Halduskohus on oma 23.01.2014 otsuses õigesti leidnud, et nn esimese ringi õigusabi kulud ei kuulu enam käesolevas asjas väljamõistmisele, kuna kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri ei ole esitatud tähtaegselt. HKMS § 109 lg 1 4. lause kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Õige on ka halduskohtu järeldus, et halduskohtumenetluses kantud ja välja mõistetavate menetluskulude hulka ei saa kuuluda kaitsjatasu väärteoasjas nr 4-07-5112 ega ka muudes menetlustes, kuna tegemist on käesolevast kohtuasjast eraldiseisvate menetlustega. HKMS 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohus on 23.01.2014 otsuses leidnud, et S. K.- i poolt on tasutud riigilõivu kaebuse senise menetlemise käigus kokku summas 303,59 eurot (otsuse p 13) ning silmas pidades, et tema varalise kahju nõue jäeti täielikult rahuldamata ning mittevaralise kahju nõue rahuldati osaliselt (10% ulatuses), tuleb vastustajalt menetluskuluna välja mõista 25 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega ning leiab, et halduskohus on õigesti arvestanud väljamõistmisele kuuluva riigilõivu summa, lähtudes nõude rahuldamise proportsioonist. Kaebajal ei teki õigust täies ulatuses riigilõivu tagastamist nõuda pelgalt seetõttu, et Riigikohus on alama astme kohtu otsused tühistanud. Menetluskulude jaotus selgub alles lõplikus kohtulahendis. 22. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Antud asjas muudab ringkonnakohus 23.01.2014 halduskohtu otsust selliselt, et rahuldab S. K. -i nõude lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud 200 euro suurusele mittevaralise kahju hüvitisele varalise kahju nõude osas summas 40 eurot. S. K. -i nõue kokku oli 2365,12 eurot. S. K.- i poolt kantud põhjendatud menetluskulu moodustub seega halduskohtu poolt tuvastatust (303,59 eurot) ning sellele lisanduvad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud. 20.11.2014 esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt on kaebajad tasunud õigusabikuludena 700 eurot apellatsioonkaebuse koostamise eest ning 180 eurot vastuse koostamise eest Tallinna Ringkonnakohtule. Kuna 20.11.2014 menetluskulude nimekiri ei erista kulusid kaebajate lõikes, eeldab ringkonnakohus, et kulud on kantud võrdsetes osades, st S. K-. i osa õigusabikuludes on 440 eurot. S. K. on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 40,95 eurot (V. K. on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 alusel). Seega on S. K.- i menetluskulud kokku 784,54 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni, kuulub vastustajalt S. K.- i kasuks väljamõistmisele menetluskuluna 80 eurot. Kuna V. K. kaebus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb täielikult rahuldamata, jäävad V. K. menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud seoses apellatsioonkaebuse esitamisega HKMS § 108 lg 1 alusel Politseija Piirivalveameti enda kanda. Ka muus osas ei ole Politseija Piirivalveamet antud kohtuasjas menetluskulude

3-08-2280 13(13) kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad Politseija Piirivalveameti võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe