3-14-37/17 · 3-14-37/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-37 Otsuse kuupäev 28. november 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi

Menetlusosalised Enn Tuuma (Tuum) kaebus Tartu Vangla 30. oktoobri 2013 haldusakti nr 6-2478908-2 tühistamiseks, kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja Tartu Vangla 17. detsembri 2013 vaideotsuse nr 1-11/502 tühistamiseks ning 1000 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kaebaja - Enn Tuum Vastustaja - Tartu Vangla

Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 29. detsembrini 2014. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla juhtkonna 23.09.2013 otsuse kohaselt lubati kinnipeetavaid alates 25.09.2013 spordisaali vahetusjalanõudes või paljajalu.

2. Tartu Vangla vanemvalvur Margo Tomson tegi 19.10.2013 vangla direktorile ettekande nr 3459 (I kd tl 126), mille kohaselt kinnipeetav Enn Tuum ei täitnud samal päeval vanemvalvuri korraldust siseneda spordisaali vahetusjalanõudes või paljajalu. 13.11.2013 distsiplinaarmenetluse protokollis tehti ettepanek E. Tuumale distsiplinaarkaristust mitte määrata, vaid piirduda vestlusega.

3. E. Tuum esitas 21.10.2013 Tartu Vangla direktorile avalduse jalanõude väljastamiseks (I kd tl 12).

2 4. Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi Merlys Toome 30.10.2013 otsusega nr 6- 24/8908-2 (I kd tl 13) jäeti Enn Tuuma taotlus vahetusjalatsite saamiseks rahuldamata.

5. E. Tuumi 27.11.2013 vaie (I kd tl 16) nimetatud otsusele jäeti Tartu Vangla 17.12.2013 vaideotsusega nr 1-11/502 (I kd tl 20) rahuldamata.

6. E. Tuum esitas Tartu Halduskohtule 10.01.2014 kaebuse Tartu Vangla vastu, milles avaldas oma mittenõustumist Tartu Vangla 17.12.2013 vaideotsusega ning taotles kahju hüvitamist summas 1000 eurot selle eest, et jäi ilma 19.10.2013 spordisaali kasutamise võimalusest, pidi 26.10.2013 vihmase ilmaga minema läbi poriloikude spordisaali sisejalanõudes, mille tagajärjel jäi ta haigeks, ning et tal ei ole vahetusjalanõude puudumise tõttu võimalik kuni kevadeni (november 2013 kuni aprill 2014) kasutada spordisaali

7. Tartu Halduskohtu 31.01.2014 määrusega (I kd tl 25-26) tagastati E. Tuuma kaebus kahju hüvitamise nõudes.

8. Tartu Halduskohtusse saabus 10.03.2014 Enn Tuuma kaebus Tartu Vangla vastu, milles E. Tuum taotles Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 1000 eurot, mis registreeriti haldusasjana nr 3-14-267. Kaebusele lisatud materjalide kohaselt jäeti Tartu Vangla 12.02.2014 otsusega nr 1-13/263-2 (II kd tl 3) rahuldamata E. Tuumi kahju hüvitamise taotlus 600 euro hüvitamiseks seoses spordisaali kasutamise võimaluseast ilma jäämise ja tervise kahjustamisega.

9. Tartu Halduskohtu 25.03.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-267 (II kd tl 16-17) liideti E. Tuuma kaebus haldusasjas nr 3-14-267 ja E. Tuuma kaebus haldusasjas nr 3-14-37 ühte menetlusse haldusasjaks nr 3-14-37.

Haldusasjade liitmise järgselt on halduskohtu menetluses E. Tuuma kaebus, mille nõueteks on Tartu Vangla 30.10.2013 haldusakti nr 6-24/8908-2 tühistamine; kohustava ettekirjutuste tegemine jalatsite väljastamiseks; Tartu Vangla 17.12.2013 vaideotsuse nr 1- 11/502 tühistamine; Tartu Vanglalt 1000 euro suuruse kahju hüvitamine seoses 19.10.2013 spordisaali kasutamise võimalusest ilma jäämise ja 26.10.2013 tervise kahjustamisega ning alates november 2013 kuni aprill 2014 spordisaali kasutamise võimaluse puudumisega.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

10. Kaebaja selgitab, et pärast suvist spordiperioodi, mis toimub staadionil, läks ta 19.10.2013 tavapäraselt vangla spordisaali spordijalatsites, sooviga osa võtta kinnipeetavatele ettenähtud 1-tunnisest sporditegevusest. Vanemvalvur Margo Tomson selgitas kaebajale, et spordisaali tohib minna ainult vahetusjalatsitega või paljajalu. Kui kaebaja ei täida korraldusi, tuleb tal tagasi minna elusektsiooni, mida kaebaja ka tegi.

Kaebaja ei ole rahul, et vangla direktori sellekohast väljaantud käskkirja ei olnud kaebajale teatavaks tehtud ning sellisest muudatusest ei teavitanud kaebajat ka inspektor- kontaktisik.

11. Kaebaja on seisukohal, et ta jäi 19.10.2013 ilma 1-tunnisest spordisaali kasutamise võimalusest ning Tartu Vangla rikkus sellega vangistuseaduse § 55 lg 1, mille kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavatele võimaluse kahakultuuriga tegelemiseks.

3 12. Kaebaja märgib, et 26.10.2013 pidi ta minema vihmase ilmaga sisejalanõudega (plätudega) läbi poriloikude kuni spordisaalini, mistõttu kaebaja sokid said märjaks ja liivaseks. Pannes märgade sokkide peale spordijalanõud, hõõrus kaebaja ära oma jalad ning lisaks tõusis kaebajal järgmisel päeval palavik ning tal oli peavalu.

13. Samuti soovis kaebaja, et vangla väljastaks talle jalanõud, et ta saaks minna sektorist spordisaali. Kaebaja leiab, et temal olevad võimalused spordisaali kasutamisel – sektorist spordisaali minek lahtiste jalanõudega või siis spordisaalis paljajalu olemine - on väärikust alandavad ning seetõttu on kohustatud vangla andma kaebajale sektorist spordisaali minekuks jalanõusid.

Vastustaja vastuväited

14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leiab, et see on põhjendamatu ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Vastustaja jääb Tartu Vangla 18.12.2013 otsuses nr 1-11/502-2 (E. Tuuma vaide kohta Tartu Vangla 30.10.2013 otsuse nr 6-24/8908-2 tühistamiseks), Tartu Vangla 28.01.2014 otsuses nr 1-13/226-2 (E. Tuuma kahjunõude kohta saada hüvitist 19.10.2013 spordisaali mittesaamise ning 26.10.2013 saadud tervisekahjustuse eest) ja Tartu Vangla 12.02.2014 otsuses nr 1-13/263-2 (E. Tuuma kahjunõude kohta saada hüvitist novembrist spordisaali kasutamise võimaluse puudumise eest) toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

16. Vastustaja on seisukohal, et E. Tuuma väited alates 25.09.2013 kehtima hakanud spordisaali korraldusest mitteteadmise kohta ei vasta tõele ning kogu E. Tuuma mure on vastustaja hinnangul seotud sellega, et kaebajale see korraldus ei meeldi.

Vastustaja selgitab, et 19.10.2013 läks E10 osakonnast spordisaali peaaegu 20 kinnipeetavat ning mitte ühelegi neist ei tekkinud küsimust uue korralduse ning vahetusjalanõude nõude osas, mis kinnitab, et kinnipeetavatele oli vastav teave edastatud ning nad olid sellest teadlikud. Arvestades, et vahetusjalanõude nõue hakkas kehtima juba 25.09.2013 ning spordisaalis käimist võimaldatakse kinnipeetavatele vähemalt korra nädalas. Kaebaja läks spordisaali 19.10.2013 - seega peaaegu kuu aega hiljem nõude kehtima hakkamisest, siis isegi juhul, kui kaebaja ei olnud näinud (lugenud) osakonna teadete tahvlil spordisaalis käimist puudutavat teavet, ei ole tõenäoline, et selle korralduse osas ei toimunud peale selle esmast mõju koheselt kinnipeetavate vahel arutelu korralduse mõistlikkuse osas, nagu see tavaliselt ikka käib.

Vastustaja jääb seisukohale, et kui kaebajale spordisaalis vahetusjalanõude kandmise nõue ei meeldi, siis ei anna see kaebajale veel alust nõuda vanglalt osakonnast spordisaali minekuks vajalikke jalanõusid.

17. Vastustaja märgib, et Vangistusseaduse § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ja nimetatud võimaluse on vastustaja kaebajale ka taganud ning selle võimaluse kasutamine on kinnipeetavale vabatahtlik. Kui kaebaja on ise otsustanud spordisaalis mitte käia ja seda seetõttu, et spordisaalis nõutakse vahetusjalanõusid, mis on üldlevinud nõue ka vabaduses spordisaalide kasutajatele, siis on põhjendamatu sellise otsuse tegemises süüdistada vastustajat.

4 18. Vastustaja hinnangul otsustas siiski kaebaja ise, et ta vangla kehtestatud tingimustel 19.10.2013 spordisaali kasutada ei taha ning oli nõus enda eluosakonda tagasi saatmisega. Seega jättis kaebaja ennast spordisaali kasutamisest ise ilma ning vangla õigusvastane tegevus puudub. Sisuliselt ei ole kaebaja vangla poolt 25.09.2013 kehtima hakanud spordisaalis käimisel vahetusjalanõude nõuet ennast vaidlustanud ega väitnud, et nimetatud korraldus on õigusvastane, rikub või piirab tema õigusi. Kaebaja on pidanud õigusvastaseks vangla poolt jalatsite andmata jätmistega mitte põhjust, miks ta jalatseid vajab.

19. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt viidatud tervisekahjustus – kolmiknärvi neuralgia, diagnoositi kaebajal juba 2010 aastal, seega oli nimetatud tervisehäda olemas enne 26.10.2013 ning see ei saa olla 26.10.2013 plätudega läbi lompide spordisaali minemise tagajärg. Vastustaja ei saa märkimata jätta, et kaebajat ei ole sunnitud spordisaali plätudega läbi porilompide minema. Sellise valiku tegi kaebaja ise ning jällegi puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mille puudumine välistab kahju hüvitamise taotluse.

Kohtu seisukoht

20. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pärast spordisaali remontimist 2013. aastal kehtestati Tartu Vangla juhtkonna poolt 23.09.2013 kord, mille kohaselt lubatakse kinnipeetavaid alates 25.09.2013 spordisaali ainult kas vahetusjalanõudes või paljajalu.

21. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega, et üldteada olevaks asjaoluks on see, et spordisaale kasutatakse sportimiseks spordi- e käesoleva vaidluse tähenduses vahetusjalatsites, et tagada spordisaali põrandate, sinna kantud märgistuste jmt säilimine, mis on mh vajalik sportijale sportimiseks e saalide sihipäraseks kasutamiseks. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et 2013. aasta septembrist sisse viidud spordisaali kasutamise kord on eesmärgipärane ja proportsionaalne meede, kuna vanglatingimustes ei ole sisse viidud nõuet ainult nt selliste vahetusjalanõude kasutamiseks, mis ei jätta põrandatele sportimisel musti jooni, nagu seda nõutakse spordisaalides tavaliselt. Tavapärases spordisaalis kaebaja musta värvi spordijalanõusid Nike (I kd tl 13) viimati nimetatud põhjusel ilmselt kasutada ei lubataks.

22. Kaebuse materjalidest saab järeldada, et kaebaja puhul on tegemist regulaarse spordisaali kasutajaga. Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et eelmise aasta 23. september oli esmaspäev, uus kord kehtestati sama nädala kolmapäevast ja poolte vahel on vaidlus tekkinud kaebaja mittelubamisest spordisaali ilma vahetusjalanõudeta 19. oktoobril ehk neljandal laupäeval arvates korra kehtestamisest. Kohus nõustub vastustajaga selles, et arvestades seda, et kinnipeetavatel on Tartu Vanglas võimaldatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas, siis ei ole eluliselt usutav, et 19. oktoobril oli kaebajale üllatuseks see, et teda ei lubata ilma vahetusjalanõudeta enam spordisaali. Vastava korra puhul on tegemist üldkorralduse laadse vangla administratsiooni otsustusega, kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks kehtestatud korda seadusega sätestatud korras vaidlustanud ja/või saavutanud selle kehtetuks tunnistamise.

23. Kaebaja apelleerib kaebuses kehakultuuriga tegelemise õiguse rikkumisele (VangS § 55 lg 1) vangla poolt. Leiab, et vangla on kohustatud talle selle õiguse realiseerimiseks väljastama uued jalanõud, mistõttu taotleb kaebaja vangla sellesisulist kohustamist ja eitava otsuse tühistamist ning kehakultuuriga tegelemise õiguse 19. oktoobril eiramise eest mittevaralise kahju hüvitamist ja 26. oktoobril ilmastikutingimustele mittevastavate

5 jalanõude kasutamise tõttu ning kuni kohtusse pöördumiseni kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

22. Kohus on seisukohal, et vaidluse lahendus sõltub sellest, kas vastustaja on VangS § 55 lg 1 sätestatu realiseerimiseks rikkunud 19. oktoobril kaebaja õigusi ja oli kohustatud käesolevas asjas tuvastatud faktilistel asjaoludel rahuldama kaebaja taotluse jalanõude väljastamiseks. Üksnes nende nõuete rahuldamise korral saab tõusetuda küsimus kaebaja õiguste edasisest rikkumisest ja küsimus selle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise põhjendatusest.

23. VangS § 55 lg 1 kohaselt on võimalus kehakultuuriga tegelda küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid tal ei ole õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada talle meelepärast spordiala.1 Vaidlust ei saa olla selles, et kaebajale on nimetatud sättes tagatud subjektiivne õigus (võimalus kehakultuuriga tegeleda) Tartu Vangla territooriumil tagatud. Kohus on seisukohal, et kaebajal ei ole osundatud õiguslikul alusel subjektiivset õigust nõuda ka tema soovitud spordijalanõude muretsemist, kui temal kasutada olev riietus ja jalanõud vastavad vanglas kehtestatud miinimumstandarditele.

24. Kaebaja 21.10.2013 taotlusest vanglale (I kd tl 12) saab järeldada, et kaebaja läks 19. oktoobril spordisaali tema poolt nimetatult „tossudega“. Vangla 30.10.2013 otsuse kohaselt (I kd tl 13) on kaebaja kambris olevate asjade ühtse nimekirja kohaselt tal kambris kasutada sisejalanõudena musta värvi plätud, musta värvi sandaalid, välisjalanõudena musta värvi spordijalanõud ja poolsaapad. Seega on kaebajal olnud 19. oktoobril kambris kaks paari sisejalanõusid ja ka kaks paari välisjalanõusid, mis vastab põhimõtteliselt VangS § 46 regulatsioonile, mille kohaselt peaks kinnipeetaval vanglas olema vangistuse kandmise ajal kaks komplekti vangla riietusse koosnevatest esemest. Meditsiiniosakond ei ole osundatud otsuse kohaselt (ibid) tuvastanud, et kaebajal esineks näidustus teatud kindlat liiki vahetusjalanõudega spordisaalis käimiseks, mistõttu ei tähelda kohus 19. oktoobri intsidendi puhul neil asjaoludel kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kaebaja ei ole kohtule esitanud aga raviarsti otsust, mis kummutaks meditsiiniosakonna juhataja arvamuse meditsiinilisest aspektist.

25. Selle sündmuse kohta esitatud vaides (I kd tl 16) on kaebaja kurtnud inimväärikuse alandamist sellega, et ta ei saa plätudes minna spordisaali, kuna siis saavad ja said 26. oktoobril temal sokid märjaks. Samuti viitab kaebaja sellele, et poolsaapad olevat talle väikseks jäänud. Kaebaja isikukoodist nähtuvalt (I kd tl 1) on kaebaja puhul tegemist keskealise, mitte lapseealise või vanadusest tingitud vaevuste ja iseärasuste all kannatava kinnipeetavaga, mistõttu ei pea kohus kaebaja poolset vaides esitatud kurtmist tõsiselt võetavaks. Keskealisele tavalisele inimesele peaks olema kohane lahendada tekkinud probleem iseseisvalt. Ta peaks olema suuteline otsustuseks, milliste jalanõudega neljast paarist ta läheb üle vangla asfalteeritud platsi spordisaali ja millistega ta spordib spordisaalis neid vahetult eelnevalt väljas kandmata. Kui ta ei ole selleks otsustuseks suuteline, ei kohusta tal VangS § 55 lg 1 kehakultuuriga tegelemiseks spordisaali kasutamiseks, vaid ta võib teha seda ka kohas, kus tema jalad on soojas ja kuivas. Kokkuvõtvalt ei tähelda kohus kaebaja õiguste rikkumist ka seoses 26. oktoobri intsidendiga, 30. oktoobri otsusega ega vaideotsusega. Kuna eeltoodult ei kohusta VangS § 55 lg 1 vastustajat isegi kehakultuuriga tegelemiseks kaebajale spordisaali kasutamise

1 Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne §-d 1-109. L. Madise jt. II, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2014, lk 143.

6 võimaluse tagamiseks, siis ei saa vangla varaliselt vastutada ka selle eest, kui kaebaja jalad said kaebaja enda ebaõigeks osutunud valikust, mida vihmase ilmaga jalga panna liivaseks ja/või märjaks. Samal alusel on välistatud ka kahjunõude rahuldamine seoses spordisaali kasutamise takistusega seoses jalanõude probleemiga 2013. novembrist kuni 2014. aprillini. Kohus selgitab vastuseks kaebajale, et tema probleemi lahendamiseks peab ta eelkõige endas selgusele jõudma, miks ta hoiab kambris väidetavalt väikseks jäänud poolsaapaid. Üldteada olevalt kaebaja vanuses inimese jalg enam ei kasva. Kui jalanõud on jäänud väikseks jalgade paistetusest vmt asjaoludel, pole neid enam otstarbekas ka kambris hoida. Seejärel peaks kaebaja otsustama, kas taotleda vanglalt puudust kannatava isikuna abi, kas siis sisejalanõude või välisjalanõude soetamiseks, sõltuvalt sellest, mida kaebaja rohkem vajab. Kaebaja õigust kehakultuuriga tegelemiseks ei ole rikutud, mistõttu jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik