3-14-51060/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51060

Otsuse kuupäev

2. detsember 2014

Kohtunik

Eda Muts

Kohtuasi

Kristen

Truija

kaebus

Tallinna

Vangla

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot.

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Kristen Truija

Vastustaja Tallinna Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 2. jaanuar 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kristen Truija esitas 09.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles

Tallinna Vanglalt ebainimlikes tingimustes hoidmisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist

summas 2000 eurot. Tallinna Vangla 20.02.2014 kirjaga nr 5-18/14/803-2 anti K. Truijale taotluses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks 10-päevane tähtaeg. 04.03.2014 esitas K. Truija täiendava

selgituse. Tallinna Vangla poolt on K.Truija taotlus lahendamata.

2. K. Truija esitas 06.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt

ebainimlikes tingimustes hoidmisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot.

3. Tartu Halduskohtu 25.06.2014 kohtumäärusega võeti K. Truija kaebus menetlusse ja kohus määras

10.09.2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Kristen Truija taotleb Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 2000 eurot. Kahju tekitati talle ajavahemikul 29.08.2012 -

12.09.2012.

Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele, kuna kaebajat

hoiti kuuekohalises kambris ning ühe kinnipeetava kohta isiklikuks ruumiks oli 1,5 m2 vaba põranda

pinda. Kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb arvestada ainult reaalset vaba põrandapinda,

mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada.

K. Truija viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, et kui kambri põrandapinda on ühe isiku kohta

vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab iseenesest

Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumist. Seega on Tallinna

Vangla rikkunud EIÕK artiklit 3. Tallinna Vangla kohta on EIK võtnud seisukoha 19.12.2013

lahendis Tunis vs Eesti, kus tuvastati EIÕK artikli 3 rikkumine.

Kaebaja osutab, et kõigile on ettenähtud ühetunnine jalutuskäik boksis, mille pind on vähem kui 15

m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Kambris pidi kaebaja viibima kogu aja, välja arvatud

üks tund jalutuskäiku 15 m2 suuruses jalutusruumis, mida tuli jaga ülejäänud kambrikaaslastega.

5. Lisaks sellele tuli Tallinna Vangla kambrites riideid pesta ja kuivatada samas

kinnipidamiskambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning seintel esines hallitust.

Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene valgus

kurnas silmi. Kambris kasutati kahte 60 W elektripirni. Lugemiseks ja kirjutamiseks on vajalik aga

valgustust vähemalt 400 luksi.

Võttes arvesse ka neid puudusi, ei ole oluline kui lühikest aega hoiti teda neis tingimustes, arvestada

tuleb kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju.

Vastustaja vastuväited

6. Tallinna Vangla peab esitatud kaebust põhjendamatuks ning palub jätta kaebus rahuldamata.

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel

paiknes K. Truija ajavahemikul 29.08.2012 kuni 12.09.2012 Tallinna Vanglas. Kinnipeetav tuli

etapiga Tartu Vanglast.

7. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri.

Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE (v.r) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris

ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri

sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale,

võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Vastustaja osutab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20. juuni

2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu

Põhiseadusega.

Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et „põrandapind“ ei

tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise

aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

8. Vastustaja lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja on seisukohal, et tagas

K. Truijale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka

väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka

mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul,

kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu

vähendab põhjendamatult kambripinda.

EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris

ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga

asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

9. Vastustaja on seisukohal, et tema

tegevuses

kaebaja

vanglasisesel

paigutamisel

puudub

õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on

täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Arvestades, et K. Truija viibis Tallinna Vanglas

üksnes 15 päeva, ei saa vastustaja hinnangul ka WC pinna maha arvestamise korral 2,47 m2

põrandapinna tagamist inimväärikust alandavaks pidada.

10. Vastustaja lisab, et kambris on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning

kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu.

Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult

kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. Tallinna

Vangla teostab regulaarselt kambrite sisekliima mõõtmisi ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt

ja kõikides kambrites, saab vastustaja olemasolevate andmete pinnalt asuda seisukohale, et kambrite

õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist.

11. Vastustaja märgib, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline

peaks valgustihedus kambris olema. Kambris, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli

olemas aken ja valgusti, mis tagasid kambris loomuliku ja kunstliku valgustuse. Arvestades kaebaja

Tallinna Vanglas paiknemise perioodi, oli tegemist veel suveajaga, mil päevavalgust oli piisavalt.

Kaebaja sai toimingud, mis eeldasid lugemist, kirjutamist või muid silmi rohkem kurnavaid tegevusi

teostada päevasel ajal. Kambri valgustatus ei saanud 15 päeva jooksul põhjustada kaebuse esitajale

nägemiskahjustusi.

12. Vastustaja selgitab, et Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt

üks tund päevas värskes õhus viibimist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale jalutamisi võimaldati.

Tallinna Vanglas toimuvad jalutuskäigud vastavalt kinnipeetava paiknemisele kas jalutusboksides,

mille pindala on 14 m2 ja jalutusboksis oli korraga maksimaalselt kuus isikut või jalutushoovides.

Vastustaja on seisukohal, et ka kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli ringi liikumiseks piisavalt

ruumi. Seega oli kaebajal võimalik tund aega värskes õhus liikuda ning muul ajal liikuda ka kambris.

13. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest

nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt

kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja

füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis

vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu.

Kohtu seisukoht

14. Vaidlust ei ole selles, et K. Truija viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.08.2012 kuni

12.09.2012, ehk kokku 15 päeva nn kinnisel režiimil, s.t kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool

kambrit muul ajal, kui tund aega igapäevasel jalutuskäigul.

Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallina Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud isikliku

ruumi alljärgnev tabel.

Kuupäev

Kambri nr

Täituvus

Kambri

suurus

Pind ühe

isiku kohta

Kambri

suurus WC-

ta

Pind ühe

isiku

kohta

WC-ta

29.08.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

30.08.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

31.08.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

01.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

02.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

03.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

04.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

05.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

06.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

07.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

08.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

09.09.2012

15,9

2,65

14,7

2,45

10.09.2012

15,9

3,18

14,7

2,94

11.09.2012

15,9

3,18

14,7

2,94

12.09.2012

15,9

5,3

14,7

4,9

15. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vanglas sel ajal sedavõrd väike, et see alandas

tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris

asuva tualeti pindala ja kambris oleva mööbli aluse pinna põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

17. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega,

mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS

§ 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T.

Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist

kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega

isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

18. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Seetõttu tuleb hinnata

kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi

miinimumstandardiga võrreldes.

19. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs

Tšehhi). EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus

kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas

isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kambris asuvat tualetti ei saa aga kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele,

et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK on

asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti

alune pind kambri põrandapinna hulgast.

20. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

otsuse punktis 14. toodud tabeli andmetest.

Kaebaja on kogu vaidlusaluse perioodi viibinud kambris nr 143, kus kambri pindala ilma WC-ta on

olnud 14,7 m2, ning kus kaebaja on viibinud 15-st päevast 12 päeva kuuekesi. Sel juhul on pind ühe

isiku kohta kambris olnud 2,45 m2. Kahel päeval on kambris viibinud 5 isikut, sel juhul on pind ühe

isiku kohta olnud 2,94 m2 ja ühel päeval 3 isikut, põrandapinnaga ühe isiku kohta 4,9 m2.

Kaebaja kinnipidamisrežiim Tallinna Vanglas ei võimaldanud igapäevast viibimist väljaspool

kambrit muul ajal, kui 1 tund jalutamist värskes õhus. Seega viibis kaebaja ülekaaluka osa ööpäevast

suletud kambris. Sellisena olid kaebaja kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad. Kuigi sel

ajal kehtiva VSkE kohaselt tuli tagada vaid 2,5 m2 suurune põrandapind iga kinnipeetava kohta, ei

tähenda see, et kinnipidamistingimused olid igal juhul inimväärsed ning isiku kinnipidamine sellistest

tingimustes oli õiguspärane.

21. Samas, kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK art-

st 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK leidnud, et isikliku ruumi miinimumstandardi

väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too alati kaasa rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks

(vt Belyayev vs Venemaa (2013) p 33.-36.).

Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Mistahes põhiõiguste rikkumine,

mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata kahju

eest rahalise hüvitise väljamõistmist.

22. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tegemist sarnase olukorraga. Kaebaja on Tallinna Vangla

kambris, mille põrandapind ühe isiku kohta on olnud alla 3 m2 (2,45 m2) , viibinud 12 päeva,

kusjuures sellest veel kahel päeval oli miinimumnõudest (3 m2) puudu ainult 0,06 m2, s.t kaebaja

suhtes ei ole küll igal ajahetkel täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumised on

olnud väheolulised või lühiajalised, mis tingiksid rahalise hüvitise välja mõistmist. Sellest tulenevalt

asub kohus seisukohale, et kaebajale inimväärikuse alandamisega põhjustatud kannatused ei olnud

sedavõrd suured, mis tooksid kaasa rahalise hüvitise välja mõistmise. Kamber, kus kaebaja viibis oli

olemas kõik elementaarne eluks vajalik sisustus- igal kinnipeetul oli olemas oma voodi, tool, kambris

oli olemas nii loomulik kui kunstlik valgus, kambris oli nõutav temperatuur.

23. Samas on kaebaja viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes.

Üheks asjaoluks, mida kaebaja ette heidab, on see, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas

kambris, mille tõttu oli seal pidavalt niiske ja rõske.

Kohus peab mõistetavaks, et pesu kuivatamine kambris, seda mitmete isikute poolt üheaegselt,

võib tekitada kambris ülemäärast niiskust. Samas ei pea kohus põhjendatuks lugeda vastustaja

tegevust selles osas õigusvastaseks. Õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatada ega

sätesta kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt

on kambrites olemas sundventilatsioon, samuti on kinnipeetavatel võimalik kambrite õhuhulka

reguleerida akna õhutusava kaudu. Ei nähtu, et kaebaja oleks ajal, kui ta neis kambrites viibis,

vastava probleemiga vangla poole pöördunud. Seega saab järeldada, et kaebaja ei tajunud

kambrit liigniiske olevat ja vastav puudus on leitud alles aastaid hiljem. Arvestada tuleb, et

kaebaja viibis Tallinna vanglas suvisel perioodil, millal oli võimalik kambrit õhutada ka

õhuakna kaudu.

Vastustaja väitel teostab vangla regulaarselt kambrite sisekliima mõõtmisi, ning kuigi

mõõtmisi ei tehta igapäevaselt ja kõikides kambrites, ei ole mõõtmistulemustel õhuniiskus

kambrites olnud tasemel, mis saaks lugeda liigniiskuseks ja mis võiks põhjustada mittevaralise

kahju tekkimist. Kas ja milliseid negatiivseid tagajärgi võimalik kambri liigniiskus kaasa tõi

või võis tuua, kaebaja ise märkinud ei ole.

24. Kaebaja on veel märkinud, et kambri valgustus (kunstlik) ei vastanud VangS § 45 lg 1

sätestatud nõuetele, kambri valgustus oleks pidanud olema vähemalt 400 luksi. VangS § 45 lg

1 sätestab valgustuse osas, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab

ruumi piisava valgustuse. Kambris, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli olemas aken, samuti

valgustid, mis vastustaja hinnangul tagasid piisava valgustuse kambrites. Kaebaja on teinud

kambri puuduliku valgustuse osas etteheiteid, kuid pole selgitanud, millist mõju väidetav

puudulik valgustus kaebajale avaldas või millist tegevust takistas. Kuna periood, kui kaebaja

viibis Tallinna Vanglas, langes suvele, siis tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et sel ajal

pidi olema piisavalt päevavalgust nii kirjutamiseks kui lugemiseks.

25. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas

K.Truija viibimisel ajavahemikul 29.08.2012 kuni 12.09.2012 ei vastanud osaliselt kehtiva

siseriikliku

õiguse

ja

rahvusvaheliste

lepingutega

ettenähtud

nõuetele.

Nõuetest

kõrvalekaldumise väheolulisuse (kahel päeval), lühiajalisuse (12 päeva) tõttu ei ole kaebaja

isikuõiguste riive olnud sedavõrd intensiivne, et see tooks kaasa tekitatud kahju rahalise

hüvitamise. Kaebaja ei ole väitnud püsiva terviserikke tekkimist või muid kaebuses esile

toodud asjaoludega seotud kahjulikke tagajärgi. Seega puudub alus rahalise hüvitise

väljamõistmiseks kaebaja kasuks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel.

Kaebus jääb rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts

kohtunik