3-13-2152/27 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

1. detsember 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2152 Haldusasi I.A.i kaebus Eesti Töötukassa 29.08.2013 ning 04.09.2013 otsuste tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata I.A.i 26.08.2013 avaldus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebuse esitaja: I.A. Vastustaja: Eesti Töötukassa, volitatud esindajad: Meelis Paavel ja Helle Rebane Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta I.A.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 31.12.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26.08.2013 esitas I.A. Eesti Töötukassale läbi oma konsultandi taotluse tööturukoolituse „raamatupidaja-finantsist“ saamiseks.

2. 29.08.2013 teatas Eesti Töötukassa kaebuse esitajale kirjaga, et täiendõpe „raamatupidaja finantsisti“ koolitusel Tallinna Tehnikaülikoolis ei ole põhjendatud. Samasisuline vastus anti kaebajale ka 04.09.2013 kirjaga.

3. 11.09.2013 esitas I.A. vaide Eesti Töötukassale märkides, et ei nõustu 29.08.2013 ja 04.09.2013 Eesti Töötukassa otsustega. Samuti taotles I.A. töötukassalt „raamatupidaja-finantsist“ koolitusele suunamist.

4. 23.09.2013 otsusega nr 155 jättis Eesti Töötukassa I.A.i vaide rahuldamata.

5. 14.10.2013 (koos 21.11.2013 kaebuse täpsustustega) esitas I.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 29.08.2013 ning 04.09.2013 otsuste tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja 26.08.2013 avaldus uuesti läbi.

6. 03.12.2013 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 20.10.2014 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leiab, et Eesti Töötukassa 29.08.2013 ning 04.09.2013 otsused ei ole õiguspärased ning kaebaja avaldus koolituse saamiseks tuleb uuesti läbi vaadata. Kaebaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

7.1. Kaebaja kinnitab, et on läbinud raamatupidaja koolituse esimese kvalifikatsioonitaseme piires eelmisel töötuperioodil. Samas juhib kaebaja kohtu tähelepanu asjaolule, et taotletav koolitus annab teadmisi ja oskusi juba V-VI eriala kvalifikatsiooni tasemel. Seega ei saa väita, et kaebajal on juba sama koolitus läbitud.

7.2. Kaebaja ei nõustu karjäärinõustaja seisukohaga, et kaebajal on võimalus hakata tööle spetsialistina tootmisfirmas või pöörduda tagasi ehitusvaldkonda. Kaebajal ei ole piisavalt pädevust, et alustada spetsialistina tootmisfirmas. Mis spetsialistina ja missugustes tootmisfirmades Eesti Töötukassa arusaamal kaebaja saab töötada jäi vaidlustatud otsusest selguseta.

Mis puutub ehitusvaldkonda tagasi pöördumist, siis rõhutab kaebaja, et peale ehitusvaldkonna bakalaureuskraadi saamist aastal 1977 ei ole ta töötanud ehituses. Seega ei saa väita, et kaebaja on oma ehitusvaldkonna teadmistega kõlblik pöördumaks tagasi ehitusvaldkonda.

Karjäärinõustajaga on kaebaja kohtunud enne koolituse taotlemist ehk enne 26.08.2013 ja sellest koolitusest ei ole temaga juttu olnud, seega on vastustaja esitanud fakte valesti.

Kaebaja nõustub vastustajaga, et tal on võimalik läbida tööpraktikat, kas objektivõi projektijuhina, mis aitaks lihtsamini ja kiiremini tööle asuda. Samas kaebaja on pöördunud oma sooviga läbida praktikat ehitusobjektil aga ei saanud ehitusfirma nõusolekut, mis on ka arusaadav, kuna ehitusfirmale ei ole otstarbekas tegeleda praktikandiga, kes omandas diplomi 36 aastat tagasi ja peale seda pole ehitusega kokku puutunud.

7.3. Kaebajale jääb ebaselgeks, mis dokumentide alusel on juhtivkonsultant oma otsuse teinud, kuna otsuses ei toodud ühtegi viidet seadusele või õigusloovale dokumendile, kus oleks selgesõnaliselt sätestatud, mis juhtudel töötu suhtes on rakendatud piirangut töökoolituse saamise õigusele. Seega on kaebajal alus olla seisukohal, et tegemist on riigiasutuse omavoliga.

7.5. Kaebaja kinnitab, et omandas majandusteaduse magistrikraadi aastal 1986. Peale seda kaebaja ei ole läbinud oma eriala koolitust, välja arvatud 2010 aastal raamatupidamiskursused. Seega ei saa arvata, et kaebaja omab piisavalt teadmisi, et olla sobivaks kandidaadiks raamatupidaja või finantsjuhi töökohale.

Kaebaja viitab tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 13 lg 1 ning leiab, et kaebajal on õigus läbida taotletud tööturukoolitust, kuna antud koolitus arendab oskusi, mis soodustavad kaebaja töölerakendamist. Samas seadus ei sea mingeid piiranguid koolituse läbimise osas.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole toonud veenvat põhjendust, mis annaks talle alust mitte rahuldada kaebaja taotlust koolituse saamise osas. Kaebaja leiab, et tema õigusi on sellega rikutud.

Vastustaja argumentatsioon põhineb ameti juhataja arvamusel, kus pole selgesõnaliselt toodud viiteid seadusele, mis seavad piiranguid töötu õigusele. Viide asjaolule, et kaebaja on läbinud aastal 2010 raamatupidaja koolituse ja selle alusel vastutaja leiab, et kaebaja on niigi haritud spetsialist ja tööle saamiseks piisab olemasolevatest teadmistest, tõestab vastustaja ebakompetentsust, kuna koolituste tase on erinev. Vastustaja eitav arvamus on äärmiselt subjektiivne ja ei tugine ühelegi õigusloovale dokumendile sh seaduse sätetele. Seaduse sätteid ei saa omavoliliselt tõlgendada. Kui seadus annab töötule õigust läbida koolitust, siis ametniku eitav otsus/arvamus peab toetuma samuti seaduse (õigusakti) sätetele, kus selgesõnaliselt on toodud piirangud töötu õigusele koolituse läbimiseks.

Ei ole veenev ka vastustaja viide, et kaebajale on sobivaks tööks peale 21 nädalat töötuna arvel olemist selline töö, mis põhineb TTTS § 12 tunnustel. Seadus ei sea piiranguid TTTS § 13 rakendamisele lähtuvalt TTTS § 12 lg 4.

Kaebaja olles aastal 2010 Eesti Töötukassas arvel omas individuaalse tööotsingukava nagu ka aastal 2013. 2010 aastal vastustaja leidis, et raamatupidaja koolitus (eriala I-II kvalifikatsiooni tase ) on sobilik ja vastab individuaalsele tööotsingukavale. Nüüd samade tingimuste juures vastustaja leiab, et kaebaja ei vaja koolitust. Aastatel 2011-2012 pidas kaebaja finantsdirektori ametit makseasutuses ja tunnetab, et vajab teadmiste täiendamist finantsvaldkonnas. Kaebaja leiab, et vastustaja rikub tema õigust laiendada võimalust leida töökoht omandades või arendades ametivõi muid oskusi, mis soodustavad isiku töölerakendamist, kuna taotlev koolitus vastab V-VI erialakvalifikatsiooni tasandile ja omastatavad teadmised pärast koolitust lubavad kaebajal laiendada tööotsingut kandideerides julgelt raamatupidaja või finantsdirektori töökohale.

Vastustaja väide, et tööportaalides on müügiesindaja ja müügijuhi tööpakkumisi rohkesti, kusjuures nendes ei märgita vajadust omada lisaks raamatupidaja-finantsisti oskusi, ei ole põhjendatud, kuna kaebaja taotleb tööalast koolitust, kus omandatakse või arendatakse ametivõi muid oskusi, mis soodustavad isiku töölerakendamist vastavalt oma erialale e majandusteaduse valdkonnas.

Kaebaja on kauaaegne arvel olev töötu (nt vastustaja süsteemi järgi kaebaja kuulub riskigruppi vanuse poolest) ja kui vastustaja poolt soovitatavatele töökohtadele ei õnnestunud leida tööle rakendamist, siis on vaja laiendada oma teadmisi läbides vastavalt ka koolitusi, et edaspidi kandideerida töökohtadele laiemas valikus.

Kaebaja viitab, et vastustaja juhtiv konsultant ning karjäärinõustaja ei oma vastavat pädevust, et hinnata kaebaja oskusi ja teadmisi antud erialas ehk raamatupidamises ja finantsjuhtimises. Samas isegi kui antud ametnikud omaksid vastavaid teadmisi, peaksid nad tegema otsuse lähtudes õigusnormist. Vastasel juhul otsustamine omab omavoli tunnuseid, kuna TTTS § 13 näitab, et seadusandja on andnud õigusliku tähenduse töötu õigusele saada tööturukoolitust.

Kaebaja leiab, et läbi elu ei saa toetuda ammu saadud teadmistele. Selleks et püsida tööturul on vaja pidevalt täiendada oma oskusi ja teadmisi. Lähtudes sellest asjaolust on riik eraldanud tööturukoolituse jaoks raha, et töötud saaksid läbida tööturukoolitusi, nagu seda näeb ette TTTS § 13. Kaebaja leiab, et vastustaja diskrimineerib teda (omavoliliselt ei luba läbida koolitust) ja rikub sellega kaebaja õigusi.

7.6. Vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlusreeglite kasutamist. Antud juhul on tegemist ametniku isikliku arvamusega, otsustest ei nähtu õiguslikke põhjendusi ega kaalutlusi. Selline otsus ei ole õige ja on põhiseadusega (PS) vastuolus, kuna kaebaja ei tunneta, et riik korraldaks kutseõpet ja abistaks tööotsijaid töö leidmisel (vt PS 29).

Kuna puudub seadusega võrdväärne akt/dokument, mis kirjeldaks, mis alustel vastustaja ei rahulda töötu taotlust läbida tööturukoolitust (kinnitatud kaalutlusõiguse kasutamise reeglid), siis kaebajat ei rahulda vastustaja otsus ning ta leiab, et see on õigusvastane.

7.7. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on omavahel seotud haldusasja nr 3-13-2152 küsimus ja kaebaja Eesti Töötukassa arvelt maha võtmine, sealjuures kui see vastustaja toiming oli kaebaja arvates teostatud valesti (kaebaja esitab sellele eraldi vaide).

Kaebuse esitaja selgitab, et tema poolt valitud koolitus kattub tema haridusega ja tööalaste teadmistega, mis vajavad arendamist ning mida korraldab Eesti Töötukassa partner (Tallinna Tehnikaülikool) tööalase koolituse raames. Vastaval koolitusel omandatakse või arendatakse ametivõi muid oskusi, mis soodustavad kaebaja tööle saamist.

Kaebuse esitaja palub kohtul selgitada, kuidas toimib kaalutusotsuse printsiip vastustaja tegevuses antud kohtuasja lahendava juhtumi raames. Vastustaja selgitusest ei leidu selgesõnalisi järeldusi, mille alusel vastustaja võttis vastu eitava otsuse. Kaalutusotsuse mõiste on üldsõnaline, mille taha saab rahulikult peita ametniku omavolilist seisukoha. Kaebaja leiab, et vastustaja toimingud ei ole läbipaistvad ja juriidilist selged.

Kaebaja on seisuga 9.01.2014 endiselt töötu ning pole saanud tööalast koolitust Eesti Töötukassa abil, mis võiks laiendada võimalust kaebaja tööle saamiseks.

Kaebuse esitaja jääb oma seisukoha juurde ja palub kohtul tühistada Eesti Töötukassa 29.08.2013 ning 04.09.2013 otsused ning kohustada Eesti Töötukassat vaadata kaebaja 26.08.2013 avaldus uuesti läbi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata ning palub neid arvesse võtta vastustaja vastuväidetena ja põhjendustena.

8.1. Vaideotsuses märkis vastustaja viidates TTTS § 9 lg 2, lg 4 ja § 10 lg 4 p 4, et töötuna arveloleval isikul ei teki seoses arvelolekuga automaatselt õigust tööturukoolitusele. Otsuse tööturuteenuse osutamise kohta teeb töötukassa.

29.08.2013 kirjaga on Eesti Töötukassa I.A.ile teatanud, et täiendõpe Tallinna Tehnikaülikoolis ei ole põhjendatud, kuna tööotsingute nõustamisel ei selgunud, et raamatupidaja-finantsisti koolituse läbiviimine on vältimatu ja raamatupidaja-finantsisti teadmiste puudumine on takistuseks tööle saamisel. Eesti Töötukassa põhjendas keeldumist järgmiselt: I.A. on juba töötukassa tööturukoolitusena läbinud 09.02.2010-07-04-2010 raamatupidaja koolituse. Töötukassa andmetel otsib I.A. tööd finantsjuhina, ettevõtte tegevjuhina, müügijuhina ja turundusjuhina, millistel ametikohtadel on tal varasem töökogemus. I.A.il on majandusalane kõrgharidus. Karjäärinõustaja tagasiside näitas, et tal on võimalik liikuda kahes suunas: kas spetsialistina tootmisfirmas või pöörduda tagasi ehitusvaldkonda. Viimase puhul on võimalik läbida tööpraktika, kas objektivõi projektijuhina, mis aitaks lihtsamalt ja kiiremini tööle asuda. Samuti on võimalik proovida vabatahtlikuna Kultuurikatlas, kus saab praktiseerida oma projektijuhi oskusi. Seega leidis Eesti Töötukassa, et I.A.il on olemas kõik eeldused konkureerimaks tööturul nii turundusvaldkonnas, kui ka tootmisja ehitusvaldkonnas ilma raamatupidaja-finantsisti koolitust läbimata. 04.09.2013 e-kirjas selgitati I.A.ile teistkordselt keeldumise põhjuseid.

Vaideotsuses märgitakse, et vaide menetluse käigus juhtivkonsultandi antud selgituste kohaselt, käis I.A. 17.09.2013 juhtivkonsultandi juures koolitusvajadusest rääkimas, põhjendades koolitusvajadust sellega, et tal on selleks seaduse kohaselt õigus. Juhtivkonsultant kaalus I.A.i koolitusvajadust, kuid leidis, et koolitusvajadus ei ole antud juhul põhjendatud. Lisaks määrati I.A.ile koolitusvajaduse väljaselgitamiseks kohtumine karjäärinõustajaga. Karjäärinõustaja ei pidanud raamatupidaja-finantsisti koolitust I. Aleksjevi tööle saamise jaoks vajalikuks 29.08.2013 e-kirjas toodud põhjustel.

Vastavalt Eesti Töötukassa andmetele on I.A.il omandatud Tallinna Tehnikaülikoolis majandusteaduse magistrikraad. Tal on töökogemus müügijuhi/turundusjuhina 1998-2007, ettevõtte tegevjuhina veebruar 2008 – september 2009, finantsjuhina mai 2011 – oktoober 2012. Seega omab I.A. piisavalt teadmisi, et olla sobivaks kandidaadiks ja toime tulla müügijuhi tööga. Töötukassa andmebaasis ja teistes tööportaalides on müügiesindaja ja müügijuhi tööpakkumis rohkesti, kusjuures nendes ei märgita vajadust omada lisaks raamatupidaja-finantsisti oskusi.

Eeltoodust tulenevalt ning arvestades ka 29.08.2014 e-kirjas toodud põhjendusi leiab Eesti Töötukassa, et I.A.i koolitusvajadus ei ole põhjendatud.

8.2. Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja vaidleb sellele vastu lisaks vaideotsuses toodule alljärgnevatel põhjendustel.

Vastustaja selgitab, et vastavalt TTTS § 13 lg 1 on tööturukoolitus töötule ja nimetatud seaduses sätestatud juhul muule isikule korraldatav tööalane koolitus, kus omandatakse või arendatakse ametivõi muid oskusi, mis soodustavad isiku töölerakendumist. Teisisõnu – koolituse läbijal peavad suurenema võimalused konkureerida tööturul s.t. saada tööle.

Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 170 kehtestatud Tööhõiveprogrammi 2012-2013 (edaspidi programm) alusel võib TTTS-s sätestatust soodsamatel tingimustel osutada tööturukoolitust (§ 6 p 2). Programmi § 17 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib tööturukoolitust osutada koolituskaardi alusel. Koolituskaardi alusel valib isik talle individuaalses tööotsimiskavas kokkulepitud koolitusvajadusele vastava tööturukoolituse Eesti Töötukassa kvalifitseeritud koolitajate nimekirja kantud koolitajate pakutavatest koolitustest. Eesti Töötukassa tasub isiku eest koolituse kulu kuni 2500 eurot.

TTTS kui ka programmi mõttes on tööturuteenuste ja -toetuste sihtrühmaks isik, kes on töötuna arvel (töötu) ning töötuna arvelolek on tööturuteenuste ja -toetuste saamise eelduseks.

Kaebuse esitaja töötuna arvelolek lõpetati töötukassa 23.12.2013 otsusega tagasiulatuvalt alates 2.02.2013 TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel, kuna selgus, et kaebuse esitaja töötab Nasco OÜ-s.

Kuna kaebuse esitaja ei ole alates 02.12.2013 töötukassas töötuna arvel, ei ole tal õigus tööturukoolitusel osaleda, mistõttu ei ole juba üksnes sellel põhjusel vastustajal võimalik kompromissi sõlmida ja kaebuse esitaja avaldust koolitusele suunamiseks rahuldada. Vastustaja rõhutab, et õigus koolitusele on üksnes töötuna arveloleval isikul eesmärgiga leida sobiv töö.

Kaebuse esitaja on teatanud vastustajale enda töösoovideks: ettevõtte tegevjuht, ettevõtte juhatuse esimees, poepidaja, müügijuht, turundusjuht. Kaebuse esitaja on kandideerinud põhiliselt müügijuhi ametkohtadele.

Kaebuse esitaja on vastavalt äriregistri teabesüsteemi andmetele OÜ Nasco, registrikood: 10731986, juhataja ja üks osanikest. OÜ Nasco tegutseb parfüümide ja kosmeetika hulgimüügiga ning 2012.a majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõte tegutsev, kuid töötajad puudusid. Vastustaja hinnangul näitab eeltoodu, et tegelikult ei ole kaebuse esitajal töötukassa abi tööotsingutel, sh raamatupidaja koolitust vaja, kuna kaebuse esitaja on leidnud rakendust juba enda ettevõttes. Tööle asumine raamatupidaja - finantsistina ei tundu arvestades kaebuse esitaja hõivatust enda firmas juhatajana, arvestades kaebuse esitaja senist kandideerimiste käiku ja töösoove, vastustajale tõenäoline.

Vastusaja selgitab, et TTTS § 13 ja programm annavad võimaluse isikuid vajadusel koolitusele suunata, kuid seadusest ega ühestki õigusaktist ei tule vastustajale kohustust töötuna arvelolevat isikut igal juhul tema soovil koolitusele suunata. TTTS § 9 lg 3 sätestab, et tööturuteenuste osutamine peab soodustama isiku töölerakendumist ning tööandjal sobiva tööjõu saamist. Vastustaja otsus koolitusele suunamise kohta on kaalutlusotsus ning vastustaja lähtub iga isiku koolitusvajaduse individuaalselt, arvestades isiku töötuna arveloleku kestust, varasemaid koolitusi, haridust, töösoove jm asjaolusid.

Kaalutlusõiguse teostamist reguleerib haldusmenetluse seadus (HMS). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel antud juhul kõiki eeltoodud põhimõtteid järginud.

Lisaks märgib vastustaja, et vaidlustatud otsustes nähtuvad kaalutlused ja põhjendused, miks kaebuse esitajat raamatupidamisfinantsisti koolitusele ei suunata.

Vastustaja rõhutab veelkord, et vajadus konkreetse tööturuteenuse järgi selgub tööotsingute ja individuaalse tööotsimiskava koostamise käigus kliendi ja konsultandi vahelise vestluse tulemusel. Vastustaja on tulenevalt TTTS § 9 lg 4 kohustatud arvestama isiku koolitusele suunamisel isiku eriala, töökogemust, vajadust, võimalusi ning tööturu olukorda, seega ei ole töötukassal õigust ega kohustust kõiki töötuna arvel olevaid isikuid soovitud koolitusele suunama. Vastustajal on kohustus eelnevalt arvestada TTTS § 9 lg 4 tingimusi ning pärast asjaolude kaalumist teeb vastustaja otsuse isiku koolitusele suunamise või mitte suunamise kohta igal juhul eraldi.

Vastustaja on kaebuse esitaja koolitusele suunamisel lähtunud TTTS § 9 lg 2, lg 3, lg 4 ja § 13 lg

1 ning eelnevalt toodud põhjendustel õiguspäraselt kaebuse esitaja koolitusele suunamisest keeldunud.

8.9. Täiendavates seisukohtades teatas vastustaja, et kaebuse esitaja töötuna arvelolek lõpetati Eesti Töötukassa 23.12.2013 otsusega nr TA13-0155478 tagasiulatuvalt alates 2.02.2013 tööturuteenuste ja –toetuste seaduse (TTTS) § 7 lg 1 p 3 alusel, kuna otsuse põhjenduste kohaselt selgus, et kaebuse esitaja töötab Nasco OÜ-s. I.A. esitas 21.01.2014 töötukassale vaide, millega taotles Eesti Töötukassa 23.12.2013 otsuse nr TA13-0155478 kehtetuks tunnistamist. Eesti Töötukassa 20.02.2014 vaideotsusega nr 18 vaie rahuldati.

Eesti Töötukassa 27.02.2014 otsusega nr TA14-0024349 tunnistati Eesti Töötukassa 23.12.2013 otsus nr TA13-0155478 kehtetuks algusest peale.

Eesti Töötukassa 14.10.2014 otsusega nr TA14-0112159 lõpetati I.A.i töötuna arvelolek TTTS §

7 lg 1p 3 ja TTTS § 6 lg 5 p 3 alusel alates 14.10.2014, kuna I.A. andis 14.10.2014 teada, et ta asub tööle alates 15.10.2014 Nasco OÜ-s.

I.A. esitas ka 9.06.2014 uuesti Töötukassale taotluse sooviga osaleda pearaamatupidaja-finantsisti koolitusel. 12.08.2014 suunas töötukassa I.A.i Tallinna Tehnikaülikooli pearaamatupidajafinantsjuhi koolitusele perioodil 20.09.2014 - 30.05.2015, mille kohta väljastas töötukassa 13.08.2014 kinnituskirja nr 7-6.7/14/06181 (lisa 3). 27.08.2014 pöördumisel märgiti koolitusel osalemine ka individuaalsesse tööotsimiskavasse (ITK-sse). I.A. jätkab koolitust ka pärast töötuna arveloleku lõpetamist 14.10.2014 (alus: Tööhõiveprogramm 2014-2015 § 7 lg 2).

I.A. osales karjäärinõustamisel 6.03.2013 ning karjäärinõustajaga ei arutatud vaidlusaluse raamatupidaja-finantsist koolitussoovi põhjendatust, kuid karjäärinõustaja tagasiside konsultandile näitas, et koolitusele suunamist ei pidanud karjäärinõustaja vajalikuks. Karjäärinõustaja on 6.03.2013 märkinud infosüsteemi EMPIS: „Õppimisvõimaluste analüüs - Kliendil on võimalus liikuda kahes suunas: kas spetsialistina tootmis(eelistatult tekstiili) firmas või pöörduda tagasi ehitusvaldkonda. Viimase puhul vajab ilmselt tööpraktikat kas objektivõi projektijuhina. Asub ise otsima ettevõtet, kus saaks praktika läbida. CV vajab veidi lihvimist.“

8.10. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

9.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

9.1.1. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebuse esitaja on töötuna arvele võetud 11.10.2012.

9.1.2. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja esitas 26.08.2013 töötukassale taotluse osaleda raamatupidaja-finantsisti koolitusel. Oma koolitussoovi põhjenduses toob kaebaja välja, et vajab antud koolitust eelkõige konkurentsivõime suurendamiseks ja teadmiste täiendamiseks majandusvaldkonnas. (tl 80)

9.1.3. Asjas on tõendatud, et 29.08.2013 teatas Eesti Töötukassa kaebuse esitajale kirjaga, et täiendõpe „raamatupidaja finantsisti“ koolitusel Tallinna Tehnikaülikoolis ei ole põhjendatud. Nimetatud kirjas märkis töötukassa, et: „Tööotsingute nõustamisel ei selgunud, et raamatupidajafinantsist koolituse läbimine on vältimatu ja raamatupidaja-finantsisti teadmiste puudumine on takistuseks tööle saada. Aastal 2010 järgmisel perioodil 09.02.2010-07.04.2010 oli Teil ka läbitud raamatupidaja koolitus. Teie otsite Teie poolt töötukassale esitatud andmetel tööd finantsjuhina, müügijuhina, ettevõtte tegevjuhina ja turundusjuhina. Seda toetab ka Teie varasem töökogemus finantsjuhina, ettevõttejuhina, müügijuhina ja turundusjuhina ja Teie majandusalane kõrgharidus. Samuti on antud valdkonna tööpakkumistele kandideerides kindlasti abi Teie heast inglise, vene ja eesti keele oskusest. Karjäärinõustaja tagasiside näitab, et Teil on võimalus liikuda kahes suunas:

kas spetsialistina tootmisfirmas või pöörduda tagasi ehitusvaldkonda. Viimase puhul on võimalik Teil läbida tööpraktikat kas objektivõi projektijuhina, mis aitaks Teil lihtsamini ja kiiremini tööle asuda. Samuti on võimalus proovida end vabatahtlikuna Kultuurikatlas, kus saab praktiseerida oma projektijuhi oskusi. Seega on Teil olemas kõik eeldused edukaks konkureerimiseks tööturul nii turundusvaldkonnas, kui ka tootmisja ehitusvaldkonnas. Täiendõppe Tallinna Tehnikaülikoolis ei ole põhjendatud. Töö leidmiseks laiendage oma töösoove ja keskenduge tööpraktika võimaluste leidmisele.“ (tl 10)

04.09.2013 kirjaga teatas Eesti Töötukassa kaebuse esitajale, et: „Vastavalt tööturuteenuste ja – toetuste seadusele (TTTS) osutatakse töötule teenuseid s.h tööturukoolitust individuaalse tööotsimiskava alusel ning otsuse tööturuteenuse osutamise kohta teeb Eesti Töötukassa. Meie klient on eelkõige kohustatud otsima tööd iseseisvalt ja teavitama Eesti Töötukassat tööotsimise protsessist. Vajadus konkreetse teenuse järgi selgub tööotsingute käigus - kliendi ja konsultandi vahelise vestluse tulemusel. Lähtuvalt ilmnenud takistustest uue töö leidmisel kaalume, milline tööturumeede oleks kliendi tööle rakendumise mõttes kõige sobivam ja tulemuslikum. Töötul on õigus taotleda tööturukoolitust kui selleks on vältimatu vajadus ja kui tööotsingute käigus selgub, et koolituse läbimine on tööle saamiseks vältimatult vajalik. Teie puhul, nagu ka Teie ise väidate

- müügijuhi ja müügiesindaja vabu töökohti on, kuid Teie ei kandideeri kõikidele, kuna soovite saada kõrgema töötasuga töökohta. Olete arvel alates 11.10.2012, mis tähendab, et olete otsinud tööd rohkem kui 21 nädalat ja lähtudes TTTS § 12 lg 4 sobivaks tööks töötule 21. nädalast töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse tööd: 1) mis ei ole tervislikel põhjustel vastunäidustatud, 2) mis võib olla tähtajaline, 3) mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti kuupalgast, 4) mille eest pakutav töötasu on täistööajaga töötamisel suurem töötu samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest, aga mitte väiksem töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast ja 5) mis ei pea vastama töötu haridusele, erialale ega varasemale töökogemusele. Teie soov end täiendada, arendada oma tööalaseid oskusi ning omandada uusi teadmisi on igati kiiduväärt, kuid kuna Teil on kõikide eelduste kohaselt võimalik asuda tööle ka koolitust läbimata, ei pea me selle tööturuteenuse rakendamist põhjendatuks. Seega loodame, et Te kandideerite müügiesindaja ja müügijuhi vabadele ametikohtadele ja juba töötades otsite endale sobivama töötasuga töökohta. Vabatahtlikuna Kultuurikatlas Te saate praktiseerida oma projektijuhi oskusi.“ (tl 12-13)

9.1.4. I.A. vaidlustas töötukassa 04.09.2013 ja 29.09.2013 otsused vaide korras. Töötukassa jättis oma 23.09.2013 otsusega nr 155 kaebuse esitaja vaide rahuldamata. (tl 7-8)

9.1.5. 23.12.2013 otsusega nr TA13-0155478 otsustas töötukassa I.A.i töötuna arveloleku lõpetada tagasiulatuvalt 02.12.2013. Kaebuse esitaja on kohtule teatanud, et vaidlustab vastava otsuse. Töötukassa teatas 31.10.2014 kohtule, et Eesti Töötukassa 27.02.2014 otsusega nr TA14-0024349 (tl 63) tunnistati Eesti Töötukassa 23.12.2013 otsus nr TA13-0155478 kehtetuks algusest peale.

Eesti Töötukassa 14.10.2014 otsusega nr TA14-0112159 (tl 64) lõpetati I.A.i töötuna arvelolek TTTS § 7 lg 1p 3 ja TTTS § 6 lg 5 p 3 alusel alates 14.10.2014, kuna I.A. andis 14.10.2014 teada, et ta asub tööle alates 15.10.2014 Nasco OÜ-s.

Seega ei ole vaidlust küsimuses, et kaebaja ei ole käesoleva otsuse tegemise ajal töötuna arvel.

9.1.6. Samuti ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuste tegemise ajal oli kaebaja töötuna arvel.

9.1.7. Käesolevas asjas on tõendatud, et I.A. esitas 9.06.2014 uuesti taotluse sooviga osaleda pearaamatupidaja-finantsisti koolitusel. 12.08.2014 suunas töötukassa I.A.i Tallinna

Tehnikaülikooli pearaamatupidaja-finantsjuhi koolitusele perioodil 20.09.2014 - 30.05.2015, mille kohta väljastas töötukassa 13.08.2014 kinnituskirja nr 7-6.7/14/06181 (tl 65). 27.08.2014 pöördumisel märgiti koolitusel osalemine ka individuaalsesse tööotsimiskavasse. I.A. jätkab koolitust ka pärast töötuna arveloleku lõpetamist 14.10.2014.

9.1.8. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja poolt 05.11.2014 esitatud seisukohad, kuivõrd need on kohtule esitatud hilinemisega. Nimelt tuli vastavalt kohtu 27.10.2014 määrusele kaebuse esitajal esitada omapoolsed lõplikud seisukohad hiljemalt 27.10.2014.

10. Käesolevas asjas tuleb lahendada küsimus, kas Eesti Töötukassa 29.08.2013 ja 04.09.2013 keeldumised kaebuse esitajale tööturukoolituse võimaldamisest koolitusel „raamatupidajafinantsist“ oli õiguspärane või mitte. Seejuures võib kaebusest aru saada, et kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus puudub seadusandlik täpne regulatsioon, milliste kriteeriumite alusel tuleb otsustada kas koolituse võimaldamine või sellest keeldumine, võib olla tegemist põhiseaduse vastase olukorraga. Vastav olukord on kaebaja arvates toonud kaasa antud juhul ebaõige kaalutlusotsuse tegemise, mille tegemisel on lähtutud ametniku subjektiivsest arvamusest (omavoli).

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peavad olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

11.1. Lähtudes eeltoodust kontrollib kohus esmalt, kas vaidlusalused aktid on antud pädeva organi poolt. Kohus leiab, et antud juhul ei ole küsimust selles, et vaidlusalused otsused on vastu võtnud pädev organ. Tööturuteenuste ja –toetuste seadusest tulenevalt korraldab tööturuteenuste osutamist Eesti Töötukassa (vt TTTS § 2, § 9, § 13). Vaidlustatud otsused on vastu võetud Eesti Töötukassa pädevate ametnike poolt ja vaideotsuse on allkirjastanud Töötukassa juhatuse esimees.

11.2. Teiseks kontrollib kohus, kas vaidlusalused otsused on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta.

11.2.1. Kaebuse esitaja üheks peamiseks väiteks on, et vaidlustatud otsused ei ole tehtud kehtiva õiguse alusel ehk kaebaja väitis, et puudub täpsem regulatsioon, millest tuleb otsuse tegemisel lähtuda. Kohus kaebuse esitaja eeltoodud väitega ei nõustu ja leiab, et vaidlustatud otsused on antud kehtiva õiguse alusel. Kohus selgitab, et isegi kui otsuses endas ei ole õiguslikke aluseid märgitud ei tähenda see veel automaatselt, et otsus oleks antud õigusliku aluseta. Kohus saab ja peab kontrollima, kas õiguslik alus seadustes või vastavates alamalseisvates õigusaktides eksisteerib. Kohus leiab, et kaebajale on keeldutud võimaldamast tööturuteenusena tööturukoolitusest alljärgnevalt märgitud õiguslikel alustel.

TTTS § 9 lg 1 p 3 kohaselt on tööturuteenuse üks liik tööturukoolitus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt osutatakse töötule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tööturuteenuseid individuaalse tööotsimiskava alusel. Tööotsijale ja täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppivale töötule, kaasa arvatud akadeemilisel puhkusel viibivale töötule, osutatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud tööturuteenuseid käesolevas seaduses sätestatud tingimustel. Isikutel, kes ei ole töötu või tööotsijana arvele võetud, on õigus saada teavet tööturu olukorrast, tööturuteenustest ja -toetustest ning käesolevas seaduses sätestatud juhul muid tööturuteenuseid. Tööandjale osutatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tööturuteenuseid. TTTS § 9 lg 3 sätestab, et tööturuteenuste osutamine peab soodustama isiku töölerakendumist ning tööandjal sobiva tööjõu saamist ja lg 4 kohaselt lähtutakse tööturuteenuseid osutades isiku erialast, töökogemusest, vajadustest, võimalustest ja õigusest vabalt tööd valida ning tööandja vajadustest ja õigusest vabalt valida endale tööjõudu ning tööturu olukorrast. Otsuse tööturuteenuse osutamise kohta teeb Eesti Töötukassa.

TTTS § 13 lg 1 sätestab, et tööturukoolitus on töötule ja käesolevas seaduses sätestatud juhul muule isikule korraldatav tööalane koolitus, kus omandatakse või arendatakse ametivõi muid oskusi, mis soodustavad isiku töölerakendumist. Tööturukoolitus kestab kuni üks aasta.

Kaebaja on õigesti aru saanud, et tööturukoolituse võimaldamise otsus on kaalutlusotsus. Eeltoodut kinnitab üheselt ka viidatud regulatsioon. Samas on vale kaebaja seisukoht, et juhul, kui kaalutlusvariante ega kriteeriume ei ole seaduses ega mujal õigusaktides sätestatud, on paratamatult tegemist põhiseaduse vastase olukorraga ning ametnike omavoliga otsuse langetamisel.

Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada lühidalt kaalutlusõiguse rakendamise põhimõtteid. Esmalt märgib kohus, et haldusakti õiguslik alus võib olla haldusorgani jaoks nii kohustav kui lubav. Antud juhul on tööturukoolituse võimaldamise näol töötuna registreeritud isikule tegemist lubava regulatsiooniga. Lubava alusnormi korral peab asutus kaaluma, kas seadusega antud võimalust kasutada või mitte. Kaalutlusõiguse mõiste sätestab haldusmenetluse seaduse (HMS) §

4 lg 1, mis sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Seega esimesel juhul on haldusorganil otsustusdiskretsioon, millise olukorraga on tegemist ka käesoleval juhul ja milline võimalus on seadusega ette nähtud ja teisel juhul on tegemist valikudiskretsiooniga, millisel juhul haldusorgan peab valima konkreetsete õigusaktiga ette antud valikute hulgast.

HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd seadusega on ette nähtud võimalus ka täielikuks haldusorgani otsustusdiskretsiooniks, siis ei ole antud juhul tegemist põhiseaduse vastase olukorraga, kuigi seadusandja ei ole sätestanud täpseid kriteeriume või valikuid, millest tuleb juhinduda tööturukoolituse andmise/ andmata jätmise otsuse puhul. Kohus selgitab veel kaebajale, et diskretsioon on vajalik, sest seadusandja ei suuda asutustele kõiki otsuseid üheselt ette kirjutada. Samas ei ole sellisel juhul tegemist ametnike omavoliga nagu leiab kaebaja. Lisaks on vastustaja õigesti märkinud, et käesoleval juhul tulenvad tema kaalutlusõiguse piirid suures määras ka TTTS § 9 lg 2, 3 ja 4 ja § 13 lg 1. Diskretsiooniotsused on kontrollitavad ning nende tegemisel ja kontrollimisel tuleb arvestada eelpool viidatud HMS § 4 lg 2 sätestatud nõuetega, mida kohus kontrollib allpool.

11.3. Kohus leiab, et vaidlusalused otsused vastavad HMS § 4 lg 2 sätestatud nõuetele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

11.3.1. Kohus leiab, et vastustaja ei ole väljunud antud volituse piiridest. TTS § 13 lg 1 koosmõjus TTTS § 9 lg 2, 3 ja 4 sätestavad võimaluse ja arvesse võetavate asjaolude ringi töötule tööturukoolituse andmise otsustamisel. Samas ei tulene seadusest kohustust tööturukoolitust tingimata võimaldada, vaid eeltoodu alusel tuleb langetada kaalutlusotsus. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja 26.08.2013 taotlus osaleda raamatupidaja-finantsisti koolitusel on lahendatud kaalutlusnormiga antud volituste piires.

11.3.2. Teiseks tuleb arvestada diskretsiooninormi eesmärgiga. Kaalutlusotsus peab tagama alusnormi eesmärgi saavutamise. Kohus leiab, et tööturukoolituse võimaldamise eesmärk on soodustada isiku töölerakendumist ning tööandjal sobiva tööjõu saamist (TTTS § 9 lg 3). Viidatud normist tulenevalt on antud diskretsiooninormil kaks eesmärki, mis peavad olema täidetud üheaegselt. Kohus leiab, et kuigi kaebaja avalduse rahuldamine oleks täitnud ilmselt esimest eesmärki ehk soodustaks kaebaja töölerakendamise võimalusi laiendades tööpakkumiste vahel valikut, ei pruugi nähtuvalt vastustaja 04.09.2013 otsusest täita kaebajale vastava koolituse võimaldamine teist eesmärki. Viidatud vastusest nähtub, et tööturul on vabu mitmeid müügijuhi ja müügiesindaja töökohti, kuid kaebaja on ise avaldanud, et kandideerib üksnes sellistele, kus on kõrgem töötasu. Arvestades, et tööturul vajatakse müügijuhte ja müügiesindajaid, kelle kvalifikatsioonile ei ole esitatud nõuet omada raamatupidaja-finantsisti eriala, ei olnud diskretsiooni normi eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik kaebajale tema poolt soovitud tööturukoolituse võimaldamine. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaksid vastupidist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul on kaalutlusõiguse teostamisel järgitud diskretsiooninormi eesmärki.

11.3.3. Kolmandaks tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka selliste õiguse üldpõhimõtetega nagu proportsionaalsus, võrdne kohtlemine ja õiguskindlus. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et otsuse tegemisel oleks rikutud proportsionaalsuse või õiguskindluse põhimõtet. Küll aga on kaebaja viidanud võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikule rikkumisele, kuna kaebaja ei saa kindel olla, et mõnele teisele töötule samadel tingimustel sama koolitust ei võimaldata. Kaebaja leidis veel, et teda diskrimineeritakse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest on paljasõnalised ja tõendamata. Vaatamata kohtu poolt oma 20.10.2014 määruse punktis 5 tähelepanu juhtimisele, et kaebajal tuleb oma vastavaid väiteid tõendada, ei ole kaebaja seda teinud. Kaebaja ei ole ka välja toonud, millisel alusel teda on diskrimineeritud ja milles see diskrimineerimine seisneb, millest tulenevalt ei ole kohtul võimalik selles osas ka seisukohta avaldada. Seega on diskrimineerimise kohta esitatud väited paljasõnalised ja kohus jätab need otsuse tegemisel arvestamata.

11.3.4. Neljandaks tuleb diskretsiooniotsuse tegemisel arvestada oluliste asjaoludega. See hõlmab endas ka põhjendamiskohustust (HMS § 56 lg 1 ja lg 3). Arvesse võetud asjaolud peavad olema tõendatud või tõendatavad kohtumenetluses.

Kohus leiab, et vaidlustatud otsustest nähtub, et otsused on langetatud tuginedes kaebaja individuaalsele tööotsimiskavale (tl 68-70) ning lähtudes kaebaja ja vastustaja ametnike vahelistest vestlustest.

Isegi kui vastustaja on valesti kajastanud fakti, et kaebaja arutas nimetatud koolituse küsimust ka karjäärinõustajaga, siis ei too see veel kaasa otsuse õigusvastasust. Vastustaja on kohtule hiljem selgitanud, et kaebaja osales karjäärinõustamisel 06.03.2013 ning karjäärinõustajaga ei arutatud vaidlusaluse raamatupidaja-finantsist koolitussoovi põhjendatust, kuid karjäärinõustaja tagasiside konsultandile näitas, et koolitusele suunamist ei pidanud karjäärinõustaja vajalikuks. Karjäärinõustaja on teinud vastava märke oma infosüsteemis 06.03.2013 (tl 67).

Kohus ei nõustu siinkohal kaebaja seisukohaga selles, et vastustaja ei ole oma otsuse tegemisel arvestanud õigesti asjaoluga, et kaebaja sai eelmise töötuperioodi jooksul raamatupidamise koolituse, kuid kuna vaidlusalune koolitus annab kõrgema kvalifikatsioonitaseme, siis oleks kindlasti tulnud kaebajale koolitus võimaldada. Kohus möönab, et otsuses ei ole eraldi välja toodud vastavate koolituste tasemeid ning et vastustaja töötajad ei saa hinnata kaebaja kvalifikatsiooni sisuliselt, kuid see ei too kaasa veel vaidlusaluste otsuste õigusvastasust. Vastustaja on otsuse tegemisel võtnud arvesse talle teada olevaid asjaolusid sh kaebaja poolt varasemalt raamatupidamiskoolituse läbimist ning hinnates kõiki asjaolusid kogumis teinud õiguspärase otsuse.

Kaebaja märkus, et asutus peaks oma otsustes olema järjepidev (2010 aastal talle võimaldati ITK alusel raamatupidamiskoolitust, kuid 2013 aastal mitte) on põhimõtteliselt õige. Samas leiab kohus, et antud juhul võib olla tegemist faktilise olukorra muutumisega, millest tulenevalt on teistsuguse kaalutlusotsuse tegemine põhjendatud. Kohtule ei ole teada eelmise otsuse tegemise faktilised asjaolud ja motiiviid. Vaidlusaluste otsuste tegemisel tuli aga kindlasti arvestada hetke tööturu situatsiooni. Millistele ametikohtadele on töötajate nõudlus sõltub hetke olukorrast. Vastustaja on vastavad seisukohad oma otsuses põhimõtteliselt välja toonud ja selgitanud kohtule arusaadavalt, et nõudlust on selliste töötajate järgi (müügijuhid), kelle puhul ei ole nõutud finantsjuhi oskusi ja teadmisi.

TTTS § 9 lg 4 esimesest lausest tulenevalt tuli tööturuteenuseid osutades lähtuda isiku erialast, töökogemusest, vajadustest, võimalustest ja õigusest vabalt tööd valida ning tööandja vajadustest ja õigusest vabalt valida endale tööjõudu ning tööturu olukorrast. Vaidlustatud otsustest nähtub, et kõiki viidatud asjaolusid on arvestatud. Arvestatud on kaebaja majandusalase kõrgharidusega, varasema töökogemusega, milleks on märgitud varasem töötamine finantsjuhina, ettevõttejuhina, müügijuhina ja turundusjuhina, keeleoskusega ja kaebaja soovidega leida tööd finantsjuhina, müügijuhina, ettevõtte tegevjuhina või turundusjuhina ning selle pinnalt on langetatud vastav otsus.

Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, milliste asjaoludega oleks vastustaja pidanud veel arvestama. Kaebaja toob küll välja asjaolu, et omandas majandusalase magistrikraadi aastal 1986 ja 2010 läbis raamatupidamisalase koolituse ja ei ole peale seda erialast koolitust saanud, millest tuleneval ta ei ole sobiv kandidaat raamatupidaja või finantsisti kohale, kuid vastustaja ei ole oma otsuse tegemisel väitnudki, et kaebaja peaks kandideerima raamatupidajaks või finantsistiks. Vastupidi - vastustaja on oma otsustes üheselt välja toonud, et kaebajal tuleks oma töösoove laiendada ja konkureerida tööturul nii turundusvaldkonnas, kui ka tootmisja ehitusvaldkonnas eelkõige kandideerides müügiesindaja ja müügijuhi vabadele töökohtadele. Ehitusvaldkonna osas on vastustaja veel lisaks selgitatud, et kaebajal oleks soovitatav läbida eelnevalt tööpraktika näiteks projektijuhina, kuna kaebaja ei ole ehitusvaldkonnaga olnud pikemajaliselt enam seotud, millele viitab ka kaebaja ise (1977 aastal sai bakalaureuse kraadi, kuid ei ole töötanud ehituses). Asjaolu, et kaebaja ei saanud ühe ehitusfirma juurde tööpraktikale, ei muuda vaidlusaluseid otsuseid õigusvastaseks.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja oleks pidanud konkreetselt ära näitama, mis spetsialistiks kaebaja peaks kandideerima. Vastustaja on leidnud lähtudes kaebaja varasemast töökogemusest ja haridusest, et kaebajal oleks eelkõige võimalik tööd saada müügiesindaja või müügijuhina. Kaebaja viitas veel üldsõnaliselt, et teda ei veena vastustaja põhjendused koolituse mittevõimaldamisest. Kuivõrd kaebaja ei ole selles osas oma seisukohti täpsustanud, milliste asjaoludega oleks vastustaja veel pidanud arvestama või mida kaaluma, siis ei saa kohus selles osas ka seisukohta võtta. Kaebaja seisukohtadele õigusliku regulatsiooni puudulikkuse kohta vastas kohus juba eelpool.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et tööturukoolituse keeldumise aluseks ei ole TTTS § 12 lg 4, kuid leiab, et vastustaja viide sellele normile on siiski kohane. Kohus saab vastustaja seisukohast aru selliselt, et kuna kaebaja on juba üle 21 nädala töötu, siis tuleb tal vastava regulatsiooniga arvestada ning koosmõjus kõigi teiste asjaoludega võis kohtu arvates olla see üheks argumendiks ka tööturukoolituse lubamise üle otsustamisel. Vastustaja viitas seejuures kohtu arvates õigesti, et töötul on õigus tööturukoolitusele, kui see on vältimatult vajalik ja kui tööotsingute käigus selgub, et koolituse läbimine on tööle saamiseks vältimatult vajalik. Antud juhul sellise olukorraga vaidlusaluste otsuste kohaselt tegemist ei olnud.

Järgmiseks leidis kaebaja, et vastustaja rikub tema õigust laiendada võimalust leida töökoht omandades või arendades ametija muid oskusi. Kohus leiab, et vastustaja otsusega ei ole võetud kaebajalt võimalust omandada või arendada oma ametivõi muid oskusi. Küll aga on kohus seisukohal, et tulenevalt seadusest puudub kaebajal subjektiivne õigus saada konkreetselt kaebaja poolt taotletud koolitust, kui vastaval koolitusel osalemine ei ole vältimatult vajalik kaebaja tööle saamiseks. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebajal oli käesoleval juhul võimalik kandideerida vastustaja poolt märgitud töökohtadele tema poolt taotletavat koolitust läbimata. Asjaolu, et kaebaja soovib laiendada oma tööotsimisvõimalusi on küll positiivne, kuid kaebajal ei ole subjektiivset õigust saada riigi rahaliste vahendite arvel koolitust ainult tööotsimisvõimaluste laiendamiseks, kui seda tegelikult isiku töölesaamiseks ei ole vaja. Nagu kohus ka juba eelpool märkis, tuleb vastava otsuse langetamisel arvestada lisaks isiku soovidele ka tööandjate vajadustega. Vastustaja on oma otsustes õigesti viidanud, et isikul on juba tööle saades alati soovi korral hiljem võimalus uuesti töökohta vahetada.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et tööle saamise soodustamiseks oleks hea ennast täiendada, kuid see ei tekitada isikule veel subjektiivset õigust nõuda konkreetse koolituse võimaldamist riigi poolt.

Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et TTTS eesmärk on mh tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive saavutamine. Seega ei ole seaduse eesmärk leida isikule kõige enam meeldivam töö ning arvestada üksnes isiku soovidega, vaid viia kokku vastavate oskustega töötajad ja tööandjad lähtudes tööturu vajadustest (vt TTTS § 1 lg 1, § 2 p 1). Seejuures on töötul kohustus vastu võtta sobiv töö ja kohe tööle asuda (TTTS § 31 lg 1 p 3). Viidatud regulatsioonist lähtudes leiab kohus, et ka tööturuteenuse milleks on mh ka tööturukoolitus andmise otsustamisel tuleb arvestada seaduse eesmärki ning seaduses sätestatud põhimõtetega. Kohus leiab, et antud juhul on otsuse tegemisel seda tehtud.

Kaebaja leiab siinkohal, et vastustaja väide, et tööpakkumisi on rohkesti müügiesindaja ja müügijuhtide kohtadele, ei ole põhjendatud, kuna kaebaja soovib laiendada tööotsimise võimalusi. Nagu kohus ka juba eelnevalt märkis, peab vastustaja arvestama koolitusvajaduse üle otsustamisel mitte ainult kaebaja soovidega vaid üleüldise tööturu olukorraga laiemalt sh hulgas sellega, millistele ametikohtadele on töötajatest tööandjatel puudus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja vastav väide on täiesti asjakohane.

11.3.5. Kõike eelpooltoodut arvestades leiab kohus, et otsused on põhjendatud, vastavad seaduses sätestatud nõuetele ja neis ei ole selliseid diskretsioonivigu, mis tooksid kaasa otsuste tühistamise. Kohus leiab, et tal puudub alus vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks ja esitatud ühistamiskaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.

11.4. Kuivõrd kaebuse esitaja tühistamiskaebus jääb rahuldamata, puudub alus ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kohus selgitab kaebajale, et tulenevalt HKMS § 158 lg 2 juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd kaebuse esitaja esitas lisaks tühistamisnõudele ka kohustamisnõude kohustada Eesti Töötukassat vaadata kaebaja 26.08.2013 avaldus uuesti läbi, siis tühistamiskaebuse rahuldamise korral oleks kohtul tulnud kontrollida, kas ka kohustamiskaebuse täitmise eeldused on täidetud.

Kuivõrd TTTS § 13 lg 1 sätestatud võimalus anda tööturukoolitust on ette nähtud üksnes töötule st isikule, kes on töötuna töötukassas arvel (vt TTTS § 2 p 3), siis juhul kui kohus oleks tühistamiskaebuse rahuldanud oleks käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluline teha kindlaks, kas kaebaja on kohtuotsuse tegemise aja seisuga töötuna arvel või mitte. Seega omab asjas tähtsust vastustaja poolt välja toodu, et kaebaja ei ole töötuna arvel alates 14.10.2014 ning vastav otsus on kehtiv.

Kuivõrd kohus luges käesolevas asjas tõendatuks, et kaebaja ei ole hetkel töötu, millest tulenevalt ei oleks lähtudes TTTS § 13 lg 1 kohustamiskaebust võimalik ka sel põhjusel rahuldada.

Lisaks ei oleks kaebaja kohustamiskaebust võimalik rahuldada põhjusel, et kaebuse esitaja on kohtule esitatud andmete kohaselt esitanud 09.06.2014 uue taotluse sooviga osaleda raamatupidaja-finantsisti koolitusel, milline taotlus on 12.08.2014 Eesti Töötukassa otsusega rahuldatud. Järelikult on kaebaja oma kaebuse tegeliku eesmärgi käesoleva otsuse tegemise ajaks juba saavutanud.

12. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik