3-14-51398/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 2. detsember 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51398 Kohtuasi i kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud 4000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.01.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 01.04.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 12), milles palus hüvitada nõuetele mittevastavatest elutingimustest tuleneva alandamise ja ebainimliku kohtlemise läbi tekkinud mittevaraline kahju 500 eurot kuus. Taotlusele lisas ta dokumendi selle kohta, millistes kambrites ta ajavahemikul 20.11.2012 kuni 09.07.2013 täpselt viibis (tl 13). Veel on toimikusse esitatud kaebaja vanglas paiknemist kajastav tabel (tl 29-31) ja väljavõtted kinnipeeturegistrist (tl 32-33).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 01.07.2014 koostatud kaebuses (tl 1-4) kurtis kaebaja, et käesolevaks ajaks on seadusega sätestatud tähtaeg möödunud, kuid Tallinna Vangla pole taotlusele veel vastanud. Ta palus, et tekitatud mittevaralise kahju eest mõistaks 4000 euro suuruse hüvitise välja kohus. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee seisukohtadele, inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3, Euroopa Vanglareeglistiku poolt seadus minimaalsetele hügieenistandarditele ja mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) lahenditele viidates väitis ta, et tema elamisja hügieenitingimused olid alandavad ja ebainimlikud. Seejuures märkis ta ära alla 3 m2 suuruse isikliku eluruumi, ainult ühe 20-minutilise dušikorra nädalas, sooja vee puudumise kambrites, õhuvahetust takistavad perforeeritud metallist plaadid õhuakendel ning võimaluse viibida kambrist väljas vaid ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ajal 2,7x4,7 m2 jalutusboksis. Küsitud hüvitise suuruse väitis ta olevat otseselt tuletatud EIÕK lahendist Tunis vs Eesti.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 26-28) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud suurusega põrandapind. Vangla tingimusi kogumis ei peetud samuti sellisteks, mis ületanuks minimaalset raskusastet ja saanuks kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustada. Seejuures märgiti ära, et vanglas viibitud 230 päevast 154 päeval oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m2 ja 76 päeval rohkem kui 3 m2 vaba põrandapinda. Vastuses viidati neile õigusaktide sätetele, millised kehtestavad vangla kohustused kinnipeetavate järelevalve ja julgeoleku tagamisel ja nende pesemisvõimaluste korraldamisel ning kirjeldati kambrite sisustusse, ventilatsiooni ja muusse sarnasesse puutuvat. Veel märgiti, et kaebajal pole Tallinna Vanglas olles esitanud pöördumisi, millest nähtuks, et ebapiisav põrandapind talle kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks ning leiti, et kaebuse esitamise ajendiks ei ole olnud mitte kannatused, vaid EIK lahendis Tunis vs Eesti teada saamine ja sellest tulenev võimalik rahaline kasu. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas alla 3 m2 suuruse isikliku elamispinna, nädalas vaid ühe dušikorra, ainult tunni pikkuse jalutuskäigu, akendele paigutatud perforeeritud plaatide ning kambrivälise suhtlemise võimaluste puudumise tõttu on saanud Tallinna Vangla tekitada kaebaja väärikusele rahas hüvitatava mittevaralise kahju. 5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab väärikuse alandamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid vastava nõude saab rahuldada vaid haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 6. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi ette,

et kinnipeetava kambris peab olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapinna minimaalmäär peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. 7. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatud nõuete“ punkt 6 nõuab, et eluruumis oleks loomuliku või mehhaanilise ventilatsiooni, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringlusi. Vastustaja väitel kannavad akendele asetatud piirded julgeoleku tagamise eesmärke, kambrites on sundventilatsioon ja lisaks on kinnipeetavatel võimalus akna küljes asuva õhutusava kaudu ise ruume ventileerida. Kaebaja pole ühtegi neist väidetest ümber lükanud või kahtluse alla seadnud ning alus kahtlusteks puudub ka kohtul. 8. Vangistusseaduse § 50 lg-s 1, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on sätestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning ja jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seejuures ei ole kehtestatud nõuet tagada sooja vee olemasolu igas kambris ega määratletud, kui pikkalt tuleb duši all käimist võimaldada ning millise suurusega peab jalutusala olema. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud pesemiskord või jalutuskäik saamata. 9. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangla sisekorraeeskirja § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb vangistusseaduse § 90 lg 3 tulenevalt olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on vastustaja kinnituste kohaselt olnud enamiku kaebuses märgitud ajavahemikust vahistatu, pole aga väitnud ega tõendanud, et ta õppis või töötas. Seega oli igati õiguspärane ka see, et teda hoiti vahi all ja vastuvõtuosakonnas viibimise ajal lukustatud kambris ja võimaldati sealt välja ainult sama seaduse § 55 lg 2 või § 93 lg-st 5 tuleneva vähemalt ühe tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks. 10. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes märkinud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel väärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui 2,5 m2. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle kogu selles vanglas viibimise aja jooksul tagatud ning ligikaudu kolmandiku

kaebuses märgitud ajavahemikust oli see ka üle 3 m2. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud tema neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele ja õhuvahetusele. Samuti pole rikkumist pesemis-, suhtlemisja jalutamisvõimalusi reguleerivate seadusesätete osas. 11. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et need mõjutused olid niivõrd olulised, et see üldse väärib rahalist hüvitist. Seetõttu saab nõustuda vastustaja järeldusega, et tegelikkuses pole kaebaja ajendiks mitte ebapiisavast põrandapinnast tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel tekkinud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud kinnipidamistingimuste üle ning esitas vastava nõude alles pärast seda kui sai teada selle lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud suurest hüvitisest. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. 12. Eeltoodud järeldustel pole kohtul alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 120 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane