3-13-1699/9 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-1699 Haldusasi K.T.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 12.06.2013 korralduse nr 819- k tühistamiseks ja vastava taotluse uueks läbivaatamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – K.T., esindaja v.adv. Veiko Viisileht; Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 28.11.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12372 (Otsus I) tunnistati Tallinnas, Raekoja plats 15 asuva ehitise ja kruntrendimaa (endine kinnistu nr 251) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks I.G.M. ning nõudeõigus loeti päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 19.03.2013 otsusega nr 12416 (Otsus II) muudeti varasemat otsust nr 12372 ning loeti tõendatuks, et endine omanik C. J. ning tema pärijad, sealhulgas I.G.M., ei ole saanud Tallinnas, Raekoja plats 15 asuva ehitise ja maa eest kompensatsiooni Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lõike 5 mõistes.

2 3. Tallinna Linnavalitsuse 12.06.2013 korraldusega nr 819-k jäeti rahuldamata K.T.i taotlus Tallinnas, Raekoja plats 15, endisel kinnistul nr 251 asuva hoone ning maa tagastamiseks ning otsustati mitte alustada (ka) kompenseerimise menetlust.

4. K.T. esitas 12.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 12.06.2013 korralduse nr 819-k tühistamise ja vastava taotluse uue läbivaatamise kohustamise nõudes. K.T. omandas Tallinnas, Raekoja plats 15 asuva endise kinnistu nr 251 tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse.

5. Tallinna Halduskohtu 07.10.2013 määrusega võeti K.T.i kaebus menetlusse ning edastati vastamiseks Tallinna linnale (tl 22-23).

6. Tallinna Halduskohtu 09.10.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

7. Kaebaja leiab, et korraldus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega, see on õigusvastane ning kahjustab otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi.

8. Vara tagastamise taotlejana on kaebajal subjektiivne õigus oma taotluse õiguspärasele ja menetlusnormidega kooskõlas menetlemisele. Antud juhul sellist aktsepteeritavat ja õiguspärast menetlust toimunud ei ole ning vastustaja on rikkunud haldusmenetluse primaarseid põhimõtteid. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevat õigust, mis väljendub haldusmenetluse seaduse §-des 60 ja 61, mille kohaselt on otsus II jõus ning siduv igaühele, sealhulgas vastustajale. Korraldus on väljastatud ebaõigel ning kehtiva ja siduva haldusaktiga vastuolus oleval põhjendusel, samuti puudub asjakohane kaalumine ja motivatsioon.

9. Vastustaja on kohaldanud ORAS § 17 lõiget 5 ebaõigesti. Otsus II on eelhaldusakt ning maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsus nr 12372 ja 19.03.2013 otsus nr 12372 moodustavad ühtse terviku. Vastustajale on korralduse väljaandmisel õiguslikult siduv otsuse II resolutsioonis märgitud tuvastus. Otsus II on vastustajale teatavaks saanud hiljemalt 22.03.2013 s.o. õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 13847 saamisel. Olenemata sellest on Tallinna linn korralduse vastu võtnud täpselt samal kujul nagu see oli korralduse projektis, ignoreerides otsust II. Otsusega II on tuvastatud, et ORAS § 17 lg 5 mõistes ei ole taotleja saanud vara eest kompensatsiooni, kuid samas Tallinna linn on korraldust põhjendanud just ja ainult väitega, et tagastamist ei saa toimuda, sest taotleja on juba saanud ORAS § 17 lg 5 mõistes kompensatsiooni.

10. Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse nõuete ja hea halduse põhimõtet, menetlus on läbi viidud erapoolikult ja kallutatult, lähtudes eesmärgist vara igal juhul mitte tagastada. Kaebaja hinnangul tuleneb vara tagastamata jätmine vastustaja majanduslikust huvist. Kaebajale teadaolevalt annab vastustaja vara üürile, saades igakuist üüritulu summas 5 501 eurot ja 37 senti.

11. Korraldus on ka formaalselt õigusvastane. Kaebaja suhtes negatiivset haldusakti tehes ei ole vastustaja asjaolusid analüüsinud ega kaalunud, otsuse II tühisus on nüüd tagantjärgi käesoleva halduskohtumenetluse raames otsitud selleks, et oma põhjendamata korraldust kaitsta ja vältida selle tühistamist. Ainuke korralduses sisalduv väide vara mittetagastamise põhjenduseks on see, et kaebaja on saanud ORAS § 17 lg 5 tähenduses kompensatsiooni ning seetõttu ei kuulu vara tagastamisele – kuid selline ekslik väide on täielikult põhjendamata ja otseselt vastuolus otsustega I ja II. Korralduses on loetletud üksnes haldusakti õiguslikud alused ja viide otsusele I. Korralduse tekst ei sisalda mitmeid olulisi faktilisi aluseid ega kohaseid kaalutlusi, olles seega vastuolus HMS §-s 56 sätestatud haldusakti

3 vorminõuetega. Samuti ei ole korralduses käsitletud asjaolu, et 6/7 vara osas Saksa riigi poolt LAG-i alusel tasutud hüvitis on tagasi makstud ja, et 1/7 osas ei ole kunagi kellelegi mistahes hüvitist makstud.

12. Korralduse väljastamise eelses haldusmenetluses ei ole vastustaja kordagi käsitlenud võimalust, et otsus II võiks olla tühine, kuna maakonnakomisjon on väidetavalt rikkunud oma pädevust. Sellist väidet ei sisaldu ka korralduse eelnõus. Vastustaja on vastuse p-s 4.3.1 esmakordselt väitnud, et otsus II ei ole vastustajale siduv, sest maakonnakomisjon on seda vastu võttes ületanud talle antud pädevust. Kaebaja leiab, et väide otsuse II tühisusest on ka sisuliselt ebaõige. Vastustaja ei ole eitanud, et maakonnakomisjon võib Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (määrus nr 36) p 19 alusel tuvastada vara eest ORAS § 17 lg 5 hõlmatud kompensatsiooni maksmise. Kui maakonnakomisjoni pädevuses on tuvastada ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsiooni maksmine, siis on vaieldamatult maakonnakomisjoni pädevuses ka kompensatsiooni mittemaksmise või selle ulatuse tuvastamine. ORAS § 17 lg 5 kohaldumise küsimus on määruse nr 36 p 7 alapunkti 1 tähenduses selgelt vara tagastamist ettevalmistava menetluse faasi kuuluv tegevus. Kui pärast maakonnakomisjoni otsust selguvad mistahes uued asjaolud, mis võivad tingida varasema otsuse muutmise, siis on ka sellisel juhul just maakonnakomisjoni pädevuses nende tõendite läbivaatamine ja vajadusel otsuse muutmine. Antud juhul ei ole pärast otsust II kerkinud esile mistahes uusi asjaolusid ning vastustaja ei ole seda ka väitnud.

13. Maakonnakomisjon on hinnanud tõendeid kogumis ning õigesti leidnud, et kui C. J. pärijad on vastava hüvitise tagasi maksnud, ei ole vara eest ORAS § 17 lg 5 tähenduses kompensatsiooni makstud. Riigikohtu praktika kohaselt on ORAS § 17 lg 5 sisu ja mõte see, et omandireformiga ei kaasneks rikastumist. Kaebaja hinnangul ei saa rääkida rikastumisest olukorras, kus 6/7 vara osas saadud hüvitis on tagasi makstud ning 1/7 osas ei olegi kunagi hüvitist saadud. Maakonnakomisjon on õigesti viidanud ka Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelistele läbirääkimistele, kus Eesti riik on selgelt väljendanud, et kui isik on Saksamaa Liitvabariigile hüvitise tagasi maksnud, siis loetakse, et selle vara eest ei ole saadud kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 tähenduses. LAG-i preambuli kohaselt ei tähendanud LAG alusel summade väljamaksmine ja vastuvõtmine vara tagastamise nõudeõigusest loobumist. C. J. pärijad lähtusidki LAG alusel tasendushüvitise taotlemisel ja saamisel sellest eeldusest (p4.9). Hüvitisest loobuti üksnes vara tagasi saamise eesmärgil. 1/7 vara osas ei ole kunagi kellelegi midagi hüvitatud LAG-i ega mis tahes muul alusel. Seega on tõendatud, et C. J. pärijatele maksti LAG alusel hüvitist 6/7 suuruses osas ja 1/7 suuruses osas on jäetud maksmata. Kuna ORAS § 17 lg 5 tähenduses on vara igal juhul vähemalt osaliselt kompenseerimata, tuleb vara 1/7 osas tagastada. H. J.le (C. J. pärijana) ei makstud C. J. määratud hüvitise osa välja, sest H. J. ei olnud LAG alusel makstavate hüvitiste saamiseks kõlbulik – ei vastanud LAG kriteeriumitele, sest ta ei elanud Saksamaal. Kuivõrd põhihüvitise summa määrati LAG alusel kogu vara arvesse võttes, väljamakseid tehti aga üksnes 6/7 ulatuses, siis ei saa asuda seisukohale, et kogu vara on hüvitatud ja et pärijatel ei ole õigust taotleda vara tagastamist (asjaolu, et I. M. oli H. J. pärija ei oma siinkohal tähendust).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja motiveeritud ning puuduvad alused selle tühistamiseks (tl 30-38).

15. Tuginedes kaebaja esitatud 09.01.2013 tõendile, mille kohaselt on Raekoja plats 15 asuva vara eest saadud põhihüvitis Saksamaa Liitvabariigile tagasi makstud, tuvastas maakonnakomisjon 19.03.2013 otsuse nr 12416 resolutiivosas asjaolu, et endine omanik C. J. ning tema pärijad ei ole saanud

4 kompensatsiooni. Määruse nr 36 punkt 7 ja punkt 19 sätestavad ammendava loetelu asjaoludest, mida maakonnakomisjon on pädev oma otsuse resolutiivosas tuvastama või kindlaks määrama. Määruse nr 36 punkt 11 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989 määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Seega on vastustajale vara tagastamise otsustamise staadiumis õiguslikult siduvad üksnes maakonnakomisjoni poolt kindlaks määratud määruse nr 36 punktis 19 nimetatud asjaolud. Määrus nr 36 ei näe ette komisjoni pädevust tuvastada määruse nr 36 punktis 19 nimetatud otsuse resolutiivosas asjaolu, et vara eest ei ole kompensatsiooni makstud. Kuivõrd maakonnakomisjonil puudus määruse nr 36 punkti 19 kohaselt pädevus otsuse II andmiseks, on see HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 kohaselt kehtetu algusest peale, ei loo õiguslikke tagajärgi ega ole vastustajale õiguslikult siduv.

16. Kuigi vastustaja lähtus korralduse andmisel otsuse I resolutiivosas tuvastatud asjaoludest, ei saanud ta vara tagastamise otsustamisel eirata fakti, et vara eest on makstud ORAS § 17 lõikes 5 nimetatud kompensatsiooni. Vastustaja hinnangul, ei ole vaidlustatud korraldus, millega jäeti kaebaja taotlus ORAS § 17 lõikele 5 tuginedes rahuldamata, vastuolus otsuse I resolutiivosas tuvastatud asjaoludega. Otsuse I motiveeriv osa, milles maakonnakomisjon leidis, et vara eest hüvitise saamine ei ole kinnitust leidnud, ei ole vastustajale kohustuslik ega saanud takistada asjakohastele tõenditele tuginedes kaebaja taotlust ORAS § 17 lõike 5 alusel rahuldamata jätta. Väär on kaebaja järeldus, nagu tuleneks maakonnakomisjoni otsustest kaebaja õiguspärane ootus, et vastustaja ei saanud anda muud kui vara tagastamise taotlust rahuldavat korraldust. Arvestades asjaolu, et otsuse II on maakonnakomisjon vastu võtnud pädevust ületades ja see ei loo tühise haldusaktina õiguslikke tagajärgi, puudus kaebajal alus eeldada, et vastustaja ei jäta vara tagastamise taotlust rahuldamata.

17. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on kooskõlas ORAS § 17 lõikega 5. Asjas on tõendatud, Raekoja plats 15 endise omaniku pärijad, sh vara tagastamise taotluse esitanud I. M., on selle vara eest LAG alusel hüvitist saanud. Kaebaja esitatud tõendist nähtuvalt on kaebaja nimetatud hüvitise Saksamaa Liitvabariigile tagasi maksnud alles pärast vastustaja 06.12.2011 korralduse eelnõu kättesaamist. Vastavalt otsuses II viidatud Rahandusministeeriumi ja Saksamaa Koormiste Heastamise Ameti (Bundesausgleichsamt) vahelisele kokkuleppele väljastab Bundesausgleichsamt tõendi selle kohta, et Eestis asuva vara eest makstud hüvitis on tagasi makstud, koheselt päraselt seda, kui on sõlmitud leping hüvitise tagasimaksmise kohta, ning saadud hüvitis on tagastatud. Kuna kaebaja on C. J. pärijatele 1960-ndatel aastatel Tallinnas, Raekoja plats 15 asuva vara eest makstud hüvitise Saksamaa Liitvabariigile tagastanud alles pärast seda, kui vastustajale sai teatavaks, et see vara on LAG alusel kompenseeritud ning kaebaja sai kätte korralduse eelnõu, mis nägi ette, et vara tagastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, on ilmne, et kaebaja on vara eest makstud põhihüvitise tagastanud eesmärgiga välistada ORAS § 17 lg 5 kohaldamist.

18. Vastustaja märgib, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmine põhjusel, et vara eest saadud hüvitis on tagastatud, rikuks Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust, eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel. Alates ORAS jõustumisest 1991. aastal on ORAS § 17 lg 5 kohaldatud ühtemoodi kõikidele isikutele – vara ei ole tagastatud olenemata selle eest enne ORAS kehtestamist saadud kompensatsiooni tagasimaksmisest. Juhul, kui nüüd, omandireformi läbiviimise lõppjärgus kohaldada ORAS § 17 lg 5 selliselt, et isikule, kes on vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud, vara tagastatakse, siis rikutakse kõikide nende isikute, kes enne ORAS kehtestamist saadud kompensatsiooni tõttu on jäänud ilma vara tagasisaamise võimalusest, võrdsuspõhiõigust.

5 19. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja vastab HMS §-s 54 sätestatud eeldustele, samuti on vastustaja korralduse vastuvõtmisel järginud haldusmenetluse põhimõtteid – kogunud asja õigeks lahendamiseks vajalikke tõendeid ning andnud vastustajatele võimaluse ärakuulamiseks. Vastustaja on kaebajale esitanud vaidlustatud korralduse eelnõu tutvumiseks. Kaebaja esitas vastustajale tõendi selle kohta, et on LAG alusel vara eest makstud hüvitise tagastanud, sellega kinnitas kaebaja ka ise, et kõnealune vara on ORAS § 17 lg 5 tähenduses kompenseeritud.

20. Rahandusministeeriumi ja Saksamaa Liitvabariigi läbirääkimised ei ole aluseks ORAS § 17 lg 5 kohaldamise praktika muutmiseks. Harju maakonnakomisjon on LAG alusel vara eest saadud hüvitise tagasimaksmisele andnud õiguslikult ebaõige hinnangu, mis on vastuolus ka kehtiva kohtupraktikaga (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 3-10-2838, 3-10-2885 ja 3-12-2267), mille kohaselt ei too Saksa riigilt LAG alusel saadud hüvitise tagasimaksmine kaasa võimalust vara, millest ilmajäämise eest Saksa riik hüvitist maksis, tagastamiseks võikompenseerimiseks ORAS alusel. Seetõttu ei oma ka tähtsust asjaolu, et kaebaja on LAG alusel vara eest saadud hüvitise Saksa riigile tagasi maksnud enne vaidlustatud korralduse vastu võtmist. Mis puudutab kaebaja väidet, et tulenevalt sellest, et õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku ühele pärijale, H. J., ei makstud vara eest põhihüvitist, tuleks kaebajale tagastada varast 1/7 mõttelist osa, siis juhib Tallinna linn tähelepanu sellele, et vara tagastamise taotluse esitanud I.-G. M. maksis Saksamaa Liitvabariik vara eest hüvitise vastavalt tema pärandiosa suurusele. Kuna I.-G. M.le on temale kuulunud pärandiosa eest hüvitist makstud, ei anna asjaolu, et tal ei olnud võimalik saada vara eest hüvitist ka H. J. pärandiosa eest, kaebajale õigust nõuda vara tagastamist Harald Jürgensonile kuulunud pärandiosa ulatuses. Isegi juhul, kui korralduse vastuvõtmisel esinesid menetlusvõi vorminõuete minetused, ei saa HMS § 58 kohaselt selle kehtetuks tunnistamist nõuda kuna võimalikud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Saksa riigile kompensatsiooni tagasimaksmine ei tingi seda, et vara kuuluks omandireformi korras tagastamisele, seega tuleks igal juhul anda samasugune haldusakt ja jätta vara tagastamise avaldus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

21. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 12.06.2013 korraldust nr 819-k, millega jäeti rahuldamata K.T.i taotlus Tallinnas, Raekoja plats 15, endisel kinnistul nr 251 asuva hoone ning 317,36 m2 suuruse maa tagastamiseks ning otsustati mitte alustada (ka) kompenseerimise menetlust, sest C. J. pärijatele oli vastav hüvitis koos intressidega välja makstud. Vastustaja osundas seejuures Saksamaal, Bayreuth’i Lastenausgleicharchiv’s säilitatavate toimikute ZLA1/2038260 ja ZLA1/2036399 materjalidele, millega on eelnimetatud hüvitise väljamaksmine tõendatud. Korralduse nr 819-k andmise alusena on viidatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lõigetele 1 ja 2 ning § 17 lõikele 5, samuti Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktidele 24, 25 ja 36.

22. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lõiked 1 ja 2 reguleerivad nõudeõiguse pärijale ülemineku ning nõudeõiguse loovutamisega seonduvaid küsimusi. Kaebaja nõudeõiguse suhtes menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka ei ole. ORAS § 161 lg 2 kohaselt on nõudeõiguse loovutamine tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri. Vastustaja on lähtunud notari poolt tõestatud maa ja ehitise tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepingutest, mis on ka haldusasja materjalide juurde esitatud (tl 42-49).

23. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktid 24, 25 ja 36 seostuvad korralduslike küsimuste ning kohaliku omavalitsuse täitevorgani pädevusega, kuid sisuliselt lähtus vastustaja käesolevas haldusasjas vaidlustatud keelduva

6 haldusakti andmisel Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 17 lõikest 5. ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatuks subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.

24. Vastustaja on Saksamaa arhiivimaterjalidele tuginedes seisukohal, et C. J. pärijatele oli vastav hüvitis koos intressidega välja makstud ning seetõttu ei ole ka võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara enam tagastada või kompenseerida. Kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et olukorras, kus Saksa riik on maksnud isikutele Eestisse jäänud ja õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, selle vara osas enam tagastamise või kompenseerimise õigust ei teki. Antud juhul kaebaja sisuliselt selle üle ei vaidlegi, et kompensatsioon oli pärijatele varasemalt välja makstud, kuid leiab, et haldusakt on motiveerimata ning ilma asjakohaste kaalutlusteta, et selle andmisel ei arvestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 19.03.2013 otsuses nr 12416 siduvalt kindlakstehtud asjaoluga ja et Saksa riigi poolt väljamakstud hüvitis on käesolevaks ajaks ühtlasi ka tagasi makstud, mis tähendab kaebaja arvates ühtlasi seda, et takistusi vara tagastamiseks (või kompenseerimiseks) ei oleks pidanud olema.

25. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 19.03.2013 otsusega nr 12416 muudeti ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust nr 12372 ning loeti tõendatuks, et endine omanik C. J. ning tema pärijad, sealhulgas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitanud I.G.M. ei ole saanud Tallinnas, Raekoha plats 15 (endine kinnistu nr 251) asuva ehitise ja maa eest kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 mõistes. Maakonnakomisjon tugines uue asjaoluna nimelt sellele, et maksed, mis Saksamaa Liitvabariigis koormiste heastamise seaduse alusel tehti, olid selleks ajaks tagasi makstud. Kaebaja arvates pidi see seisukoht olema vastustajale lähtuvalt haldusmenetluse seaduse paragrahvist 60 siduv. Vastustaja omakorda leiab, et maakonnakomisjonil ei olnud pädevust taolisi asjaolusid tuvastada, mistõttu ei saanud ka seda vaidlustatava haldusakti andmisel siduva argumendi tähenduses arvestada ning pealegi oli linnavalitsusel õigus või isegi kohustus lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktidest 24 ja 25 täiendavaid materjale ning tõendeid koguda. Siinkohal võib vastustajaga põhimõtteliselt nõustuda, iseäranis selles, mis puudutab täiendavate tõendite kogumise ning nendele hinnangu andmise võimalust tulenevalt eelnimetatud määruse punktidest 24-25, kuid tegelikult menetlusosaliste arutlus seonduvalt õiguslikult siduva asjaolu kindlakstegemisega kokkuvõttes siiski väga olemuslik ei ole. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saa olla vaidlust selles, et C. J. pärijatele maksti Saksamaal vastav kompensatsioon välja ja et seejärel maksid huvitatud isikud selle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimaluse säilitamise eesmärgil tagasi. Selles osas ei olnud midagi õiguslikult siduvalt kindlaks teha. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon pigem konstateeris fakte ja seejärel tõlgendas Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 17 lõikes 5 sätestatut. Seaduse tõlgendamine osas oli aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni seisukoht antud juhul ekslik, kusjuures vastustajal oli õigus olukorda veel omapoolselt hinnata.

26. Kokkuvõttes väljendub kogu vaidluse olemus ja põhiküsimus selles kas omandireformi õigustatud subjektidel või nende pärijatel või vara tagastamise nõudeõiguse omandanud isikutel tekib uuesti õigus vara tagastamist või selle kompenseerimist nõuda kui varasemalt saadud hüvitis eelnevalt tagasi maksta või on see ORAS § 17 lõikega 5 vastuolus. Käesolevaks ajaks on ka selles osas kohtupraktika välja kujunenud. Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2014 otsuse punktis 18 haldusasjas 3-12-2267 on veelkord selgitatud viitega Tallinna Ringkonnakohtu varasemale seisukohale kohtuasjas 3-10-2838, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksa riigilt saadud hüvitise tagasimaksmisega ei kaasne selle vara tagastamist või kompenseerimist ORAS alusel. Haldusasja materjali juurde on esitatud ka osaline

7 tõlge vastavast avalik-õiguslikust lepingust, mille kohaselt avaldajad soovisid ja kohustusid asjassepuutuva vara eest koormiste heastamise seaduse (LAG) alusel saadud põhihüvitise Saksamaal tagasi maksma (tl 115). Nimetatud lepingu punktis 6 on märgitud, et kui avaldajad vara tagasi ei saa ning neile ei maksta ka hüvitist, siis makstakse neile punktis 3 nimetatud summa (põhihüvitis) tagasi kohe, kui Saksamaa Koormiste Heastamise Ametile esitatakse Eesti ametiasutuse vastavasisulise tõendi kinnitatud tõlge saksa keeles. Sellest järeldub, et kompensatsiooni tagasi maksnud isikute olukord ei halvene ja nad saavad vahepeal tagastatud summat tagasi taotleda. Teisalt viitab nimetatud lepingu tekst ja punkti 6 sõnastus kaudselt veelkord sellele, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aktsepteeritavust on peetud taolises situatsioonis küllaltki küsitavaks. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 17 lõikest 5 siiski ei tulene seda, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni hiljem tagasi maksnud. Seetõttu ei saa pidada enam tähenduslikeks ka kaebaja etteheiteid seonduvalt haldusmenetluse läbiviimisega või haldusakti vähese motiveerimisega, sest lähtuvalt haldusmenetluse seaduse §-st 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist pelgalt mõningate vormivõi menetlusnõuete rikkumise tõttu, kui need ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist. Arvestades ORAS § 17 lg 5 sõnastust ning sellekohast kohtupraktikat ei saa asuda antud juhul sellisele seisukohale, et asjaolude pikema ja põhjalikuma kaalumine korral oleks vastustaja järeldus teistsugune ning kaebaja jaoks soodsam olnud. Mis puutub kaebaja väitesse seoses sellega, et 1/7 ulatuses jäi vara Saksamaal üldse hüvitamata, siis ei ole see käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuv. Kaebajal oli võimalik lähtuda maa ja ehitise tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest sellises osas, millisena see G.-S. H. poolt talle loovutati.

27. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Tallinna Linnavalitsuse 12.06.2013 korralduse nr 819-k tühistamiseks alust. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, ei saa rahuldada ka vastupidisele eeldusele tuginevat ja taotluse uue läbivaatamise kohustamisele suunatud nõuet ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik