3-12-1334/76 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Aarne Sarjas ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1334 Haldusasi AS Võru Teataja kaebus Maksuja Tolliameti 25.05.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/3240-18 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 25.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS Võru Teataja apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 05.11.2014 Menetlusosalised Kaebaja AS Võru Teataja Seaduslik esindaja Kalev Annom Lepinguline esindaja v. adv. Sergei Jegorov Maksuja Tolliamet (MTA) Esindaja Revo Krause

RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2013. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on äriühing, mis tegeleb ajakirjandusväljaande „Võrumaa Teataja“ väljaandmisega.

2. Kaebaja 2008. aasta raamatupidamise aastaaruande kontrollimise käigus tuvastas sõltumatu audiitor M. Rebane, et äriühingu raamatupidamisarvestus ei olnud nõuetekohaselt korraldatud. Audiitori hinnangul viitas see ettevõttes sisekontrolli puudumisele ning ta koostas 24.11.2009 äriühingu juhatusele sellekohase märgukirja (tl-I 129). 3. 11.02.2010 esitasid kaebaja nõukogu liikmed ja aktsionärid M. Kriis ja M. Jakobi M. Rebase 24.11.2009. a aruandest ajendatuna Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks K. Annomi (kaebaja juhatuse liige perioodil 20.10.1997– 31.12.2009 ja uuesti alates 04.03.2010) ning endise raamatupidaja, nõukogu liikme ja aktsionäri L. Veisneri suhtes (tl-I 124−128).

4. 22.02.2010 alustas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr XXXXXXXX karistusseadustiku (KarS) § 3811 tunnustel selles, et ajavahemikul 2005−2009 ei ole kaebaja juhatus korraldanud nõuetekohaselt ettevõtte raamatupidamist.

5. 23.08.2011 alustas MTA 15.08.2011. a korraldusega nr 12.2-3/3240-1 (maksutoimiku lk 165−165p) kaebaja suhtes revisjoni, mille käigus kontrollis maksustamisperioodil jaanuar 2006 kuni september 2009 (k.a) tulumaksu, käibemaksu, töötajatele tehtud väljamaksetelt tuluja sotsiaalmaksu, töötuskindlustusja kohustusliku kogumispensioni maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust. Maksuhaldur pikendas kahel korral, so 17.01.2012. a korraldusega nr 12.2-3/3240-11 (maksutoimiku lk 168−168p) ja 23.04.2012. a korraldusega nr 12.2-3/3240-17 (maksutoimiku lk 169−169p) revisjoni läbiviimise aega.

6. 22.03.2012 koostas maksuhaldur revisjoniakti nr XXXXXXXX (maksutoimiku lk 257−271), millest nähtuvalt selgitas maksuhaldur välja, et kontrollitaval perioodil jättis kaebaja deklareerimata väljamakstud dividendid ja tehtud kingitused, ettevõtlusega mitteseotud kulutused ning väljamaksed; pidas tulumaksu ebaõigesti kinni palgalt ja muudelt tasudelt ning jättis deklareerimata erisoodustusena käsitletavad väljamaksed ja kasumi. Samuti jättis kaebaja kontrollitaval perioodil arvestamata, deklareerimata ning üle kandmata töötajatele tehtud palga väljamaksetelt sotsiaalmaksu ning kajastamata töötajatele tehtud erisoodustused, mistõttu jäi arvestamata sotsiaalmaks. Kuna maksuhaldur tuvastas, et kaebaja jättis kontrollitaval perioodil kajastamata töötajatele tehtud palga väljamakseid, jäid tasumata ka töötuskindlustusmaksed ning kohustusliku kogumispensioni maksed. Lisaks deklareeris kaebaja kontrollitaval perioodil käibedeklaratsioonides maksuhalduri poolt kontrollitud arvete alusel liigselt sisendkäibemaksu.

7. 03.04.2012. a kirjas palus kaebaja juhatuse liige K. Annom revisjoni tulemustega tutvumiseks ette nähtud aega pikendada ühe kuu võrra. Maksuhaldur rahuldas taotluse osaliselt ja pikendas eriarvamuse esitamise tähtaega kuni 23.04.2012. 23.04.2012 maksuhaldurile edastatud kirjas märkis kaebaja juhatuse liige, et kaebajale täiendava maksu määramine ei ole õiglane ega põhjendatud, kuna kaebaja on sisuliselt langenud riisumise ja usalduse kuritarvitamise ohvriks. Maksuhaldur luges nimetatud kirja revisjoniaktile esitatud eriarvamuseks.

8. 25.05.2012. a maksuotsusega nr 12.2-3/3240-18 (tl-I 13−25) kohustas MTA kaebajat täiendavalt tasuma 157 630,21 eurot makse. Maksuotsuse kohaselt on see koostatud kriminaalasja nr XXXXXXXX menetlemise käigus Lõuna Prefektuuri poolt ja maksuhalduri poolt revisjoni käigus kogutud materjali alusel. 25.05.2012 on Lõuna Ringkonnaprokuratuur

3

andnud loa (tl-I 134) kasutada kriminaalasja nr XXXXXXXX materjale maksumenetluses. Maksuotsuses on välja toodud järgmised seisukohad ja maksumenetluses tuvastatud asjaolud: - Kaebaja raamatupidamine on ilmselgete puudujääkidega. Kaebaja on teinud maksustamisperioodil jaanuar 2006 kuni september 2009 väljamakseid ja kulutusi, mis on jäänud deklareerimata ja nendelt vastavad maksud tasumata. - Kõige suuremad väljamaksed on kaebaja poolt tehtud L. Veisnerile ja K. Annomile, kusjuures nii töötasu kui ka honorari on makstud ühel kuul mitu korda. Kaebaja pangakontode väljavõtete, kassadokumentide ja raamatupidamisdokumentide kontrollimise tulemusel on selgunud, et kõikidelt füüsilistele isikutele väljamakstud summadelt ei ole äriühingus deklareeritud tuluja sotsiaalmaksu, töötuskindlustusja kohustusliku kogumispensioni makseid või on neid deklareeritud valesti. K. Annomil on deklareerimata honorarid, ebaõigesti on deklareeritud 2006. a septembris ja 2007. a septembris tehtud väljamaksed ning 2008. a jaanuaris saadud preemia telefoniraamatu eest. K. Annomile ei ole 2009. aastal tehtud väljamakseid veebruaris ja mais, kuid kaebaja on need deklareerinud. Samas L. Luihile tehtud väljamaksed (honorarid) on deklareerimata. L. Luih on andnud maksuhaldurile seletuse, et tema tööks oli koristamine. Seetõttu on maksuhaldur arvestanud L. Luihile tehtavaid väljamakseid töötasuna, mis kuulub maksustamisele kui töötasu, mitte kui honorar. Samuti on koristajana töötanud V. Jaanimägi, kellele tehtud väljamakseid tuleb samuti käsitleda töötasuna. Maksuhaldur on teinud parandused deklaratsioonides ka vabakutselise ajakirjaniku L.V. osas ning 2006. a septembris on töötaja A. Breidaksile makstud puhkusetasu deklareeritud ebaõigesti. Lisaks on tehtud parandused deklaratsioonides 2006. a augustis, 2007. a juunis ja 2008. a juulis tehtud väljamaksete kohta. L. Veisnerile on kantud igakuiselt summasid, millel puuduvad algdokumendid ning mis ei ole seotud töötasu ega honorari väljamaksega. - Dividendide osas on maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja on dividende maksnud, kuid summad on deklareerimata, mistõttu on tulumaks nendelt tasumata. - Kaebaja on teinud majanduskuludeks olevaid väljamakseid summades, mille kohta puudub nõuetekohane algdokument. K. Annom ja M. Vanari on kasutanud liisingautot, mille kohta on maksuhaldur arvestanud dokumentaalselt tõendamata väljamaksetelt maha vormil INF 14 kajastatud summad. Maksuhaldurile on esitatud isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsiooni vorm INF 14 aastate 2006−2009 kohta, millel on kajastatud M. Vanarile ja K. Annomile hüvitise maksmine kummalegi kalendrikuus 1000 krooni. - Kuigi L. Veisneri ja äriühingu vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut, oli olemas laenu tagasimaksegraafik, mille kohaselt oli kaebaja kohustatud tagastama L. Veisnerile laenusumma. Eraisikutelt laenu võtmist on kaebaja 2008. a majandusaasta aruandes põhjendanud sellega, et äriühingul oli vajalik osta tagasi kolm aktsiat. Kaebaja pangaväljavõtte kohaselt on pärast laenu saamist L. Veisnerilt tehtud L. Veisnerile ülekandeid. Äriühingu töötaja K. Haga selgituste kohaselt on laen maha kantud nende summade arvelt, mis L. Veisner oli kandnud endale. Samas on L. Veisner kinkinud kaebajale enda poolt tekitatud kahju katteks talle kuuluva kaebaja aktsia. - Ettevõtlusega mitteseotud kuluna toob maksuhaldur maksuotsuses välja kaebaja poolt murutraktori Husqvarna ja murutraktori YardMan soetamise. Murutraktor Husqvarna on läbiotsimisprotokolli kohaselt asunud K. Annomile kuuluvas XXXXXX talus ning murutraktor YardMan asub K. Annomi seletuste kohaselt endise nõukogu liikme N. Navi kodus. Samas on maksuhaldur teinud kindlaks, et kaebaja ei saanud murutraktoreid ettevõtluse tarbeks kasutada, sest kaebajale kuuluval kinnistul Tartu tn 17 niideti muru trimmeriga. - Ettevõtlusega mitteseotud teenuseks luges maksuhaldur OÜ Pelf arvetel märgitud sõiduautode suvise pesu ja salongi puhastuse, kuna sõidukite kasutamine ei olnud ettevõtlusega seotud. - Kaebaja on teinud ka erisoodustusena käsitletavaid kulutusi. Kaebaja on tasunud K. Annomi poolt liisitud sõiduauto kindlustuse, K. Annomile kuuluva talu varakindlustuse ning L. Veisneri korteri ja maja kindlustuse eest ning K. Annomi sanatooriumis „Tervis“ viibimise ja K. Annomi

4

ja M. Vanarile kuulunud sõiduautode hoolduse ja ostetud kütuse eest. K. Annomile on tasutud sõiduauto kasutamise kompensatsiooni, töötajate majutuse eest on tasutud rohkem kui Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäär, töötajatele on makstud hüvitisi prillide ja hambaravi eest ning tasutud on töötajatele tehtud kingituste eest. - Kaebaja on ostnud kaupu, mis on vormistatud äripartneri või tellija kingitusena, millelt ei ole aga tasutud tulumaksu. - Kaebaja juhatuse liikme K. Annomi selgituste kohaselt oli tema igapäevatööks ajalehe „Võrumaa Teataja“ väljaandmine, inimeste vastuvõtmine ja loomingulise töö koordineerimine. Rahaliste väljamaksete tegemist K. Annom enda sõnul ei kontrollinud, vaid raamatupidaja L. Veisneri tööd pidi kontrollima äriühingu nõukogu. K. Annom sai ise honorari, kuna kirjutas ajalehte lugusid. L. Veisneri poolt maksuhaldurile antud seletuste kohaselt ei olnud K. Annomil võimalik kontrollida arvutist raamatupidaja tööd, kuid raamatupidaja koostas aastaaruanded ning esitas need juhatusele. Äriühingu tegevtoimetaja M. Kriisi seletuste kohaselt otsustas honoraride ja töötasude maksmise juhatuse liige K. Annom. M. Kriisi sõnul tegid raamatupidaja ja peatoimetaja K. Annom endale koos veel ühe ettevõtte – OÜ WRO. Äriühingu endise töötaja L.V. seletuste kohaselt määras honorarid K. Annom, kuna raamatupidaja ei teadnud töö sisu. L.V. sõnul olid tema tööl oleku ajal paljud asjad salastatud ning tema arvates ei saa raamatupidaja teha rahalisi tehinguid ilma juhataja nõusolekuta. - Maksuhaldur on seisukohal, et äriühingu juhtkond oli toimuvast teadlik ja ignoreeris oma kohustusi tahtlikult. Kaebaja on soetanud endale kirjandust juhatuse liikme vastutuse ja õiguste, siseauditi ja revisjoni teemal ning äriseadustiku. Samuti annab kaebaja tegevuses tahtluse olemasolust tunnistust see, et kaebaja juhatuse liikmele K. Annomile ja nõukogu liikmetele L. Veisnerile, N. Navile ja M. Kriisile on tehtud rohkem väljamakseid.

9. 26.06.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl-I 3−9; 26.02.2013. a täiendus tl-I 151−160p; 08.03.2013. a täiendus tl-II 70−75), milles palus MTA 25.05.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/3240-18 tühistada. Kaebusega koos esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse. - Kaebaja leidis, et vastustaja on maksusumma määranud ennatlikult ja ebaõigesti. Maksuotsus ei ole põhjendatud ning selles ei ole analüüsitud tõendeid. Erisoodustuste ja ettevõtlusega mitteseotud kulude osas ei ole vastustaja esitanud põhjendusi, miks üks või teine väljamakse on vastavalt kvalifitseeritud. - Maksuhaldur on rikkunud maksumenetluses selgitamiskohustust, mistõttu ei läinud kaebajale üle tõendamiskoormis ning maksuotsus ei ole kohtulikult kontrollitav. - L. Veisner on korraldanud kaebaja raamatupidamist puudulikult ja kõrvaldanud äriühingust rahasummasid, mille tulemusena on kaebajale tekkinud suur materiaalne kahju. Kaebaja kavatseb esitada L. Veisneri vastu kompensatsiooninõude. Vastustaja ei ole kaebaja tegevuses tahtlust tuvastanud ega tõendanud, et kaebaja oleks jätnud tahtlikult maksud tasumata või kinni pidamata. - Vastustaja on revisjoni läbi viinud ebaseaduslikult, kuna tegemist oli koormava kontrolliga ning teostatud toimingud ei vastanud revisjoni olemusele. See omab tähendust maksu määramise aegumise peatumise küsimuses. Antud juhul tuleb kaebaja hinnangul lähtuda kolmeaastasest aegumistähtajast. Kuueaastase aegumistähtaja rakendamine maksustamisel on ette nähtud erandkorras ja ainult selgelt tahtlikule tegevusele osutavate asjaolude korral. - Kaebaja leiab, et maksuotsus tugineb ebaseaduslikult kogutud tõenditele. Kaebaja raamatupidamisdokumendid olid kriminaalmenetluse raames kaebajalt Lõuna Prefektuuri poolt ära võetud ning need anti maksuhaldurile üle. Seega uuriti Lõuna Prefektuuri poolt kogutud tõendeid maksuhalduri ruumides. Kaebaja leiab, et maksurevisjon vajalike asjaolude väljaselgitamiseks tulnuks läbi viia maksukohustuslase juures. Maksuhaldur ei ole täitnud ka kolmandate isikute kaasamiskohustust.

5

- Maksuhaldur on maksuotsuses ebaõigesti tuvastatud asjaolud seoses 11.01.2008. a väljamaksega telefoniraamatu eest summas XXXXX krooni. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust ega viidanud ühelegi tõendile, mille alusel saaks järeldada, et tegemist on K. Annomi töötasuga mitte honorariga. Välja ei ole selgitatud, millega seoses on väljamakse tehtud (26.06.2012. a kaebuse täienduse p 2.2). Maksuotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üritanud välja selgitada, millega seoses olid tehtud majanduskuludena märgitud kulud, kas soetatud esemed on kaebajal olemas ja kasutatakse ettevõtluses (26.06.2012. a kaebuse täienduse p 2.2). Vastustaja on maksuotsuse lk-l 10 nimetatud 11.01.2006, 08.12.2006 ja 08.12.2007 makstud autokompensatsioonid ebaõigesti kvalifitseerinud puuduva või nõuetele mittevastava algdokumendi alusel. Täpselt samad summad kvalifitseeris vastustaja maksuotsuse lk-l 13, erisoodustusena (26.06.2012. a kaebuse täienduse p 2.2). - Maksuhalduril on puudunud selgus maksusummade määramise aluseks olevates asjaoludes. Vastustaja ei ole maksuotsuses põhjendanud maksusummade muutmist pärast 10.01.2012 koostatud revisjoni lõppvestluse protokolli, mille kohaselt oli juurdemääramisele kuuluv maksusumma kokku 154 064,78 eurot, revisjoniakti kohaselt oli maksusumma aga 157 866,80 eurot. - Kaebaja selgitab erisoodustusena kvalifitseeritud hotelli ja sanatooriumi kulutuste osas, et kaebaja aktsionäride üldkoosoleku otsuse kohaselt võisid kõik aktsionärid aastas 1 või 2 korda külastada sanatooriumi. Vastustaja ei põhjendanud maksuotsuses, miks eeltoodud kulud on kvalifitseeritud maksuhalduri poolt erisoodustusena, mille eelduseks on mitte aktsionäri staatus, vaid isiku töösuhted väljamakse teinud äriühinguga. L. Veisner on selgitanud, et nimetatud kulud olid hüvitatud aktsionäridele, mitte kaebaja töötajatele (08.03.2013. a teeside II osa). - Vastustaja on põhjendamatult käsitlenud ettevõtlusega mitteseotud varana murutraktoreid Husqvarna ja YardMan, ning jätnud arvestamata K. Annomi poolt antud seletused murutraktorite hoiustamise ja selle põhjuste kohta. Oletuslik on vastustaja järeldus selle kohta, et murutraktorid olid soetatud eraisikutele. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, kuna ei kuulanud üle kaebaja nõukogu liiget N. Navi, kellele kuuluval kinnistul murutraktorit talvisel ajal hoiustati. Samuti ei selgitanud vastustaja välja seda, kas K. Annom ja N. Navi kasutasid nimetatud vara oma isiklikes huvides. L. Veisner on selgitanud, et firma, kes müüs kaebajale murutraktori, pakkus uuenenud varianti vana traktori vastu, tema lohakuse tõttu jäi aga vana traktor raamatupidamisest maha kandmata. Seega saab nendest ütlustest järeldada, et vastustaja ei ole maksuotsuses arvestanud põhivara soetushinda õigesti (vt 08.03.2013. a teeside II osa).

10. 29.06.2012. a määrusega (tl-I 47−49) rahuldas Tartu Halduskohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas maksuotsuse täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni.

11. 25.07.2012 tegi MTA maksuotsuse muutmise otsuse nr 12.2-3/3240-24 (tl-I 82−83, lisad 84−93), millega muutis 25.05.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/3240-18 arvutuskäiku ja sõnastust. Maksuotsuse muutmise tulemusena vähenes kaebaja poolt tasumisele kuuluv maksusumma 18,79 euro võrra ning tasumisele kuuluv summa kokku on 157 611,42 eurot – sealhulgas tulumaks 131 638,08 eurot, sotsiaalmaks 21 716,43 eurot, töötuskindlustusmaksed 316,94 eurot, kohustusliku kogumispensioni maksed 435,82 eurot ja käibemaks 3 504,15 eurot.

12. Vastustaja palus 22.08.2012 kaebusele esitatud hiljem täiendatud vastuses (tl-I 72−79; 05.03.2013. a täiendused tl-II 1−4) kaebuse rahuldamata jätta. - Kaebaja on väidetavalt tegelenud väljamaksete põhjenduste hindamisega alates puuduste avastamisest 2009. aastal ja ei ole selle aja jooksul esitanud kahjunõuet ühegi isiku vastu. Vastustaja on arvesse võtnud kõiki L. Veisneri poolt kaebajale tehtud dokumentaalselt tõendatud tagasimakseid. Tulumaksu arvestuses võttis vastustaja arvesse ka asjaolu, et L. Veisner oli loovutanud kaebajale oma aktsia väärtuses XXXXXX krooni. Vastustaja märgib, et antud juhul ei seisnenud kaebaja puudused raamatupidamises üksnes L. Veisneri poolt endale

6

kantud summades, vaid puudused esinesid ka kaebaja töötajate palkade ja honorari arvestamisel ning dividendide arvestamisel. Deklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena tasus kaebaja vähem makse kui kaebajal tuli seadusest tulenevalt tasuda. - Maksuotsuse aluseks on kaebaja raamatupidamisdokumendid, maksuhalduri poolt kogutud tõendid ning tuvastatud faktilised asjaolud. Tõendatud on, et kaebaja on valeandmeid esitanud teadlikult. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et raamatupidaja on esitanud maksudeklaratsioonidel valeandmeid ilma, et äriühingu juhtkond poleks sellest teadlik olnud. - Maksuhaldur viis läbi revisjoni, mitte üksikjuhtumi kontrolli. Maksumenetluse kestvus perioodil 23.08.2011 kuni 25.05.2012 viitab selgelt isikut enamkoormavale kontrollile ning isikul lasus kogu maksumenetluse raames kaasaaitamiskohustus. Üksikjuhtumi kontroll viiakse aga läbi lühikese ajaperioodi jooksul. Revisjoni alustamise korralduses nr 12.2-3/3240-1 on märgitud, et revisjon viiakse läbi maksuhalduri juures Võru teeninduskohas aadressil Põllu 2. Maksuhaldur pidas loogiliseks läbi viia menetlust maksuhalduri ametiruumides, kuna Lõuna Prefektuur andis materjalid maksuhaldurile üle ning dokumendid asusid maksuhalduri ruumides. Kuna dokumendid olid maksuhalduri ruumides, oli kaebajal võimalik kõigi dokumentidega ka tutvuda. Et antud juhul ei esine olukorda, kus kaebajale juurde määramisele kuuluva maksusumma tõttu väheneks kolmandate isikute maksukohustus, puudus vajadus kolmandate isikute kaasamiseks.

13. Tartu Halduskohtus 14.02.2013 toimunud kohtuistungil (protokoll tl-I 130−136p) leidis vastustaja, et rakendada saab kuueaastast aegumistähtaega, kuna maksuhaldurile valeandmete esitamine ei saa olla heauskne tegevus. Kaebaja märkis täiendavalt, et maksuotsus ei ole kontrollitav, kuna sellest ei nähtu, milline konkreetne väljamakse on konkreetsete dokumentidega tõendatud. Kaebaja juhatuse liige pidi andma arvete kohta seletusi mälu järgi.

14. Tartu Halduskohus jättis 25.03.2013. a otsusega (tl-II 81−90) kaebuse rahuldamata. - Revisjoni kestel ei ole kaebaja maksustamisele kuuluvaid summasid vaidlustanud. Maksuhaldur on revisjoniaktis arvestanud kaebaja poolt osutatud asjaolu, et endine raamatupidaja L. Veisner on äriühingule tekitatud kahju osaliselt hüvitanud. - Revisjon on läbi viidud õiguspäraselt ning maksusumma määramine ei ole maksukorralduse seaduse (MKS) 98 lg 1 kohaselt aegunud. Kaebaja on esitanud tahtlikult ja teadlikult deklaratsioonides valeandmeid, mistõttu on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Maksuhaldur on teinud kindlaks, et äriühingu juhatuse liige on jätnud täitmata äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-tes 3, 4 ja 7 sätestatud kohustused ning nõukogu liikmed on jätnud täitmata ÄS §-s 316 sätestatud juhatuse ja nõukogu kohustused. Äriühingu juhatuse liige K. Annom ja nõukogu liikmed L. Veisner, N. Navi ja M. Kriis pidid olema teadlikud oma ülesannetest ja kohustustest. Revisjoni käigus on selgunud, et kaebajal puudus sisekontroll, raamatupidamine ei vastanud nõuetele ning vajalik aruandlus oli esitamata, mille tulemusena jäi osa makseid deklareerimata ja vajalik maksusumma riigile tasumata. - Maksuotsust ei muuda ebaõigeks kaebaja väide, et raamatupidaja ja aktsionäri L. Veisneri sanktsioneerimata tegevuse tulemusena on kaebaja sattunud riisumise ohvriks. Raamatupidaja ei saanud teha ülekandeid üksi ilma juhtkonna teadmata. Seega pidid olema nii juhatuse liige kui nõukogu liikmed teadlikud pangakontodelt tehtud väljamaksetest. Samuti oli tegemist pika perioodiga (aastad 2006−2009). Revisjoni käigus selgunu, et pangakontodelt tehti suuremate summade väljamakseid kui see kajastus deklaratsioonidel, ei saa olla L. Veisneri poolt suunatud äriühingu rahaliste huvide vastu, sest sellest sai kasu ka kaebaja, kes tasus esitatud deklaratsioonide alusel riigile vähem makse kui tulnuks tasuda. - Kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud 15.08.2011. a korraldust nr 12.2-3/3240-1, mille alusel alustati revisjoni. Sellega on kaebaja kohtu hinnangul aktsepteerinud revisjoni läbiviimise kohta, viisi ja ulatust. Antud juhul tuleb arvestada kontrolli ulatust ja perioodi, millest on näha, et tegemist on revisjoniga mis on ulatuslik ja oma olemuselt koormavam kui

7

mõne üksiku maksuliigi suhtes läbiviidav kontroll. Korralduses on märge, et revisjon viiakse läbi 23.08.2011 kuni 31.01.2012, mis on ajaliselt ulatuslik. Kuna Lõuna Prefektuur oli kriminaalasja nr XXXXXXXX materjalid ja kaebaja raamatupidamisdokumendid maksuhaldurile üle andnud, oli halduskohtu hinnangul mõistlik, et maksuhaldur viis menetluse läbi oma ruumides. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on üksnes uurinud kriminaalasja materjale ega ole maksumenetlust läbi viinud. Läbi on viidud maksumenetlus maksuhalduri juures, uuritud on kõiki tõendeid ning täiendavalt on kutsutud ütlusi andma kaebajaga seotud isikuid. K. Annomil on olnud õigus tutvuda maksumenetluses kogutud materjalidega ning asjakohane ei ole kaebaja väide, et kaebajalt olid dokumendid ära võetud ning kaebaja juhatuse liige pidi andma ütlusi mälu järgi. Seega on revisjon kaebaja suhtes läbi viidud õiguspäraselt ning nõuetelevastavalt. Kõik materjalid, mida maksumenetluses on kogutud ja kasutatud, on märgitud revisjoniaktis ja maksuotsuses. Lubatavad on ka kriminaalasjas nr XXXXXXXX kogutud materjalid, kuna selle kohta on olemas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastav luba. Antud juhul ei esinenud olukorda, kus maksuhaldur pidi kaasama kolmandad isikud, kuna kaebajale juurde määramisele kuuluva maksusumma tõttu ei vähenenud kolmandate isikute maksukohustus. - Maksuotsus on õiguspärane, tuginetud on seadustele, kogutud tõendid on lubatavad ning maksumenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus lähtunud revisjonile kehtestatud nõuetest, analüüsinud kõiki tõendeid ja rakendanud uurimisprintsiipi. Maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud ning välja on toodud nii faktilised kui õiguslikud alused, millele maksuotsuses on tuginetud. Kaebaja poolt väljatoodud asjaolud maksuotsuse tühistamiseks on asjakohatud ja otsitud. Maksuotsus on kontrollitav ning kohtul oli võimalik olemasolevate materjalide põhjal maksuotsusele hinnang anda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. 24.04.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 25.03.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl-II 104−124), milles palub Tartu Halduskohtu 25.03.2013. a otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. - Halduskohus ei ole maksuhalduri järeldusi kontrollinud ega põhjendanud. Otsuse põhjendustest ei tulene selgelt, mida on kohus ise tuvastanud ja mida luges vastustaja poolt tuvastatuks. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud tõendeid ega hinnatud kaebaja kõiki väiteid. - Ebaõige on otsuses märgitud seisukoht, et kaebaja ei vaidlustanud revisjoni kestel maksustamisele kuuluvaid summasid. Kaebajale ei ole maksumenetluses selgitatud konkreetsete maksukohustuste määramise aluseks olevaid asjaolusid, vaid maksusumma oli kaebajale esitatud koondsummana koos üldistavate põhjendustega. Kaebajal tekkis vaidlustamise õigus alles koormava haldusakti saamisel, mitte revisjoni kestel, nagu ekslikult on leidnud halduskohus. Koormava haldusakti, so maksuotsuse on kaebaja vaidlustanud. - Kaebajale on arusaamatu, mis põhjusel kajastas halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes M. Kriisi seletusi selle kohta, et K. Annom ja L. Veisner tegid väidetavalt endale veel ühe ettevõtte – OÜ WRO. Sel asjaolul puudub seos käesoleva asjaga ning need väited on ebaõiged. Ka L.V. ütlustele viitamine ei ole asjakohane. L.V. ei olnud kaebaja koosseisuline töötaja ning ta oli äriühingust koondatud juba 2004. aastal, kuid kontrolliperiood hõlmab aastaid 2006−2009. Samuti on L.V. seletustes kajastatud tema subjektiivne arusaam raamatupidaja pädevuse kohta teostada iseseisvalt rahalisi väljamakseid. - Kuna maksuotsus on sisuliselt põhjendamata, ei saanud tõendamiskoormus kaebajale üle minna. Kaebajal puudub selgus, millised faktilised asjaolud ta pidi ümber lükkama. Vastustaja ei ole üritanudki välja selgitada ja kontrollida maksustamise faktilisi asjaolusid. Tekkinud olukorras ei saanud kaebaja täita nõuetekohaselt kaasaaitamiskohustust. - Maksuotsuse põhjendamatus osutab ka sellele, et tegelikult ei ole revisjoni toimunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole maksuotsus halduskohtumenetluses kontrollitav. Kaebaja on

8

kohtule edastanud Lõuna Prefektuuri 12.12.2012. a päringu kriminaalasjas nr XXXXXXXX (tl-I 161), milles palutakse väljastada kinnitatud koopiad dokumentatsioonist (käskkirjad, nõukogu otsused jmt), mille alusel määrati aastatel 2006 kuni 2009 (k.a) kaebaja äriühingus honorare ja maksti töötasusid. Päringu kohaselt ei leitud kaebaja juures kriminaalasja raames läbi viidud läbiotsimise käigus eelnimetatud dokumente. Vastustaja on aga väitnud, et maksuotsuse tegemisel lähtuti just Lõuna Prefektuuri poolt üle antud kriminaalasja nr XXXXXXXX materjalidest. Eeltoodu kinnitab kaebaja hinnangul seda, et vastustaja on maksukoosseisu asjaolud tuvastanud puudulikult (26.02.2013. a kaebuse täiendus p. 3.3.), kuid halduskohus ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud. - Kaebaja sõnul ei selgu prokuröri 25.05.2012. a loast (tl-I 134), millises ulatuses lubati maksuhalduril kasutada kriminaalasja nr XXXXXXXX materjale maksumenetluses. Samuti ei tulene ei Lõuna Prefektuuri 02.06.2011. a aktist materjalide üleandmise kohta (maksutoimiku lk 254) ega maksuotsusest, missuguses ulatuses ja millistele materjalidele tugines vastustaja maksuotsuses. Vastutaja ei ole konkreetselt ära näidanud, milliste dokumentide pinnalt on vastavad järeldused tehtud. Maksuhaldur on kaebajale selgitanud, et kõik Lõuna Prefektuuri poolt üle antud materjalid on ka maksumenetluse materjalid, kuid üle antud materjalide maht seda kaebaja hinnangul ei kinnita. Halduskohus oleks pidanud kontrollima, missuguses ulatuses ja millistele materjalidele tugines vastustaja maksuotsuses ning kas kaebajale loetamatul kujul esitatud tõendite alusel on maksustamise aluseks olevad asjaolud tuvastatud õigesti. Samuti ei nõudnud halduskohus välja prokuratuuri määrust, mille alusel Lõuna Prefektuur teostas 04.05.2011 läbiotsimise kriminaalasjas nr XXXXXXXX . - Tõendamiskoormus ei ole kaebajale üle läinud, kuna see saab maksukohustuslasele üle minna vaid nende faktiliste maksustamise seisukohalt tähtsust omavate asjaolude osas, mida maksuhaldur on maksumenetluses uurinud, kuid mille kohta ei saanud tõendeid koguda. Maksuotsus on aga tehtud üksnes koondsummade osas ja selle põhjendavast osast ei selgu, millistest asjaoludest lähtuvalt on määratud üks või teine maksusumma. Tõendamiskohustus ei saanud kaebajale üle minna ka sellepärast, et vastustaja ei ole maksumenetluses täitnud tõendamist vajavate asjaolude osas selgitamiskohustust. - Kuna iga maksumenetluse puhul ei peatu maksusumma määramise aegumine, on see antud vaidluse puhul oluline. Antud juhul oli juba revisjonikorralduses teatatud, et kaebaja juures vastustaja toiminguid teostada ei kavatse, mistõttu ei saanudki vastustaja toimingud kaebaja jaoks algusest peale koormavad olla ning revisjoni alustamise korralduse vaidlustamine ei olnud seetõttu mõistlik. Vastustaja menetlustoimingud ei kvalifitseeru revisjonina. Ka juhul, kui maksukohustuslane ei vaidlusta revisjonikorraldust, on halduskohtul pädevus ja vastava taotluse puhul kohustus hinnata, kas dokumenteeritud revisjon vastab revisjoni olemusele ning kas seoses sellega on peatunud maksu määramise aegumistähtaja kulgemine. Revisjoni alustades ei ole reeglina võimalik ette näha ja prognoosida, kui intensiivseks menetlus tegelikult kujuneb ning kas maksuhaldur viib menetlust läbi nõuetekohase hoolsusega. Seda saab hinnata alles järelkontrolli raames, so maksuotsuse vaidlustamisel. Revisjonikorralduses märgitud ajavahemikul ei teostanud vastustaja kaebaja suhtes selliseid koormavaid menetlustoiminguid, mis eristaksid käesolevas asjas teostatud toiminguid üksikjuhtumi kontrolli vormis teostatud toimingutest. Kaebaja seaduslik esindaja on kahel korral andnud vastustajale seletused, vastates üldistele küsimustele ning esitades vastustajale andmeid väljamaksete liikide ja saajate kohta mälu järgi. Selle põhjuseks oli see, et kaebaja raamatupidamisdokumendid olid kaebajalt ära võetud kriminaalasja nr XXXXXXXX raames. Vastustaja ei pakkunud kaebaja juhatuse liikmele võimalust tutvuda maksumenetluses kogutud materjalidega selgituste andmisel. - Kaebajal puudus tahtlus maksude tasumata jätmiseks. Halduskohus ei ole tahtluse tuvastamise küsimuses arvestanud Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tahtluse tuvastamisel tuleb eristada äriühingu kui maksukohustuslase tahtlust seoses maksuotsusega ja äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja tahtlust oma kohustuste täitmata jätmise puhul. Maksukohustuslase tahtlust maksude tasumata jätmise suhtes peab maksuhaldur tuvastama iga

9

maksusumma osas eraldi. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-38-12. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks kaebaja tahtlus laieneb ka nendele väljamaksetele, mis olid kaebaja poolt deklareeritud valel perioodil ning raamatupidaja L. Veisneri eksimuse tõttu osaliselt. Kaebaja on seisukohal, et ei maksualase kirjanduse ostmise ega kellelegi enamal määral väljamaksete tegemise fakt ei ole selliseks asjaoluks, mis tõendaks kaebaja tahtlust maksude tasumata jätmise osas. See, et juhtkonnale olid tehtud väljamaksed, mis jäid deklareerimata, ei tähenda seda, et kaebaja jättis tahtlikult tasumata muud maksuotsusega maksustatud summad. Ka sisekontrolli väidetav puudumine ja raamatupidamise mittenõuetekohasus ei kinnita kaebaja tahtlust maksude tasumata jätmise suhtes. - Kokkuvõttes on kaebaja endiselt seisukohal, et maksuotsus on tehtud ennatlikult. Samuti leiab kaebaja endiselt, et maksuhaldur oleks pidanud maksumenetlusse kaasama kolmandaid isikuid.

16. Vastustaja palub 16.05.2013 kohtule edastatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl-II 131−140) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2013. a otsus tühistamata. - Vastustaja märgib, et maksuotsuses kajastatud 11.01.2008 teostatud XXXXX krooni suuruse telefoniraamatu eest tehtud väljamakse maksustamisel lähtus maksuhaldur kaebaja raamatupidamisdokumentidest ning juhatuse liikme K. Annomi seletustest. Et antud juhul oli väljamakse selgitusse märgitud „preemiaks telefoni raamatu eest“ ja preemia maksustatakse nagu töötasu, on väljamakse tuvastatud igati õiguspäraselt ja ka sellelt summalt täiendavate maksusummade määramine põhjendatud. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, millisel õiguslikul alusel ja kuidas oleks tulnud antud väljamakse tema hinnangul maksustada. - Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur ei kontrollinud L. Veisneri poolt vastustajale antud seletusi. Maksuhaldur on maksusumma määramisel võtnud arvesse eelkõige neid kulutusi, mille kohta puudus üldse mingi dokument, ning kulutusi, mida ei olnud võimalik seostada kaebaja ettevõtlusega. Kulutused, mille kohta olid olemas tšekid ja mida sai lugeda nn majanduskuludeks, jättis maksuhaldur maksustamata. Vastustaja märgib, et K. Annomile makstud autokompensatsiooniks makstud summasid on tõepoolest ekslikult märgitud nii nõuetele mittevastava algdokumendi alusel tehtud väljamaksena kui erisoodustusena. Reaalselt on maksusumma määramisel antud summasid aga arvestatud kui erisoodustust ning kaebajat ei ole ühe ja sama väljamakse eest topeltmaksustatud. - Asjakohased ei ole kaebaja märkused selle kohta, et maksuhalduri poolt esitatud summad on väikeses suurusjärgus muutunud ning et maksusummade määramisel puudus maksuhalduril selgus. Käesolevas asjas tehtud maksuotsus on väga mahukas ja põhjalik ning kõik maksusumma määramise aluseks olevad summad on kajastatud maksuotsuse lisades. Kaebaja ei ole ei maksumenetluse ega kohtumenetluse ajal esitanud seisukohti, mis lükkaksid ümber maksuhalduri väiteid. Maksuotsus on koostatud eelkõige kaebaja raamatupidamisdokumentide ja aruannete järgi. Maksuotsusest selgub üheselt ja selgelt asjaolu, et kaebaja on maksustamisperioodil igakuiselt esitanud maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmeid, mille tulemusena ei kattunud raamatupidamise dokumentatsioon maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidel kajastatud andmetega. Sisuliselt on maksuhaldur korrastanud kaebaja eest tema raamatupidamise ja viinud selle kooskõlla kehtivate seadustega. Tähelepanuväärne on ka see, et puudused raamatupidamises avastati ja need said kaebaja aktsionäridele ja juhtkonnale teatavaks tunduvalt varem, kui alustati kaebaja suhtes maksurevisjoni. - Arusaamatu on kaebaja väide, et aktsionärid võivad aastas 1-2 korda kasutada sanatooriume. Seadus ei näe ette võimalust hüvitada maksuvabalt äriühingute aktsionäride puhkusi. Asjaolu, et äriühingud lepivad kokku, et isikutele sellised kulutused hüvitatakse, ei kaota ära äriühingu kohustust need summad deklareerida kui erisoodustus. Vaidluse all ei ole ka see, et K. Annom ja N. Navi olid siiski ka kaebaja töötajad. Seega on nimetatud arvete tasumise maksustamine erisoodustusena igati seaduslik ja põhjendatud.

10

- Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega eluliselt usutavat põhjendust, miks on vaja kaebajal omada kahte murutraktorit ja neid hoiustada juhtkonna liikmete elukohtades. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et murutraktorid ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ega ole vajalikud äriühingu kinnistu hooldamiseks. Seda kinnitab maksuhalduri poolt läbiviidud vaatluse protokoll koos fotomaterjaliga (maksutoimiku lk 2−16). Vastustaja järeldab, et murutraktoreid kasutati suure tõenäosusega isiklikuks tarbeks. N. Navi üle kuulamata jätmisega ei ole rikutud uurimisprintsiipi. - Ebaõige on kaebaja väide, et talle ei ole selgitatud, milliseid maksusummasid ja mis alusel tuleb tasuda. Kaebaja ei ole esitanud revisjoniaktile eriarvamust, kuigi oli palunud selleks lisaaega. Vastustaja leiab, et kaebaja jättis eriarvamuse esitamata just seetõttu, et tal ei olnud tõendeid ega põhjendatud väiteid, mille abil lükata ümber revisjoniaktis ja maksuotsuses tehtud järeldusi. - M. Kriisi seletusi, mille kohaselt K. Annom ja L. Veisner on seotud omavahel ka läbi OÜ WRO, on kohus käsitlenud selleks, et ära näidata asjaolu, et K. Annom pidi L. Veisneri tegevusest teadlik olema, kuna omas temaga lähedasemaid suhteid kui teised juhtorgani liikmed. Seega oli see asjaolu üheks tõendiks sellest, et kaebaja esitas maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid. Igati asjakohased on ka L.V. ütlused. Kuigi L.V. oli koondatud 2004. aastal, siis aastatel 2006−2009 tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna, kes kirjutas kaebaja poolt väljaantavasse ajalehte artikleid. - Kaebaja ei nimeta õiguslikku alust, mille kohaselt peaks prokuröri luba sisaldama infot, millises mahus materjalide kasutamine on lubatud. Prokurör on esitanud maksuhaldurile üksnes need andmed, mida ta lubab kasutada. - Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega tõendamiskoormuse jaotamise kohta. Vaidlustatud maksuotsusest selguvad üheselt maksustamise aluseks olevad asjaolud, maksustamise alused ja selles on selgelt ja arusaadavalt ära toodud maksuotsuse põhjendused. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud pärast raamatupidamisarvestuse puudustest teadasaamist 2008. a kohta parandusdeklaratsioone, viitab pigem sellele, et kaebaja juhtkonnal puudus soov audiitori poolt avastatud puudusi kõrvaldada. Vastustaja pidas kaebajaga 10.01.2012 revisjoni lõppvestluse, kus selgitas revisjoni tulemusi ja tegi ettepaneku parandusdeklaratsioonide esitamiseks ning tekkiva maksuvõla ajatamiseks. Kaebaja sellega ei nõustunud ning maksuhaldur jätkas maksumenetlust, koostades 22.03.2012 revisjoniakti ja andes kaebajale tähtaja eriarvamuse esitamiseks. Kaebaja eriarvamust ei esitanud, vaid teatas üksnes, et ei ole arvestanud maksukohustuse suurenemisega. - Antud asjas on tegemist revisjoniga, mitte üksikjuhtumi kontrolliga, nagu väidab kaebaja. Antud juhul on maksuhaldur kogu maksumenetluse käigus lähtunud revisjonile kehtestatud nõuetest. Arvestades kontrolli ulatust nii maksuliikide kui ka perioodi osas, saab selgelt väita, et oma olemuselt on tegemist revisjoniga, sest sellises mahus ja perioodi ulatuses maksude kontrollimine on oma olemuselt selgelt koormavam kui mõne üksiku tehingu või mõne üksiku maksuliigi kontrollimine mingil perioodil.

17. 23.08.2013 esitas kaebaja Lõuna Ringkonnaprokuratuurile tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes L. Veisneri vastu kriminaalasjas nr XXXXXXXX . Tsiviilhagi kohaselt kuulub L. Veisneri poolt nõukogu liikme kohustuse rikkumisega kannatanule tekitatud kahju hüvitamisele summas 143 758,19 eurot. Lisaks on tsiviilhagi esitamise hetkeks muutunud sissenõutavaks viivitusintressinõue summas 46 121,76 eurot. Tartu Maakohus tegi 17.02.2014 kriminaalasjas nr 1-13-11693 (XXXXXXXX ) kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas L. Veisneri süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi suures ulatuses omastamises ning rahuldas täielikult kaebaja tsiviilhagi, mõistes L. Veisnerilt kaebaja kasuks välja 149 177,68 eurot. 14.08.2014 esitas kaebaja kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi, so Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-13-11693 17.02.2014 tehtud otsuse täitemenetluse läbiviimiseks. 17.10.2014 edastas kaebaja ringkonnakohtule taotluse eelnimetatud tõendite liitmiseks

11

käesoleva haldusasja materjalide juurde. Kaebaja on taotluses seisukohal, et L. Veisneri vastu esitatud kompensatsiooninõue välistab käesoleval juhul maksu määramise.

18. 05.11.2014 Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil võttis kohus asja materjalide juurde kaebaja tsiviilhagi L. Veisneri vastu (7-l lehel), Tartu Maakohtu 17.02.2014. a otsuse kriminaalasjas nr 1-13-11693, kaebaja 31.07.2014. a täitmisavalduse ja kohtutäitur T. Peedosaare 14.08.2014. a täitmisteate täiteasjas nr 119/2014/917.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

20. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt maksunõude aegumise küsimust (I), peatub seejärel kaebaja etteheidetel maksuhalduri poolt läbiviidud maksumenetlusele (II), lahendab tõendamiskoormuse küsimuse (III), hindab vastuväiteid maksuotsuse sisule (IV) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V).

I

21. Kaebaja väidab, et maksunõue on vähemalt osaliselt aegunud. MKS § 98 lg 1 sätestas kuni 30.06.2013 kehtinud redaktsioonis maksusumma määramise aegumistähtajaks kolm aastat; maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat; aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Vastustaja on tuginenud kaebaja tahtlusele. Ringkonnakohus nõustub selle lõppjäreldusega.

22. Kaebaja on tuginenud Riigikohtu halduskolleegiumi 09.01.2013. a otsusele nr 3-3-1-38-12, kus Riigikohus on p-s 14 öelnud: „Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. […] Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.“ Eelnevast tulenevalt on tuleb kontrollida, kas maksuhalduri poolt maksuotsuses tuvastatu vastab Riigikohtu esitatud nõuetele.

23. Kaebaja on aktsiaselts. ÄS § 306 sätestab juhatuse pädevuse. ÄS § 306 lg 1 kohaselt on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. ÄS § 306 lg 2 järgi peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest; tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul; juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. ÄS § 306 lg 3 reguleerib juhatuse aruandlust nõukogule. ÄS § 306 lg 4 sätestab, et juhatus korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist. ÄS § 306 lg 7 kohaselt tagab juhatus vajalike abinõude rakendamise, eelkõige sisekontrolli korraldamise, et avastada võimalikult varakult aktsiaseltsi tegutsemist ohustavad asjaolud. Aktsiaseltsi nõukogu pädevus on sätestatud ÄS §-s 316, mille esimese lause kohaselt planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Lisaks peab ÄS § 327 lg 1 kohaselt nõukogu liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Halduskohus leidis, et nii juhatuse liige K. Annom kui ka nõukogu liikmed L. Veisner, N. Navi ja M. Kriis pidid olema teadlikud oma ülesannetest ja kohustustest, juhindudest seega nii juhatuse kui nõukogu liikmete tahtlusest. Ringkonnakohus

12

leiab, et L. Veisneri, kes oli nii kaebaja aktsionär, nõukogu liige kui ühtlasi kaebaja raamatupidaja, tahtluses ei ole kahtlust. L. Veisner on Tartu Maakohtu 17.02.2014. a otsusega tahtlikus kuriteos – suures ulatuses omastamises (KarS § 201 lg 2 p 2) süüdi tunnistatud. Ringkonnakohus asub seisukohale, et käesoleval juhul saab L. Veisneri tahtluse omistada ka kaebajale, kuna tegemist ei olnud nö tavaraamatupidajaga, vaid ka aktsionäri ja nõukogu liikmega, kes sai nõukogu kaudu ise mõjutada juhatust, samuti kuna L. Veisner ja juhatuse liige K. Annom toimisid maksudest kõrvalehoidmisel nö kaasosalistena. Ringkonnakohus leiab, et eristada tuleks juhtumeid, kus äriühing ise üritab maksudest kõrvale hoida neist juhtumitest, kus keegi äriühingut nö väljastpoolt kahjustada üritab. Viimane võib olla põhjustatud ka äriühingu töötaja pädevust ületava tegevusega juhatuse selja taga ega peaks tooma kaasa pikemat aegumistähtaega. Kuna äriühingut esindab seaduse järgi juhatus, siis reeglina peaks olema määrav juhatuse liikme tahtlus. Kuid juhtumil, kui juhatuse liige ja äriühingu töötaja, kes on ühtlasi ka nõukogu liige, tegutsevad maksudest kõrvalehoidmisel sisuliselt koos, ei ole tegemist äriühingu väljastpoolt kahjustamise, vaid nö kaasosalistena maksudest kõrvalehoidmisega. Käesoleval juhtumil räägivad koos tegutsemise kasuks nii maksuotsuses tuvastatud sisekontrolli täielik puudumine AS-is Võru Teataja kui ka K. Annomi ja L. Veisneri poolt ühiselt asutatud OÜ WRO, kus nad olid osanikud 50:50. Ringkonnakohus lähtub üldtuntud hinnangust, et isikud, kes ajavad koos äri, usaldavad üksteist. Samuti räägib koostegutsemise kasuks rikkumiste ulatus ja pikk aeg – sedavõrd ulatuslikud rikkumised ei saanud toimuda juhatuse teadmata.

24. Lisaks eelnevale leiab ringkonnakohus, et ka kaebaja juhatuse liige K. Annom tegutses tahtlikult. Riigikohus selgitanud tahtluse olemust: „Mõisteid „raske hooletus“ ja „tahtlus“ maksukorralduse seadus ega maksuseadused ei selgita. VÕS § 104 lg‑tes 4 ja 5 on rasket hooletust defineeritud kui käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist ja tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kolleegiumi arvates on ka maksuõigussuhetes võimalik seadusliku esindaja vastutuse raames lähtuda VÕS § 104 regulatsioonist. Süü vormid „tahtlus“ ja „hooletus“ ning selle eriliik „raske hooletus“ iseloomustavad õigusrikkumise raskusastet ning sobivad seetõttu seadusliku esindaja vastutust piiravate või õigustavate kriteeriumitena vastutusotsuse tegemisel. Rõhutada tuleb, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega. Ka karistusõiguses on süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustena nimetatud tahtlust ja ettevaatamatust. Karistusõiguses eristatakse kolme tahtluse liiki – kavatsetust, otsest ja kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 1). Kaudset tahtlust kui kõige kergemat tahtluse liiki mõistetakse karistusõiguses olukorrana, kus teo toimepanija ei pürgi tagajärje poole ega tunneta tagajärge kindlalt saabuvana, ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda (KarS § 16 lg 4, vt ka 3-1-1-20-09, p 9.2). Kolleegiumi arvates käsitletakse võlaõigussuhetes ja karistusõiguses tahtlust erinevalt. Võlaõiguslikule tahtluse mõistele on tinglikult lähedased karistusõigusliku tahtluse liikidest kavatsetus ja otsene tahtlus (KarS § 16 lg‑d 2 ja 3), mitte aga kaudne tahtlus. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtluse tuumaks õigusvastase tagajärje soovimine (sellele on tinglikult lähedane karistusõiguslik otsene tahtlus). Karistusõigusliku kaudse tahtluse puhul aga ei pürgi teo toimepanija tagajärje poole. Seadusliku esindaja süü tuvastamisel seoses vastutusotsusega pole karistusõigusliku kaudse tahtluse konstruktsioon kasutatav“ (RKHKo 12.12.2012, 3-3-1-23-12, p 14). Samas on Riigikohus veelgi täpsustanud, et kui karistusõiguses loetakse tegu tahtlikuks ka siis, kui isik oma käitumise õigusvastasusest aru ei saa, siis maksuõiguses peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub kohustusi. „Kolleegium selgitab, et hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. […] Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult“ (RKHKo 12.12.2012, 3-3-1-23-12, p 16). Hiljuti on Riigikohus leidnud näiteks, et isikule, kes

13

on ühel ajal äriühingu raamatupidaja ja juhatuse liige, ei saa jääda märkamatuks ost, millel ei ole ilmselgelt seost äriühingu majandustegevusega (RKHKo 19.11.2014, 3-3-1-43-14, p 20). Kokkuvõttes peab olema niisiis kindlaks tehtud K. Annomi vähemalt otsene tahtlus. Ringkonnakohus leiab, et maksuotsuses ja eelkõige selle p-s 3.6 esitatud andmete põhjal saab järeldada, et ka K. Annom tegutses kontrollitud perioodil otsese tahtlusega maksudest kõrvalehoidmise suhtes. Kaebajal ei olnud sisekontrolli, mille korraldamise eest juhatuse liige otseselt vastutab. Samuti on maksumenetluses tõendatud, et K. Annom määras ise honorare, kuna raamatupidaja ei teadnud töö sisu, ning otsustas töötasude maksmise. Samuti paiknes üks murutraktoritest asunud K. Annomile kuuluvas XXXXXX talus. Kaebaja on tasunud K. Annomi Georg Otsa nimelises spa hotellis viibimise eest, samuti tema isiklikule autole ostetud kütuse eest, samuti lubatust kaks korda suuremat isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni. Kaebaja maksis ka OÜ-le Rõuge Sepp sepistatud käepidemete eest, kusjuures kaks käepidet asusid K. Annomile kuuluvas XXXXXX talus. Maksuhaldur tuvastas, et K. Annomile tehti kontrollialusel perioodil enammakseid 541 152,00 krooni (34 586 eurot). Ringkonnakohus leiab nendele asjaoludele tuginedes, et ka K. Annom tegutses otsese tahtlusega.

25. Riigikohus on samuti leidnud, et tahtlus tuleb tuvastada iga tehingu kohta eraldi (RKHKo 09.01.2013, 3-3-1-38-12, p 13). Ringkonnakohus leiab siiski, et käesolev juhtum erineb oluliselt Riigikohtu nimetatud otsuse aluseks olnud juhtumist. Riigikohtu otsuse aluseks olnud juhtumil tulenes täiendav käibe-, tuluja sotsiaalmaksukohustus konkreetsetest fiktiivsetest tehingutest, mis olid sõlmitud erinevate osapoolte vahel. Käesoleval juhul on maksuhaldur läbiviidud revisjoniga tuvastanud puudused ettevõtte juhtimises perioodil jaanuar 2006 kuni september 2009 (k.a), s.t maksudest hoiduti kõrvale kahe aasta ja üheksa kuu vältel. Ringkonnakohus leiab, et tegu oli jätkuva tahtlusega.

26. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on õige kohaldada kuueaastast aegumistähtaega kogu perioodile jaanuar 2006 kuni september 2009 (k.a), mistõttu ei olnud maksuotsuse tegemise ajal osa maksukohustusest aegunud.

II

27. Kaebaja on väitnud, et tegemist polnud revisjoniga. MKS § 59 lg 2 annab maksuhaldurile õiguse kontrollida kõiki maksukohustuslase majandusvõi kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Kontroll jaguneb: üksikjuhtumite kontrolliks (MKS §-d 60–72) ja üldkontrolliks ehk revisjoniks (MKS §-d 73–81). MKS § 73 lg 1 järgi on revisjoni eesmärk välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud. MKS § 73 lg 2 kohaselt võib revisjon hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega. MTA 15.08.2011. a korralduse nr 12.2-3/3240-1 (maksutoimiku lk 165−165p) järgi oli kaebaja suhtes läbiviidud kontrollimenetluse eesmärgiks kontrollida kaebaja tulumaksu, käibemaksu, töötajatele tehtud väljamaksetelt tuluja sotsiaalmaksu, töötuskindlustusja kohustusliku kogumispensioni maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil jaanuar 2006 kuni september 2009 (k.a). Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja suhtes läbiviidud kontrollimenetlus kvalifitseerida revisjoniks.

28. Poolte vahel on vaieldav, kas läbiviidud revisjon oli kooskõlas MKS §-ga 77, mille lg 1 järgi viiakse revisjon läbi üldisel tööajal või ettevõtte tööajal maksukohustuslase poolt revisjoni

14

ajaks revidendi kasutusse antud tööruumis või töökohas. MKS § 77 lg 2 täpsustab, et kui maksukohustuslasel ei ole võimalik tööruumi või töökohta revidendi kasutusse anda, võib dokumente esitada ning asju ette näidata maksukohustuslase eluruumides või maksuhalduri ametiruumides. Ringkonnakohus leiab, et MKS § 77 imperatiivne sõnastus on eksitav. Selle normi eesmärgiks ei ole maksuhalduri kohustamine revisjoni läbiviimiseks maksukohustuslase tööruumides, vaid maksuhaldurile volituse andmine vajadusel revisjoni läbiviimiseks maksukohustuslase tööruumides. MKS § 10 lg 3 järgi viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 järgi peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Revisjoni läbiviimine maksukohustuslase tööruumides on maksukohustuslase jaoks oluliselt koormavam kui revisjoni läbiviimine maksuhalduri tööruumides. Kui maksuhalduril otsest vajadust maksukohustuslase tööruumi sisenemiseks ei ole, ei oleks maksukohustuslase tööruumi kasutamine maksuhalduri poolt ka proportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt tuleb MKS § 77 tõlgendada põhiseadusega konformselt maksuhaldurile antud volitusena kasutada põhjendatud juhtudel revisjoni läbiviimiseks maksukohustuslase tööruume. Ringkonnakohus asub eelnevast tulenevalt seisukohale, et läbiviidud revisjon ei olnud vastuolus MKS §-ga 77.

29. Kaebaja väidab, et talle ei ole maksumenetluses selgitatud konkreetsete maksukohustuste määramise aluseks olevaid asjaolusid, vaid maksusumma oli kaebajale esitatud koondsummana koos üldistavate põhjendustega. Kaebaja väidab, et tõendid esitati talle seisukoha andmiseks loetamatul kujul. Ringkonnakohus ei nõustu nende etteheidetega maksumenetluse läbiviimise kohta. 22.03.2012. a revisjoniaktis nr 2.2-3/3240-12 (maksutoimiku lk 257–271) , mida kaebajale tutvustati ja millel on 13 lisa kokku 421-l leheküljel, on maksuhaldur piisava põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega toonud välja kaebaja maksukohustuse aluseks olevad asjaolud. Revisjoniakt ise on ringkonnakohtu hinnangul hästi loetav. Et tegemist oli suhteliselt pika perioodiga, siis on dokumentide maht ja loetavus ringkonnakohtu hinnangul adekvaatsed. Raamatupidamisdokumendid ei pruugigi olla kergesti loetavad ega asjassepuutumatu jaoks arusaadavad. Kuid kuna revisjoni puhul puudutavad revisjoniakti lisad maksuõiguslikult relevantseid protsesse maksukohustuslase enda puhul, kel on olemas taustateadmine toimunust, siis tuleb pidada määravaks objektiveeritud asjatundliku adressaadi perspektiivi. Sellest tulenevalt ei ole määrav, mida kaebaja ise väidab, vaid see, kas asjatundlik maksukohustuslane tema perspektiivis peaks esitatud revisjoniaktist aru saama. Ringkonnakohus leiab, et sellest kriteeriumist lähtuvalt on revisjoniakt piisavalt arusaadav.

30. Kaebaja väidab, et kuna raamatupidamisdokumendid olid talt ära võetud, pidi juhatuse liige vastama maksuhalduri küsimustele mälu järgi. Ringkonnakohus selgitab, et K. Annomilt võetud seletuste (maksutoimiku lk 195–202) eesmärgiks oligi teada saada, kuidas K. Annom kontrollitava perioodi sündmusi mäletab. Märge „mälu järgi“ on tehtud kaebaja töötajate nimekirjale (maksutoimiku lk 198), kus K. Annom pidi iga kaastöölise nime juurde märkima tema ametikoha ning selle, kas ta sai honorari, palka või mõlemat. Ringkonnakohus leiab, et sellise kohustuse panemine maksukohustuslase juhatuse liikmele ei ole ülejõukäiv ülesanne.

31. Kaebaja väitel ei tulene maksuotsusest, missuguses ulatuses ja millistele materjalidele tugines vastustaja maksuotsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea see väide paika. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et maksuhaldur on maksuotsuse koostamisel lähtunud kaebaja enda raamatupidamisdokumentidest. Ringkonnakohus leiab, et maksuotsus on kontrollitav ja maksuotsuse lisadest selgub üheselt, mida maksuhaldur on maksusumma määramisel arvesse võtnud ja kuidas maksuotsuse aluseks olev maksusumma on kujunenud.

15

Samuti on maksuotsus erinevate maksuliikide suhtes hästi liigendatud ning iga maksuliigi puhul on viidatud maksuotsuse lisale.

32. Kaebaja on viidanud Lõuna Prefektuuri 12.12.2012. a päringule kriminaalasjas nr XXXXXXXX (tl-I 161), millega Politseija Piirivalveamet palus kaebajal väljastada kinnitatud koopiad dokumentatsioonist (käskkirjad, nõukogu otsused jmt), mille alusel määrati 2006 kuni 2009 (k.a) honorare ja maksti töötasusid. Kaebaja arvates viitab see ajaliselt hilisem päring sellele, et pole selge, millisel faktilisel alusel on 25.05.2012. a maksuotsus nr 12.2-3/3240-18 tehtud. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Nimetatud päringut ei saa pidada käesolevas kontekstis oluliseks, kuna Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroo andis maksuhaldurile 02.06.2011. a kirjaga nr 10.2-03/19642-2 (maksutoimiku lk 254) üle 497 köidet kaebaja raamatupidamisdokumente ja 3 köidet kriminaaltoimikut. Kriminaalmenetluse käigus kogutud raamatupidamisdokumendid olid seega juba eelnevalt maksuhalduri käsutuses.

33. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ka see, et prokuratuuri luba ja maksuotsus on mõlemad väljastatud 25.05.2012 ei muuda maksuotsust õigusvastaseks. MKS § 59 lg 2 alusel on maksuhalduril õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente. Prokuratuuri luba kujutab endast vaid politsei tegevuse kooskõlastust maksuametiga. Prokuratuuri ja maksuhalduri infovahetuse puhul on oluline eelkõige see, et maksumenetluses kogutud andmete kasutamise korral kriminaalmenetluses ei mindaks vastuollu enese mittesüüstamise privileegiga (PS § 22 lg 3). Seevastu kriminaalmenetluse materjalide kasutamiseks maksumenetluses ei ole reeglina takistusi ning kriminaalmenetluses kogutud andmete edastamist maksuhaldurile võivad piirata üksnes kriminaalmenetlusõiguslikud kaalutlused. Prokuratuur on 25.05.2012. a loaga väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetlusõiguslikke takistusi kogutud andmete kasutamiseks maksumenetluses ei olnud.

III

34. Kaebaja väidab, et tõendamiskoormus ei ole talle üle läinud, sest maksuotsus on sisuliselt põhjendamata. Kaebaja väitel puudub tal selgus, millised faktilised asjaolud ta pidi ümber lükkama. Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole üritanudki välja selgitada ja kontrollida maksustamise faktilisi asjaolusid, mistõttu ta ei saanud täita kaasaaitamiskohustust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega. Kaebaja on maksumenetluses täitnud kaasaaitamiskohustust, sest K. Annom, samuti kaebaja teised kaebaja töötajad on andnud maksuhaldurile maksumenetluses üksikasjalikke seletusi. Kuid kaebaja on jätnud revisjoniaktile eriarvamuse esitamata.

35. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohutu halduskolleegium on kinnitanud mitmes otsuses, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (vt RKHKo 20.06.2007, 3-3-1-34-07, p 12– 13). Maksuhaldur on maksuotsuses detailselt toonud välja asjaolud, millel maksuotsus rajaneb, ja andnud neile õigusliku hinnangu. Maksuotsus on 25 lehekülge pikk ja sel on 13 lisa kokku 421-l leheküljel. Kaebaja ei esitanud revisjoniaktile eriarvamust, mistõttu ei olnud maksuhalduril tarvis asuda maksuotsust täiendavalt põhjendama. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormus on kaebajale üle läinud ja kaebajal oleks tulnud juba maksumenetluses selgitada, kuidas asjad tegelikult olid, kui ta maksuotsusega ei nõustu, selle asemel et väita, et

16

maksuhaldur on jätnud maksuotsuse põhjendamata. Maksukohustuslane peab sellise maksuotsuse saamisel ise kirjeldama, mis osas on maksuotsus vale, ning esitama oma väidete kinnituseks tõendeid.

IV

36. Ringkonnakohus palus kaebajal ringkonnakohtu istungil anda omapoolseid võimalikult üksikasjalikke selgitusi iseäranis maksuotsuse (tl-I 13–25) punktide 2.2.1–2.2.6 suhtes, kus on detailselt ära näidatud, mis põhjustel on kaebajale täiendav maksukohustus määratud, ja millele kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses (tl-I 4p) selgesõnaliselt viidanud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tal ei ole vastuväiteid p-s 2.2.2, p-s 2.2.3 autokompensatsiooniga seonduvas osas, p-s 2.2.5, v.a Georg Otsa nimelises spa hotellis viibimise maksustamisega seonduvaga, ning p-s 2.2.6 tuvastatud asjaolude osas. Detailsemaid selgitusi esitas kaebaja p 2.2.1 osas, mis puudutab K. Annomile telefoniraamatu eest makstud XXXXX krooni, ning p 2.2.5 osas, mis puudutab Georg Otsa nimelises spa hotellis viibimist. Ülejäänud osas ei olnud kaebaja maksuotsusega küll nõus, kuid ei osanud öelda, kuidas asjad tegelikult olid, millega ta täpselt nõus ei ole ega esitanud ka mingisuguseid täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et paljasõnalist mittenõustumist ei saa ümberpööratud tõendamiskoormuse tõttu pidada piisavaks. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus järgnevalt üksnes kaebaja väiteid p-de 2.2.1 ja 2.2.5 osas.

37. Maksuotsuse p 2.2.1 osas tõstatas kaebaja K. Annomile telefoniraamatu eest välja makstud XXXXX krooni käsitluse maksuotsuses. Nimelt leidis maksuhaldur, et seda väljamakset tuleb käsitleda töötasuna, kuigi K. Annom ise kvalifitseeris selle summa honorariks. Maksuhaldur selgitas, et kuna telefoniraamatu koostamine ei ole loominguline tegevus, siis oli tegu töötasuga, mis on maksutatav palgana. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga. Kuna sisuliselt oli tegemist palgaga, tuli seda väljamakset ka palgana maksustada.

38. Maksuotsuse p-ga 2.2.5 seonduvalt väitis kaebaja istungil, et seoses N. Navi Georg Otsa nimelises spa hotellis viibimise maksustamisega ei tehtud väljamakseid seoses töösuhetega, vaid neid tehti aktsionärile. Nimetatud väljamakseid oleks tulnud käsitada dividendidena, mitte erisoodustusena. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maksuotsuse p 2.2.5 järgi viibis N. Navi sanatooriumis Tervis, Georg Otsa nimelises spa hotellis käis K. Annom, kes oli juhatuse liige ja seetõttu ilma kahtluseta kaebaja töötaja. Sellele vaatamata ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga. N. Navi oli kohtutoimikus oleva maksuotsuse muutmise otsuse lisa 5 (tl-I 84–86p) järgi ühtlasi kaebaja töötaja, kuna tema eest tasuti sotsiaalmaksu ja peeti kinni ka tulumaksu. Seetõttu on põhjendatud N. Navi sanatooriumi külastuse maksustamine erisoodustusena.

39. Ringkonnakohus leiab eelnevast tulenevalt, et maksuotsus on ka sisuliselt põhjendatud.

V

40. Ringkonnakohus leiab eelnevale tuginevalt, et kaebaja poolt halduskohtu aadressil tehtud kriitika osas ei ole ka menetlusökonoomiat arvestades vajalik ringkonnakohtul seisukohta kujundada.

41. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja vastuväited maksuotsusele on otsitud. Apellatsioonkaebus jääb seetõttu rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

42. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kuna

17

vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, et ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

Tiina Pappel Aarne Sarjas Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/