3-14-51218/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51218

Haldusasi

Aleksandr Škarednõi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses väärikust

alandavate vangistustingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Škarednõi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Škarednõi

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Škarednõi esitas 19. jaanuaril 2014 Tallinna Vanglale taotluse õigusvastaselt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikus

2007 juuli kuni 9. september 2009. 19. märtsil 2014 esitas A. Škarednõi täiendava selgituse ja

25. aprillil 2014 lisa kahju hüvitamise taotlusele. Tallinna Vangla A. Škarednõi taotlust

tähtaegselt ei lahendanud.

2. A. Škarednõi esitas 19. juunil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates tingimustes

viibimisega. Kaebuse kohaselt viibis A. Škarednõi Tallinna Vanglas ajavahemikul juuli 2007

kuni 9. september 2009, kus kambrites oli kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m²,

mistõttu kaebaja leidis, et ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.

Kaebaja taotles hüvitist 450 eurot kuu eest. Kaebaja väitis, et kuni 19. detsembri 2013. a

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist Tunis vs Eesti teadlikuks saamiseni arvas ta

ekslikult, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, on paratamatult vangistuse

või arestiga kaasnevad vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 tähenduses.

Tartu Halduskohus 2. septembri 2014. a määrusega jättis A. Škarednõi kaebuse käiguta ja

andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 10 päeva alates määruse kättesaamisest.

A. Škarednõi esitas 4. septembril 2014 taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse

esitamisel.

Tartu Halduskohus 9. septembri 2014. a määrusega vabastas A. Škarednõi riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel, võttis A. Škarednõi kaebuse menetlusse ning kohustas

vastustajat esitama Tartu Halduskohtule kirjalik seisukoht.

3. Tallinna Vangla esitas 9. septembril 2014 vastuse, milles märkis, et lähtuvalt VangS § 11 lgst

8 tuleb A. Škarednõi kahju hüvitamise taotluse puhul lugeda eelmenetlus läbituks, kuna

vangla ei ole taotlust tähtaegselt tagastanud, kuid kaebuse menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1

p 2 alusel lõpetada, sest mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on kaebus esitatud tähtaega

rikkudes. Halduskohus leidis, et A. Škarednõi ei ole järginud riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ja nõue on aegunud.

4. Tartu Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määrusega jäeti A. Škarednõi kaebus HKMS § 121

lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt:

4.1. A. Škarednõi küll esitas enne halduskohtu poole pöördumist kahjunõude Tallinna

Vanglale, ent ei ole kahjunõude esitamisel järginud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatut, mille

kohaselt kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates.

4.2. Käesoleval juhul pidi A. Škarednõi olema teadlik väidetavast mittevaralise kahju

olemasolust kõige hiljemalt peale tema kinnipidamise lõppemist väidetavates ebainimlikes

tingimustes, s.o antud juhul 9. september 2009. Kaebajale pidi sel ajal olema teada ka kahju

tekitanud isik. Seega tuli kahjunõue esitada Tallinna Vanglale hiljemalt 9. septembril 2012 ja

kaebajal puudusid arvestatavad põhjused, mis oleksid takistanud tal esitamast kahju

hüvitamise nõuet õigeaegselt, mistõttu ei esine käesolevas asjas alust ka tähtaja ennistamiseks.

4.3. Eelnevast tingituna ei saa käesoleval juhul VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslikku

kohtueelset menetlust läbituks lugeda. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt peab kohtueelse

menetluse läbimine olema nõuetekohane. Kuna kaebaja esitas kahjunõude Tallinna Vanglale

mittetähtaegselt, siis ei ole A. Škarednõi VangS § 11 lg-st 8 tulenevat kohustuslikku

kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Seetõttu ei saa kohus ka A. Škarednõi kaebust

halduskohtus lubatavaks lugeda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Škarednõi esitas 15. oktoobril 2014 määruskaebuse, milles kaebaja taotleb Tartu

Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määruse tühistamist ja kaebuse saatmist Tartu

Halduskohtusse menetlusse võtmiseks. A. Škarednõi märkis, et antud asjas tuleb

kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste seaduses ette nähtud

piiri ületamisest teadasaamise momendiks lugeda hetke, mil kaebaja sai teada EIK lahendist

Tunis vs Eesti.

6. Tartu Halduskohus 2. oktoobri 2014. a määrusega jättis rahuldamata A. Škarednõi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 1. oktoobri

2014. a määrusele, jättis määruskaebuse käiguta ja andis puuduse kõrvaldamiseks, s.o

riigilõivu summas 15 euro tasumiseks tähtaja 5 päeva alates määruse jõustumisest.

Riigilõiv summas 15 eurot tasuti 29. oktoobril 2014.

7. Tartu Halduskohus 14. novembri 2014. a määrusega võttis menetlusse kaebaja

määruskaebuse Tartu Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määrusele, jättis määruskaebuse

rahuldamata ning edastas määruskaebuse läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Škarednõi on Tartu Vangla kinnipeetav, kes

esitas 19. juuni 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikus juuli 2007 kuni

9. september 2009.

10. Määruskaebemenetluses on vaidlus selle üle, kas halduskohtu poolt kaebuse läbi vaatamata

jätmine mittevaralise kahju hüvitamise nõudes oli õiguspärane.

11. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette

vangistusseadus. VangS § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on

kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või

vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise

taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud.

12. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 8 on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole ka juhul,

kui vangla on taotluse jätnud tähtaegselt läbi vaatamata. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla

kohtule 4. augustil 2014 esitatud vastuses märkinud, et A. Škarednõi kahjunõue on vangla

poolt tähtaegselt lahendamata. Eeltoodut arvestades pidi halduskohus kontrollima ka kaebaja

poolt nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist ja võtma seisukoha selles,

kas vanglale oli kahju hüvitamise nõue tähtaegselt esitatud ning kui mitte, siis kas esines alus

kaebetähtaja ennistamiseks.

13. Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3

tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja

jooksul. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja

tingimustes on jätkuv haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks

RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva

toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Jätkuva toiminguga

tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming,

millega kahju tekitati (6. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Seega seob RVastS § 17

lg 3 kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast,

mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtulahendid annavad kaebaja

poolt esile toodud sarnastele asjaoludele vaid õigusliku hinnangu ega kinnita kaebajale

väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai teada EIK viidatud

seisukohtadest. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud

kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega.

14. Ringkonnakohus selgitab, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud erinevate

sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest ning

10aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste

põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise

hetkel. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses liiga vähese isikliku

ruumiga Tallinna Vangla kinnipidamiskambris, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest

ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes

tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja

9. september 2009. Seega lõppes kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 9. september

2012. Kuna kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglale alles 19. jaanuar

2014, s.o. enam kui aasta pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3aastase tähtaja möödumist, ei

olnud taotlus tähtaegne.

15. Kokkuvõtlikult tõdeb ringkonnakohus, et halduskohus on haldusorganile kahju hüvitamise

nõude esitamise kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust. Olukorras,

kus kaebaja esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja

ennistamine ei ole võimalik, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust

läbinuks. Seega ei ole kaebaja pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

korrast, mistõttu ei ole tal tulenevalt HKMS § 47 lgst 1 kaebeõigust. Sel põhjusel kuulus

kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätmisele.

16. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 1. oktoobri 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene