3-13-70180/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70180 Haldusasi RWT Investeeringute OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 25. septembri 2013. a korralduse nr 12.2-3/12118-6 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. aprilli 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – RWT Investeeringute OÜ Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet Menetluse alus ringkonnakohtus RWT Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RWT Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70180 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-70180 2(7) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 25.09.2013 korraldusega nr 12.2-3/13118-6 RWT Investeeringute OÜ esindusõiguslikku isikut ilmuma 09.10.2013 maksuhalduri ametiruumidesse seletuste andmiseks Joy Grupp OÜ-le (kui Laduks OÜ alltöövõtjale) ajavahemikul 01.10.2012–31.12.2012 osutatud teenuste kohta. Samuti kohustati RWT Investeeringute OÜ-d esitama Joy Grupp OÜ-ga tehtud tehingutega seotud dokumentatsioon, lepingu alusel Joy Grupp OÜ-le üle antud töötajate nimekiri, tööajagraafikud, palgalehed ning töötajatega sõlmitud lepingud. Juhul, kui RWT Investeeringute OÜ kasutas Joy Grupp OÜ-le teenuse osutamisel renditööjõudu, tuli esitada nimekiri renditöötajatest, kes töid teostasid, lisaks renditööjõudu pakkuva äriühinguga sõlmitud lepingud ja muu seotud dokumentatsioon ning kõikide pangakontode väljavõtted perioodi 01.10.2012–31.12.2012 kohta. Korralduse kohaselt oli teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda üksnes maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 64 toodud alusel.

2. MTA jättis 08.11.2013 vaideotsusega nr 6-1/1762-2 rahuldamata RWT Investeeringute OÜ 14.10.2013 vaide MTA 25.09.2013 korralduse nr 12.2-3/13118-6 kehtetuks tunnistamiseks. Korralduse eesmärk ei ole süüteomenetluse jaoks tõendite kogumine, vaid üksnes tööjõu rendiga seotud tehingute kontrollimine. Isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide esitamata jätmine saab olla suunatud üksnes eelnevalt toime pandud süüteo varjamiseks, mille ilmsikstulekul võidakse esitada isikule süüdistus. RWT Investeeringute OÜ ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema vastu oleks käimas süüteomenetlus või kavandataks selle alustamist. Vaides ei ole põhistatud, et dokumentide esitamine võiks esitajat süüstada.

3. RWT Investeeringute OÜ esitas 11.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 25.09.2013 korralduse nr 12.2-3/13118-6 tühistamiseks. Kaebajale peaks laienema MKS §-s 64 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-s 1 sätestatud absoluutne vaikimisõigus. Äriühingu juhatuse liikme OV lähikondse vastu toimub kriminaalmenetlus, mistõttu ei ole välistatud, et OV enda või tema äriühingu suhtes esitatakse kriminaalõiguslik etteheide, tuginedes nendele tõenditele ja dokumentidele, mille esitamist vaidlusaluse korraldusega nõutakse. Kuigi korraldus on tehtud äriühingule, riivab see juhatuse liikme põhiõigusi (vt EIK 15.07.1982 otsus Eckle vs. Saksamaa; 25.11.2010 otsus Faber Firm ja Jafarov vs. Azerbaidžaan; 30.11.2010 otsus Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia). Riigikohus muutis 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 varasemat käsitlust, et isikul on kohustus iga küsimuse või teabeelemendi osas eraldi objektiivselt põhjendada, miks sellele küsimusele vastamine või teabe esitamine võiks kaasa tuua isiku süüditunnistamise. MKS § 64 lg 1 eesmärk ei saa olla teabe andmisest keeldumine juhul, kui samade andmete alusel juba toimub kriminaalmenetlus, mis lõpeb isiku jaoks süüdimõistva kohtuotsusega. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus viitas asjas Weh vs. Austria, et vaikimisõigus ei ole absoluutne, ei ole see käesoleval juhul asjakohane, sest tegemist oli teistsuguse olukorraga.

Põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks ei ole oluline asjaolu, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni üleüldse isiku vastu kriminaalmenetluses kasutati või mitte (vt Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, p-d 43-46), ega ka see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (vt Funke vs. Prantsusmaa, p-d 39-40). Olukorras, kus isik ei saa välistada

3-13-70180 3(7) küsimustele vastamisel enda vastu kriminaalmenetluse algatamist, on tegemist põhiõiguste riivega (vt Shannon vs. Ühendkuningriik). Märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolude pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt maksumenetluses sunniviisiliselt informatsiooni. Kui isiku vastu ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda küsimustele vastamast (vt Serves vs. Prantsusmaa). Maksuhaldur on juba varem teinud avalduse ühe väärteoasja alustamiseks osaühingu juhatuse liikmega seotud äriühingu vastu ning algatanud ja läbi viinud väärteomenetlust OV ema vastu, mistõttu on reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit.

4. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Isikul puudub õigus keelduda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginedes ütluste andmisest üldsõnalise oletusega, et neid ütlusi võidakse kasutada tema suhtes tulevikus algatatavas kriminaal- või väärteomenetluses. Keeldumist tuleb põhjendada ja vastav põhistus peab olema põhimõtteliselt kontrollitav. Iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321). Kaebaja ei ole toonud välja selget seost nõutavate tõendite/teabe ja toimuva süüteomenetluse vahel. Kaebaja ei ole selgitanud, kes on tema poolt mainitud OV lähikondne ja millist kriminaalmenetlust ta silmas peab.

5. Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2014 otsusega RWT Investeeringute OÜ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus vaideotsuses ja vastustaja vastuses toodud seisukohtadega ega korranud neid. Maksuhalduril oli MKS § 61 lg-test 1 ja 2 tulenev õigus pöörduda kaebaja poole täiendava teabe saamiseks. Kuigi teatud juhtudel võib äriühingult nõutud teave olla inkrimineeriv äriühingu, selle juhatuse liikme või tema lähedaste vastu, ei saa MKS § 64 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vaikimisõigust pidada absoluutseks, vaid esinema peab reaalne oht, et isikult saadud andmeid ja tõendeid võidakse kasutada tema vastu süüteomenetluses. Riigikohtu 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 ei ole hinnatud seda, kas ja millises ulatuses peaks isik põhjendama oma keeldumist teabe ja tõendite esitamisest. Isiku õigusi riivaks ülemäära see, kui ta peaks enese mittesüüstamise privileegi kasutamisel põhjalikult selgitama, kuidas selle sama info avaldamisega on võimalik teda või tema lähikondseid süüstada, tuues välja kõik üksikasjalikud detailid võimaliku toimepandud süüteo kohta. See aga ei tähenda, et isik ei peaks üldse põhistama, kuidas on toimuv või võimalik süüteomenetlus ja isikult küsitav teave omavahel seotud.

Kaebaja viide RWT Investeeringute OÜ juhatuse liikme OV lähikondse vastu toimuvale kriminaalmenetlusele on sedavõrd üldine, et ei võimalda teha järeldust, kas vaidlusaluse korraldusega nõutavad andmed saavad olla kuidagi puutumuses selle kriminaalasjaga ja kaebaja lähikondsega. Seetõttu ei ole kaebaja väite usutavus isegi minimaalsel määral kontrollitav. Kaebusest jääb selgusetuks, kuidas omab kaebaja juhatuse liikme lähikondne seost RWT Investeeringute OÜ-ga või Joy Grupp OÜ-ga tehtud tehingutega. Asjaolust, et maksuhaldur on määratlemata ajal minevikus esitanud avalduse OVga seotud äriühingu vastu ühe väärteoasja alustamiseks ning viinud läbi väärteomenetluse OV ema suhtes, ei saa järeldada, et ka käesoleval juhul esineks oht süüteomenetluse alustamiseks või läbiviimiseks. Kaebaja põhjendused on üksnes hüpoteetilised ning ta on ka ise kinnitanud, et vaidlusaluses korralduses toodud asjaoludel ei toimu hetkel süüteomenetlust kaebaja, tema juhatuse liikme

3-13-70180 4(7) või viimase lähikondsete vastu. Kaebaja ei väida ja ka äriregistrist ei nähtu, et Laduks OÜ juhatuse liikmed või osanikud oleksid RWT Investeeringute OÜ juhatuse liikme lähikondsed.

Kaebaja on teinud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest Serves vs. Prantsusmaa (p 47) ja Shannon vs. Ühendkuningriik (p-d 38 ja 41) põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused. Enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida maksumenetluses uurimise alla sattumist (vt Allen vs Ühendkuningriik). Arvestades kaebaja poolt kogu senise menetluse käigus esitatud üldsõnalisi selgitusi, võib järeldada, et kaebajal puuduvad objektiivsed põhjused keelduda vaidlustatud korralduse täitmisest. Asjaolude põhistamine on eelkõige kaebaja enda kohustus. Maksumenetluse eesmärk ei ole tõendite kogumine isiku suhtes süüteomenetluse alustamiseks või läbiviimiseks, kuigi nendes menetlustes kogutud tõendite ristkasutus on teatud juhtudel võimalik (vt ka Riigikohtu 03.03.2011 määrus nr 3-4-1-15-10; 10.03.2011 otsus nr 3-1-1-116- 10, p 8; samuti kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 12 ja selle seletuskiri). Kuna kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses toonud välja usutavaid põhistusi, millest üleüldse nähtuks, et kaebaja on kaalunud, kas esitatav teave või nõutavad dokumendid võivad olla inkrimineerivad, ning kaebaja ei ole suutnud piisavalt mõjuvalt põhjendada, milles seisneb oht, et nimetatud informatsiooni esitamisel võidakse alustada süüteomenetlust kaebaja või kaebaja juhatuse liikme või tema lähedase vastu, on kaebus põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. RWT Investeeringute OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb varasemalt vaide- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning palub nendega asja lahendamisel arvestada. RWT Investeeringute OÜ juhatuse ainuliikme OV lähikondse suhtes toimub kriminaalmenetlus, milles isikule on süüdistus esitatud just nende dokumentide pinnalt, mida isik oli kohustatud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames maksuhaldurile esitama. Kõnealune kriminaalmenetlus toimub OV äia RP suhtes (Tartu Maakohtu menetluses olev kriminaalasi nr X-XX-XXXX) ja selle raames on tunnistajana üle kuulatud ka OV. Seega ei saa väita, et tegemist oleks kauge ja hüpoteetilise ohuga RWT Investeeringute OÜ või tema juhatuse liikme suhtes. Apellandi hinnangul on RWT Investeeringute OÜ majandustegevus küll kooskõlas kehtivate seadustega, kuid maksuhalduriga suheldes on otsustatud kasutada vaikimisõigust põhjusel, et pole võimalik ennustada, millise hinnangu annab kontrollitavatele raamatupidamisdokumentidele maksurevident, kellel puuduvad sageli teadmised ja kogemus konkreetses majandustegevuse valdkonnas. MTA on lisaks varasemalt algatanud väärteomenetluse (maksuhaldurile valeandmete esitamise kahtlusega) ka RWT Investeeringute OÜ juhatuse ainuliikme OV ema KV suhtes.

Eeltoodud põhjustel kasutas apellant oma vaikimisõigust, tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Serves vs. Prantsusmaa (p 47), mille kohaselt piisab küsimustele vastamisest keeldumise õiguse tekkimiseks ka sellest, kui isikul on alust karta tema suhtes süüteomenetluse alustamist. Kaebaja oleks küll pidanud konkretiseerima, milline on tema seos viidatud kriminaalmenetlusega, kuid pelgalt sellise täpsustuse esitamata jätmise tõttu ei saa jätta isiku vastavat argumenti tähelepanuta, sest tegelik seos kriminaalasjaga nr X-XX- XXXX on siiski olemas. Isikult ei saa ka eeldada, et ta peaks enese mittesüüstamise privileegi kasutamist põhjendama väga üksikasjalike detailidega võimaliku toimepandud süüteo kohta. Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07 ei kinnita piisavate õiguskaitsevahendite olemasolu, sest OV äia RP vastu kasutati kriminaalasjas nr X-XX-XXXX just maksumenetluses sunni all saadud tõendeid ning ta mõisteti nende alusel ka süüdi ja talle

3-13-70180 5(7) määrati reaalne vanglakaristus. Prokuratuuri 15.04.2013 vastusest nr LÕRP-9/13/127 RP selgitustaotlusele nähtub, et alates 01.09.2011 muutunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) sätteid arvestades ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-57-07 nimetatud keeld enam asjakohane. Sama kinnitab asjaolu, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on prokuratuur avaldanud hulgaliselt tõendeid, mis on saadud maksumenetluses sunni all äriühingutelt ja nende juhatuse liikmetelt, kes on ise samas kriminaalasjas süüdistatavad.

7. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellant ei ole MTA-le esitatud vaides, halduskohtule esitatud kaebuses ega ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas saavad vaidlustatud korraldusega nõutavad andmed olla seotud apellatsioonkaebuses nimetatud kriminaalasjaga nr X-XX-XXXX. Apellandil puudub õigus keelduda korralduse täitmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel, kui ta jätab põhjendamata, kuidas on toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ja isikult küsitav teave omavahel seotud. Piisavaks põhjenduseks ei ole see, et OV on kuulatud tunnistajana üle RP suhtes toimuvas kriminaalmenetluses. Kaebuses (p 13) on RWT Investeeringute OÜ ka ise kinnitanud, et vaidlusaluses korralduses toodud asjaoludel ei toimu hetkel süüteomenetlust kaebaja, selle juhatuse liikme või tema lähikondsete suhtes. Isikul ei ole õigust keelduda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginedes ütluste andmisest pelgalt üldsõnaliste oletusega, sest sellisel juhul ei oleks teabe andmisest keeldumise õigustatus kontrollitav ning see muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise võimatuks (vt Riigikohtu 20.03.2002 otsus nr 3-1-1-25-02, p 13; samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu 16.03.2010 otsus Elomaa vs. Soome ja 10.09.2002 otsus Allen vs. Ühendkuningriik). Iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321). Ka antud juhul on oluline selgelt välja tuua seos maksumenetluses RWT Investeeringute OÜ-lt nõutavate tõendite või teabe ja apellandi poolt mainitud kriminaalasja vahel, kuid seda pole seni tehtud. Apellatsioonkaebuses toodud argumendid näitavad, et apellant püüab igal juhul vältida suhtlemist maksuhalduriga, tuginedes üksnes abstraktsele kartusele ja soovile etteulatuvalt keelduda igasuguste tõendite esitamisest maksumenetluses. Õiguskantsler ei ole 18.11.2013 seisukohas (p-d 38-39) tuvastanud vastuolu põhiseadusega küsimuses, mis puudutab isiku kaasaaitamiskohustust ja enese mittesüüstamise õigust maksumenetluses. Kui süüteomenetluses kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik sellise tõendi kasutamise vaidlustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

9. MTA 25.09.2013 korraldusega nr 12.2-3/13118-6 (tl 22-24) kohustati RWT Investeeringute OÜ-d andma kolmanda isikuna Laduks OÜ maksumenetluses teavet ja esitama dokumente Laduks OÜ-le perioodil 01.10.2012–31.12.2012 ehitusteenust osutanud Joy Grupp OÜ-le tööjõu rentimise tehingute kohta, kuna Joy Grupp OÜ seletuse kohaselt olid kõik Laduks OÜ ehitusobjektidel töid teostanud töötajad renditud RWT Investeeringute OÜ- lt. MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal,

3-13-70180 6(7) õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal ning isikul endal küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või tema lähedase isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Apellatsioonkaebuses on vaidlusaluse maksumenetlusega seoses esmakordselt toodud välja, et apellant soovis MKS §-s 64 sätestatud nn vaikimisõigust kasutada esmajoones viitega RWT Investeeringute OÜ juhatuse ainuliikme OV äia RP suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele. Vaatamata asjaolule, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (nr XXXXXXXXXXX) süüdistatavaks teiste isikute hulgas RP ja tunnistajana üle kuulatud ka OV, ei seondu nimetatud kriminaalasi kuidagi praegusel juhul asjassepuutuvate äriühingute või tehingutega ega ka samade maksustamisperioodidega, vaid esmajoones OÜ Rosneft Partners 2007. a märtsikuu kuni 2008. a veebruarikuu maksudeklaratsioonidel kajastatud andmetega. Asjaolu, et apellandi juhatuse liikme lähikondse suhtes võib mõne teise äriühingu või tehinguga seoses olla kunagi alustatud kriminaalmenetlust maksuhaldurile tema enda poolt edastatud teabe alusel, ei ole piisav põhistamaks kartust, et selline tegelik oht võiks eksisteerida ka konkreetse korralduse alusel nõutud teabe osas. Isegi juhul, kui maksurevident peaks kontrollitavatele raamatupidamisdokumentidele andma maksukohustuslasest erineva ja seejuures konkreetset majandustegevuse valdkonda mittearvestavalt eksliku hinnangu, on maksukohustuslasele tagatud kõik võimalused oma õigusi vastavas menetluses (s.o esmajoones maksumenetluses, kuid ka võimalikus süüteomenetluses) kaitsta, selgitades maksuhalduri järelduste ekslikkust. Asjakohaseks põhjuseks enese mittesüüstamise privileegile tuginemiseks ei saa lisaks pidada abstraktset väidet, et maksuhaldur on varasemalt algatanud väärteomenetluse (maksuhaldurile valeandmete esitamise kahtlusega) ka OV ema KV suhtes.

10. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et apellandil puudub õigus keelduda korralduse täitmisest MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kui ta jätab põhjendamata, kuidas on tema või tema lähedase suhtes toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ja isikult küsitav teave omavahel seotud. Samuti peab kohustatud isik vaikimisprivileegi kasutamist iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul eraldi põhistama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, p-d 18-19). Halduskohus on õigesti märkinud, et Riigikohtu 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 ei ole üldse hinnatud seda, kas ja millises ulatuses peaks isik põhjendama oma vaikimisõiguse kasutamist, mistõttu on ainetu ka RWT Investeeringute OÜ väide, et Riigikohus on selles lahendis muutnud oma varasemat käsitlust, et isikul on kohustus vaikimisõiguse kasutamist iga küsimuse või teabeelemendi osas eraldi põhjendada.

Vaatamata sellele, et apellandi poolt esitatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 15.04.2013 vastusest nr LÕRP-9/13/127 RP selgitustaotlusele nähtuvalt ei ole Riigikohtu 22.10.2007 otsuses nr 3-1-1-57-07 märgitud keeld maksumenetluses antud seletuste kriminaalmenetluses kasutamise kohta alates 01.09.2011 enam asjakohane, ei tähenda see, et isikul puuduks kehtiva õiguse järgi kriminaalmenetluses võimalus vaidlustada tema vastu kasutatavaid tõendeid, kui need on lubamatud. Põhiseaduse (PS) § 22 lg-st 3 tulenevalt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. KrMS § 63 lg 2 kohaselt ei saa kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada muu hulgas tõendeid, mis on saadud põhiõiguse rikkumise teel. Seejuures loetakse KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega mittearvestamist ka kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Riigikohus on 03.03.2011 määruses nr 3-4-1- 15-10 (p 27) muu hulgas rõhutanud, et maksumenetluses saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vaikimisõigusele ei tuginenud.

3-13-70180 7(7)

Maksuhaldur on põhjendatult viidanud ka õiguskantsleri 18.11.2013 seisukohale nr 6- 1/120082/1304853, milles õiguskantsler ei tuvastanud MKS § 56 ja § 64 lg 1 p 6 vastuolu PS § 22 lg-ga 3, ehkki leidis MKS § 64 lg 1 p 6 sõnastuse olevat mõnevõrra ebaõnnestunud. Õiguskantsler asus seisukohale, et isikul on õigus tugineda maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-le 6 siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline reaalne oht on kindlasti olemas siis, kui samade asjaolude osas on käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus, kuid olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, on isikul põhjalikum ülesanne näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Ka õiguskantsler on oma seisukohas (p-d 38- 39) rõhutanud, et kui süüteomenetluses kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik sellise tõendi kasutamise vaidlustada ja seeläbi lubamatu tõendi menetlusest kõrvaldada.

11. Apellant on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat käsitlenud ühekülgselt ja teinud sellest põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi. Apellatsioonkaebuses viidatud EIK 20.10.1997 otsuses Serves vs. Prantsusmaa (p 47) ei ole üldse sisuliselt analüüsitud, millistel tingimustel saanuks isik kohtus tunnistajana oma vaikimisõigust kasutada, kuna konkreetsel juhul ütluste andmiseni ei jõutudki, sest ütlusi andma pidanud isik keeldus juba tunnistaja vande andmisest. Neil asjaoludel ei saa EIK abstraktsest viitest ennast mittesüüstavate ütluste andmisest keeldumise võimalusele teha mingeid põhjapanevaid järeldusi. Kaebuses esile toodud muid viiteid EIK praktikale on halduskohus piisavalt hinnanud ja samas kontekstis on neid lahendeid varem korduvalt analüüsinud (sh OV kaebuste alusel) ka ringkonnakohus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2011 otsus nr 3-10-33, p-d 11-12; 09.09.2011 otsus nr 3-10- 3398, p-d 11, 13; 12.10.2011 otsus nr 3-11-495, p-d 17-20; 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, p- d 18-19). Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldustega, et RWT Investeeringute OÜ argumendid enese mittesüüstamise õigusele tuginemiseks on käesoleval juhul ilmselt otsitud ning apellandil puuduvad objektiivsed põhjused keelduda vaidlusaluse korralduse täitmisest, kuivõrd ta ei ole kogu haldus- ega kohtumenetluse kestel neid välja toonud.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb RWT Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.04.2014 otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas on RWT Investeeringute OÜ tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 82). Muude menetluskulude kandmise kohta andmeid esitatud ei ole. Kuna RWT Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti RWT Investeeringute OÜ kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Maksu- ja Tolliamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets