3-14-50100/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50100 Haldusasi LR kaebus Eesti Töötukassa 14.10.2013 otsuse nr 213003257 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – LR, volitatud esindaja v.adv Rando Maisvee Vastustaja – Eesti Töötukassa Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50100 ning teha uus otsus, millega jätta LR kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.01.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-50100 2(8) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LR töötas Swedbank AS-s ajavahemikel 09.10.1999 – 31.10.2007 ja 15.06.2009 – 30.09.2013. LR-i ja Swedbank AS vahel lõppes tööleping 30.09.2013 koondamise tõttu.

2. Swedbank AS esitas 01.10.2013 Eesti Töötukassale avalduse kindlustushüvitise saamiseks töötaja LR-i koondamisel.

3. Eesti Töötukassa 14.10.2013 otsusega nr 213003257 jäeti kindlustushüvitis koondamise korral määramata põhjusel, et LR-i töösuhe kestis antud tööandja juures alla 5 aasta (4 aastat 3 kuud ja 16 päeva). Töötuskindlustuse seadus (TKindlS) on sidunud koondamise korral makstava kindlustushüvitise õiguse töösuhte kestusega koondamist läbiviiva tööandja juures ning töösuhtena mõeldaks seda töösuhet, mis öeldakse koondamise tõttu üles. TKindlS ei näe ette töösuhte erinevate perioodide liitmist. Eesti Töötukassa 23.10.2013 otsusega nr 113035554 määrati LR-le töötuskindlustushüvitis, arvestades, et tema töötuskindlustusstaaž on 91 kuud. LR esitas 22.10.2013 Eesti Töötukassale vaide 14.10.2013 otsuse nr 213003257 kehtetuks tunnistamiseks. Eesti Töötukassa 19.12.2013 vaideotsusega nr 203 jäeti LR-i vaie rahuldamata.

4. LR esitas 20.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 14.10.2013 otsuse nr 213003257 tühistamiseks. Eesti Töötukassa on ebaõigesti tõlgendanud TKindlS § 141, kuivõrd LR-i töösuhe kestis Swedbank AS-ga kokku üle 5 aasta. Seadusandja tahe oli anda töötuskindlustushüvitise saamise õigus antud olukorras ka LR-ile. Kui seadusandja tahe oleks olnud seda õigust piiritleda üksnes viimase töölepingu kestusega, siis oleks seadusandja selle ka niimoodi sõnastanud. TKindlS §

141 annab õiguse hüvitisele koondamise korral nii töötajale kui ka ametnikule. Seega on seadusandja pidanud hüvitise saamise õiguse osas mõlemaid subjekte samaväärseteks. Normi eesmärgiks on tagada koondatud töötajale ja ametnikule hüvitis. Olulisust juhinduda TKindlS tõlgendamisel viidatud eesmärgist, mitte tehnilistest takistustest, on märkinud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-135-13. Kohane on TKindlS § 141 tõlgendamisel juhinduda seaduse eesmärgist selliselt, et kindlustuskaitse oleks tegelikkuses saavutatav. Vaidlusalune säte (§ 141) lisati seadusesse töölepinguseaduse (TLS) vastuvõtmisel. TLS eelnõu seletuskirjast tuleneb, et töötajaid ja ametnikke koheldakse koondamise korral töötuskindlustuse saajatena kui samaväärseid subjekte. Kui TKindlS § 6 lg 4 p 1 sisaldab fraasi „viimane töövõi teenistussuhe“, siis TKindlS §-s 141 selline sõnastus puudub. Järelikult ei ole TKindlS §-s 141 sätestatud tingimuse täitmiseks nõutav viimase töölepingu vähemalt 5-aastane kestus enne koondamist, vaid selle tööandjaga kehtinud töölepingute vähemalt 5-aastane summaarne pikkus kokku. Juhul, kui LR-i puhul oleks arvesse võetud ka perioodil 09.10.1999

– 31.10.2007 Swedbank AS-s töötamist, oleks tal õigus kindlustushüvitisele. Töötajate ebavõrdse kohtlemise õigustatust, võrreldes ametnikega, TLS eelnõu erinevatest versioonidest ei nähtu. Eesti Töötukassa 23.10.2013 otsusel nr 113035554 puudub mõju selles menetluses vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, kuivõrd sellega määrati kaebajale töötuskindlustushüvitis TKindlS § 5 p 1 alusel, lähtudes töötuskindlustusstaažist. Alternatiivselt on LR seisukohal, et ka juhul, kui Eesti Töötukassa kohaldas TKindlS § 141 õigesti, on antud säte osaliselt vastuolus põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1 ning tuleb seetõttu jätta

3-14-50100 3(8) kohaldamata. Töötuskindlustuse mõistes (vt TKindlS § 2, § 3 lg 1 ja TLS eelnõu seletuskiri) on töötajate ja ametnike puhul tegemist sarnaste isikute gruppidega, kelle mõlema osas on seadusandja kehtestanud sundkindlustuse liigi, mille üheks eesmärgiks on kaitsta rahaliselt mõlemat isikute gruppi koondamise korral. Nimetatud isikute gruppe koheldakse sarnases olukorras ebavõrdselt. Nii peab töötaja olema töötanud sama tööandja juures katkestuseta vähemalt 5 aastat, erinevalt ametnikust, kelle puhul loetakse teenistusstaaži hulka ka varasemad avalikus teenistuses oldud perioodid. Ka juhul, kui ametnik on olnud viimasel ametikohal vähem kui viis aastat, omab ta koondamise korral sellest hoolimata õigust saada töötuskindlustushüvitist. Seega on töötajate puhul töötuskindlustushüvitise saamise tingimused rangemad kui ametnikel ning töötajaid koheldakse võrreldes ametnikega samas olukorras ebavõrdselt. TKindlS § 141 on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 osas, milles see näeb töötajatele võrreldes ametnikega ette rangemad tingimused kindlustushüvitise saamiseks koondamise korral.

5. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Töötukassa ei ole TKindlS § 141 valesti kohaldanud. Seadusandja on sidunud õiguse kindlustushüvitisele koondamise korral töötaja töösuhte kestusega koondamist läbiviiva tööandja juures ning töösuhtena mõeldakse seda töösuhet, mis öeldakse üles koondamise tõttu. Töötukassa hinnangul ei annaks sõna „viimane“ kasutamine töösuhte täiendina LR-i poolt soovitud lisandväärtust TKindlS §-le 141. Töösuhe on konkreetse alguse ja lõpuga lepinguline suhe ning kui isikul on töösuhe lõppenud ja ta kunagi edaspidi asub sama tööandja juurde taas tööle, pole tegemist sama töösuhtega. Sellisel juhul töösuhe ei jätku, vaid algab uuesti. Terminit „töösuhe“ on kasutatud nii TKindlS §-s 141 kui ka §-s 142 ainsuses. Seega on silmas peetud vaid ühte töösuhet, mitte mitmeid ning varasem töösuhe ei saa mõjutada uue töösuhte kestust. Töötukassa ei nõustu LR-i väitega, et seadusandja tahteks pidi olema mõlema grupi – töötajate ja ametnike – samaväärne kohtlemine kindlustushüvitise saamisel. TKindlS § 141 toob välja selge erisuse töötajate ja ametnike vahel. Kui töötajate puhul on seadusandja pidanud vajalikuks rääkida töösuhtest ja selle kestusest (mitte staažist) tööandja juures, siis ametnike puhul räägitakse teenistusstaaži pikkusest (mitte teenistussuhtest tööandja juures). Kui TLS eelnõu algtekstist võis aru saada, et töötajaid ja ametnikke oli kavas kohelda TKindlS § 141 ja § 142 lg 1 mõttes samaväärselt, siis nimetatud sätete sõnastust muudeti pärast TLS vastuvõtmist, kuid enne selle jõustumist 01.07.2009. 18.06.2009 võttis Riigikogu vastu TLS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse (jõustus 01.07.2009), mille kohaselt kirjutati TKindlS § 141 ja § 142 lg 1 ümber. TKindlS § 141 jõustus järgmises sõnastuses: „Õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral on töötajal, kelle töösuhe selle tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat ja kelle tööleping on üles öeldud koondamise tõttu või kes on töölepingu üles öelnud töölepingu seaduse § 37 lõike 5 alusel, või ametnikul, kelle teenistusstaaž on vähemalt viis aastat ja kelle teenistussuhe on lõpetatud avaliku teenistuse seaduse § 115 või §

116 alusel“. Seega pidas seadusandja TKindlS lõppvariandis vajalikuks TKindlS §-s 141 ja §

142 lg-s 1 eristada töötajaid ja ametnikke. Seetõttu ei kohelda neid samaväärsete subjektidena. TKindlS § 6 lg 4 juures on silmas peetud eelkõige seda, et viimane töövõi teenistussuhe peab olema lõppenud koondamise tõttu selleks, et isikul tekiks õigus töötuskindlustushüvitisele. Varasemate töövõi teenistussuhete lõpetamise asjaolud sellisel juhul arvesse ei tule. TKindlS § 6 lg 4 kohaselt lähtutakse ametnike puhul tähtaegade määratlemisel teenistusstaažist, mitte konkreetse teenistussuhte pikkusest. LR on nõustunud, et tema töötuskindlustusstaažina arvestatakse viimast sama tööandja juures töötamise aega, kuivõrd ta ei ole vaidlustanud Eesti Töötukassa 23.10.2013 otsust nr 113035554, milles kaebajale töötuskindlustushüvitise määramisel arvestati töötuskindlustusstaažina 91 kuud.

3-14-50100 4(8) TKindlS § 141 ei ole vastuolus PS §-ga 12. Töötajate ning ametnike erinev kohtlemine TKindlS § 141 ja § 142 lg 1 mõttes on põhjendatud, tegemist ei ole võrdsete ebavõrdse kohtlemisega. Seadusandja on pidanud otstarbekaks kohelda ametnikke teistmoodi, võrreldes töötajatega. Seda on piisavalt põhjendatud ATS eelnõu seletuskirjas (lk-d 8 ja 34).

6. Tallinna Halduskohtu 09.05.2014 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati Eesti Töötukassa 14.10.2013 otsus nr 213003257 ning mõisteti Eesti Töötukassalt LR-i kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 1700 eurot. Eesti Töötukassa on kohaldanud TKindlS § 141 vääralt. TKindlS sätetest (§-st 2, § 3 lg-st 1, §

6 lg 4 p-st 1, §-st 141 ja § 142 lg-st 1) ei nähtu, et seadusandja eesmärgiks oleks olnud eristada töötaja ja ametniku positsiooni kindlustatuna töövõi teenistussuhte lõpetamise hüvitamisel koondamise korral. Seaduse tekstist ei ole võimalik välja lugeda seadusandja eesmärki seada ametnikud koondamishüvitise väljamaksmisel soodsamasse olukorda kui töötajad ega ka seda, et ametnikele soodsama olukorra loomine koondamishüvitiste väljamaksmisel võiks olla osa ametnike sotsiaalsete nö lisatagatiste süsteemist. Teenistusstaaž on teenistussuhte kestus avalikus teenistuses, kus erinevatel ajavahemikel või erinevates ametiasutustes töötatud ajaperioodid summeeritakse. Kasutades mõistete analoogiat, saab ka TKindlS §-s 141 kasutatud mõistet „töösuhte kestus selle tööandja juures“ sisustada kui sama tööandja juures töötatud ajaperioode kokku (tööstaaž selle tööandja juures). Ehk teisisõnu on „töösuhte kestus selle tööandjaga“ ja „teenistusstaaž“ samasisulised mõisted, üksnes subjektiks on esimese puhul töölepingu alusel töötav töötaja ning teisel juhul ametnik. TLS ja selle muutmise seaduse eelnõude materjalid ei anna alust arvata, et seadusandja oleks kindlustushüvitise maksmisel koondamise korral tahtnud sätestada ametnikele ja töötajatele sisuliselt erinevad tingimused. Eelnevast lähtuvalt tuleb kohtu hinnangul TKindlS § 141 tõlgendamisel kasutada põhiseaduskonformset tõlgendust ning kohelda töötajaid ja ametnikke koondamishüvitiste maksmise tingimuste osas võrdselt – õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral on töötajal, kelle töösuhe sama tööandjaga on kestnud kokku summeerituna vähemalt viis aastat. Eesti Töötukassa poolt tehtav vahetegu töötajate ja ametnike vahel ei ole põhjendatud, kuivõrd töötuskindlustusmakset, mis on sundkindlustusmakse ja millest makstakse välja ka kindlustushüvitisi koondamise korral, tasuvad nii töötajad kui ka ametnikud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Eesti Töötukassa palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta LR-i kaebus rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti sisustanud TKindlS § 141. Töösuhe on konkreetse alguse ja lõpuga lepinguline suhe ning kui isikul on töösuhe lõppenud ja ta kunagi edaspidi asub sama tööandja juurde tööle, pole tegemist sama töösuhtega. TKindlS §-des 141 ja 142 on terminit „töösuhe“ kasutatud ainsuses ning varasem töösuhe ei saa kuidagi mõjutada uue töösuhte kestust. TLS §

97 lg-s 2 on sätestatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tähtajad, mis on sõltuvuses töötaja töösuhte kestusest tööandja juures. On ilmne, et selle sätte puhul on silmas peetud hetkel kestva töösuhte pikkust, millele ei liideta varasemate töösuhete pikkusi. Swedbank AS 01.10.2013 avaldusest nähtub, et LR-i ja Swedbank AS-i vahel on olnud mitu töösuhet, millest viimane lõppes koondamise tõttu. Uus töösuhe vormistati uue töölepinguga, mitte ei uuendatud/jätkatud eelmist töölepingut. Kui seadusandja soovinuks töötajaid ja ametnikke TKindlS §-s 141 mõttes sarnaselt kohelda, siis oleks seaduses kasutatud mõistet „tööstaaž selle tööandja juures“ või ka „töösuhted selle tööandjaga on kestnud“. Seaduses on aga kasutatud mõisteid „töösuhte kestus selle tööandjaga“ ja „teenistusstaaž“, mis ei ole samasisulised.

3-14-50100 5(8) Halduskohus on teinud ebaõiged järeldused TKindlS § 141 sõnastuse muutumisest ajas. Seadusandja on pidanud vajalikuks esialgset teksti muuta, et oleks üheselt mõistetav, millistel tingimustel on koondamise korral kindlustushüvitisele õigus töötajal ja millistel ametnikul. Halduskohus oleks pidanud otsuse tegemisel mõiste „töösuhte kestus selle tööandjaga“ sisustamisel lähtuma lisaks TKindlS normidele ka TLS sätetest. TLS olemusest tuleneb, et sisuliselt tähendab töösuhe töölepingut ning töösuhte kestus (pikkus) on samastatav töölepingu kestusega. TLS loogika kohaselt on töösuhte näol tegemist unikaalse, ühekordse õigussuhtega töötaja ning tööandja vahel, millel on konkreetne algusja lõppkuupäev. Töötaja ja tööandja õigused-kohustused sõltuvad TLS kohaselt teatud situatsioonides töösuhte kestusest, eelkõige töölepingu ülesütlemise institutsiooni silmas pidades. Nii tagab pikaajalisem katkematu töösuhe töötajale suuremad tagatised töölepingu ülesütlemise korral (TLS § 97 lg 2, TKindlS § 8 lg 1, § 142 lg 1). Seadusandja on soovinud eristada töötajaid ja ametnikke ning nende õiguslikku staatust (vt ATS eelnõu seletuskiri).

8. LR palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus tõlgendas TKindlS § 141 õigesti. Eesti Töötukassa viidatud TLS § 97 lg 2 ei ole asjakohane TKindlS § 141 tõlgendamisel, kuivõrd reguleerib tööandja etteteatamise tähtaegu töölepingu ülesütlemisel. TLS reguleerib kitsamalt töölepingulisi suhteid töötaja ja tööandja vahel ning ATS ametnikke puudutavaid suhteid. Seevastu TKindlS reguleerib mõlema isikute grupi õigusi töötuskindlustushüvitise maksmisega seonduvalt. TKindlS-i tõlgendamisel ei saa üksikuid TLS-st tulenevaid mõisteid. TKindlS-st ega muudest sundkindlustust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et töötaja puhul tuleks piiritleda töösuhte pikkus üksnes viimati kehtinud töölepingu kestvusega. Asjaolu, et LR-i osas oli Swedbank AS-i 01.10.2013 avalduses märgitud mitu töölepingut, ei oma TKindlS § 141 tõlgendamisel tähtsust, kuna vaidlust ei ole selle üle, kas LR-il oli sõlmitud uus tööleping või mitte. Seaduse erinevate tõlgendamisviiside valikul tuleb eelistada põhiseaduskonformset tõlgendust (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-73-04 ja nr 3-4-1-66-13). Põhiseaduspärasuse tagab ametnike ja töötajate võrdne kohtlemine. TKindlS §

141 tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, et seaduse eesmärk on tagada kindlustuskaitse, mis on ühteviisi saavutatav mõlema isikute grupi osas (TKindlS § 2, § 3 lg 1; vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-135-13). Ka TLS eelnõu seletuskirjast tuleneb, et töötajaid ja ametnikke koheldakse koondamise korral töötuskindlustuse saajatena kui samaväärseid subjekte. Riigikogu stenogrammidest järelduvalt oli muutmise põhjuseks terminite täpsustamise vajadus. Halduskohus on kasutanud mitmeid tõlgendamisviise ning leidnud, et eelistada tuleb põhiseaduskonformset tõlgendust. Töötuskindlustushüvitise kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et eriseadustega (TLS ja ATS) on kehtestatud ametnike ja töötajate erinev õiguslik staatus ning erinevad hüved. TKindlS-s on seadusandja otsustanud nii töötajaid kui ka ametnikke kohelda töötuskindlustushüvitise subjektidena võrdselt. Eesti Töötukassa tõlgenduse puhul oleks TKindlS vastuolus PS-ga ning tuleks jätta kohaldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Käesoleval juhul on vaidlusaluseks küsimuseks, kuidas tõlgendada TKindlS § 141, mille kohaselt on õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral töötajal, kelle töösuhe selle tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat ja kelle tööleping on üles öeldud koondamise tõttu või kes on töölepingu üles öelnud TLS § 37 lõike 5 alusel, või ametnikul, kelle teenistusstaaž on vähemalt viis aastat ja kelle teenistussuhe on lõpetatud ATS § 90 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on normi tõlgendamisel keskne küsimus, millistel tingimustel tekib töötajale töölepingu alusel kestnud töösuhte lõpetamisel koondamise tõttu õigus kindlustushüvitisele. Sellest lähtuvalt analüüsitakse esmalt töötaja õigust saada TKindlS § 141 alusel kindlustushüvitist. Seejärel võetakse seisukoht töötajate ja ametnike võrdsest kohtlemisest.

3-14-50100 6(8)

10. Ringkonnakohus nõustub töötukassaga, et TKindlS §-s 141 on töötaja töösuhtena silmas peetud viimast töösuhet tööandjaga. Sellist tõlgendust toetavad nii normi sõnastus kui ka teised tõlgendamisargumendid. Nii on töötukassa õigesti märkinud, et TKindlS §-s 141 on kasutatud sõna „töösuhe“ ainsuses. Kuigi kõnesolevas sättes oleks võinud kasutada selgemat sõnastust, näiteks fraasi „viimane töösuhe tööandjaga“, ei tähenda selle puudumine automaatselt, et sätte selline sisustamine on välistatud.

11. Lähtudes teleoloogilisest tõlgendamisest, nähtub TLS eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 299 SE) menetluse materjalidest, et TKindlS § 141 ei olnud töötajale kindlustushüvitise õiguse andmisel pandud rõhuasetus tööandjale, kelle juures ta erinevatel ajaperioodidel töötanud on, vaid viimasele töösuhte kestusele konkreetse tööandjaga, kes töösuhte koondamise tõttu lõpetas. Nimelt on koondamise korral töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad seotud töösuhte kestusega. Sarnaselt ülesütlemise etteteatamise tähtaegadele, on ka kindlustushüvitise saamise õigus koondamise korral seatud sõltuvusse töösuhte kestusest.

Seadusandja on nimetatud asjaolu selgitanud seletuskirjas järgmiselt: „Töösuhte kestusele tuginev etteteatamistähtaeg on kantud ideest, mille kohaselt töötajale, kes on tööandja juures kauem töötanud, on tagatud parem ülesütlemiskaitse kui töötajale, kelle töösuhte kestus on lühem. /…/ Sarnaselt etteteatamistähtajale vähendab õiguspärasel viisil toimunud ülesütlemise korral makstav tööandja hüvitis töölepingu lõpetamisega töötajale kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Töötuskindlustussüsteemi rakendumisel on seadusliku ülesütlemisega töötajale makstavad hüvitised pigem tööandja moraalne hüvitis töösuhte lõppemise korral.“ (TLS eelnõu seletuskiri, lk 75-76).

Järelikult ei ole olnud seadusandja algne mõte ega sätte eesmärk lugeda töösuhte kestuse hulka ka varasemalt selle tööandja juures töötatud aeg. Selline tõlgendus viiks ka olukorrani, kus üks ja sama töösuhe oleks aluseks kindlustushüvitisele mitmel korral. Seda näiteks juhul, kui varasem töösuhe selle tööandjaga on kestnud üle viie aasta ja lõppenud koondamise tõttu ning hilisem töösuhe sama tööandjaga kestab ka üle viie aasta ja lõppeb koondamise tõttu. Sellisel juhul oli esimese töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu töötajal õigus saada kindlustushüvitist TKindlS § 142 lg 1 p 1 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ning viimase töölepingu lõpetamisel TKindlS § 142 lg 1 p 2 alusel kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, kuigi viimane töösuhe ei kestnud kauem kui esimene, mistõttu ka ei peaks töötajale olema tagatud parem kindlustuskaitse.

Veelgi ekstreemsem oleks olukord sama näite puhul siis, kui teine töösuhe kestaks üksnes aasta ning lõpetatakse koondamise tõttu. Kui sellisel juhul töösuhete pikkused liita, tekiks ka viimase töösuhte lõpetamisel õigus kindlustushüvitisele TKindlS § 142 lg 1 p 1 alusel, kuigi viimase töösuhte kestus eraldivaadatuna sellist õigust ei tekitaks. Selline ei saanud kindlasti seadusandja tahe olla. Ühtlasi ei langeks see ka kokku kindlustushüvitise eesmärgiga, milleks on tagada parem kindlustuskaitse töötajale, kelle töösuhe on kestnud kauem, võrreldes töötajata, kelle viimane töösuhe on olnud lühem.

12. Töötukassa viited TLS-le on asjakohased, kuivõrd TKindlS § 141 reguleerib kindlustushüvitist töölepingu lõpetamisel koondamise korral, viidates selgelt TLS-le. Töölepingu sõlmimisega tekib töötaja ja tööandja vahel õigussuhe, millest tuleneb töötaja kohustus teha tööandjale tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tööandja kohustub maksma töötajale töö eest tasu (vt TLS § 1 lg 1, lg 3 ning võlaõigusseadus (VÕS) § 2 lg 1). Seega tekib töölepingu alusel õigussuhe konkreetse töölepingu sõlmimisega (vt TLS § 4 lg 1, VÕS § 3 p 1) ning lõppeb selle töölepingu ülesütlemisega (nt koondamise korral (TLS § 89)). Varasemalt sõlmitud ja lõpetatud tööleping ei saa reguleerida hilisemalt tekkivaid uusi töösuhteid töötaja ja tööandja vahel, vaid selleks tuleb sõlmida uus tööleping. Sellest lähtuvalt on kindlustushüvitis koondamise korral seotud töölepinguga, mis lõppes töötaja koondamisega.

13. TKindlS § 141 sõnastuses tehtud muudatuste (seoses avalike teenistujate õigusega kindlustushüvitisele koondamise korral) põhjendusi töölepingu seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 518 SE) menetluse materjalidest

3-14-50100 7(8) ei nähtu. Kuigi juhtivkomisjoni esindaja Maret Maripuu on eelnõu teisel lugemisel selgitanud, et suurem hulk muudatustest on täpsustused, et tagada õigusselgus ja ühesugune arusaamine seaduse tekstist, siis konkreetselt TKindlS § 141 sõnastuse muutmist ei mainita. Arvestades, et eelnõu 518 SE menetlemise ajal kehtinud ATS-s (vastu võetud 25.01.1995, redaktsioon kehtivusega 01.05.2009-30.06.2009, § 131 lg 1) oli teenistussuhte lõpetamisel koondamise tõttu makstav hüvitis seotud teenistusstaažiga, on usutav, et TKindlS §-s 141 tehtud muudatusega („teenistussuhe“ asendati sõnaga „teenistusstaaž“) sooviti tagada terminite ühtsus erinevates seadustes. Asjaolus, et töötajate osas kõnesoleva sätte sõnastus ei muutunud, vaidlust ei ole. Seda aga, et töötajate õigust kindlustushüvitisele koondamise korral mõisteti viisil, et oluline on just viimase töösuhte kestus, kinnitavad eelnõu 518 SE menetluse materjalid. Nimelt märgib Kadri Simson eelnõu 518 SE teisel lugemisel järgmist: „/…/ kahe kuni nelja kuupalga suurused kompensatsioonid on üsna elementaarsed inimese eneseväärikuse tagamisel ja talle ümberorienteerumiseks lisaaja võimaldamisel. Nüüd aga vähendatakse neid kompensatsioone otsustavalt. Tuleb arvestada seda, et kui inimene on viimasel töökohal väga kaua töötanud, võib koondamine olla talle ränk šokk ning uue rolli otsimine ja sinna sisseelamine pikalt aega võtta. Seega pole suurem kompensatsioon pikalt ühel kohal töötanud inimesele sugugi põhjendamatu.“(http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1 &toimetatud=1&toimetamata=0&date=1245247235&paevakord=4629). Seega puudub alus analoogia kohaldamiseks ning mõistet „töösuhe“ ei saa sisustada sarnaselt mõistega „teenistusstaaž“.

14. Sellest tulenevalt on ekslik ka halduskohtu seisukoht, et seadusandja sooviks oli kohelda nii töötajaid kui ka ametnikke sarnaselt. On tõsi, et TLS eelnõu (299 SE) algtekstis on kasutatud sõnastust „töövõi teenistussuhe tööandjaga“. Seejuures ei jõustunud TKindlS § 141 algtekstis olnud sõnastuses, vaid seda muudeti enne jõustumist selliselt, et sõnastusest on selgelt arusaadav töötaja ja ametniku erinev kohtlemine. Lisaks on eelnevalt selgitatud, mis on olnud sätte objektiivne eesmärk ning seadusandja tahe seonduvalt töötajale koondamise korral kindlustushüvitise maksmisega. Järelikult on töötukassa TKindlS § 141 lg 1 õigesti kohaldanud ning tegemist ei ole õigusvastase haldusaktiga.

15. Ringkonnakohus ei nõustu LR-iga, et TKindlS § 141 on vastuolus PS §-ga 12. Vastavalt PS § lg lausele on kõik seaduse ees võrdsed. Põhiseaduse § lg-s 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist siis, kui toimub ebavõrdne kohtlemine (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, p 13). Põhiseaduse § 12 lg-t 1 tuleb tõlgendada muu hulgas õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14-07, p 13). Riik on pidanud vajalikuks eristada tööja teenistussuhet, nähes ametnikele võrreldes töötajatega ette erinevad õigused ja kohustused. Seega pole alust eeldada, et teenistusja töösuhet reguleerivad õigusnormid peaksid kõikides aspektides olema ühesugused. Töötajal puudub subjektiivne õigus nõuda seadusandjalt samaväärseid hüvesid, mis on antud ametnikele. Sellest tulenevalt ei ole tegemist ka võrdsete ebavõrdse kohtlemisega, mistõttu võrduspõhiõiguse riivet ei esine. Kuigi mõlemale isikute grupile on tagatud kindlustushüvitis koondamise korral, on seadusandja pädevuses otsustada, millistel tingimustel erinevatel alustel ja sisuga õigussuhete lõpetamisel hüvitist makstakse.

16. Eeltoodust tulenevalt kuulub Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus rahuldamisele.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtus taotles LR töötukassalt menetluskulude väljamõistmist summas 2040 eurot. LR on taotlenud apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist Eesti Töötukassalt summas 1020 eurot. Eesti Töötukassa menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole.

3-14-50100 8(8) Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets