3-12-2518/70 · 3-12-2518/70 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2518 Haldusasi OÜ Sploonia kaebus Maksu- ja Tolliameti 13. juuli 2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/1945-61 tühistamiseks ja vaide lahendamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17. mai 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Sploonia pellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja OÜ Sploonia Vastustaja Maksu- ja Tolliamet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. mai 2012. a otsus muutmata. 2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. 3. Jätta rahuldamata taotlus asjas istungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks ning vande all seletuse võtmiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti 13. juuli 2012. a maksuotsusega nr 12.2-3/1945-61 kohustati OÜ-d Sploonia tasuma kokku 61 013,26 eurot tulu– ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakseid ja kogumispensionimakseid. Maksuotsuse kohaselt ei ole OÜ Sploonia saanud teenuseid OÜ-delt ALV Konsultatsioonid, Hallik Grupp, Naage-Naapke Põllumajandussaadused, L&F Worldwide ja Jõesuu Puhkemaja.

2

OÜ Sploonia poolt esitatud vaide rahuldas maksuhaldur 30. oktoobri 2012. a vaideotsusega osaliselt, jättes siiski maksuotsuse kõigi nimetatud äriühingute osas jõusse, kuid vähendas maksusummat kokku 53 734,3 euroni.

2. OÜ Sploonia esitas kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada ja tunnistada vaide lahendamisega viivitamine õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt on maksuhalduri järeldused ekslikud, kuna arved on esitatud ja tasutud. Väär on arusaam, et teenust saab müüa vaid isik, kes teenust osutab. Kaebaja majandustegevus seisnebki selles, et ta teenib tulu kinnistutega seotud erinevatelt teenustelt, mida osutatakse kas kinnistu müüjatele, ostjatele või vahendajatele.

3. Tartu Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.1. Õige on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei ole saanud OÜ-lt ALV Konsultatsioonid arvel märgitud teenust (XXXXX kinnistu vahendustasu, müügidokumentide ettevalmistamine ja konsultatsioon) saanud. Kaebaja väidete kohaselt vahendas OÜ ALV Konsultatsioonid kaebajale infot müüdavate kinnistute kohta, tänu millele omandasid XXXXX kinnistu kaebaja koostööpartner O.J. koos T.I. , mille nad müüsid edasi OÜ-le Dammix. Seda, et kinnistu endine omanik T.T. soovib kinnistut võõrandada, saigi kaebaja teada OÜ-lt ALV Konsultatsioonid. Kaebaja arvates ei pidanudki OÜ ALV Konsultatsioonid ise tehingus osalema, vaid teenis vahendustasu selle eest, et edastas andmed kinnistu müügiks pakkumise kohta. Samas nähtub maksuhalduri tuvastatust aga, et O.J. kontakteerus ise oma tuttava T.I. , ning tegi ettepaneku kinnistu T.T. lt osta ja OÜ-le Dammix edasi müüa. Nii T.I. kui O.J. ei teadnud midagi kaebajast ega OÜ-st ALV Konsultatsioonid. OÜ-le Dammix pakkus kinnistut müüa O.J. , mida kinnitas ka OÜ Dammix seaduslik esindaja. Väidetava vahendusteenuse osutaja OÜ ALV Konsultatsioonid ei osanud aga nimetada ühtegi toimingut, mida see äriühing seoses vahendusteenuse osutamisega tegi või millisest allikast ta kinnistu kohta infot sai. Kaebaja juhatuse liikme G.L. ütlused lahknevad eeltoodud selgitustest kardinaalselt. 3.2. OÜ Hallik Grupp arve järgi sai kaebaja vahendusteenust XXXXX kinnistuga seoses, mille müüs eraisik M.K. AS-le A&P Mets. Samas on M.K. selgitanud, et ta leidis ostja ise internetist ega ole midagi kuulnud kaebajast. Ka kinnistu ostja AS A&P Mets on kinnitanud, et ei ole selle kinnistu ostmisel vahendusteenust kasutanud. 3.3. OÜ Naage-Naapka Põllumajandussaadused on esitanud arved seonduvalt kolme erineva kinnistu müügiga seotud vahendusteenusega. Sarnaselt eelnevate tehingutega nähtub, et kaebaja tegelikult vahendusteenust nende kinnistute müügiga seoses ei kasutanud. Koostoimes viitab see kõik sellele, et kaebaja finantsvahendid viidi lihtsalt fiktiivsete arvete abil äriühingust välja. Sellele viitab ka asjaolu, et nt OÜ Naage-Naapke Põllumajandussaadused arvele kantud raha on edasi kantud kahe teise äriühingu arvetele, kust raha on koheselt sularahas välja võetud. Õige on järeldus, et need äriühingud on variäriühingud. 3.4. L&F Worldwide OÜ ja Jõesuu Puhkemaja OÜ arvete alusel tasutud summa oli arvete kohaselt „XXXXX kinnistu vahendustasu“, lisaks oli esimesel veel selgitus „müügidokumentide ettevalmistamine“ ja „konsultatsioon“. XXXXX kinnistu müüs V.S. AS-le A&P Mets. Ka siin on kinnistu omanik V.S. kinnitanud, et ta ei tea midagi kaebajast ega arved esitanud äriühingutest. Kaebaja juhatuse liige G.L. ei oska kirjeldada, milles konkreetselt kinnistu müügi vahendamine seisnes. 3.5. Kaebaja on käitunud pahauskselt, kuna ta teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh sellest, et arved on fiktiivsed. 3.6. Vaide lahendamisega viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust seetõttu, et selline tuvastamine ei anna kaebajale midagi. Kahju hüvitamiseks kaebajal sellest õigust ei teki.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3

4. OÜ Sploonia esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatakse taotlus erinevate tunnistajate ülekuulamiseks (11 isikut) ning kaebaja juhatuse liikmelt G.L. lt vande all seletuste võtmiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised . 4.1. Kohus ei ole kohtuotsust HKMS § 157 lg-le 1 vastavalt põhjendatud. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta on OÜ-lt Alv Konsultatsioonid saanud infot, mis osutas T.T. le kuuluva XXXXX kinnistu müümisele. Kaebaja ei ole väitnud, et OÜ Alv Konsultatsioonid andis teavet kinnistu müügi võimaluste kohta OÜ-le Dammix Mets, nagu leiab maksuhaldur. Halduskohus pole kontrollinud, kas esineb tõendeid, mis välistaks OÜ-lt Alv Konsultatsioonid saadud teenuse sidumise T.T. ja T.I. i vahelise tehinguga. 4.2. Kohus ei lahendanud kaebaja korduvat vastuväidet määrusega (HKMS § 90 lg 1). 4.3. Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtutoimikust ega istungi protokollist ei tulene, et kohus oleks täitnud abistamis- ja selgitamiskohustust. 4.4. Kohus pole põhjendanud, mispärast OÜ Hallik Grupp ei saanud kaebajale kinnistu müügiks pakkumise kohta infot vahendada. 4.5. Tehingute osas pole küsitletud kaebajaga seotud isikut K.K. , kes osanuks nende tehingutega seonduvalt selgitusi anda. 4.6. Tulumaksu osas kontrolliti perioodi juuli kuni detsember 2010, kuid väljamakse OÜ-le Hallik Grupp oli tehtud märtsis 2011, seega ei langenud see kontrollitavasse perioodi. 4.7. Seonduvalt L&F Worldwide OÜ ja Jõesuu Puhkemaja OÜ arvetega (XXXXX kinnistu) ei ole üle kuulatud vajalikke tunnistajaid, maksuhaldur ega kohus ei ole tehingute sisu mõistnud või ei ole tahtnud mõista, olulised asjaolud on jäetud välja selgitamata. 4.8. Kaebajal ei olnud mingit seost nende äriühingutega, kellele Naage-Naapke Põllumajandussaadused OÜ kaebajalt saadud raha kandis. 4.9. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et tal puudub vaideotsuse tegemisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendatud huvi.

5. Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt: 5.1. Õige ei ole väide, et halduskohus ei ole otsust põhjendanud. 5.2. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei ole kaebaja esitanud korduvat vastuväidet, ning isegi juhul, kui seda oleks tehtud, oleks tegemist sama taotlusega, mille kohus oli 22. märtsi 2013. a määruses juba lahendanud. 5.3. Asjakohatud on etteheited, et kohus jättis selgitamiskohustuse täitmata. Halduskohus on 22. märtsi 2013. a määruses märkinud, et selgitamiskohustus ei tähenda kaebaja sisulist nõustamist. Kaebajal oli advokaat. 5.4. Tõendite täiendavaks kogumiseks puudus vajadus, kuna asjaolud olid piisavalt tõendatud. 5.5. Kaebaja pole tähelepanu pööranud sellele, et tal pole piisavalt pädevust ega ressurssi väidetud teenuste osutamiseks. Apellandi versioon nn vahendusteenuse vahendamisest ei ole faktiliselt kinnitust leidnud, see ei ühti dokumentaalsete tõenditega ega ole ka eluliselt usutav. Kaebaja ei suutnud vaidlusaluste tehingute seotud asjaolusid mõistlikul viisil selgitada. Selle kohta puuduvad ka igasugused tõendid (kokkulepped, hinnapakkumised vms, reaalse töö tagajärjed – müügidokumendid, fotomaterjal, info hindade kohta jne). Neljal juhul kolmest on ostu-müügi tehingu toimumise aeg varasem, kui väidetud vahendusteenuse osutamist kajastavate arvete koostamise kuupäev ja ostu-müügi tehingutest ei nähtu viiteid arvetel kajastatud teenustele. 5.6. Tunnistajate täiendav ülekuulamine asjas pole vajalik. Kaebaja poolt nimetatud isikud on oma ütlused maksumenetluses andnud. Isikud on kinnitanud omavahelisi pikaajalisi sugulus-, äri- või sõprussidemeid, mistõttu on tõenäoline, et kaebaja püüab saavutada tunnistajate ütluste sünkroniseerimisega uusi õigustavaid argumente. Ebaõige on väide, et K.K. ei ole üldse maksumenetluses seletusi võetud - ta on seletusi andnud kahel korral ja oma seletused ka allkirjastanud

4

5.7. Kaebaja oli Hallik Grupp OÜ 21. juuli 2010. a arve alusel teinud väljamakse 2011. a märtsis. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine, oli põhjendatud see kontrolliperioodil arvesse võtta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid rohkem, kui ringkonnakohtu otsuse põhjenduste lihtsamaks jälgimiseks vajalik on.

7. Kaebaja väidab, et arvetel näidatud tehingud on toimunud. Lihtsustatult väljendudes seisnesid kaebaja poolt väidetud tehingud selles, et kui isik A müüs isikule B kinnistu, siis kaebajale oli kolmas äriühing C osutanud vahendusteenust selle kinnistu müügiga seoses. Teisisõnu väidetakse, et kaebaja kui metsakinnistute müügiga seotud toimingutele spetsialiseerunud äriühing oli ostnud teiselt äriühingult sisse vahendusteenust (infot), mis viis kinnistu ostu-müügini kolmandate isikute vahel.

8. Selleks, et niisuguste tehingute toimumist saaks tõepoolest toimunuks lugeda, on oluline, et kinnistuid tegelikult ostnud ja müünud isikud kinnitaksid, et nad on kokku puutunud kaebaja endaga või siis vähemalt kaebajale väidetavalt vahendusteenust müünud äriühingutega. On ilmne, et kui sellised tehingud tõepoolest aset leidsid, pidid kinnistuid ostnud ja müünud isikud puutuma mingil hetkel kokku ka äriühingutega, kes kinnistutega seotud vahendusteenust osutasid. Eluliselt pole võimalik olukord, kus isikutevaheliste kinnisvaratehingutega seotud vahendusteenust osutavad äriühingud, kellest isikud ise mitte midagi ei tea ning sellise vahendusteenuse osutamist eitavad ning kes enda kinnitusel on vajalikud ostjad või müüjad leidnud omal käel.

9. Käesoleval juhul on kinnistuid ostnud ja müünud isikud kinnitanud, et nad ei tea midagi ei kaebajast ega ka äriühingutest, kes väidetavalt kaebajale nende kinnistutega seotud vahendusteenust osutas.

10. Seda on kinnitanud nii T.I. kui ka O.J. ja Dammix Mets OÜ (XXXXX kinnistu ostu-müügi tehingutes osalenud isikud, millega seoses osutas kaebajale vahendusteenust väidetavalt OÜ ALV Konsultatsioonid, vt maksuotsuse lk 4-5).

Seda, et maksuotsuses on ära nimetatud ka OÜ Dammix Mets kui vaidlusaluse kinnistu viimane omandaja, ei saa lugeda maksuhalduri veaks hoolimata asjaolust, et kaebaja versiooni järgi ei vahendanud ta kinnistu müüki edasi OÜ-le Dammix Mets (apellatsioonkaebuse p 4.7). Sellest hoolimata on nii T.I. kui O.J. eitanud igasugust seotust OÜ-ga ALV Konsultatsioonid ja kaebajaga. Ka OÜ ALV Konsultatsioonid seotud isiku poolt kaebajale saadetud elektronikiri (apellatsioonkaebuse p 4.15), millele oli lisatud arve, ei ole kaalukam tõend, kui T.I. i ja O.J. poolt kinnitatu, et nemad ei olnud kinnistu ostmisel ja müümisel OÜ-ga ALV Konsultatsioonid kuidagi seotud.

Ka ei ole OÜ ALV Konsultatsioonid ning kaebaja esitanud selget, loogilist ja eluliselt usutavat versiooni selle kohta, kuidas ja millistel asjaoludel vaidlusaluste tehinguteni jõuti ning kuidas need ellu viidi. Esitatud on üksnes üksikuid selgitusi mõningate tehingu vormistamise detailide kohta (nt et kontakteeruti kaebaja poolt K.K. , sõlmiti suusõnaline leping jms). Arvestades vaidlusaluste tehingute iseloomu, on ilmne, et selle usutavaks muutumiseks olnuks vajalik enam selgitusi. Nt pole kaebaja andnud selgitusi isegi selle kohta, millist kasu ta neist tehingutest täpselt sai (kes, millal ja millise vahendusteenuse eest talle täpselt tasus) või miks vahendusteenuse ostmine konkreetsetel juhtudel talle üldse vajalik oli (maksuotsuse lk 6).

5

Eelnev kinnitab selgelt, et kaebaja näidatud viisil ei saanud tehingud seoses XXXXX kinnistu müügiga toimuda. Seetõttu on kohatu apellatsioonkaebuse etteheide, et kohus pole kontrollinud, kas esineb tõendeid, mis välistaks OÜ ALV Konsultatsioonid teenuse sidumise kinnistu ostmisega T.I. i poolt.

11. Ka XXXXX kinnistuga seotud vahendusteenuse puhul, kus väidetavalt osutas kaebajale vahendusteenust OÜ Hallik Grupp, on asjaolud sarnased. Kinnistu endine omanik M.K. ei ole enda kinnitusel teinud tehinguid kaebajaga ega ka kaebajale selle kinnistuga seoses väidetavalt vahendusteenust osutanud OÜ-ga Hallik Grupp. M.K. kontakteerus ise tulevase ostjaga, kelle leidis internetist. Ka kinnistu ostnud isik kinnitas, et ei ole OÜ-lt Hallik Grupp vahendusteenust saanud (maksuotsuse lk 7). Väidetava vahendustehinguga seotud üksikasjade kohta ei osanud infot anda ka OÜ Hallik Grupp juhatuse liige H.H. . Kaebaja juhatuse liige ei osanud jällegi selgitada, miks sellise tehingu tegemine kaebajale vajalik või kasulik oli (samas), ega oska kirjeldada täpsemalt ka vahendusteenuse sisu.

12. Mõningased vihjed vahendusteenusele on küll esitatud seoses OÜ Naage-Naapka Põllumajandusteenused poolt esitatud arvega. Sellel arvel on nimetatud kolm kinnistut. Need kinnistud omandanud ja seejärel edasi müünud O.J. on küsimusele, kus ta sai infot, et need kinnistud on müügis, vastanud, et sai info kaebajalt, ja et kaebaja pidas kinnistu eelmise omaniku H.K. läbirääkimisi, et viimane oleks nõus kinnistut müüma (maksuotsuse lk 9). Kuid käesoleval juhul pidanuks arvest lähtuvalt olema vahendusteenuse osutajaks OÜ Naage-Naapka Põllumajandusteenused (tema esitas arve kaebajale vahendusteenuse eest), mistõttu jääb arusaamatuks see, milleks oli kaebajal vajalik osta vahendusteenust nende kinnistutega seoses veel OÜ-lt Naage-Naapka Põllumajandusteenused. Lisaks on kinnistute eelmine omanik H.K. kinnitanud, et tema kontakteerus vaid O.J. endaga, kes tegi kinnistute ostuks ise kõik vajalikud toimingud ning ei viita ei kaebajale ega OÜ-le Naaga-Naapke Põllumajandusteenused. Ka kinnistute lõppostja on kinnitanud, et vahendusteenust ei kasutatud (maksuotsuse lk 9). O.J. poolt esitatud väide, et kaebaja otsis üles kinnistute algse omaniku H.K. ja veenis teda kinnistuid müüma, on vastuolus ka kaebaja esindaja G.L. ütlustega, kelle järgi kaebaja hoopiski „... pakkus seda ise edasi /.../ tegi ise omakorda metsa ülevaatamise, hindamise, kontrollis metsa kava /.../ otsis omakorda ostja.“ (maksuotsuse lk 8). Seega on enamike tehingutega seotud isikute ütlused omavahel vastuolus ning omavahel on kooskõlas vaid kinnistu esialgse ja viimase omaniku (H.K. ja OÜ Tornator Timberland Estonia) ütlused, mille järgi nende kinnistute müümisel ja ostmisel vahendusteenust ei kasutatud. Ringkonnakohus peab seda usutavaks.

Vahendusteenuse kasutamise muudab veelgi väheusutavamaks asjaolu, et OÜ Naage-Naapka Põllumajandusteenused väitel kasutasid ka nemad nende kinnistute müügiga seoses vahendusteenust (seda saadi OÜ-lt Eurotel Market), mis tähendab, et nende kinnistute vahendamisega oli justkui seotud vähemalt kolm äriühingut. Sealjuures ei vastanud aga vahendusteenuse ahela esimene lüli OÜ Eurotel Market maksumenetluses maksuhalduri küsimustele ja ta arvati 31. augustil 2011 käibemaksukohustuslaste registrist välja. Samuti selgus, et summad, mille kaebaja ning seejärel omakorda OÜ Naage-Naapka Põllumajandusteenused OÜ Eurotel Market arvele kandis, kanti edasi veel kahe äriühingu arvele, kus see valdavalt sularahas välja võeti (maksuotsuse lk 12). Selline asjade käik on iseloomulik olukorrale, kus fiktiivsete arvete alusel viiakse raha äriühingust välja ning kasutatakse neid arveid samal ajal pahauskselt sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamiseks.

13. L&F Worldwide OÜ ja OÜ Jõesuu Puhkemaja arved on mõlemad seotud XXXXX kinnistuga. Esimese äriühingu puhul on tehingu sisuks märgitud vahendustasu, müügidokumentide ettevalmistamine ja konsultatsioon. Teise äriühingu puhul on tehingu kohta märgitud vaid

6

„vahendustasu“. Kinnistu omanik on maksumenetluses kinnitanud, et ei ole kokku puutunud ei kaebaja ega teiste arvetel näidatud äriühingutega. Ehkki kasutusvalduse soetaja AS A&T Mets on väitnud, et on XXXXX kinnistu kasutusvalduse ostmisel kontakteerunud kaebaja esindajaga, ei ole maksuhalduril õnnestunud selle isikuga mingil viisil ühendust saada (maksuotsuse lk 14). Kaebaja juhatuse liikme G.L. ja arvetel näidatud äriühingute poolt tehingute sisu osas antud selgitused ei ole ka kokkulangevad ning on üldsõnalised. Tehingute ja tehtud toimingute täpsed detailid isikutele ei meenunud (maksuotsuse lk 15).

Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja kohtuga selles, et ka nende tehingute osas ei ole kaebaja tegelikult arvetel näidatud teenust saanud.

14. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldustega selles, et kaebaja on käitunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma tehingute tegelikest asjaoludest.

15. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et kohtuotsus ei ole põhjendatud. Halduskohus on oma seisukohti ja järeldusi piisavalt põhjendanud. See, et halduskohus ei nõustunud kaebaja versiooniga toimunust ning pidas usutavamaks maksuhalduri seisukohti ja välistas tehingute toimumise nende abil, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamata jätmist.

16. Kaebaja väide, et tema vastuväide jäeti halduskohtu poolt määrusega lahendamata ja sellega rikuti HKMS § 90 lg-t 1, ei oleks kohtuotsuse tühistamise aluseks ka siis, kui see väide tõele vastaks. Niisugust järelmit ei saa HKMS § 90 lg 1 rikkumisele omistada. Menetlusnormi rikkumine võib olla kohtuotsuse tühistamise aluseks vaid siis, kui see rikkumine viis või võis viia ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Vastuväite lahendamata jätmine määrusega selliseks menetlusnormi rikkumiseks olla ei saa. Kaebaja pole ka apellatsioonkaebuses osundanud, et vastuväite määrusega lahendamata jätmine oleks iseseisvalt viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sisuliselt kontrollida, kas apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus jättis ekslikult vastuväite lahendamise kohta määruse vormistamata, vastab tõele.

17. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja rahul ka sellega, et halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Samuti on ta esitanud apellatsioonkaebuses taotluse kokku üheteistkümne tunnistaja ülekuulamiseks ning kaebaja juhatuse liikmelt G.L. lt vande all ütluste võtmiseks.

Sellega seoses märgib ringkonnakohus järgmist. Halduskohtumenetluses ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt kogutakse ja kontrollitakse kohtumenetluses üksnes selliseid tõendeid, mis on asja lahendamiseks tähtsad ning vajalik ei ole selliste tõendite kogumine, mille kohta on juba kohtu hinnangul piisavalt tõendeid (HKMS § 62 lg 2). Samuti ei ole vajalik tõendeid koguda siis, kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakuluga või sellega seotud muude raskustega (HKMS § 62 lg 3 p 2) või kui tõend oli haldusmenetluses uuritud ja hinnatud ning kohus ei pea tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (HKMS § 157 lg 4).

Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus isikud, kelle tunnistajatena ülekuulamist kaebaja soovib, on maksumenetluses juba üle kuulatud. Valdavalt nähtuvad maksumenetluses antud ütlustest vastused samadele küsimustele, mida on soovinud apellatsioonkaebuses esitada neile kaebaja. Seega oleks sisuliselt tegemist teistkordselt samade küsimuste esitamisega, milleks ringkonnakohus vajadust ei näe. Vastustaja on õigesti viidanud sellele, et nt kaebaja juhatuse liige G.L. on maksumenetluses seletusi andnud lausa viiel korral ning arusaamatu on, millised uued

7

asjaolud on talle praeguseks meenunud. Eksitav on ka kaebaja väide, et kaebajaga seotud isikut K.K. , kes võinuks tehingute kohta infot anda, üle ei kuulatud. Maksuhaldur on vastuses apellatsioonkaebusele viidanud, et see isik kuulati maksumenetluses üle korduvalt (vt kd I, tl 61- 66p). Seletuste protokoll on ka allkirjastatud. Seega on kõik tehingutega seotud isikud piisava põhjalikkusega maksumenetluses üle kuulatud ning tänu sellele on kogutud piisavalt põhjalikud tõendid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ning nende asjaolude täiendav tõendamine ei ole vajalik (HKMS § 62 lg 2 ja § 157 lg 4).

Samuti on ringkonnakohus veendunud, et üheteistkümne tunnistaja ülekuulamine ja lisaks ühelt isikult vande all ütluste võtmine ei ole käesolevas asjas vastavuses nende tõendite saamiseks ja kontrollimiseks mineva ajakuluga ja muude raskustega (HKMS § 62 lg 3 p 2). On ilmne, et kõigile neile isikutele sobiva istungiaja leidmine on keeruline, istung veniks äärmiselt pikaks, suureks kujuneksid ka tunnistajakulud. Samuti tähendaks see asjas ringkonnakohtu poolt tehtava lahendi edasilükkumist märksa kaugemale tulevikku, kuna kirjalikus menetluses on käesoleva lahendi tegemine võimalik oluliselt kiiremini kui kõikidele isikutele sobivaks ajaks istungit korraldades. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et maksumenetlus oli läbi viidud hiljemalt 13. juuliks 2012 ning selle käigus tuli isikutel selgitusi anda 2010. a juulist detsembrini toimunu kohta. Juba siis ei mäletanud ülekuulatud isikud tihti tehingutega seotud asjaolusid. On enam kui tõenäoline, et kui käesolevas asjas korraldataks istung tunnistajate ülekuulamiseks, mis saaks tõenäoliselt aset leida alles 2015. aasta esimesel poolaastal, mäletaks tunnistajad vaidlusalustest tehingutest veelgi vähem. Tunnistajate ülekuulamine ja vande all ütluste võtmine ei ole põhjendatud ka seetõttu.

Samuti märgib ringkonnakohus seda, et kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamise või vande all ütluste võtmise eesmärk ei ole see, et võimaldada ülekuulatavatel kokku leppida antavates ütlustes vastavalt sellele, kuidas on konkreetse menetlusosalise jaoks kohtumenetluses kasulikum, ning seeläbi haldusmenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kõigutamine. Selline käitumine võimaldab üksnes kohtumenetlust keerulisemaks ja ressursimahukamaks muuta, kuid ei toeta kuidagi kohtumenetluse eesmärki lahendada asi õigesti ning mõistliku ökonoomsusega. Kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamise eesmärk on eeskätt see, et saada selgust olulistes asjaoludes või kõrvaldada haldusmenetluses antud ütlustes omavahelised vastuolud siis, kui vastuolud võisid tekkida tänu puudulikule menetlusele haldusorgani poolt või muul objektiivsel põhjusel. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vastuolud tunnistajate ütlustes viitavad, eriti muid asjaolusid arvesse võttes, sellele, et tehinguid ei olnud sellisel kujul toimunud. Tehingute mittetoimumine on piisavalt tõendatud ning selles küsimuses ei ole täiendav tõendite kogumine vajalik.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus jättis põhjendatult kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Samadel põhjustel jätab ringkonnakohus HKMS § 62 lg-st 2 ja lg 3 p-st 2 ning § 157 lg-st 4 tulenevalt taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja G.L. lt vande all ütluste võtmiseks rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust ei tingi tunnistajate ülekuulamist asjas ka HKMS § 65 lg-s 2 sätestatu.

18. Paika ei pea ka apellatsioonkaebuse väide, et maksuotsusega väljuti kontrollitavast perioodist. Vastustaja on selgitanud, et kuna vastav arve oli esitatud kontrolliperioodil (21. juulil 2010), siis oli põhjendatud seda maksustamisel arvesse võtta. Ringkonnakohus nõustub sellise selgitusega.

19. Asjakohatu on kaebaja etteheide, et maksuhaldur ja kohus pole tehingute sisu mõistnud või pole tahtnud seda mõista. Põhjus, miks loeti tehingud mittetoimunuks, seisnes selles, et kaebaja ise ja teised maksumenetluses üle kuulatud isikud ei suutnud esitada veenvaid tõendeid tehingute toimumise kohta. Kui tõendid tehingute toimumist ei kinnita, ei saa rääkida sellest, et kontrolliorgan ei soovi tehingute sisu mõista.

8

20. Oluline pole see, et maksuhaldur pole ära näidanud kaebaja seost nende äriühingutega, kellele Naage-Naapke Põllumajandussaadused OÜ kaebajalt saadud raha kandis. Asjaolu, et raha liigub äriühinguteni, kus see sularahas kohe välja võetakse, on üheks iseloomustavaks tunnuseks olukorrale, kus tehinguid tegelikult toimunud ei ole. Võimalusi, kuidas saab nt arvetelt väljavõetud raha kaebajani või kaebajaga seotud füüsiliste isikuteni tagasi jõuda, on palju, ning maksuhaldur ei pea maksuotsuses seda tõendama.

21. Asjakohatu on ka kaebaja etteheide, et kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kaebajat esindas kohtumenetluses advokaat. Kohtu selgitamiskohustus ei tähenda, et kohus peaks asuma kaebaja advokaadiga samale positsioonile ning otsima võimalust vaidlustatud haldusakti igast vähegi mõeldavast aspektist ründamiseks, kui kohtu jaoks on selge, et haldusakt on tegelikult õiguspärane.

22. Seoses vaideotsuse lahendamisega viivitamisega on kaebaja apellatsioonkaebuses piirdunud väitega, et ta ei nõustu seisukohaga, et tal puudub viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendatud huvi ning jääb selles osas kaebuses toodud seisukohtade juurde. Halduskohus on kaebajale selgitanud, miks tema esitatud põhjendustest hoolimata kaebajal põhjendatud huvi ei ole. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega ega korda neid.

23. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjas tunnistajate ülekuulamist ega vande all seletuse võtmist, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus istungi korraldamiseks. Kuna asi on võimalik lahendada ökonoomsemalt ja kiiremini kirjalikus menetluses, asjas olid vajalikud tõendid kogutud ning istungi korraldamiseks polnud iseseisvat vajadust, lahendas ringkonnakohus asja HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt kirjalikus menetluses.

24. HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot, tl 141, samuti väidetav õigusabikulu 1382,04 eurot) kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Tiina Pappel Einar Vene