3-14-51093/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51093 Otsuse kuupäev

2. detsember 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Kalev Kallari kaebus Tartu Vanglalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Kalev Kallari Vastustaja – Tartu Vangla

1.Tunnistada Tartu Vangla toiming 01.10.2013 saabunud Kalev Kallari kirja viivitusega üleandmine 10.02.2014 õigusvastaseks. 2.Jätta rahuldamata Kalev Kallari varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuaril 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kalev Kallar esitas 13. veebruaril 2014 Tartu Vanglale kahjunõude, taotledes varalise 2,2 eurot (0.55 senti uue kirja saatmine ning 1,65 lisatõendite kogumine) ja mittevaralise 16 eurot kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et vangla hoidis seadusevastaselt 118 päeva kinni temale saabunud kirja. K. Kallar taotles mittevaralist kahju, kuna kirjal olid eelnevalt avamise tunnused ja seda hoiti seadusevastaselt 118 päeva. Tartu Vangla jättis 14. mai 2014 otsusega nr 1-13/192-2 K. Kallari kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 10. juunil 2014 Kalev Kallari kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb kaebaja Tartu Vanglalt õiglast hüvitist kohtu äranägemisel mittevaralise kahju tekitamise eest. Kaebaja selgitab, et mittevaraline kahju tekitati sellega, et 1. oktoobri 2013 postitempliga kiri tema emalt oli eelnevalt avamise tunnusega ning selle anti talle Tartu Vanglas kätte alles 10. veebruaril 2014. Samuti kaebaja taotleb varalise kahju hüvitamist summas 2,2 eurot.

3. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2014 määrusega K. Kallari kaebuse käiguta, osutades, et kaebajal tuleb oma kaebust täpsustada ning selgitada millised kahjulikud tagajärjed saabusid talle seetõttu, et ta sai kirja koos selles sisalduvate andmetega kätte alles 10. veebruaril 2014. Tartu Halduskohus võttis 4. augusti 2014 määrusega K. Kallari kaebuse menetlusse ning määras

17. septembri 2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused

4. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla on rikkunud vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 1, kuna vangla hoidis talle adresseeritud kirja kinni enam kui kümme korda kauem, kui säte ette näeb. Kaebaja märgib arvestades kinni hoitud kirjal märgitud postitamise kuupäeva, et kiri jõudis Tartu Vanglasse ajavahemikul 1. oktoober 2013 kuni 8. oktoober 2013, mil kaebaja viibis Võru arestimajas. Alates 5. novembrist 2013 kuni kaebuse esitamiseni on kaebaja viibinud Tartu Vanglas. Kaebaja märgib, et Võru arestimaja ei kinnita Tartu Vangla väidet, et kaebajale adresseeritud kiri edastati Võru arestimajja kaebajale edastamiseks. Samuti osutab kaebaja asjaolule, et talle adresseeritud kirja ümbrikul puuduvad märked selle kohta, et kiri on edastatud Võru arestimajja.

5. Kaebaja hinnangul on vangla tegevus tekitanud talle varalise kahju summas 2 eurot 20 senti, kuna tema ema pidi talle uue kirja saatma, mis läks maksma 55 senti ning 1 euro 65 senti kulus kaebajal asjas lisatõendite kogumiseks. Mittevaraline kahju on tingitud asjaolust, et 1. oktoobril 2013 postitatu kirjas, mille kätteandmine viibis, olid kaebajale vajalikud telefoninumbrid ja aadressid.

2. juulil 2014 saabus kohtusse K. Kallari kaebuse täpsustused, milles isik märgib, et tema hinnangul on emalt saadetud kirja avamisel rikutud sõnumi saladust. Kaebaja selgitab, et viivitusega üle antud kirjas olid tema jaoks olulised telefoni numbrid (endise tööandja number). Kaebajal oli vajalik oma endise tööandajaga ühendust võtta, et saada saamata jäänud töötasu, kuid kuna ta ei saanud tööandajaga ühendust, pidi ta maakohtus taotlema riigilt õigusabi. Samuti ei saanud ta kriminaalasjas nr 1-13-9705 toimunud 30. oktoobri 2013 kohtuistungil esitada kohtule ametlikult kinnitavat tõendit tema töökoha kohta, mis oluliselt raskendas tema olukorda selles kriminaalasjas. Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et jääb Tartu Vangla direktori 14. mai 2014 otsuses nr 1-13/192-2 toodud selgituste ja põhjenduste juurde. Tartu Vangla direktori 14. mai 2014 otsuse nr 1-13/192-2 kohaselt ei ole asjas vaidlust, et valvur Heigo Hallik andis K. Kallarile 10. veebruaril 2014 kätte S. Pantalonilt saabunud kirja, mis kandis postitemplit 1. oktoober 2013. Siiski ei anna nimetatud asjaolu alust pidada vangla käitumist õigusvastaseks. Tartu Vangla ei registreeri kinnipeetavatele saabunud erakirju dokumendihaldusprogrammis ega muus sarnased registris., vaid registreering tehakse üksnes kinnipeetava kohta peetaval kirjavahetuse kaardil. Seega puuduvad võimalused kontrollimaks, kuna K. Kallarile adresseeritud kiri reaalselt Tartu vanglasse saabus. Arvestades postitamise aega on vangla hinnangul eluliselt usutav, et kiri saabus vanglasse ajal, mil kaebaja viibis Võru arestimajas ning vanglal ei olnud võimalik kirja temale üle anda. Tartu Vangla tavapärase praktika kohaselt edastatakse kirjad kinnipeetavale nende viibimiskohta ning ei ole ühtegi põhjust arvata, et ka sel korral niiviisi ei käitutud.

Kinnipeetavale erakirja saabumisel kontrollitakse kinnipeetava vanglasisest paigutust ning märgitakse hariliku pliiatsiga kambri number. Käesoleval juhul on ümbrikule märgitud number 1093 ehk kamber, kuhu K. Kallari paigutati alates 6. veebruarist 2014. Vangla valvur on kinnitanud, et jagas kirjad kätte nende eluosakonda saabumise päeval. Seega on usutav, et K. Kallarile adresseeritud kiri saabus vanglasse peale 6. veebruari 2014, kuna enne nimetatud kuupäeva ei ole K. Kallar viibinud kambris nr 1093. Seega on vangla kirja K. Kallarile kätte toimetanud seaduses sätestatud tähtaega järgides, s.o 7 päeva jooksul. Menetluse käigus ei ole leidnud kinnitust K. Kallari väide, et vangla on õigusvastaselt temale saabunud kirja kinni hoidnud 118 päeva. Tartu Vangla on seisukohal, et üksnes postitemplile tuginedes ning arvestades K. Kallari liikumisi, ei ole võimalik järeldada, et vangla on õigusvastaselt käitunud. Isegi kui eeldada, et vangla on viivitanud kirja kätteandmisel, ei saa sellest tekkida talle varalist kahju. K. Kallari ei ole kirja osas ise kulutusi teinud. Tartu Vangla osutab, et K. Kallari ei väida, et temale anti kiri üle avatult. Sõnumi saladuse või eraelu puutumatuse rikkumise tuvastamine ei saa tugineda üksnes kinnipeetava oletustel, vaid seda rikkumist peavad kinnitama ka tõendid. Vanglal puuduvad sellekohased tõendid, et K. Kallarile üle antud kiri oli eelnevalt avatud või et keegi teine oleks selle sisuga tutvunud. Ka kinnipeetav ise ei ole selliseid tõendeid esitanud. Vangla on seisukohal, et seega ei ole leidnud tõendamist, et

K. Kallari väited sõnumi saladuse ja eraelu puutumatuse rikkumise kohta. Isegi kui leiaks tõendamist K. Kallari kirjeldus toimunust, siis ei täidaks see ilmselt väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 mõttes. Ei ole eluliselt usutav, et ühekordne võimalik viivitus kirja kätteandmisel saanuks põhjustada K. Kallarile niisuguseid kannatusi, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks.

7. Vastuses kaebusele märgib Tartu Vangla, et ei nõustu kaebaja väitega, et Võru arestimajast saadud vastus ei kinnita Tartu Vangla väiteid seoses kirja liikumisega arestimajja. Kaebajale 3. juuni 2014 saadetud Politseija Piirivalveameti (PPA) vastuses nr 2-1-3/91522-2 (tlk 16) ei ole väidetud, et Tartu Vangla ei ole K. Kallarile tema ema poolt 1. oktoobril 2013 postitatud kirja Võru arestimajja järgi saatnud. Kirjas on ainult selgitatud, et Võru politseijaoskonnas ei registreerita kinnipeetavatele saabunud isiklikke kirju ning kui kinnipeetav ei viibi arestimajas, siis saadetakse kirjad tema viibimiskohta. Seega toimitakse arestimajas ja vanglas kinnipeetavatele saabunud kirjadega sarnaselt ning kuna kirju ei registreerita, siis seletab see, miks ei ole ümbrikul märkeid Tartu Vanglast kirja edasisaatmise ja Võru arestimaja poolt kirja saamise kohta. Samas, erinevalt kaebaja seisukohast, annavad vastustaja hinnangul ümbrikul olevad Tartu Vanglas tehtud märked kaebaja etapis viibimise ning kambris nr 1093 paiknemise kohta kinnitust sellest, et vastustaja on kirja kaebajale arestimajja järgi saatnud ning see saadeti Tartu Vanglasse tagasi peale 6. veebruari 2014, kui kaebaja oli paigutatud kambrisse nr 1093. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kuna kaebajale anti kiri kätte 10. veebruaril 2014, siis ei ole Tartu Vangla kaebajale saabunud kirja kätte toimetamisega viivitanud ning seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käiutnud.

8. Riigivastutuse seaduse § 7-st ja § 8-st nähtuvalt saab varalise kahju hüvitamist nõuda isik, kellele haldusorgani õigusvastase toiminguga kahju tekitati. Kaebusest nähtuvalt nõuab kaebaja, et temale mõistetaks välja rahaline hüvitis kulutuste eest, mida ta teinud ei ole. Kuna kaebaja ei ole oma ema kirja saatmistel kulutusi teinud, siis ei ole ta varalise kahju hüvitamise nõudmiseks õigustatud isik.

9. Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes avaldas kaebaja, et mittevaraline kahju seisneb sõnumisaladuse ja eraelu puutumatuse rikkumises, kuna temale 10.02.2014 kätte antud kiri oli avamistunnustega. Millised need tunnused oli kaebaja ei täpsustanud. Kohtusse esitatud kaebuses märgib kaebaja, et ümbrikul olid ilmselge jäljed, et kirja on avatud ja uuesti suletud. Millised need ilmselged jäljed on ja kuidas kaebaja neid tuvastas, et sellisele järeldusele jõudis, ei ole kaebaja täpsemalt selgitanud. Vastustaja hinnangul tuleb kaebaja väidet seoses kirja ümbrikul olevate ilmselgete jälgedega kirja avamisest ja sulgemisest, jätta tähelepanuta. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole oma väidet tõendanud ega täpsustanud, milliste ilmselgete jälgedega on tegemist ning kuidas ta neid tuvastas. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et vangistusseaduse § 29 lg 1 kohaselt kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vanglas vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kuna kirja avamine vanglaametnike poolt oli VangS § 29 lg-st 1 kohustuslik, olid ametnikud kohustatud kirja avama. Seega selleks, et väita, et temale saabunud kirja oli avatud enne temale kätteandmist ja seda tegi just Tartu Vangla ametnik, peab kaebaja esitama tõendid, mis seda tõendavad.

10. Tähelepanuta tuleb jätta ka kaebaja väited temale mittevaralise kahju tekkimise kohta, mis puudutavad väidetavaid hilisemalt kätte antud kirjas olnud kahte märkmikku lehte kaebajale vajalike telefoninumbrite ja aadressidega, mille puudumise tõttu ei saanud ta võtta ühendust oma tööandja ning kohtutäituriga, mistõttu jäid temal lahendamata olulised küsimused. Seda seetõttu, et nimetatud põhjendustel ei ole kaebaja Tartu Vangla poole kahju hüvitamiseks pöördunud ning seega on selles osas kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning kaebuse menetlus halduskohtus ei ole lubatud.

Kohtu seisukoht

11. Vaidlust ei ole selles, et valvur Heigo Hallik andis kaebajale 10.02.2014 kätte S.Pantalonilt (kaebaja ema) saabunud kirja, mis kandis postitemplit 01.10.2013. VSKE § 50 lg 1 kohaselt edastatakse kiri kinnipeetavale allkirja vastu vanglasse saabumisest alates seitsme tööpäeva jooksul. Seega kohus peab tuvastama, kas vastustaja järgis nimetatud nõuet ja kas käitus süüliselt kaebaja suhtes.

12. Kaebaja on Tartu Vangla kinnipeetav. Kaebaja viibis ajavahemikul 19.09.2013 kuni 01.10.2013 Tartu Vanglas. 01.10.2013 kuni 08.10.2013 viibis kaebaja ajutiselt Lõuna Prefektuuri Võru Arestikambris (edaspidi Võru kamber). 08.10.2013 kuni 29.10.2013 viibis kaebaja uuesti Tartu Vanglas ja 29.10.2013 kuni 05.11.2013 viibis kaebaja ajutiselt jälle Lõuna Prefektuuri Võru kambris ja alates 05.11.2013 viibib kaebaja Tartu Vanglas. Alates 06.02.2014 oli kaebaja paigutatud eluosakonna E-3 kambrisse 1093. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et varasemalt kaebaja nimetatud elukambris paiknenud ei ole.

13. Kaebajale adresseeritud kirjal oli Põlva postitempel 01.10.2013 ja aadressiks kambrinumber 1073 Turu 56. Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja viibis kambris nr 1073 19.09.2013 kuni 01.10.2013 ( tl 72). Võib arvata, et kiri jõudis Tartu Vanglasse 01.10 - 02.10 ja kaebaja ei viibinud sellel ajal kambris nr.1073 ega Tartu Vanglas, vaid asus ajutiselt Võru kambris. Kirja ümbrikul on märge „Etapp“ ( tl 11). See tähendab, et kirja saabumisel kaebajat Tartu Vanglas ei olnud, teda etapeeriti Võrru ja seega vastustaja ei saanud VSKE § 50 lg 1 kohaselt kaebajale kirja üle anda kuni kaebaja tagasi etapperimist Tartu Vanglasse. Tavaliselt vangla ei tea, kuna etapperitav tagasi tuuakse. Sellest võib teha järelduse, et saabunud kiri jäi Tartu Vanglas kaebaja ootele. Kinnipeetava/vahistatu kirjavahetuse kaardi kohaselt ( tl 73) kaebaja sai ühe kirja ( mitte ema poolt) 01.10.2013, samuti sai kirjad 10.10, 13.10, 23.10, 24.10, 25.10, see on ajal, kui ta viibis Tartu Vanglas. Sellel ajal kaebaja ema kiri oli juba Tartu Vanglasse saabunud, kuid kaebajale mitte üle antud. Ajavahemikul 29.10 kuni 05.11. viibis kaebaja Võru kambris ja ei ole saanud kirju. Uuesti kaebaja sai kirjad Tartu Vanglas 10.11,12.11, 13.11, 14.11, 17.11 jne. 10.02.2014 sai kaebaja ema poolt tulnud kirja, mis oli saabunud Tartu Vanglasse 01.10.2013. See tähendab, et vastustaja andis üle kaebajale saabunud kirjad kuid mitte ema kirja, mis saabus Tartu Vanglasse 01.10.2013. Kaebajale teadmata põhjusel oli see üle antud alles 10.02.2014.

14. On tuvastatud, et kirjal on tehtud pliiatsiga märge – 1093, see on kambri number, kus viibis kaebaja. (tl 11). On kindlaks tehtud, et kaebaja viibis Tartu Vangla kambris 1093 alates 06.02.2014. Varasemalt kaebaja nimetatud elukambris paiknenud ei ole. Seega kohus teeb järelduse, et vastustaja avastas, et kaebajale adresseeritud kiri ei olnud talle üle antud, kui kaebaja viibis kambris 1093. Kohus teeb sellest järelduse, et vastustaja oli avastanud üle andmata kirja ja 10.02.2014 anti see kaebajale kätte. See tähendab, et Tartu Vangla andis üle kaebajale saabunud kirja seitset tööpäeva ületades alates kirja saabumisest ja alates kaebaja Tartu Vanglasse tagasi etapperimist. Kirja kätteandmine nähtub kaebaja kohta peetaval kirjavahetuse kaardil ja kirja ümbrikul (tl 11 ja 75). VSKE § 50 lg 1 märgiga 1 kohaselt vanglateenistus registreerib kinnipeetavale saabunud kirja § 48 lõikes 3 nimetatud viisil. Vahistatule kirja saabumisel registreeritakse ainult kirja saabumise kuupäev ja kinnitus kirja kättesaamise kohta. VSKE § 48 lg 3 kohaselt kinnipeetava kohta peetaval kirjavahetuse kaardil registreeritakse järgmised andmed: 1) adressaadi eesja perekonnanimi või asutuse nimi; 2) aadress; 3) kirja üleandmise kuupäev; 4) kinnipeetava kinnitus kirja üleandmise kohta. VSKE § 48 lg 5 kohaselt kirjavahetuse registreerimise kaarti peetakse kalendriaasta kaupa ja kaarti säilitatakse üks aasta. Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja oli vahistatu staatuses kuni 15.11.2013 ja seega kirja saabumise ajal, so 01.10.2013 oli ta vahistatu, kuid kirja saamise kuupäeval – 10.02.2014 ta oli kinnipeetav.

15.Vastustaja teatas kohtule, et kirjad saabuvad postiga vangla peapääslasse, kust ametnikud ise viivad need kantseleisse või tuleb keegi kantseleist neile järgi. Kantseleis registreeritakse ametlikud kirjad ning seal sorteeritakse kirjad üksuste kaupa ning vastava üksuse ametnikud ise lähevad kantseleisse ja võtavad kirjad ning viivad need oma üksusesse, kus kirjad sorteeritakse uuesti, kuid nüüd elusektsioonide põhiliselt. Seejärel registreeritakse kirjad üksustes vastavatel kirjalehtedel ning kirjad antakse kinnipeetavatele kambrisse läbi toiduluugi või kutsudes kinnipeetavad vestlusruumi. Ümbrik kontrollitakse ning kui see on kinnipeetavale üle antud, paneb kinnipeetav oma allkirja kirja kättesaamise kohta registreerimislehele. Kinnipeetavatele saabuvate kirjade üle peetakse arvestust üksustes olevate kirjalehtede järgi. Kui kinnipeetav viibib lähedalasuvas arestimajas, siis toimetatakse kirjad konvoibussiga arestimajja. Kui kinnipeetav on kaugemal arestimajas, siis tehakse tagastusteatis ja kiri koos teatisega tagastatakse Eesti Postile. Ametlikest kirjadest jääb kantseleis märge maha. Ametlike kirjade all on silmas peetud asutuste ja ametnike kirju ( tl 44). Ei ole välistatud, et ülalmainitud kirja „teekonnal“ võib kiri jääda üle andmata.

16. On kindlaks tehtud, et kiri saabus Tartu Vanglasse 01.10.2013 ja antud üle kaebajale 10.02.2014 ja vastustaja ei ole tõestanud kohtule, kus kiri asus perioodil 02.10.2013 kuni 10.02.2014. Kirja ümbrikul tehtud märgete järgi ei ole võimalik tuvastada, kus asus kiri umbes 4 kuu vältel. Selle perioodi vältel kaebaja viibis Võru kambris 01.10.2013 – 08.10.2013 ja 29.10.2013-05.11.2013 ning vastustaja ei ole tõendanud, et kiri oli edastatud Võru kambrisse ja asus seal kuni veebruarini 2014. Võru arestikamber vastas, et nemad ei registreeri kinnipeetavate isiklikke kirju ja kui kinnipeetav ei viibi arestimajas, siis saadetakse kiri kinnipeetava viibimiskohta.

17. Kokkuvõtlikult on tuvastatud, et kaebaja kui kinnipeetav asus alaliselt Tartu Vanglas, et kiri saabus Tartu Vanglasse 01.10.2013, välja antud kaebajale samuti Tartu Vangla poolt ja seega Tartu Vangla vastutab kirja üleandmise eest kinnipeetavale Vangla sisekorraeeskirja järgi. Tartu Vangla Kodukord (edaspidi Kodukord) p 15.1.4 kohaselt kirjavahetuse eest vastustaja annab kinnipeetavatele kirju kätte üldjuhul kirja saabumisega samal päeval. Kodukorra p 15.1.5. kohaselt lühiajalisel väljasõidul või –väljaviimisel või pikaajalisel kokkusaamisel viibiva kinnipeetava kirjad hoitakse ja säilitatakse kuni kinnipeetava vanglasse tagasi saabumiseni või pikaajalise kokkusaamise lõppemiseni. Sellest kohus teeb järelduse, et kaebaja kirja pidi vangla hoidma ja säilitama kuni kaebaja vanglasse tagasi saabumiseni ja talle kätte andma alates 08.10.2013. Kaebaja viibis Tartu Vanglas 08.10.2013 kuni 29.10.2013 ja ei olnud takistust kirja üleandmiseks 21 päeva jooksul. Alates 05.11.2013 kuni 10.02.2014 viibis kaebaja samuti Tartu Vanglas ja vastustaja ei ole osanud teatada kohtule, mis takistas Kodukord p 15.1.5 täitmist. Tartu Vangla kodukorra p 15.1.5. seletuskirjas on kirjas, et kui on tõendatud kinnipeetava viibimine antud ajahetkel antud vangla kinnipeetavate nimekirjas, kuid ta ise ei viibi kirja saabumise momendil talle määratud elukambris, puudub alus temale saabunud kirja mujale suunamiseks kuni asjaolude muutmiseni. Sellest lähtuvalt ei ole tõenäoline, et vastustaja saatis kaebaja kirja Võru kambrisse ja seda veel mitu korda või et Võru kamber ajal, kui kaebaja asus nende juures, sai kaebajale adresseeritud kirja ja ei ole seda talle üle antud.

18. Seega kohus tuvastas, et kaebaja ei ole saanud kirja mõistliku aja jooksul ja vastustaja rikkus VSKE § 50 lg.1, Kodukord p 15.1.5 ja seega toimis õigusvastaselt ja rikkus kaebaja õigusi kirja õigeaegse kättesaamise kohta. Kuid kohus leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes alljärgnevalt. Kaebaja sai kirja kätte. Kirjavahetus kaebaja emaga toimus tavalise kirjavahetuse raames. Ei ole õigustatud nõuda kirja margi, kirja ümbriku ja kirja paberi kulusid seoses kirja saamise viivitusega, kui kaebaja ise ei ole mingeid kulutusi teinud.

19. Mittevaralise kahju nõudmine seoses kirja kätteandmisega viivitamisega, ei kuulu rahuldamisele, sest ülalmainitud õigusvastane toiming ilmselt ei täida väärikuse alandamise koosseisu RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kohtu arvates ühe kirja saamine mittemõistliku aja jooksul ei saa alandada kaebaja inimväärikust. Riigikohus on oma otsuse 3-3-1-93-09 punktis 11 ja otsuse nr 3-3-1-18-12 punktis 25 nõustunud EIK seisukohaga ja leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtu arvates ühel korral kirja saamisega viivitamine võib põhjustada küll ebamugavusi, kuid sellel ei ole väärikuse alandamise kvaliteeti. Riigikohtu halduskolleegium on andnud oma otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 23 näitliku loetelu juhtumitest, mil EIÕK on jaatanud väärikuse alandamist ja niisugusteks juhtumiteks peetakse näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta, põhjendamatu jõu kasutamist või ka kolmeks kuuks väikesesse kambrisse ilma jalutusvõimaluseta paigutamist. Nendest näidetest ilmneb, et väärikuse alandamiseks loetakse juhtumeid, mis kahjustavad isiku põhiõigusi oluliselt intensiivsemalt kui kirja kätteandmisega viivitamine. Ei ole eluliselt usutav, et ühekordne viivitus kirja kätte andmisel on saanud põhjustada kaebajale niisuguseid kannatusi, mida võiks pidada inimväärikust alandavateks. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

20. Toimiku materjaliga ja kohtumenetluse käigus kaebaja ei ole tõendanud, et kaebajale saabunud kirja oleks avatud ning sellega sõnumisaladus või eraelu puutumatust rikutud ja seega puudub alus sellel motiivil mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kui kaebaja sai kirja vanglaametnikult, kes VangS § 29 lg 1 kohaselt avas kaebaja juuresolekul kirja, veendus, et seal ei olnud keelatud asju ja seejärel andis kirja 10.02.2013 kaebajale, kaebajal oli reaalne võimalus vaadata kirja üle ja teavitada koheselt ametnikule, et kirjal on eelneva avamise jäljed. Alles 12.02.2013 kaebaja mainis, et kirjal on eelnevalt avamise tunnused. Kahju taotlusel kaebaja nõudis kahju ainult kirja üleandmisega viivituse pärast (tl 10). Seega kaebaja väide, et temale saabunud kiri oli avatud enne temale kätteandmist, on paljasõnaline ja kaebaja ei ole mitte millegagi seda tõendanud.

21. Kohus leiab, et tähelepanuta tuleb jätta ka kaebaja väited temale mittevaralise kahju tekkimise kohta, mis puudutavad väidetavaid hilisemalt kätte antud kirjas olnud kahte märkmiku lehte kaebajale vajalike telefoninumbrite ja aadressidega, mille puudumise tõttu ei saanud ta võtta ühendust oma tööandja ning kohtutäituriga, mistõttu jäid temal lahendamata olulised küsimused. Seda seetõttu, et nimetatud põhjendustel ei ole kaebaja Tartu Vangla poole kahju hüvitamiseks pöördunud ning seega on selles osas kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning kaebuse menetlus halduskohtus ei ole lubatud.

22. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik