3-14-50985/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 28.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50985 Haldusasi Peeter Kangro kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Peeter Kangro määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Peeter Kangro Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD 1. 29.12.2013 pöördus Tartu Vangla kinnipeetavast määruskaebuse esitaja avaldusega (tl 3−6) Justiitsministeeriumi poole, milles taotleb enda paigutamist üksinda kambrisse, eemaldada kambri aknatrellidelt sinna lisatud metallplaadid ja võrk, hüvitada talle kinnipidamistingimustega (vähe isiklikku ruumi, õhupuudus) tekitatud mittevaraline kahju ja võimaldada tal jalutuskäigul paljastada ülakeha. Avalduses käsitleb määruskaebuse esitaja Tartu Vangla, Tallinna Vangla ning Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva kambri kinnipidamistingimusi. Justiitsministeerium jättis 30.01.2014. a kirjaga (tl 7) määruskaebuse esitaja 29.12.2013. a avalduse läbi vaatamata ning selgitas, et määruskaebuse esitajal tuleb nende nõuetega pöörduda vangla poole. 2. 10.02.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Vanglale kahjunõude (tl 8) koos Justiitsministeeriumile 29.12.2013 esitatud avaldusega. 02.05.2014. a otsusega (tl 9−11) jättis Tartu Vangla määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas ning Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva kambris ning osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi enne 21.02.2011. Kahju hüvitamise taotluse osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi alates 21.02.2011, jättis Tartu Vangla sama otsusega rahuldamata. Otsusest nähtuvalt on Tartu Vangla ekslikult

võtnud kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel aluseks teise kinnipeetava poolt Tartu Vanglas viibimise ajavahemikud ning ka vanglale kaebuse esitamise aja. 3. 29.05.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Maakohtule avaldusena pealkirjastatud kaebuse (tl 2−2p), mis edastati kaaskirjaga Tartu Halduskohtule. Kaebusest nähtuvalt ei ole määruskaebuse esitaja rahul Tartu Vangla kinnipidamistingimustega. Määruskaebuse esitaja märgib, et on viibinud Tartu Vanglas alates 11.01.2005 ning leiab, et Tartu Vangla võlgneb talle 516 eurot kuus kompensatsiooni vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele kuni tema piinamiste lõpetamiseni. Kaebuses esitas määruskaebuse esitaja taotlused tema riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ja riigi kulul juriidilise abi võimaldamiseks. 4. Tartu Halduskohus jättis 09.09.2014. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks. Halduskohus selgitab määruses, et hüvitamisnõue ajavahemiku eest alates 03.05.2014 ei ole lubatud, sest selles osas on määruskaebuse esitajal läbimata vangistusseaduse (VangS) § 11 lgs 8 ette nähtud kohtueelne menetlus. Kohtueelne menetlus ei ole nõuetekohaselt läbitud ka perioodi eest enne 21.02.2011. Tartu Vangla on jätnud määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse kinnipidamistingimusi enne 21.02.2011 puudutavas osas läbi vaatamata, kuna määruskaebuse esitaja on selles osas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõikest 3 tulenevat 3-aastast kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega. Halduskohus selgitab, et saab menetleda kahjunõuet perioodi 21.02.2011 kuni 02.05.2014 osas (k.a), mis on 3 aastat, 2 kuud ja 12 päeva. Et määruskaebuse esitaja taotleb hüvitise väljamõistmist 516 eurot ühe kuu eest, on kahjunõude suuruseks kokku 19782 eurot (s.o 36 kuud 12 päeva x 516 eurot). Sellelt kahjunõudelt kuulub tasumisele riigilõiv summas 563,46 eurot. Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid määruskaebuse esitaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (s.o 29.01.2014−28.05.2014) kokku 700,50 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata, oli määruskaebuse esitajal summas 17,28 eurot (tasu elektrienergia eest). Seega on HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 341,61 eurot. Kuna menetluskulud (riigilõiv 563,46 eurot) ületavad taotleja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku, tuleb määruskaebuse esitajat pidada käesolevas asjas maksejõuetuks. Halduskohtu hinnangul ei ole siiski määruskaebuse esitajale käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. Kaebaja ei ole rahul, et temale ettenähtud põrandapinda on kambris on alla 4 m2. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Tartu Vangla poolt kohtule edastatud andmete kohaselt on Tartu Vangla tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S-hoones 9,8 m2 ning E-hoones 9,8 m2 või 9,7 m2. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa). Tartu Vangla kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Halduskohtu seda seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas 2 2

Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Et Tartu Vanglas hoitakse kinnipeetavaid kambrites kahekesi, on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või 3,95 m2. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3–4 m2, sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused. Määruskaebuse esitaja ei ole kaebuses välja toonud tema kambris üldiste valitsevate kinnipidamistingimuste muud aspekte. Tartu Vangla on 2000. aastal spetsiaalselt vangide kinnipidamiseks asutatud nüüdisaegne ehitis ning kohtul ei ole alust kahelda, et sealsed tingimused ei vastaks sellisele ehitisele kehtestatud nõuetele. Halduskohus märgib täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et määruskaebuse esitaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks määruskaebuse esitaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Arvestades määruskaebuse esitaja isikliku ruumi suurust Tartu Vanglas ning pidades silmas, et määruskaebuse esitaja ei ole kohtule esitatud taotluses esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK sellekohasest praktikast ja kohus ei pea nende asjaolude ilmnemist ka tõenäoliseks, leiab halduskohus, et käesolevas asjas ei ole alust hinnata määruskaebuse esitaja kavandatavat menetluses osalemist hüvitamisnõude osas edukaks. Halduskohtu hinnangul tuleb riigi õigusabi andmisest kahjunõude osas keelduda riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel, kuna määruskaebuse esitaja soovib õigusabi saada seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisega ning asja materjalide põhjal ei saa asuda seisukohale, et antud asja suhtes esineks tungiv avalik huvi. Riigi õigusabi andmine ei ole käesolevas asjas lubatud ka RÕS 7 lg 1 p-i 5 kohaselt, kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Lisaks esineb riigi õigusabi andmisest keeldumiseks ka RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Määruskaebuse esitaja on suutnud ise esitada ja koostada kahjunõude nii vanglale kui ka kaebuse kohtule. Mõlemas on märgitud arusaadavad nõuded ning puudub alus arvata, et ta ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda. Antud juhul ei ole halduskohtu hinnangul tegemist taolise vaidlusega, mille lahendamiseks oleks vajalik advokaadi abi poolte võrdsuse tagamiseks või asja keerukuse tõttu. Halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgituskohustus aitavad kompenseerida määruskaebuse esitaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et määruskaebuse esitaja halduskohtule esitatavat kaebust ja muid avaldusi õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 5. 18.09.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 23−23p) Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale. Määruskaebuses taotleb määruskaebuse esitaja käesolevas haldusasjas riigilõivust vabastamist, riigi õigusabi määramist ning juhul, kui määruskaebus jääb rahuldamata, palub ta tagastada kõik tema poolt kohtule käesolevas asjas saadetud materjalid. Määruskaebuse esitaja sõnul ei võimalda tema gümnaasiumiharidus ning vaimne ja füüsiline tervislik seisund halduskohtu selgitavast seisukohast aru saada, kuna kohtumääruses sisalduv juriidiline keel on talle jäänud arusaamatuks. Tartu Vangla ei suuda vange tööga kindlustada ning tal puudub 3 3

sissetulek ja võimalus riigilõivu tasumiseks. Tartu Vangla ja Eesti kohtutega suhtlemine on määruskaebuse esitajale tekitanud frustratsiooni, ta on saanud südamerikke, on hakanud kahtlema oma väärtushinnangutes ning kannatab isiksushäirete all. Eeltoodu tõttu vajab ta rahu ja kohtuga suhtlemisel vahendajat riigi õigusabi korras määratud esindaja näol. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega määruskaebuse esitaja riigilõivust vabastamise ja riigi õigusabi taotluste rahuldamata jätmise osas ega pea neid vajalikuks käesolevas määruses täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). 7. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt hinnanud määruskaebuse esitajale menetlusabi andmise aluste esinemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 pi 1, § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 pi 1 järgi, ning asunud õigele seisukohale, et menetlusabi andmine ei ole põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust määruskaebuse esitaja väited, et tal puuduvad sissetulekud ning võimalus riigilõivu tasumiseks. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et kohtusse pöördumise õigus peab olema piiramatu. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 33140-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 on menetlusosalise riigilõivust vabastamise ning selle riigi kanda jätmise üheks eelduseks muu hulgas see, et esineb piisav alus eeldada, et tema kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui nimetatud eeldus on täitmata, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 411). Seadusandja eesmärk sellise regulatsiooni kehtestamisel on olnud vähendada kohtute koormust nende kaebuste võrra, mille menetlemine ei oleks otstarbekas. Ka Riigikohus on mitmes lahendis kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebus on ilmselt perspektiivitu (vt nt RKHK 11.12.2007. a määrus asjas nr 3318307, p 11; RKHK 06.02.2008. a määrus nr 3319107, p 9; 22.06.2010. a määrus asjas nr 3312010, p 15; 16.05.2011. a määrus asjas nr 3319510, p 6). Käesolevas asjas on määruskaebuse esitaja esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses Tartu Vangla kinnipidamistingimustega. Halduskohus on vaidlustatud määruses õiguspäraselt ja põhjalikult selgitanud, miks on selline nõue õigusaktides sätestatust ning kohtupraktikast tulenevalt väheste edulootustega. Seega ei ole antud juhul õigustatud selle nõude esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu riigi kanda jätmine ning kaebuse läbivaatamiseks tuleb tasuda seaduses ette nähtud riigilõiv. 8. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust ka määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse osas halduskohtuga teisele seisukohale asumiseks. Asjaolud, et määruskaebuse esitaja gümnaasiumiharidus ning tervislik seisund ei võimalda tal kohtu seisukohtadest aru saada ning et ta vajab tervisliku seisundi tõttu vahendajat kohtuga suhtlemisel, ei anna siiski kohtule alust arvata, et kaebaja õigused saaksid ilma esindajata menetluses osalemisel kahjustatud. Halduskohtumenetluses valitseb uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4), mille eesmärgiks on tagada, et ka õiguslikult kogenematu kaebaja esitaks kohtumenetluse käigus kõik asja õigeks 4 4

lahendamiseks vajalikud taotlused, tõendid ja selgitused (vt RKHKm 19.03.2012, nr 3318711, p 14). Samuti on tulenevalt HKMS § 2 lg-test 5 ja 6 kohtul selgitamisja abistamiskohustus. Seega ei saa halduskohtumenetluses eeldada, et kui isikul puudub juriidiline haridus, puuduvad tal ka vajalikud teadmised ja kogemused kohtumenetluses osalemiseks. Kaebaja on suutnud esitada kohtule kaebuse ning määruskaebuse, mistõttu puudub igasugune alus arvata, et ta ei oleks oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline suhtlema kohtuga ka edaspidi. 9. Eeltoodud põhjendustel tuleb Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määruse peale esitatud määruskaebus jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määrus muutmata. 10. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei nõustu halduskohtu käsitlusega sellest, et käesolevas asjas saab menetleda kahjunõuet perioodi 21.02.2011 kuni 02.05.2014 osas (k.a). Toimiku materjalidest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja esitanud Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude koos eelnevalt Justiitsministeeriumile esitatud avaldusega 10.02.2014 (tl 8). Seega saab olla tema kahju hüvitamise nõue RVastS § 17 lg 3 kohaselt tähtaegne (s.o esitatud 3 aasta jooksul kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest) osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi alates 10.02.2011. Asjaolu, et Tartu Vangla on kahjunõude läbivaatamisel võtnud ekslikult aluseks teise kinnipeetava poolt Tartu Vanglas viibimise ajavahemikud ning eeldatavalt ka vanglale kaebuse esitamise aja (tl 10), ei saa võtta määruskaebuse esitajalt õigust nõuda kahjuhüvitist perioodi eest, mille osas ta tegelikult on tähtaegselt avaliku võimu kandja poole kahjunõudega pöördunud. Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et määruskaebuse esitajal on läbitud VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus kahjunõudes perioodi osas kuni 02.05.2014, so Tartu Vangla poolt kahjunõude osas lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja on pöördunud kahjunõudega Tartu Vangla poole 10.02.2014 ning selles kahjunõudes oli tal võimalik kirjeldada üksnes talle kuni 10.02.2014 tekitatud kahjuga seonduvaid asjaolusid. Seega ei saanud vangla vaadata läbi kahjunõuet perioodi osas, mis jäi kahjunõude esitamise ja kahjunõuet lahendava otsuse tegemise vahele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et antud asjas on menetletav määruskaebuse esitaja kahjunõue perioodi 10.02.2011 kuni 10.02.2014 osas. Kahjunõude ulatuse osas halduskohtuga mittenõustumine ei anna siiski alust menetlusabi andmise küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks. Et kahjunõude ulatus omab aga tähtsust tasumisele kuuluva riigilõivu arvestamisel, tuleb halduskohtul eeltoodut arvestada juhul, kui ta annab käesoleva määruse jõustumisel määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 5 5