3-14-44/73 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 03.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-44 Haldusasi N.L. kaebus Lohusuu Vallavalitsuse 07.02.2013. a korralduse nr XXXXX ja 16.04.2013. a korralduse nr XXXXX tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus N.L. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja N.L. Esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab Vastustaja Lohusuu vald Esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm Kaasatud haldusorgan Maa-amet Kolmas isik German Bestšastnõi Esindaja vandeadvokaat Allar Jõks RESOLUTSIOON

1. Jätta N.L. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määruse resolutsioon muutmata, asendades määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lohusuu Vallavalitsus tagastas 07.02.2013. a korraldusega nr XXXXX „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ (I kd, tl 13-13p) G.B. Lohusuu vallas 15 858 m² suuruse maaala ühe katastriüksusena XXXXXXX (maasihtotstarve elamumaa vastavalt Lohusuu Vallavolikogu 07.03.2011. a otsusele nr 4 Lohusuu valla Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneeringu kehtestamine). Otsuse kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 07.08.1997. a otsusega nr 13-202

Lohusuu vallas asuva endise maaomandi Lohusuu nr XXXX, XXXXA maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud G.B. , F.G. ja M.R. igaüks 1/3 talumaa osas.

2. Lohusuu Vallavalitsus tagastas 16.04.2013. a korraldusega nr XXXXX (I kd, tl 14-14p) G.B. Lohusuu vallas 15 858 m² suuruse maa-ala ühe katastriüksusena XXXXXXX sihtotstarbega elamumaa. Otsuse kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 07.08.1997. a otsusega nr 12-202 Lohusuu vallas asuva endise maaomandi Lohusuu nr 236 ja Lohusuu nr XXXX, XXXXA maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud G.B. , F.G. ja M.R. igaüks 1/3 talumaa osas.

3. N.L. esitas 13.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 2-7p), milles ta palus tühistada täies ulatuses Lohusuu Vallavalitsuse 07.02.2013. a korraldus nr XXXXX ja 16.04.2013. a korraldus nr XXXXX . Kaebaja märkis, et maareformi seadus (MaaRS) ei sätesta omandireformi seaduse (ORAS) § 19 lg-s 1 sätestatust erinevat kaebetähtaega, mistõttu on ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus tehtud otsuste peale kaebuse esitamise tähtajaks kaks kuud arvates päevast, mil isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kaebaja märkis, et talle ei ole vaidlustatud haldusakte teatavaks tehtud ja tema esindaja on 06.11.2013 esitanud Ida-Viru Maavalitsusele teabenõude, milles taotles talle Lohusuu vallas Lohusuu alevikus asuva XXXXXXX kinnistu tagastamisega seotud dokumentide väljastamist ning maa tagastamise toimik jõudis advokaadibüroosse 14.11.2013, millest tulenevalt on kaebuse esitamise viimaseks päevaks 14.01.2014, seega on kaebus esitatud tähtaegselt.

4. G.B. esitas 29.01.2014 vastuse (I kd, tl 60-60p), milles ta leidis, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Lohusuu vald esitas 01.04.2014 vastuse (I kd, tl 155-162), milles ta leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, mistõttu tuleb asjas menetlus lõpetada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 kohaselt. Vastustaja leidis, et ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja hulka tuleb arvestada aeg teatavaks tegemata haldusakti välja nõudmiseks ja kohtusse pöördumiseks ning tähtaega ei arvestata haldusakti teatavaks tegemisest. Vastustaja märkis, et kaebajat esindab vaidluses advokaadibüroo (AB) Kuklase & Partnerid ning advokaat

O. Kuklase on 10.09.2013 pöördunud Maa-ameti poole teabenõudega seonduvalt katastriüksusega aadressil Lohusuu vald Lohusuu alevik XXXXXXX , millest järelduvalt oli kaebaja hiljemalt 10.09.2013 teadlik enda õigusi rikkuvate haldusaktide olemasolust ja ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud 2-kuulist tähtaega tuleb arvestada alates 10.09.2013. Vastustaja leidis, et kohtusse pöördumise tähtaeg saabus 10.11.2013. Vastustaja selgitas, et Maa-amet on kaebajale vastanud 16.09.2013. a kirjaga nr 1.2-6/78 (I kd, tl 1XXXXX ), millest tulenevalt on kaebajale haldusaktid teatavaks tehtud 16.09.2013, kuid kaebus kohtule on esitatud 13.01.2014, seega ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Vastustaja osundas, et kaebus ei oleks esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ka juhul, kui lugeda ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvates haldusaktide väljastamisest kaebajale, millisel juhul tuleb tähtaega arvestada alates 17.09.2013 ja kaebuse esitamise viimane päev olnuks 17.11.2013. Vastustaja arvates ei ole kaebuse esitamise tähtaja kulgemise algusega puutumust asjaolul, et kaebaja esindaja on ka 06.11.2013 esitanud teabenõude Ida-Viru Maavalitsusele.

6. Maa-amet esitas 30.04.2014 arvamuse (II kd, tl 10-25p), milles ta teatas, et ei pea kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu, kuna vaidlustatud korraldused ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi Järve tee 33 asuva, temale kuuluva elamu krundi ostueesõigusega erastamisel. Maa-amet leidis, et asjassepuutuvaks normiks on ORAS § 19 lg 1, mis reguleerib olukorda, kus haldusakt ei ole isikule teatavaks tehtud ja näeb ette 2-kuulise tähtaja kohtusse pöördumiseks arvates haldusakti olemasolust teada saamisest, mille hulka tuleb arvestada aeg teatavaks tegemata haldusakti välja nõudmiseks ja kohtusse pöördumiseks. Maa-amet sedastas, et kaebaja esindaja AB Kuklase & Partnerid vandeadvokaat K. Antsov on nii 06.11.2013 järelevalvetaotluses kui ka kaebuses esitanud valeandmeid, kuna juba 10.09.2013 on AB Kuklase & Partnerid vandeadvokaat O. Kuklase esitanud Maa-ametile teabenõude, mis täideti 16.09.2013. Maa-amet leidis, et kaebaja oli hiljemalt 10.09.2013 teadlik tema õigusi rikkuvate haldusaktide olemasolust, millest tulenevalt tuleb arvestada ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud 2- kuulist tähtaega alates 10.09.2013, mistõttu oli kohtusse pöördumise viimane tähtaeg 10.11.2013, kuid kaebus on kohtusse esitatud alles 13.01.2014, seega tähtaega rikkudes. Maaamet märkis, et kaebajale on haldusaktid teatavaks tehtud 16.09.2013, millisel juhul oli kaebuse esitamise viimane päev 17.11.2013, seega on ka sel juhul kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Veel märkis Maa-amet, et isegi juhul, kui arvestada, et kaebaja sai tema õigusi rikkuvast otsusest teada 01.11.2013, oleks kaebaja pidanud kaebusega kohtusse pöörduma hiljemalt 01.01.2014, mis tähendab, et kaebus on igal juhul esitatud tähtaega rikkudes. Maa-ameti arvates ei esine ühtegi objektiivset asjaolu või mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud kaebuse esitamist seaduses sätestatud tähtajal. Maa-amet asus seisukohale, et kaebaja poolt ei ole tähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid põhjusi esitatud, mistõttu tuleb asja menetlus HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

7. N.L. esitas 26.05.2014 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (II kd, 57-63), milles ta palus jätta rahuldamata Maa-ameti avaldus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kaebaja märkis, et tema eest ja nimel ei ole 10.09.2013 Maa-ametisse teabepäringut tehtud ja vandeadvokaat O. Kuklase esindas päringu tegemisel kolmandat isikut P.K. , mistõttu on väär seisukoht, et kaebaja oli teadlik vaidlustatavatest haldusaktidest hiljemalt 10.09.2013 ja need tehti talle teatavaks hiljemalt 16.09.2013. Kaebaja väitel sai ta vaidlustatud haldusaktidest teada 14.11.2014, millisest hetkest hakkas kulgema kaebetähtaeg ja kohtule 13.01.2013 esitatud kaebus on tähtaegne, mistõttu ei esine alust menetluse lõpetamiseks HKMS § 124 lg 2 alusel.

Kaebaja leidis, et ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud 2-kuuline vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui isikul on võimalik sisuliselt tutvuda tema õigusi rikkuva haldusaktiga ning selle aja hulka ei saa arvestada aega, mis isikul kulub teatavaks tegemata haldusakti väljanõudmiseks. Kaebaja palus juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaebus on esitatud hilinenult, ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja märkis, et kui talle oli 01.11.2013 laekunud info selle kohta, et esitatud on taotlus Lohusuu alevikus XXXXXXX asuva maaüksuse kohta kinnistusraamatu registriosa avamiseks G.B. nimele, pöördus ta viie päeva jooksul Ida-Viru Maavalitsusse teabepäringuga, mistõttu on ilmne, et kaebaja on võtnud kasutusele viivitamatult asjakohased sammud selleks, et haldusakt mõistliku aja jooksul välja nõuda.

Kaebaja hinnangul ka juhul, kui kohus peaks nõustuma, et ta pidi teada saama vaidlusalustest haldusaktidest juba septembris 2013. a, kui O. Kuklase tegi Maa-ametile teabepäringu, siis on tema poolt tehtud mõistliku aja jooksul sammud haldusaktide kättesaamiseks, mis on aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Olukorras, kus kaebetähtajaks on 2 kuud, ei ole kaebaja hinnangul kohtusse pöördutud ebamõistlikult hilja. Kaebaja märkis, et tema mõjusfääris ei olnud, mil viisil advokaadibüroo oma kliente valib, nende nimel teabepäringuid teeb ja samas advokaadibüroos töötavad kolleegid omavahel teavet vahetavad.

Kaebaja palus mõjuva põhjusena käsitleda seda, et O. Kuklase ega K. Antsov ei selgitanud talle ega edastanud vaidlusaluseid haldusakte varasemalt. Kaebaja palus mõjuva põhjusena käsitleda ka asjaolu, et advokatuuriseaduse § 45 lg 1 kohustas O. Kuklaset hoidma saladuses kolmandale isikule õigusteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid, mistõttu ei olnud võimalik kaebajal varasemalt teada saada tema õigusi rikkuvatest haldusaktidest.

8. Lohusuu vald esitas 01.08.2014 vastuse (II kd, tl 87-90p), milles ta jäi seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Vastustaja osundas, et vastavalt XXXXX .08.2006. a vara enampakkumise aktile esindas enampakkumisel kaebajat P.K. , kelle õigused esindada kaebajat küsimustes, mis puudutavad XXXXXXX (praegu Järve tee 33) elamut ja selle juurde erastatava maa suurust, ei ole lõppenud. P.K. esitas 25.02.2013 vastustajale teabenõude seonduvalt XXXXXXX maaüksusega, millega temale kuuluvad hooned ei piirne, mistõttu puudub P.K. l isiklik puutumus XXXXXXX tagastamisega seotud küsimustega, seega tegutses viimane kaebaja esindajana. Olukorras, kus P.K. le on väljastatud XXXXXXX tagastamist puudutavad haldusaktid, saab vastustaja arvates tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg 1 kohaselt lugeda nimetatud haldusaktid väljastatuks ka kaebajale, mistõttu hakkas korralduse nr XXXXX vaidlustamise tähtaeg ORAS § 19 lg 1 tähenduses kulgema alates 25.02.2013. Vastustaja märkis, et juhul kui kohus ei nõustu nimetatud käsitlusega, siis hakkas kaebetähtaeg kulgema 02.03.2013, s.o korralduse väljastamisest P.K. le. Vastustaja leidis, et korralduse nr XXXXX vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema alates hetkest, mil P.K. sai teada korralduse olemasolust, s.o hiljemalt 10.09.2013. Vastustaja arvates isegi olukorras, kus vandeadvokaat O. Kuklase esindas teabenõude esitamisel P.K. , oli kaebaja oma esindaja P.K. kaudu haldusakti olemasolust teadlik hiljemalt 10.09.2013, mistõttu hakkas kaebuse esitamise tähtaeg korralduse nr XXXXX vaidlustamiseks kulgema 11.09.2013. Vastustaja leidis, et alused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puuduvad. Vastustaja palus jätta kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

9. Maa-amet esitas 01.08.2014 seisukoha (II kd, tl 107-111p), milles ta leidis, et P.K. tegevus XXXXXXX (uus aadress Järve tee 33) elamu omaniku esindamisel maa erastamist puudutavates küsimustes on jätkunud ka hilisemalt ning korralduse nr XXXXX vaidlustamise tähtaeg ORAS § 19 lg 2 tähenduses hakkas kulgema hetkest, mil kaebaja esindaja P.K. le kaevatav haldusakt kätte toimetati, s.o alates 20.02.2013, mistõttu on kaebus esitatud seaduses sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes. Maa-amet asus seisukohale, et kaebetähtaja ennistamise alused puuduvad. Maa-amet viitas, et 30.04.2014 arvamuses on ammendavalt argumenteeritud, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja õigusi, sest tal on õigus nõuda üksnes tema õiguspärases kasutuses olnud maa ostueesõigusega erastamist, mis omakorda tähendab, et tema maa erastamise õigus ei ole puutumuses XXXXXXX maaga, mis tagastati vaidlustatud haldusaktide alusel kolmandale isikule G.B. ning XXXX tee maaga, mis anti Vabariigi Valitsuse korraldusega Lohusuu valla munitsipaalomandisse. Maa-amet jäi seisukohale, et kaebaja poolt ei ole esitatud kaebetähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid põhjusi.

10. G.B. esitas 01.08.2014 seisukoha (II kd, tl 138-140p), milles ta leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ning HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetada. Kolmanda isiku väitel nähtub asjas kogutud tõenditest, et kaebaja esindaja oli hiljemalt 16.09.2013 teadlik vaidlustatud haldusaktidest ja kaebus halduskohtule on esitatud peaaegu 4 kuud hiljem, seega igal juhul tähtaja rikkumisega, sõltumata sellest, kas antud asjas kohaldub ORAS § 19 lg 1 või HKMS § 46. Kolmas isik leidis, et käesoleva asja lahendamisel tuleb kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuses lähtuda HKMS §-st 46, mitte ORAS § 19 lg-st 1, kuna kaebaja ehitis ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal, mistõttu ei esine kaebajal puutumust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega. Kolmanda isiku väitel ei välista teabenõude kliendile edastamata jätmine, et O. Kuklase ei informeerinud kaebajat muul viisil ning kuivõrd kaebajaga on õigusabilepingu sõlminud AB Kuklase & Partnerid, siis tulenevalt TsÜS § 133 lg-st 2 saab kaebaja lepingulise esindaja teadmist vaidlustatavatest haldusaktidest omistada kaebajale, mistõttu tuleb vaidlustatud haldusaktid lugeda kaebajale kättetoimetatuks 16.09.2013 seisuga. Kolmas isik leidis, et kaebaja ei ole näidanud põhjuseid, mida saab lugeda mõjuvateks takistusteks kaebuse tähtaja ületamisel, mistõttu puudub kaebetähtaja ennistamiseks objektiivne alus.

11. N.L. esitas 12.09.2014 seisukoha (II kd, tl 151-155p), mille kohaselt on kaebus esitatud tähtaegselt, mistõttu puuduvad alused menetluse lõpetamiseks HKMS § 124 lg 2 alusel. Kaebaja märkis, et P.K. poolt haldusaktidest teadasaamine ei ole oluline, kuna viimane ei ole menetlusosaline ega kaebaja esindaja ning menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja oleks volitanud P.K. enda nimel tegutsema, mistõttu on ilmne, et P.K. l ei olnud selleks volitust ning ei oma tähtsust, millal vaidlustatud haldusaktid P.K. le teatavaks tehti. N.L. i kaebeõigus hakkab kulgema hetkest, kui ta on oma esindaja läbi saanud haldusaktidest teadlikuks, s.o kõige varasemalt 14.11.2013. Kaebaja kinnitas, et ei ole volitanud P.K. ega O. Kuklast enda nimel tegutsema XXXXXXX ehitise juurde ostueesõigusega maa erastamist puudutavas osas. Kaebaja jäi seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaegselt ja asja lahendamisel tuleb lähtuda ORAS § 19 lg-st 1, mitte HKMS §-st 46 ning vastupidisel lähenemisel ei oleks kaebajal üldse võimalust tema õigusi ja huve rikkuvaid korraldusi vaidlustada.

12. Tartu Halduskohus jättis 10.10.2014. a määrusega (II kd, tl 159-162) rahuldamata N.L. i taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja §

124 lg 2 alusel. Määruse põhjendused:

Haldusasja materjalide järgi kaebajale kuuluv ehitis ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal, mistõttu ei esine kaebajal puutumust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega. Seetõttu ei ole ORAS § 19 lg 1 käesoleval juhul kohaldatav (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-23-07). Käesoleva asja lahendamisel tuleb kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuses lähtuda HKMS § 46 lg-st 1.

Haldusasja materjalidest tulenevalt ei olnud vaidlustatavad haldusaktid kaebajale teatavaks tehtud. Kui kaebaja sõlmis õigusabilepingu (käsunduslepingu) AB-ga Kuklase & Partnerid, siis tulenevalt TsÜS § 133 lg-st 2 saab kaebaja lepingulise esindaja teadmist vaidlustavatest haldusaktidest omistada kaebajale. Teadmiste omistamist saab eeldada ka käsundi iseloomust tulenevalt, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 624 lg-st 1. Vaidlustatud haldusaktid tuleb lugeda kaebajale kätte toimetatuks 16.09.2013 seisuga. P.K. oli Lohusuu Vallavalitsuse 07.02.2013. a korraldusest nr XXXXX teadlik hiljemalt 01.03.2013, mistõttu ei ole usutav, et vandeadvokaat O. Kuklase tegi P.K. väidetava esindajana 6 kuud hiljem teabenõude Maaametile sama haldusakti saamiseks. Kirjeldatu alusel oli kaebaja tema õigusi riivata võivate haldusaktide olemasolust teadlik hiljemalt teabenõue esitamise päeval Maa-ametile, s.o 10.09.2013 ning kaebetähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 16.09.2013, mil vaidlustatavad haldusaktid edastati Maa-ameti poolt kaebaja esindajale.

Puuduvad mõjuvad põhjused möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks. Üle 3-kuulist viivitust kaebuse esitamisel ei saa pidada mõistlikuks ajaks. Juhul, kui kaebuse esitamise takistus langes ära enne kaebetähtaja möödumist, siis ei ole see enam käsitletav kohtusse pöördumise takistusena. Ei nõustu kaebajaga selles, et AB Kuklase & Partnerid advokaadid O. Kuklase ja

K. Antsov ei selgitanud kaebajale vaidlusaluseid haldusakte varasemalt kui 14.11.2013 ning et see asjaolu saab olla mõjuvaks põhjuseks rikutud kaebetähtaja ennistamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-14). Kaebaja ei ole esile toonud selliseid objektiivseid asjaolusid, mis annaksid aluse kaebetähtaja ennistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. N.L. esitas 27.10.2014 määruskaebuse (II kd, tl 168-175p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega tuvastada M.L. 13.01.2014 esitatud kaebuse tähtaegsus ja jätkata menetlust või alternatiivselt teha uus määrus, millega ennistada N.L. i kaebetähtaeg. Määruskaebuse põhjendused:

Halduskohus ei ole määruse tegemisel järginud HKMS § 56 lg-t 1 ja lg-t 2, § 60 ega § 165 lg 1 p 1, mistõttu on rikutud ka Põhiseaduse § 14. Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ORAS § 19 lg 1 teise lause ning on lähtunud ebaõigesti HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtajast. Kohus on üllatavalt kaevatavas määruses asunud seisukohale, et ORAS § 19 lg 1 ei ole kohaldatav. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-58-13 (p 18) sedastanud, et üllatusliku otsuse tegemine ei vasta HKMS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel seaduslikkuse põhimõttele. Kui kaebajale ei ole erastatava maa piire ja suurust kindlaks määratud, saab ta olukorras, kus vaidlustatud korraldustega tagastatakse maad, üksnes ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud kaebetähtajast lähtuda, mistõttu tuleb HKMS § 46 lg 6 alusel käesoleval juhul lähtuda ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtajast. Kohus ei ole viidanud, millistele tõenditele tugineb järeldus, et kaebajale kuuluv ehitis ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal, mistõttu ei vasta määrus HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Küsimus sellest, kas ja kus asub kaebajale kuuluv ehitis ning kas kaebajal esineb puutumus vaidlustatud korralduste alusel kolmandale isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega ning kas vaidlustatud korraldused kaebaja õigusi rikuvad, saab lahendada üksnes asja sisulise lahendamise kontekstis, mitte kaebuse tähtaegsuse üle otsustamisel.

Kohus on kaebaja väited ja neid kinnitavad tõendid tähelepanuta jätnud selles, et kaebaja sai vaidlustatud haldusaktid kätte 14.11.2013. Kaebaja ei ole volitanud P.K. enda nimel tegutsema, mistõttu ei oma tähtsust, millal viimasele haldusaktid teatavaks tehti. Kaebaja eest tegutses vandeadvokaat K. Antsov, kes tegi 06.11.2013 kaebaja eest ja nimel Ida-Viru Maavalitsusele teabenõude, millele vastati 12.11.2013 ja toimik jõudis AB-sse 14.11.2013. O. Kuklase poolt 16.09.2013 Maa-ameti vastuse kättesaamist ei võrdsustata HMS § 26 lg-te 2 ja 3 alusel dokumendi kättetoimetamisega kaebajale ning O. Kuklase ei ole kaebajat esindanud, mistõttu on kohus ebaõigesti järeldanud, et O. Kuklase teadmised tuleb omistada kaebajale. Kohus on ka ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 133 lg-t 2 ja VÕS § 624 lg-t 1. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja taotluse O. Kuklase tunnistajana ülekuulamiseks, mis on vastuolus HKMS § 162 lg-ga

1 ja § 2 lg-s 4 sätestatud kohtu ülesannetega. Kohus on jätnud sisuliselt analüüsimata kõik kaebaja poolt tähtaja ennistamise alusena välja toodud asjaolud ning tähtaja ennistamata jätmine ei vasta kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

14. G.B. esitas 07.11.2014 seisukoha (II kd, tl 186-187p), milles ta palub jätta N.L. i määruskaebus rahuldamata. Seisukoha põhjendused:

Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja esindaja oli hiljemalt 16.09.2013 teadlik vaidlustatud haldusaktidest ja kaebus halduskohtusse on esitatud peaaegu 4 kuud hiljem, seega tähtaja rikkumisega. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohtu järeldus ORAS § 19 lg 1 mittekohaldumisest oli üllatuslik, kuivõrd kolmanda isiku esindaja taotles 01.08.2014 seisukohas mitte kohaldada ORAS § 19 lg-t 1 antud vaidluses. Kaebaja taotlusel pikendas halduskohus vastuse esitamise tähtaega kuni 12.09.2014, seega oli kaebajal üle kuu aja seisukoha kujundamiseks ORAS § 19 lg 1 kohaldatavuse osas. Kaebaja seisukoht ORAS § 19 lg 1 kohaldatavuse osas ei ole kooskõlas normi kaitse eesmärgiga. Kaebaja oli tema õigusi riivata võivate haldusaktide olemasolust teadlik hiljemalt 10.09.2013 ning kaebetähtaeg hakkas kulgema 16.09.2013, seega on 13.01.2014 halduskohtule esitatud kaebus esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused.

15. Lohusuu vald esitas 12.11.2014 vastuse (II kd, tl 189-192p), milles ta palub jätta N.L. i määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kohus pidi võtma seisukoha küsimuses, kas ORAS § 19 lg 1 on kohaldatav ning asjaolu, et kohus leidis, et norm ei ole kohaldatav, ei ole üllatav käsitlus. Lisaks on kolmas isik 01.08.2014 dokumendis leidnud, et ORAS § 19 lg 1 ei ole vaidluses kohaldatav. Kohus on ORAS § 19 lg

1 kohaldamisel lähtunud asjakohastest põhjendustest ja kaebaja poolt normi kohaldatavuse osas esitatud tõlgendus on meelevaldne. Kohus tuvastas normi kohaldamise aluseks olevad faktilised asjaolud õigesti, kuivõrd kaebaja ehitis ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal, siis ei ole kaebaja isikuks, kellel oleks puutumus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega ja tema suhtes ei kohaldu ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaeg. Kohus on oma põhjendused rajanud asjas esitatud tõenditele ning on oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohus on õigesti leidnud, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Puuduvad alused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebajal puudub eelduslikult rikutud õigus, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamist.

16. Maa-amet esitas 12.11.2014 vastuse (II kd, tl 194-197p), milles ta palub jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kohus on kaebuse esitamise tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise taotluse küsimuse lahendamisel tuvastanud asjaolud ja kohaldanud õigusnorme õigesti. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt oli kaebaja esindaja hiljemalt 10.09.2013 teadlik vaidlustatud korralduste olemasolust ning kaebetähtaeg hakkas kulgema 16.09.2013, kuid kaebus kohtusse on esitatud ligi 4 kuud pärast vaidlustatud korralduste teatavakstegemist. Kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuses tuleb lähtuda HKMS §-st 46, mitte ORAS § 19 lg-st 1. Kaebaja ei ole asjas väitnud ega tõendanud, et ta on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekt ja kaebajale kuuluv elamu ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal, seega ei esine kaebajal mingisugust puutumust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega, mistõttu ei ole ORAS § 19 lg 1 kohaldatav. Ükski esitatud dokumentidest ei anna kinnitust, et vandeadvokaat

O. Kuklase on esitanud 10.09.2013 teabenõude P.K. esindajana. Isegi juhul, kui antud asjas kohaldada ORAS § 19 lg-t 1, on tegemist kaebetähtaja olulise rikkumisega. Kaebaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Vaidlustatud korraldused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest seadusest tulenevalt on tal nõudeõigus üksnes tema õiguspärases kasutuses olnud maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja maa erastamise nõudeõigus ei ole puutumuses XXXXXXX maaga, mis tagastati vaidlustatud korralduste alusel kolmandale isikule G.B. ega ka XXXX tee maaga, mis anti Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 479 Lohusuu valla munitsipaalomandisse. Kaebajal puuduvad eelduslikult sellised rikutud õigused, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Ringkonnakohus piiritleb esmalt määruskaebuse lahendamise ulatuse (I); selgitab seejärel, millisest õigusnormist pidi kaebaja halduskohtusse pöördumisel lähtuma (II); tuvastab, kas kaebus esitati halduskohtusse kaebetähtaega rikkudes (III); uurib, kas esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks (IV) ning lahendab viimaks määruskaebuse (V). I

19. N.L. vaidlustas käesolevas haldusasjas Lohusuu Vallavalitsuse korraldused, millega tagastati G.B. ’le ühe katastriüksusena 15858 m2 suurune elamumaa asukohaga Lohusuu vald XXXXXXX . Kaebuse esitamise alusena tõi kaebaja esile, et eelviidatud maaüksuse tagastamise tõttu ei ole tal võimalik erastada tema omandis oleva elamu, asukohaga Järve tee

33 (varasema aadressiga XXXXXXX ) juurde ostueesõigusega maad taotletud ulatuses. Halduskohus lõpetas määrusega haldusasjas menetluse põhjendusega, et kaebus esitati kaebetähtaega rikkudes ning kaebetähtaja ennistamise alused puuduvad. Määruskaebus ringkonnakohtule on esitatud halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus kontrollib käesolevas menetluses määruskaebuse alusel halduskohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud määrusega ei jätnud halduskohus kaebust läbi vaatamata N.L. i kaebeõiguse puudumise tõttu, mistõttu ei ole Maa-ameti poolt määruskaebuse vastusena esitatud kaebeõiguse puudumise kohta käivad väited asjakohased ega too kaasa N.L. i kaebeõiguse kontrollimist ringkonnakohtus. Käesolevas määruskaebemenetluses kontrollib ringkonnakohus seega vaid seda, kas kaebus halduskohtule oli tähtaegne ning kui mitte, siis kas esinesid kaebetähtaja ennistamise alused. Kuna N.L. i kaebeõigusest või selle puudumisest ei sõltu N.L. i kaebuse tähtaegsus ega kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine, jätab ringkonnakohus Maa-ameti vastavad väited tähelepanuta.

II

20. Menetlusosalised vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas kaebaja pidi halduskohtusse pöördumisel lähtuma ORAS § 19 lõike 1 teises lauses sätestatud kaebetähtajast või HKMS §

46 lõikes 1 sätestatud kaebetähtajast. HKMS § XXXXX 3 lg 1 kohaselt tehakse kaebetähtajast kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kaebus halduskohtule esitati 13.01.2014. Kehtiva HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. HKMS § 46 lg 6 kohaselt võib seadus sätestada käesoleva paragrahvi lõigetes 1-5 sätestatust erinevad kaebetähtajad. ORAS § 19 lg 1 teine lause sätestab: „Halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest.“

21. Halduskohus asus Riigikohtu 09.05.2007. a määrusele asjas nr 3-3-1-23-07 tuginedes seisukohale, et ORAS § 19 lg 1 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna kaebajale kuuluv ehitis ei asu tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu normitõlgendus on ekslik. Lohusuu Vallavalitsuse poolt maareformi seaduse § 6 lg 1, § 14 lõigete 1 ja 3-5, § 15, maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 7 ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ alusel antud korraldus, tagastada maa õigustatud subjektiks tunnistatud isikule, on vaieldamatult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus tehtud otsus, mille suhtes kohaldub seetõttu ORAS § 19 lg 1. ORAS § 19 lg 1 ei piira vastava otsuse vaidlustamise õigust omavate puudutatud isikute ringi. Küsimus sellest, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus tehtud otsus isiku õigusi riivab, on kaebeõiguse küsimus, mis tulnuks halduskohtul HKMS § 120 lg 1 p-le 8 tuginedes lahendada kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Käesoleval juhul võttis halduskohus kaebuse määrusega menetlusse (I kd, tl 36). Ringkonnakohus märgib, et pärast menetlusse võtmist ei ole halduskohus kaebust § 151 lg 2 p

1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätnud. Ka Riigikohus ei ole sidunud isiku õigust ORAS § 19 lg 1 ls 2 alusel halduskohtule kaebust esitada isikule kuuluva ehitise puutumusega tagastamisele kuulunud maaga, vaid on leidnud üksnes seda, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine toimub erastamismenetluses, mitte vara tagastamise käigus tehtud otsustusena (RKHK 09.05.2007.a määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p 8). Seega ei kinnita eelviidatud Riigikohtu lahend halduskohtu ega kolmanda isiku järeldusi ning kaebaja lähtus halduskohtusse pöördumisel õigesti ORAS § 19 lõikest 1.

22. Ekslik on ka Lohusuu valla ning Maa-ameti seisukoht, mille järgi tuleb ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja hulka arvestada aeg teatavaks tegemata haldusakti välja nõudmiseks ja kohtusse pöördumiseks. Selliseks järelduseks ei anna alust ei seadusandja tahe ega kohtupraktika. ORAS § 19 lõiget 1 muudeti Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega (RT I 1998, 103, 1697). Nimetatud seadusega muutis Riigikogu ka ORAS § 19 lõiget 6, asendades sõnad „ühe kuu jooksul“ sõnadega „kahe kuu jooksul“. ORAS § 19 lg

6 näeb ette halduskohtusse pöördumise tähtaja olukorras, kus isik on otsustanud läbida kohtueelse vaidemenetluse maakonnakomisjonis. ORAS § lg sätestab: „Maakonnakomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad asjaosalised maakonnakomisjonis läbivaatamisel olnud otsuse peale pöörduda kohtusse kahe kuu jooksul, arvates maakonnakomisjoni otsuse ärakirja saamise päevast“. Riigikogu majanduskomisjoni 12.10.1998. a istungil põhjendati ORAS § 19 lg 6 muutmise vajadust sellega, et selline muudatus ühtlustaks halduskohtusse pöördumise tähtaja ka maakonnakomisjoni otsuste puhul (http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=9 8XXXXX 60033 ). Kuna ORAS § 19 lg 6 sõnastus ei jäta kahtlust, et halduskohtusse pöördumine hakkab kulgema alates otsuse ärakirja saamisest, tuleb ebakõlade vältimiseks analoogiliselt tõlgendada ka ORAS § 19 lg 1 lauset 2. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et ORAS § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kuulub kohaldamisele ka siis, kui vaideotsusega jäeti õigusi rikkuv otsus osaliselt või täielikult tühistamata. Riigikohus asus seisukohale, et isik peab sellisel juhul pöörduma kohtusse kahe kuu jooksul, arvates päevast, mil vaideotsus tehti isikule teatavaks (RKHK 20.03.2006. a määrus asjas nr 3-3-1-16-06, p 6). Ringkonnakohus märgib, et kui asuda seisukohale, et vaidemenetluse läbimisel on isikul õigus halduskohtusse pöörduda kahe kuu jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest, kuid vaidemenetluse mitteläbimise korral arvates otsusest ükskõik millisel viisil teadasaamisest, toob see kaasa vaidemenetluse läbinud ja mitteläbinud isikute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise, mis ei ole ilmselgelt olnud seadusandja eesmärgiks ORAS § 19 sätete ühtlustamisel. Eeltoodust tulenevalt tõlgendab ringkonnakohus ORAS § 19 lõike 1 teises lauses toodud halduskohtusse pöördumise õigust selliselt, et isikul on õigus halduskohtusse pöörduda kahe kuu jooksul arvates päevast, mil ta on saanud teda puudutava otsusega tutvuda viisil, mis võimaldab teha järeldusi enda õiguste rikkumise kohta.

III

23. Kaebaja on seisukohal, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada 14.11.2013, mil maa tagastamise toimik jõudis tema lepingulise esindaja vandeadvokaat K. Antsovi 06.11.2013 Ida- Viru Maavalitsusele esitatud teabenõude tulemusena Advokaadibüroosse Kuklase & Partnerid. Lohusuu vald ning Maa-amet on seisukohal, et kaebajale tehti vaidlustatud haldusaktid teatavaks hiljemalt 16.09.2013, mil Maa-amet vastas vandeadvokaat O. Kuklase 10.09.2013 esitatud teabenõudele. Vastuseks kaebaja väitele, et O. Kuklase esindas teabenõude tegemisel P.K. , leiab Lohusuu vald, et P.K. esindas kaebajat Järve tee 33 elamu enampakkumisega ostmisel ning P.K. esitas 25.02.2013 Lohusuu vallale teabenõude seonduvalt XXXXXXX maaüksusega, millega temale kuuluvad hooned ei piirne ning millega tal puudub isiklik puutumus, mistõttu on ka P.K. tegutsenud kaebaja esindajana. Maa-amet asus seisukohale, et korralduse nr XXXXX vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil kaebaja esindaja P.K. le vastav haldusakt 20.03.2013 kätte toimetati. Kolmas isik leiab, et kaebaja esindaja oli hiljemalt 16.09.2013 vaidlustatud haldusaktidest teadlik, mistõttu on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega. Halduskohus asus käesolevas asjas seisukohale, et vaidlustatud haldusaktid tehti kaebajale teatavaks hiljemalt 16.09.2013 ning kuna P.K. oli 07.02.2013. a korraldusest nr XXXXX teadlik hiljemalt 01.03.2013, ei ole usutav, et O. Kuklase tegi P.K. esindajana 6 kuud hiljem teabenõude Maa-ametile sama haldusakti saamiseks.

24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu, Lohusuu valla, Maa-ameti ning kolmanda isiku järeldusega selles, et hiljemalt 16.09.2013 olid vaidlustatud haldusaktid kaebajale kättesaadavaks tehtud viisil, mis võimaldas tal teha järeldusi enda õiguste rikkumise kohta ning millisest kuupäevast hakkas seetõttu kulgema halduskohtusse pöördumise 2-kuuline tähtaeg.

25. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Maa-ameti 16.09.2013 vastus O. Kuklase teabenõudele (I kd tl 184) koos XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku ning XXXXXXX lähteülesande väljatrüki, sh vaidlustatud korraldustega (I kd tl 185-197) saadeti Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid meiliaadressile kuklase@kuklase.ee ning laeti Elion Ettevõtted AS meiliserverist alla 16.09.2013 kell 11:29:22 (II kd tl 5). Seega pidid vaidlustatud korraldused hiljemalt 16.09.2013 teada olema nii vandeadvokaat O. Kuklasele kui ka kaebajat esindanud vandeadvokaat K. Antsovile. Nimelt on K. Antsov käesolevas haldusasjas märkinud oma meiliaadressiks läbivalt samuti kuklase@kuklase.ee. Advokaadibüroo ühise meiliaadressi puhul tuleb seetõttu alates dokumentide meiliserverist alla laadimisest eeldada, et vastavale teabele on juurdepääs kõigil meiliaadressi kasutavatel advokaatidel.

26. O. Kuklase 21.05.2014. a selgitus (II kd, tl XXXXX ), mille kohaselt esindas ta teabenõude tegemisel hoopis oma pikaaegset klienti P.K. , kelle XXXX tee 2 asuvate hoonete juurde ei ole tänaseni maad ostueesõigusega erastatud, ei ole veenev. Nimelt selgub halduskohtule esitatud tõenditest, et P.K. pöördus juba 25.02.2013 teabenõudega Lohusuu Vallavalitsuse poole, paludes talle viivitamatult väljastada kinnitatud koopia vallavalitsuse korraldusest või vallavolikogu otsusest maa tagastamise kohta G.B. ning kinnitatud koopiad Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 51 nimetatud dokumente sisaldavast maa tagastamise toimikust, samuti mistahes muudest dokumentidest, mis puudutavad maa tagastamist G.B. (II kd, tl 96). Lohusuu Vallavalitsuse 01.03.2013. a vastusest nr 5-8/74-1 teabenõudele selgub, et 20.02.2013 väljastati P.K. le koopiad „XXXXXXX “ toimikust ning 27.02.2013 väljastas vallasekretär P.K. le ka korralduse nr XXXXX kinnitatud koopia. Ühtlasi teavitati P.K. , et G.B. maa tagastamise toimikud on saadetud Ida-Viru Maavalitsusse (II kd, tl 97-98). Seega olid P.K. l juba ca pool aastat enne O. Kuklase teabenõuet olemas nii käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse nr XXXXX kinnitatud koopia kui ka koopiad maa tagastamise toimikust, mistõttu ei ole 2013. aasta septembris tekkinud uus vajadus advokaadibüroo vahendusel teabenõude esitamiseks veenev. Lohusuu Vallavalitsuse ja P.K. vaheline kirjavahetus tõendab täiendavalt, et P.K. tundis nii asjassepuutuvaid õigusakte kui ka oli võimeline ise teabenõudeid esitama ja asjakohaseid tõendeid välja nõudma ega vajanud selleks advokaadibüroo nõustamist.

27. Usutav ei ole ka O. Kuklase versioon P.K. huvist G.B. maa tagastamise ning XXXXXXX elamu juurde maa erastamise vastu. Nimelt selgitab O. Kuklase, et P.K. l esines põhjendatud huvi XXXXXXX elamu juurde maa erastamise vastu, kuna talle kuulub ½ mõttelist osa Lohusuu vallas Lohusuu alevikus XXXX tee 2 aadressil asuvatest hoonetest, mis piirneb vahetult XXXXXXX hoonetega ning XXXX tee 2 hoonete juurde ei ole vaatamata kliendi korduvatele püüdlustele maad ostueesõigusega erastatud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Maa-ameti kaardiserverist nähtub, et Ida-Viru maakonnas Lohusuu vallas Lohusuu alevikus asuvad XXXX tee 2 hooned ei piirne XXXXXXX katastriüksusega, tunnusega 42001:001:0568, mistõttu ei saanud XXXXXXX piirid ja suurus omada tähtsust XXXX tee 2 hoonete juurde maa erastamisel (vt XXXXXXX ). Tõendatud ei ole ka P.K. põhjendatud huvi XXXX tee 2 hoonetega külgneva XXXXXXX elamu juurde maa erastamise vastu. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et XXXX tee 2 hoonete juurde oleks maa ostueesõigusega erastamisest seonduvalt XXXXXXX hoonete juurde maa erastamisega keeldutud. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et XXXXXXX elamu juurde maa erastamine mõjutaks XXXX tee 2 hoonete juurde ostueesõigusega maa erastamist, arvestades nii P.K. isa V.K. senises õiguspärases kasutuses olnud maad (0,25 ha) kui ka V.K. erastamise taotluses märgitud maatüki suurust (2513 m2) (vt II kd, tl 114, 115).

28. Isegi kui asuda seisukohale, et O. Kuklase esindas teabenõude tegemisel P.K. , mitte N.L. it, saab haldusasjas esitatud tõendite pinnalt järeldada P.K. huvi G.B. maa tagastamise vastu vaid N.L. i käsunditäitjana, mitte XXXX tee 2 hoonete juurde maa erastajana. Ringkonnakohtu järeldust kinnitavad ka asjaolud, et P.K. esindas volikirja alusel N.L. it XXXXXXX ostmisel (I kd, tl 55) ning P.K. poolt Ida-Viru Maavalitsusele 08.04.2013 saadetud kiri „Maareformist Lohusuu vallas. Koostöö Ida-Viru Maavalitsusega“ (II kd, tl 1XXXXX -129) on ilmselgelt koostatud N.L. i huvides. Kirjas märgitakse: „Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektile, kellele varasem vallavalitsus on määranud osa XXXXXXX maaüksusest ostueesõigusega erastatavaks maaks, ei ole teatatud, et talle erastamiseks lubatud maa hoopis tagastatakse“. Ringkonnakohus sedastab, et nimetatud väide saab käia vaid N.L. i, mitte P.K. enda kohta. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega ka juhul, kui advokaadibüroo 10.09.2013. a teabenõue tehti P.K. ga sõlmitud esinduslepingust tulenevalt, ei olnud advokaadibürool lõppkokkuvõttes võimalik esitada kaebust halduskohtule P.K. nimel. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kohtuinfosüsteemis puuduvad andmed selle kohta, et pärast teabenõuet oleks esitatud kaebus P.K. nimel seonduvalt XXXX tee 2 hoonete juurde maa erastamisega. Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et teabenõude eesmärgiks oli N.L. i, mitte P.K. huvide kaitse. Nimetatud olukorras saab O. Kuklase teadmise Advokatuuriseaduse § 55 lg 3 ja VÕS § 624 lg

1 alusel omistada P.K. le ning P.K. teadmise N.L. ile. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et HKMS § 31 lg 3 järgi kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lõikeid 5-8. TsMS § 217 lg 6 järgi loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega loeb ringkonnakohus, et N.L. pidi tema õigusi puudutavatest haldusaktidest teada saama kui mitte juba P.K. kaudu 2013. aasta veebruaris, siis hiljemalt päeval, mil teabenõue oli N.L. i huvides Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid meiliaadressile täidetud.

29. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et päevaks, millest arvates hakkas kulgema kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaeg, oli 16.09.2013. Nimetatud kuupäevast arvates möödus halduskohtusse pöördumise kahekuuline tähtaeg 17.11.2013.

IV

30. HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 71 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Halduskohus on õigesti leidnud, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus sedastab, et kaebetähtaja ennistamise mõjuvate põhjustena esile toodud asjaolusid (O. Kuklase esindas päringu tegemisel P.K. , mitte kaebajat; ORAS §

19 lg 1 tõlgendamine, vaidlustatud haldusaktidest teadasaamine) on ringkonnakohus juba käesolevas määruses analüüsinud ega pea vajalikuks oma seisukohti korrata. Asjaolu, mille kohaselt ei edastanud O. Kuklase ega K. Antsov kaebajale vaidlusaluseid haldusakte õigeaegselt, ei ole kaebetähtaja ennistamist tingivaks mõjuvaks põhjuseks.

31. Vaidlust ei ole selle üle, et O. Kuklase ega K. Antsov ei ole kaebajale riigi õigusabi korras määratud advokaadid, mistõttu ei ole käesolevas kohtuasjas võimalik tugineda Riigikohtu seisukohale, mille järgi tuleks riigi toel kaebeõiguse tagamiseks kaebetähtaeg ennistada (vt RKHK 03.12.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-61-12, p 13). Küll aga kohaldub käesolevale juhtumile Riigikohtu seisukoht, mille järgi ei saa advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama õigusest ning kahju tekkimise ajast pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks (RKHK 12.12.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei näe ka ringkonnakohus alust menetlustähtaja ennistamiseks.

V

32. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. Kuna vastustaja ning kolmas isik ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel