3-14-52251/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52251 Haldusasi MTÜ Eesti Apteekide Ühendus kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014 protokollilise otsuse nr 15-4 tühistamiseks osas, milles keelduti aukohtu menetluse algatamisest vandeadvokaat Allar Jõksi suhtes, ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks lahendama MTÜ Eesti Apteekide Ühendus kaebus suulises menetluses ja sisulise otsusega või alternatiivselt Eesti Advokatuuri kohustamiseks otsustama vandeadvokaat Allar Jõksi suhtes aukohtumenetluse algatamine kahe kuu jooksul käesolevas haldusasjas tehtud otsuse jõustumisest Menetlusosalised Kaebaja – MTÜ Eesti Apteekide Ühendus, esindajad Tanel Terase ja Kristiina Sepp Vastustaja – Eesti Advokatuur Eeldatavad kolmandad isikud – Allar Jõks ja Advokaadibüroo Sorainen AS Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus MTÜ Eesti Apteekide Ühendus määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta MTÜ Eesti Apteekide Ühendus määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Apteekide Ühendus esitas 12.06.2014 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse, milles palus algatada aukohtumenetluse vandeadvokaat Allar Jõksi ja advokaadibüroo Sorainen

3-14-52251 2(7) AS suhtes. Taotlust põhjendati sellega, et A. Jõks asus MTÜ-ga kliendilepingu kehtivuse ajal esindama MTÜ konkurenti ja vastandlike huvidega Yliopiston Apteekki OÜ-d ja tegutsema viimase huvides, tuginedes muu hulgas MTÜ esitatud konfidentsiaalsele teabele. Samuti on advokaat rikkunud oma kohustusi MTÜ-le õigusteenuse andmisel ja MTÜ-ga suhtlemisel, jättes andmata asjatundliku õigusabi ja informeerimata õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, ja kasutanud vestlustes riigiametnikega ühe MTÜ liikme suhtes halvustavaid väljendeid.

2. Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 31.07.2014 protokollilise otsusega nr 15-4 mitte algatada aukohtumenetlust A. Jõksi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Otsuses leiti, et mitmed väited advokaadi väidetavate rikkumiste kohta on üldsõnalised ja tõendamata ning MTÜ-le ja Yliopiston Apteekki OÜ-le antud õigusabi on erineva sisuga ning toimunud erineval ajal (MTÜ-ga sõlmitud kliendileping oli Yliopiston Apteekki OÜ-le õigusabi andmise ajaks lõppenud).

3. MTÜ Eesti Apteekide Ühendus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014 protokollilise otsuse nr 15-4 tühistamiseks osas, milles keelduti aukohtumenetluse algatamisest vandeadvokaat A. Jõksi suhtes, ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks lahendama MTÜ Eesti Apteekide Ühendus kaebus suulises menetluses ja sisulise otsusega või alternatiivselt Eesti Advokatuuri kohustamiseks otsustama vandeadvokaat

A. Jõksi suhtes aukohtumenetluse algatamine kahe kuu jooksul käesolevas haldusasjas tehtud otsuse jõustumisest.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 08.10.2014 määrusega MTÜ Eesti Apteekide Ühendus kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 18 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse (sarnase õiguse annab üldisemalt ka AdvS § 4 lg 5). HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Olukorras, kus aukohus on kaebaja taotluse aukohtumenetluse algatamiseks vastu võtnud ning otsustanud aukohtumenetlust mitte algatada, ei saa vaidlustatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest ühtki täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata või vabadus realiseerimata. Aukohtumenetluse peamine eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Advokaadi distsiplinaarsüüteoasja arutamiseks läbiviidavas aukohtumenetluses ei ole huvitatud isiku roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotluse esitajaga haldusmenetluses. Sellise aukohtumenetluse regulatsioon peab eelkõige kaitsma advokaadi kui karistatava õigusi. Kui kaebaja soovib vandeadvokaat A. Jõksi suhtes esitada kahju hüvitamise nõude, tuleb tal maakohtus tõendada oma nõuet ja kahju hüvitamise elementide olemasolu sõltumata aukohtu poolt advokaadi distsiplinaarasjas tehtud otsusest. Kohtupraktikas on tunnustatud HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamist juhul, kui kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel on selge, et kaebuses esitatud väited ei tingi kaebuse rahuldamist, kuigi vaidlustatud haldusakt või toiming riivab kaebaja õigusi ja ka nõue on õigesti valitud, ning tegemist ei ole keeruka õigusliku vaidlusega. Kohtupraktikas on sarnastes asjades eitatud huvitatud isiku kaebeõiguse olemasolu ja peetud võimalikuks kaebus määrusega tagastada.

5. MTÜ Eesti Apteekide Ühendus esitas halduskohtu määruse peale 27.10.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus võttis määruskaebuse 28.10.2014 menetlusse, jättis 06.11.2014 rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3-14-52251 3(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. MTÜ Apteekide Ühendus palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 08.10.2014 määruse tühistada ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Määrus rikub seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, kuna selles puuduvad motiivid kaebaja põhiväidete kohta, et tal on subjektiivne õigus kohasele menetlusele aukohtus ning sisulise ja põhjendatud aukohtu otsuse saamisele. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata vaid ühel alusel. Määrusest ei selgu, kas tagastamise põhjuseks oli kaebuse sisuline ilmne perspektiivitus või formaalne kaebeõiguse puudumine.

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamisel peab kaebus olema selles endas toodud asjaolude põhjal perspektiivitu ja õiguslikult võimatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt kui on valitud vale nõudeliik). Halduskohus ei ole tuvastanud, et nõudeliik oleks vale, samuti, et kaebajal pole õigust kohasele menetlusele aukohtus ja sisulise põhjendatud otsuse saamisele. Seega puudus kohtul õigus tagastada kaebus sel alusel.

Käesoleval juhul on tegemist keeruka õigusküsimusega, millisel juhul tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist. Määrus on õigusvastane, kuna selles puuduvad põhjendused kaebaja väidete kohta, et tal oli subjektiivne õigus kohasele suulisele menetlusele aukohtus. Tallinna Ringkonnakohus on 20.03.2014 otsuses nr 3-12-1016 märkinud, et AdvS §-dest 16 ja 18 tulenevalt võib huvitatud isikuks olla mitte üksnes advokaat, vaid ka aukohtusse pöördunud isik, kellel on subjektiivne õigus põhjendatud otsusele. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et aukohus menetleks kaebust nõuetekohaselt.

Halduskohtu pädevusse kuulub kontrollida, kas vastustaja keeldumine aukohtumenetluse algatamisest oli õiguspärane. Seega on kaebajal subjektiivne õigus õiguspärasele aukohtu lahendile ja halduskohtu poolsele kohtulikule kaitsele. Põhjendatud AdvS § 17 lg 5 kohase otsusega, mille tegemist kaebaja taotles, saab sisuliselt otsustada, kas advokaat on toime pannud distsipliinirikkumise või mitte. Kaebaja heidab ette ebakohast menetlust ja seda, et asi lahendati tagaselja määrusega, võimaldamata kaebajal menetluses osaleda ja põhjendatud otsus saada.

Kirjalik menetlus on võimalik vaid juhul, kui kaebaja kui huvitatud isik ei ole taotlenud suulist menetlust (AdvS § 17 lg 3). Kaebajal oli õigus suulisele menetlusele ning tema tunnistaja ja seadusliku esindaja istungile kutsumisele ja ärakuulamisele. Selgusetuks jääb, miks seda vajalikuks ei peetud. AdvS § 17 lg 3 kohaselt on põhjendatud otsuseks aukohtu otsus, mitte distsiplinaarmenetluse mittealgatamise määrus. Antud juhul tegi aukohus määruse. Määrusest jääb arusaamatuks, miks on kaebaja huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 mõttes ja ei ole seda AdvS § 18 lg 1 alusel.

Meelevaldne on määruse väide, et aukohtumenetluse peamine eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Kaebaja leiab, et aukohtumenetlust viiakse läbi muu hulgas ka puudutatud isikute ja avalike huvide kaitseks. Isikul on õigus nõuda, et menetluse alustamise otsus ja sisuline lõppotsus oleksid menetlusvigadeta. Oluline on, et vaidluse all ei ole pelgalt aukohtumenetluse alustamine või alustamata jätmine, vaid aukohus lahendas asja sisuliselt (aukohus järeldas, et kutsenormide rikkumist ei ole toimunud).

Asjaolu, et sisuline otsus vormistati määrusena, mitte otsusena, ei muuda asja sisu. Kaebaja on põhjalikult välja toonud, miks rikub vaidlustatud haldusakt tema subjektiivseid õigusi, mistõttu kohtu viited subjektiivsete õiguste rikkumise puudumisele pole õiged. Kuna kaebajal on õigus vastavalt AdvS §-le 16 aukohtusse pöörduda, siis on tal õigus ka kohasele

3-14-52251 4(7) menetlusele ja saada põhjendatud otsus. Halduskohtu kontroll oli antud juhul võimalik vaid sisulise otsuse tegemise teel. Kaebajal on küll tsiviilkohtusse pöördumise õigus, kuid kaebaja soovib tugineda ka aukohtu otsusele ja esitada selle ühe dokumentaalse tõendina. Advokatuuri aukohus ei käsitlenud kaebajat menetlusosalisena, seega polnud teda menetlusse kaasatud ja talle polnud menetlusõigusi tagatud, mistõttu on haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada. Aukohus tegi määruse, arvestamata, et AdvS seda üldse ette ei näe. Vastustaja on ise kinnitanud, et otsust saab vaidlustada halduskohtus. Kaebaja on rõhutanud, et tal iseenesest puudub subjektiivne õigus advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmiseks, kuid tal on õigus kohasele suulisele menetlusele ja põhjendatud otsusele (ka distsiplinaarkaristuse mittekohaldamise korral), mis allub halduskohtulikule kontrollile. Vale on vastustaja väide, et aukohtul on vaba valik otsustada selle üle, kas aukohtumenetlust algatada või mitte. Kaebajal on õigus sisulisele otsusele. Otsus ei saa olla seaduslik ega põhjendatud, kui see tehakse isikut ära kuulamata ja hea halduse põhimõttega vastuolus. Kui AdvS § 16 lg 3 on tõlgendatav viisil, et aukohtul on õigus vabaneda kaebuse menetlemisest, isiku menetlusse kaasamisest ning tema ja tunnistaja ärakuulamisest menetluse algatamisest keeldumise teel, siis on säte põhiseadusevastane ja mittekohaldatav.

7. Eesti Advokatuur palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda aukohtult advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist, kui aukohus on eelnevalt tuvastanud selliste aluste ja asjaolude puudumise. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene mitte ühtegi kaebaja täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Käesoleval juhul ei puuduta aukohtu otsus kaebaja õigusi. Aukohtu menetlus on distsiplinaarmenetlus ehk organisatsiooni sisene menetlus. Selles ei ole pooli, nagu need on võistlevas tsiviilvõi kriminaalkohtumenetluses. Aukohtumenetluse algatamise ajendiks võib küll olla huvitatud isiku (kaebaja) avaldus, mida kontrollitakse, kuid huvitatud isik ei ole ühelgi juhul aukohtumenetluse pooleks ega subjektiks. Aukohus menetles kaebaja kaebust ja tegi otsuse, milles ei leidnud kaebaja väited advokaadi minetustest kinnitust. Seega on kaebaja subjektiivsed õigused olnud tagatud – kaebust on menetletud ja tehtud on sisuline otsus. Aukohtumenetluse subjektiks on vaid advokaat, kelle suhtes menetlus läbi viiakse. Menetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi.

8. Allar Jõks ja advokaadibüroo Sorainen AS paluvad kirjalikus vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata. Kaebus on põhjendatult tagastatud. Valitseva kohtupraktikaga on vastuolus kaebaja seisukoht, et tal on õigus halduskohtumenetluses nõuda, et aukohus lahendaks tema kaebust advokaadi tegevuse peale suulises menetluses, ja saada kaebajale sobiv aukohtu otsus. Vaidlustatud otsusest ei tulene kaebajale õiguslikke tagajärgi, mistõttu aukohtu otsus ei mõjuta tema olukorda ega saa rikkuda tema subjektiivseid õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebeõiguse ilmselge puudumisega on tegemist juhul, kui haldusakt ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine eeldab kaebuse ilmselget perspektiivitust.

3-14-52251 5(7)

10. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kõrvutades AdvS § 16 lg-t 1 ja § 18 lg-t 1, võib teha järelduse, et selliseks kohtu poole pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus (kaebaja). Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Vaidlust ei ole selle üle, et seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

11. Ekslik on määruskaebuses esitatud väide, et üksnes advokatuuri aukohus saab tuvastada advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumise ning tsiviilasja lahendav kohus seda teha ei saa. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust sellist piirangut ei nähtu. Kui kaebaja esitab advokaadi vastu kahju hüvitamiseks hagi, saab kahjunõude lahendamisel tuvastada maakohus kõik olulised asjaolud, milleks on ka advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumine kui kahju põhjustada võiv õigusvastane tegu. Advokatuuri aukohtu otsus ei ole seejuures kohtule tsiviilasja lahendamisel ka siduv, vaid üks tõenditest, mida tuleb hinnata koosmõjus teiste tõenditega. Käesoleval juhul ei sõltu kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või võtmata jätmisest.

12. Käesoleval juhul ei riku aukohtu otsus kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtumenetluse algatamata jätmisest vandeadvokaat A. Jõksi suhtes ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusotsus, mille teostamist saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, keda karistatakse).

13. Seetõttu saab kaebeõiguse aluseks olla aukohtu poolt menetlusnormide rikkumine. Aukohtu poolt õigusvastase menetluse tulemusel isiku menetluslike õiguste rikkumise korral saab isik esitada halduskohtule kaebuse (AdvS § 18 lg 1). Aukohtu sarnase otsuse vaidlustamiseks tuleb aukohtumenetluse algatamise taotluse esitanud isiku kaebeõigust seetõttu põhimõtteliselt jaatada. Kaebuse tagastamine oli aga õiguspärane, sest kaebuse väited aukohtu poolt menetlusnormide rikkumise kohta on ilmselgelt põhjendamatud.

14. Ringkonnakohus selgitas juba 20.03.2013 otsuse nr 3-12-1016 p-s 15, et aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotleja rolliga haldusmenetluses ning menetlust reguleeritakse eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast. Ringkonnakohus märgib, et huvitatud isikut, kelle taotluse alusel distsiplinaarmenetlus algatatakse, ei saa pidada isikuks, kelle õigusi või kohustusi aukohtumenetluse tulemusel antav haldusakt saab muuta. AdvS § 17 lg-st 3 ei saa järeldada, et huvitatud isiku roll oleks samasugune nagu menetlusosalisel kohtumenetluses või haldusmenetluses. Asjaolust, et AdvS § 17 lg 7 näeb ette haldusmenetluse seaduse kohaldamise aukohtumenetluses ulatuses, milles advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord seda menetlust ei reguleeri, ei saa teha vastupidist järeldust. Aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel viimase õiguste või kohustuste üle, mistõttu ei saa tema seisundit selles menetluses samastada menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses. Huvitatud isiku õigused tulenevad seetõttu eelkõige advokatuuriseadusest ja advokatuuri kodukorrast.

15. Ringkonnakohus selgitas 07.11.2014 määruses asjas nr 3-13-1365, et aukohtumenetlus sarnaneb selles mõttes ametnike distsiplinaarmenetlusega, et ka ametniku distsiplinaarkorras vastutusele võtmiseks või ametialase juurdluse seaduslikkuse vaidlustamiseks puudub

3-14-52251 6(7) ametniku tegevuse läbi väidetavalt kannatanud isikul kaebeõigus, kuigi isik võib ametiasutuse tähelepanu puudustele juhtida ning tal on õigus saada märgukirjale ka igakülgne vastus (vt Riigikohtu 31.03.1995 otsus nr III-3/1-4/95). Ka kohtute seaduse § 97 lg 3 näeb ette, et distsiplinaarkolleegiumi otsuse saab vaidlustada üksnes kohtunik, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, vaidlustamise õigus puudub nii isikul, kelle kaebuse alusel menetluse algatamise taotlus tehti, kui ka menetluse algatajal. AdvS annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab selle teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega.

16. Kaebaja vaidlustas advokatuuri aukohtu protokollilise otsuse enda menetluslike õiguste rikkumise tõttu, väites, et aukohus ei ole viinud läbi nõuetekohast menetlust, jättes korraldamata istungi ja kaebaja sinna kutsumata, samuti jättes asja otsustamata otsusega, tehes määruse. Samuti jättis aukohus kaebaja väitel ebaõigesti kogumata omal initsiatiivil uurimispõhimõttest tulenevalt tõendid ja tagamata kaebaja ärakuulamisõiguse. Nimetatud rikkumised tõid kaebaja arvates kaasa tema menetluslike põhiõiguste rikkumise.

17. AdvS § 16 lg 1 sätestab, et aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Lõige 3 näeb ette, et aukohtumenetluse algatamise otsustab aukohus kahe kuu jooksul, alates päevast, mil ta saab teada distsiplinaarsüüteo tunnustest.

Seega on huvitatud isiku poolt tähtaegse taotluse esitamise korral aukohtul hindamisruum otsustamisel, kas aukohtumenetlus algatada või mitte. Menetluse algatamine eeldab distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemist. Kohtul ei ole, nagu ka distsiplinaarkaristuse määramise või määramata jätmise korral, võimalik huvitatud isiku kaebuse lahendamisel hinnata, kas aukohtu otsus on sisuliselt põhjendatud. Käesoleval juhul nähtuvad aukohtu otsusest põhjendused, miks aukohus leidis, et distsiplinaarsüüteo tunnuseid advokaadi tegevuses ei ilmne.

Ringkonnakohus toonitab, et huvitatud isik peab taotluses ära näitama, milles taotluse aluseks olevad asjaolud advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumisel seisnevad: millist konfidentsiaalset teavet on advokaat lubamatult edastanud, kellele ja kuidas on advokaat kliendi kohta halvustavat suhtumist välja näidanud jms. Kui taotlus on põhistamata, ei saa aukohtul olla kohustust asuda tõendeid omal algatusel koguma. Distsiplinaarsüüteo toimepanemise väite usutava esitamise korral, kui nähtub konkreetne tegu, mille toimepanemise üle käib vaidlus ja mida tuleb seetõttu tõenditega tuvastada, saab rääkida tõendite kogumise kohustusest, ent see peab toimuma juba distsiplinaarmenetluse käigus.

Aukohtu protokollilisest otsusest nähtub, et aukohus ei tuvastanud distsiplinaarsüüteo toimepanemise tunnuseid. Kohus ei saa aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud õigesti tuvastanud või mitte. Aukohtumenetluses ette nähtud istungi pidamise nõue jm nõuded, mis on sätestatud AdvS §-s 17, puudutavad üksnes menetlust juhul, kui aukohus on selle algatanud. Seadusest ei tulene, et aukohtumenetlus algaks juba huvitatud isiku poolt taotluse esitamisega aukohtule (sarnaselt haldusmenetlusega haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p 1 kohaselt):

AdvS § 16 lõigetest 1-3 nähtub, et menetluse algatamise otsustab aukohus. Vaid AdvS § 16 lõikes 5 toodud juhtudel on

3-14-52251 7(7) aukohtumenetluse algatamine kohustuslik. Advokatuuri kodukorra §-st 50 nähtuvalt kodukord aukohtumenetluse algatamise või algatamata jätmise menetluskorda ei reguleeri.

18. Nõuetekohase otsuse on aukohus teinud protokollilise otsusega. Advokatuuri aukohus arutas 31.07.2014 toimunud istungil neljanda päevakorrapunktina MTÜ Eesti Apteekide Ühendus kaebust vandeadvokaat A. Jõksi tegevuse peale ning aukohtu otsuse kohta koostati protokolliline määrus nr 15-4 (väljavõte tl 39-42) Eesti Advokatuuri kodukorra § 58 lg 3 tähenduses. Kuna aukohtumenetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi, ei ole kaebaja korduv ärakuulamine põhjendatud. Kaebaja on oma väited advokaadi tegevuse kohta saanud esitada aukohtule edastatud pöördumises. Istungi pidamine ja huvitatud isiku kutsumine sellele ei ole aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks nõutavad.

19. AdvS § 18 reguleerib nii nende aukohtu otsuste, millega jäeti distsiplinaarmenetlus algatamata, kui ka nende otsuste, millega jäeti advokaat distsiplinaarkorras karistamata või määrati distsiplinaarkaristus, vaidlustamist. Mõlemat liiki otsuste vaidlustamine toimub samas korras. Huvitatud isik saab seetõttu nõuda menetlusnormide järgimist mõlemal viisil tema taotluse lahendamise korral ning advokatuuriseadust ei saa seetõttu pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Nagu kohus selgitas, on kaebaja õiguste kaitse advokaadi õigusvastase tegevuse või tegevusetuse eest võimalik eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

20. Määruskaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks