3-14-51546/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

28. november 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51546

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus 17.07.2014 jalutuskäigule

mitteviimises seisnenud Viru Vangla tegevuse

õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.08.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta A. Streltsovi määruskaebus rahuldamata.

2. Täiendada Tartu Halduskohtu 01.08.2014. a määruse põhjendusi käesoleva

määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Streltsov esitas 17.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse

õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja selgitas, et 17.07.2014, kui ta viibis P-2 kambris nr

1273, ei viinud valvurid teda jalutuskäigule, rikkudes sellega vangistusseaduse (VangS) § 661

lg-t 3, mille kohaselt peab vangla kaebajale võimaldama jalutuskäiku värskes õhus vähemalt

ühe tunni jooksul. Jalutama viimisest keelduti vaid sellepärast, et kaebaja ei asetanud jalutama

minnes enda käsi selja taha. Valvurid alandasid kaebajat kambrisse tagasi viies tema

inimväärikust ning solvasid ja diskrimineerisid teda. VangS-ist puudub säte, mis võimaldab

kinnipeetava jalutuskäigust ilma jätta, kui ta ei pane käsi selja taha. Põhjendatud huviks on

kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärk.

2. Tartu Halduskohus tagastas 01.08.2014. a määrusega A. Streltsovi kaebuse.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse

tagastada, kui selle esitajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja pole küll esitanud täpselt

sõnastatud nõuet ega oma huvi põhjendust, kuid tema väited lubavad siiski kindlalt järeldada,

et ta on silmas pidanud soovi esitada tulevast kahju hüvitamise nõuet ette valmistav

tuvastamiskaebus. HKMS § 45 lg 2 võimaldab tuvastamisnõudega kaebust esitada üksnes

juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude rahuldamine ei

muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks ega sooritatud tegevust olematuks ja seetõttu ei saa

selle abil reeglina oma õigusi taastada või muul moel tõhusalt kaitsta. Samas sättes on

tunnustatud kahju hüvitamise soovi tuvastamiskaebuse põhjendusena, kuid seda vaid juhul,

kui puuduvad alused pidada tulevast hüvitamiskaebust ilmselgelt perspektiivituks.

Riigivastutuse seaduse (RVasts) § 7 lg-s 1 on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju

hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud

tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks

tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil.

Kaebaja on rajanud oma nõude väidetele, et valvurid võisid teda rikkumise korral küll

karistada, kuid ei saanud jalutuskäigust ilma jätta. Seejuures nähtub aga, et ta ei arvesta Viru

Vangla kodukorra (VVK) p-st 4.3 endale tulenevat kohustust liikuda vangla territooriumil

üldjuhul üksnes käed selja taga ega VVK p-s 4.8 sätestatut, mis annab vanglaametnikule

õiguse katkestada saatmine ja planeeritud tegevust mitte teostada, kui kinnipeetav on

vanglasisese saatmise ajal toime pannud distsipliinirikkumise tunnustele vastava teo. Kaebaja

ei ole kumbagi VVK sätet vaidlustanud. Seega oli ta kohustatud panema kambrist lahkumisel

käed selja taha ning vanglateenistuse ametnikul oli õigus katkestada sellest keeldumise korral

jalutuskäigule saatmine. Kuna otsus tugines vanglas kehtestatud korrale, ei saanud selle läbi

tekkida RVastS alusel hüvitamisele kuuluvat kahju, vastav kahju hüvitamise nõue oleks

ilmselgelt perspektiivitu ega saa seetõttu anda alust ka tuvastamisnõude esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas 08.08.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 01.08.2014. a määruse

tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt täidab kaebaja oma kohustusi, püüdes rahulikult istuda ning käia

jalutuskäigul vastavalt oma soovile. Viru Vangla jättis kaebaja 30°C kuumusega

ebaseaduslikult jalutuskäigust ja värskest õhust ilma. Vangla rikub VangS-i ja PS-i, solvab,

diskrimineerib ja alandab kaebajat, tekitades moraalset ja füüsilist kahju.

4. Viru Vangla 19.11.2014. a vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta.

Vastuse kohaselt nähtub nii kaebusest kui määruskaebusest kaebaja kinnitus, et ta keeldus

täitmast VVK p-i 4.3 Selline keeldumine on käsitatav distsipliinirikkumisena, mis annab

vanglaametnikule aluse kinnipeetava vanglasisese saatmise lõpetamiseks VVK p-i 4.8 järgi,

aga samuti ka otsustada jalutuskäik katkestada VVK p 4.5 alusel. Kaebuses väljatoodud

ühekordne jalutuskäigu ärajäämine ei tooks suure tõenäosusega kaasa kaebuses väidetud

tagajärgi ning veel sellises määras, mis tingiks kahju hüvitamise rahas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, nõustub Tartu Halduskohtu

01.08.2014. a määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski

määruskaebuse väide ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.

6. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks

tund päevas. VangS § 651 lg 3 sätestab: „Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust

liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava

soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.“ Seega vastab tõele, et

kinnipeetaval on õigus jalutada või viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas ning

VangS-ist endast ei tulene, et kinnipeetava võib jalutuskäigust ilma jätta, kui ta ei pane käsi

selja taha. Samas ei ole VangS ainsaks õigusaktiks, mis reguleerib vangistuse täideviimise

korda ja korraldust. VangS § 105 lg 3 volitab vangla direktorit kinnitama vangla kodukorda.

Viru Vangla direktori kinnitatud VVK p-s 4.3 on ette nähtud: „Kinnipeetavad liiguvad vangla

territooriumil vanglateenistuse ametniku loal koos vanglateenistuse ametnikust saatjaga,

hoides käed selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad, kellel ei võimalda seda

tervislik seisund ega tööülesanded, ning kinnipeetavad, kellel takistavad seda kantavad asjad.“

VVK p 4.5 kohaselt, kui kinnipeetav paneb minnes jalutuskäigule või jalutuskäigul toime

distsipliinirikkumise tunnustele vastava teo, otsustab vanglateenistuse ametnik jalutuskäigu

jätkamise või katkestamise. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale VangS, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada

distsiplinaarkaristusi. Kaebaja ei eita, et ta keeldus käsi selja taha panemast, samuti ei väida

kaebaja, et tal ei võimaldanud käsi selja taha asetada tervislik seisund, tööülesanded või käes

kantavad asjad. Seega ei eita kaebaja ka ise distsipliinirikkumist ning vanglaametnikel oli nii

VVK p 4.5 kui ka halduskohtu poolt viidatud p 4.8 alusel õigus kaebaja jalutuskäigust ilma

jätta.

7. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise

tõttu, kuna kaebaja hilisem hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu vastavalt HKMS §

45 lg 3 lausele 3. Halduskohus tugines sellele, et tulenevalt kehtiva VVK p-dest 4.3 ja 4.8 ei

olnud kaebaja jalutuskäigust ilmajätmine õigusvastane. Teisisõnu puudub üks kahju

hüvitamise eeldustest – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Ringkonnakohus peab

aga vastustajaga nõustudes vajalikuks lisada, et hilisem hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt

perspektiivitu ka põhjusel, et kaebajale ei saanud ühest jalutuskäigust ilma jäämisega tekkida

rahaliselt hüvitatavat kahju. Kaebaja väitis, et teda alandati, solvati, diskrimineeriti ja tekitati

füüsilist kahju. Ühel päeval jalutuskäigust ilma jäämist ning seda veel kaebaja enda käitumise

tõttu, ei saa juba eelduslikult pidada inimväärikust alandavaks. Lisaks, kui kaebaja on endale

tekkinud füüsilise kahju all pidanud silmas, et tema tervist on RVastS § 9 lg 1 mõttes

kahjustatud, siis ei ole see eluliselt usutav olenemata asjaolust, et määruskaebuse kohaselt oli

17.07.2014 ehk vaidlusalusel päeval 30 kraadi sooja. Kaebaja on vaid üldsõnaliselt

kirjutanud, et talle tekkis moraalne ja füüsiline kahju, kuid ta ei ole isegi püüdnud

põhjendada, milles seisnes tema arvates talle tekkinud tervisekahju. Ka sellest võib järeldada,

et tegelikult ei ole ühel päeval jalutuskäigust ilma jäämine kaebaja tervisele mingeid

kahjulikke tagajärgi põhjustanud. Seega isegi kui tuvastada jalutuskäigust ilmajätmise

õigusvastasus, ei oleks kaebajale võimalik hüvitist määrata, kuna talle ei saa kirjeldatud

asjaoludel olla tekkinud rahaliselt hüvitatavat kahju vastavalt RVastS-ile.

8. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebus on õigesti HKMS § 121 lg 2 p 1 ja

§ 45 lg 2 alusel tagastatud.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/