3-14-52692/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52692 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 17. septembri 2014. a käskkirja nr 6-3/1443-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. novembri 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.T. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 11. novembri 2014. a määrus muutmata A.T. määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Viru Vangla 17. septembri 2014. a käskkirjaga nr 6-3/1443-D määrati kinnipeetavale A.T. le distsiplinaarkaristuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine kuna ta ei allunud 17. augustil 2014. a vanglaametnike korraldustele teha läbiotsimise käigus lahti riietatuna kükke. Samuti piirati sama käskkirjaga A.T. suhtes täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 37, 38, 41, 43, 46 ja osaliselt §-i 48 kohaldamist kartserikaristuse kandmise ajaks.

2. A.T. esitas Viru Vangla 17. septembri 2014. a käskkirja nr 6-3/1443-D peale vaide, paludes käskkiri kehtetuks tunnistada. Viru Vangla 28. oktoobri 2014. a vaideotsusega nr 6-12/227-2 jäeti A.T. vaie rahuldamata.

3. A.T. esitas 2. novembril 2014. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 17. septembri 2014. a käskkirja nr 6-3/1443-D tühistamiseks.

2 Kaebuse kohaselt ei antud A.T. le korraldust teha kükke, vaid kaebaja ütles ennetavalt enne läbiotsimist valvuritele, et ei hakka tegema kükke, kui valvurid seda nõudma hakkavad. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale kohustust teha läbiotsimise käigus alasti kükke ning sellise korralduse andmiseks ei anna õigusaktid vanglateenistuse ametnikule volitust, mistõttu on selline korraldus algusest peale ilmselgelt õigusvastane ning seda ei ole kohustatud keegi täitma. Seetõttu on ka vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Vaidlustatud käskkirjas puuduvad kaalutlused, mille alusel on menetleja leidnud, et kaebaja rikkus õigusaktidest tulenevat kohustust ja vanglateenistuse ametnike väidetav tegevus on õiguspärane. Vaidlustatud käskkiri on ilmselgelt ka ebaproportsionaalne põhiseaduse § 11 mõttes, sest kartserikaristust saab kohaldada vaid erandlikel juhtudel.

4. A.T. esitas koos kaebusega ka esialgse õiguskaitse taotluse. Taotluses palub kaebaja peatada vaidlustatud käskkirja täitmine kuni kohtuotsuseni. Käskkirja täitmise peatamine hoiab ära kaebaja õiguste rikkumise ja inimväärikuse alandamise õigusvastaselt kartserisse paigutamisega. Kaebajat ei oldud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise seisuga kartserisse paigutatud tervislikel põhjustel, kuid see võib juhtuda iga hetk. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvenemist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Kaebus ei saavuta oma eesmärki, kui seda rahuldava kohtuotsuse jõustumise ajaks on vaidlustatud haldusakt täidetud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole vastuolus avalike huvidega, samuti ei kahjusta selle rakendamine kolmandate isikute õigusi ega halvenda vastustaja olukorda.

5. Samuti esitas kaebaja koos kaebusega taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel seoses maksejõuetusega.

6. Viru Vangla teatas 11. novembri 2014. a vastuses Tartu Halduskohtule, et sama päeva seisuga ei ole kaebaja distsiplinaarkaristus täitmisele pööratud.

7. Tartu Halduskohus jättis 11. novembri 2014. a määrusega A.T. taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu summas 30 eurot tasumiseks. Halduskohtu määruse kohaselt tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemise kontrollimiseks kindlaks teha ja arvesse võtta kaebaja sissetulekud ja kulud ajavahemikul 2. juuli 2014 − 1. november 2014. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et vaadeldaval ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 555 eurot, millest saab maha arvata kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ning kulutused elektrile, st 290 eurot 47 senti. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 132 eurot 27 senti, mida nõutav riigilõiv 30 eurot ületab. Seega esinevad asjaolud, mille korral kaebajale menetlusabi andmine tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud. Kuna puudub kaebajale menetlusabi andmise vajadus, ei pea kohus hindama seda, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

8. A.T. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 11. novembri 2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitamisel ja saata asi menetlusse võtmiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, tunnistada HKMS § 112 lg 1 p 1 osas, milles see näeb ette, et kohus peab arvestama menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel, vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 13, 14

3 ja § 15 lg-ga 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ja jätta see säte kohaldamata. Halduskohtu keeldumine riigilõivu tasumisest vabastamisest ja vangla õigusvastase haldusakti ning väärkohtlemise peale esitatud kaebuse menetlemisest rikkus kaebaja õigust pöörduda kohtusse, muutes kaebaja seadusega ja välislepinguga võimaldatud kaitseõiguse formaalseks ja illusoorseks. Kaebaja viibib juba pea kolm aastat üksikvangistuses. Tal ei ole tööd, mistõttu puudub sissetulek ning kaebaja on maksejõuetu. Varasemalt on lähedased tasunud kaebaja eest riigilõive, kuid käesoleval ajal ei ole neil võimalik seda teha ning kohus ei saa ka nõuda, et lähedased kaebaja eest riigilõivu tasuksid. Seega lähtus halduskohus ekslikult riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel vaid HKMS § 112 lg 1 p-st 1, kuna kinnipeetava puhul tuleb arvestada ka muid asjaolusid. Samuti on ebaõige otsustada riigilõivu tasumisest vabastamist selle põhjal, kui palju kaebajal varasemalt lähedaste poolt saadetud rahalisi vahendeid arvel oli, sest kaebajal puudub kohustus eeldada, et vangla käitub õigusvastaselt ja kaebaja peab pöörduma kohtusse. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata, piirates sellega kaebaja kaebeõigust. Halduskohus läks vastuollu põhimõttega, et halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 11. novembri 2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja A.T. määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga nagu kuuluks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamisele. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kuna kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 132 eurot ja 27 senti, mis ületab tunduvalt tasumisele kuuluva riigilõivu 30 eurot. Seega ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11, RKHK 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võtta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused. Seega puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust HKMS § 112 lg 1 p 1 osas. Kaebajal puudub alus eeldada, et igakordselt kaebuse esitamisel vabastatakse ta riigilõivu tasumisest. Pealegi nähtub kaebaja isikukonto väljavõttest, et kaebajale laekub regulaarselt raha ning seetõttu on kaebajal võimalik oma rahalisi vahendeid kasutada selliselt, et tal jääks raha ka võimaliku kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et ringkonnakohtu arvates on kaebaja eduväljavaated kaebuse esitamisel minimaalsed.

4

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene Tiina Pappel Agu Timmi