3-12-2387/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2387 Haldusasi Ahmed-Aga Gašimovi (Gašimov) kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot seoses 07.03.2012. a käskkirja nr 63/340-D alusel kartseris viibimisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ahmed-Aga Gašimovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ahmed-Aga Gašimov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a otsus muutmata. 2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kokkuvõtted (6 lehel). 3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 29.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 01.02.2012. a käskkirjaga nr 6-2/207T (tl 21) määrati kaebaja majandustööle Viru Vangla E8 osakonnas. 10.02.2012 ei allunud kaebaja vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle ning hakata koristama E8 osakonda. Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud ta võimeline tööd tegema tulenevalt tema tervislikust seisundist. 2. 07.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/340-D (tl 18−19) määras Viru Vangla teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes kaebajale 10.02.2012 vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 10ks ööpäevaks. Kaebaja kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse ära ajavahemikul 14.−24.03.2012 (tl 28). 3. 07.08.2012. a käskkirjaga nr 6-3/1306-D (tl 50) tunnistas Viru Vangla teise üksuse peaspetsialist-üksuse juht Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirja nr 6-3/340-D kehtetuks, kuna meditsiiniosakonna töötaja ei olnud kaebajale tööle asumise korralduse andmisel 10.02.2012 hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, mistõttu puudus kindlus, et isik oli selle hetke seisuga töövõimeline. 4. 16.08.2012 esitas kaebaja vastustajale taotluse (tl 30−32), milles nõudis vastustajalt seoses Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirja nr 6-3/340-D alusel 10 päeva jooksul õigusvastaselt kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. 5. 11.10.2012. a otsusega nr 6-16/142-1 (tl 9−9p, 33−33p) rahuldas Viru Vangla direktor kaebaja 16.08.2012. a kahjunõude osaliselt ning määras talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 63,90 eurot. Kartseris õigusvastase viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtus vastustaja Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsusest nr 3-3-1-93-09, milles Riigikohus on leidnud, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni ehk 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest. 6. 14.11.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−6) Viru Vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Kaebaja leidis, et vastustaja on ebaõigesti jätnud talle hüvitamata mittevaralise kahju täies ulatuses, kuna välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on ebaproportsionaalselt väike. Arvestades vastustaja korduvat õigusvastast käitumist, saab seda pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks, vabaduse võtmiseks, au ja hea nime teotamiseks ning eraja perekonnaelu riiveks, mis kuuluvad põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kaitsealasse. Kartseris viibimise tingimused ja sisustus on võrreldes kambriga tunduvalt piiratumad ja ebamugavamad. Kaebajat karistati alusetult distsiplinaarmenetluse korras ning sellega teotati juba korduvalt tema au ja head nime nii kaebaja enda kui ka tema lähedaste ja teda ümbritsevate isikute silmis. Kuna vastustaja on eelnimetatud rikkumise toime pannud korduvalt, siis tuleb õigusvastaselt õiguse ja vabaduse rikkumise puhul makstava hüvitise määra pidevalt tõsta. Kaebaja on kaebusele lisanud Viru Vangla 04.07.2012. a otsuse nr 6- 16/103-1 (tl 8−8p), millega vangla rahuldas osaliselt tema kahju hüvitamise taotluse õigusvastase käskkirja alusel kartseris viibimise eest 7 päeva jooksul (06.−13.11.2010) ja hüvitas mittevaralise kahju summas 44,73 eurot. Viru Vangla 04.07.2012. a otsuse nr 616/103- 1 kohaselt tõi kahjuhüvitise väljamõistmise kaasa asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas 02.03.2012. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2294 Viru Vangla 25.06.2010. a käskkirja, mille alusel kaebaja perioodil 06.−13.11.2010 kartseris viibis, kehtetuks. 7. Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 16−17p) jätta kaebus rahuldamata. 2

8. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine erandlikke asjaolusid Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsuse nr 3-3-1-93-09 mõttes, mis võiks tingida tavapärasest ja kaebajale vangla poolt juba välja mõistetud hüvitisest suurema summa väljamõistmise. Halduskohtumenetluse käigus ei ole leidnud tõendamist kaebaja õiguste ja vabaduste piiramine enam, kui see on vangistusseadusega (VangS) vanglas ette nähtud ning 11.10.2012. a otsusega kaebajale määratud hüvitis 63,90 eurot on antud juhul proportsionaalne kaebaja rikutud õigustega. Tulenevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist ei ole isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest inimväärikust alandav, vaid õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Antud juhul on tuvastatud, et kaebaja kandis distsiplinaarkaristust elukambris, mis vastas VangS § 45 lg-s 1 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning määratud distsiplinaarkaristuse kandmisega ei kaasnenud kaebajale kinnipidamise režiimi järgimisel otseselt mittevajalikke täiendavaid piiranguid ega kannatusi. Halduskohus leiab, et õigusvastaselt kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, mis on seotud eraja perekonnaeluga (keeld lühiajalisele ja pikaajalisele kokkusaamisele, telefonikõnedele kehtestatud piirangud) on Riigikohtu halduskolleegiumi poolt arvesse võetud õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel ning kohtul puudub alus lugeda nimetatud piiranguid erandlikeks asjaoludeks, mis oleks võinud mõjutada mittevaralise kahju hüvitise suurust. Samuti ei pea kohus tõendatuks kaebaja väidet tema au ja nime teotamise kohta, kuna kaebusest ei nähtu, et õigusvastaselt kartserisse paigutamisega oleks talle saabunud mõni konkreetne negatiivne tagajärg. Kohtule on teada, et vastustaja poolt kaebaja suhtes väljastatud käskkirja nr 6-3/1319-D tühistas Tartu Ringkonnakohus 02.03.2012. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2294. Selle alusel taotles kaebaja vastustajalt alusetult kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot. Vastustaja rahuldas 04.07.2012. a otsusega nr 6-16/103-1 kaebaja kahjunõude osaliselt ning otsustas talle hüvitada mittevaralise kahju summas 44,73 eurot ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest. Kohtule teadaolevatel andmetel ei ole rohkem vastustaja poolt kaebaja suhtes tehtud distsiplinaarkaristust määravaid käskkirju halduskohtumenetluses tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud. Vastustaja enda poolt on kehtetuks tunnistatud vaid üks kaebaja suhtes distsipliinirikkumise eest välja antud käskkiri nr 6-3/340-D. Seega on tuvastatud, et kaebaja paigutati õigusvastaste käskkirjade alusel kartserisse kahel korral 06.11.2010 7 ööpäevaks ja 14.03.2012 10 ööpäevaks. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja kaks korda alusetult kartseris viibimise näol tegemist erandliku asjaoluga Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsuse nr 3-3-1-93-09 mõttes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 9. 11.04.2013 saabus kohtusse kaebaja apellatsioonkaebus (tl 59−63) Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a otsusele, milles ta palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Vastustaja on kaebajat õigusvastase käskkirja alusel 10 ööpäeva kartseritingimustel hoidmisega rikkunud kaebaja inimväärikust põhiseaduse § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 tähenduses. Lisaks on kaebaja sõnul rikutud järgmisi tema põhiõigusi ja -vabadusi: 1) õigust liikumisele võrdselt teiste kinnipeetavatega; 2) õigust tarbida poest ostetud toiduaineid; 3) õigust juua teed/kohvi ajal, mil kaebaja ise soovib; 4) õigust vaadata televiisorit; 5) õigust kasutada telefoni kolm korda 3

päevas võrdselt teiste kinnipeetavatega; 6) õigust osaleda huvitegevuses; 7) õigust suhtlemisele teiste isikutega; 8) õigust kasutada voodit, mistõttu pidi kaebaja kannatama seljavalu käes. Samuti märgib kaebaja, et oli sunnitud oma õiguste kaitseks mitu päeva nälgima. Seega on kaebaja hinnangul ebaõige halduskohtu seisukoht, et kaebajale ei kaasnenud distsiplinaarkaristuse kandmisega kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt mittevajalikke täiendavaid piiranguid ega kannatusi. Kaebaja märgib, et nii pärast Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012. a otsusega haldusasjas nr 3102294 kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise (tööle asumise korraldusele mitteallumise eest) käskkirja tühistamist kui ka pärast käesolevas asjas kõne all olevat õigusvastast käitumist on kaebaja suhtes alustatud veel mitmel korral analoogsetel põhjustel distsiplinaarmenetlusi, ms on hiljem lõpetatud. Seega on vastustaja kaebaja hinnangul meelevaldselt korduvalt toiminud õigusvastaselt, millega tekitas kaebajale psüühilisi kannatusi, ängistust, stressi, üleelamisi ja heaolu langust. Eeltoodut saab kaebaja hinnangul pidada inimväärikust alandavaks ja ebainimlikuks kohtlemiseks. Kaebaja märgib, et halduskohtu poolt tuvastatud distsiplinaarkaristusi on arvestatud kaebaja tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel Viru Maakohtus ning üheks tema vabastamata jätmise põhjuseks oli distsiplinaarkaristuste olemasolu. Samuti pidi kaebaja end õigustama oma lähedaste ees ning vanglas oli kaebaja kõigi silmis distsipliinirikkuja. Seega on teotatud kaebaja au ja head nime. Halduskohus on kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel lähtunud kitsalt RVastS § 9 lgst 1 ega ole arvestanud põhiseaduse §-s 25, võlaõigusseaduse § 128 lg-s 5 ja EIÕK artiklis 13 sätestatuga. Tulenevalt EIÕK artiklist 13 peab konventsiooniga liitunud riik tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning artikli 13 rikkumine esineb ka siis, kui siseriiklik kohus ei kohalda kahjunõude läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) vastava valdkonna lahendeid. 10. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 82) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebuses märgitud kartserikaristuse kandmisega kaasnevaid tingimusi on vangla kaebajale mittevaralise kahju hüvitamisel arvestanud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-93-09 on õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas ka Riigikohtu varasema praktikaga (haldusasi nr 3-3-1-14-06). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et tema poolt õigusvastaselt kartserikaristuse kandmine alandas tema inimväärikust. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et EIK praktika valguses ei ole isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest inimväärikust alandav, vaid see võib olla inimväärikust alandav üksnes juhul, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11; 29.09.2010, 331310, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud juhul võrdlemisel aluseks võtta tavarežiimi kinnipidamistingimusi, sest ka Riigikohus on eeltoodud määratluse andmisel lähtunud isiku õigusvastasest hoidmisest kartseris, millega kaasnevad tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest paratamatult täiendavad piirangud. Kõik kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud väidetavad õiguste rikkumised on vahetult seotud kartserikaristuse kandmisega 4

seonduvate piirangutega. Selle poolt, et antud juhul ei esinenud kaebaja jaoks täiendavaid piiranguid ja kannatusi, mis ei olnud otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, räägib kohtu hinnangul ka asjaolu, et vastustaja kinnitusel ei olnud kaebajat sel korral paigutatud kartserikambrisse, vaid ta kandis karistuse ära temale määratud elukambris (tl 17). Erakorraliste asjaolude esinemist, mis võiks tingida teistsuguse hinnangu, ei ole kaebaja ka ise väitnud. Samuti ei ole kaebaja pakkunud ühtegi tõendit selle kohta, et tema poolt kartserikaristuse kandmise ajal 14.−24.03.2012 oleks esinenud täiendavaid piiranguid või kannatusi võrreldes tavalise kartserirežiimiga. Seega ei saa kaebaja poolt kartserikaristuse kandmist perioodil 14.−24.03.2012 pidada inimväärikust alandavaks. 13. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist käsitada vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses ning piisav rahaline hüvitis sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju eest on 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Riigikohus on samas selgitanud, et on hüvitise suuruse määratlemisel arvestanud nii kinnipeetava õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Hüvitise suurendamise saavad tingida üksnes erandlikud asjaolud. (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 15). Seda praktikat on Riigikohus kinnitanud ka hiljem, märkides, et selline hüvitise suurus vastab tavaliselt õigusvastasele kartserisse paigutamisele ning võimaldab määrata õiglase hüvitise (RKHKo 13.12.2010, 3-3- 1-84-10, p 12). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu poolt paika pandud hüvitise suuruse määratlemisel on õigusvastaselt kartserisse paigutamisega kaasneva täiendava piiranguna arvestatud muu hulgas ka sellega, et alates õigusvastaselt karistuse määramisest kuni selle aluseks oleva käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseni on isikut alusetult koheldud kui distsipliinirikkujat. Seda, et isik ei ole tegelikult distsipliinirikkumist toime pannud, kinnitab kõige selgemini vastava käskkirja kehtetuks tunnistamine selle andnud haldusorgani poolt. Antud juhul on vastustaja seda ka teinud, mistõttu ei saa teiste kinnipeetavate ning kaebaja lähedaste ajutiselt kestnud teadmine kaebajast kui distsipliinirikkujast olla mingil viisil erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks antud juhul kaebajale suurema hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise suurendamist tingivaks asjaoluks ei saa olla ka see, et kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise otsustamisel võtab maakohus arvesse kehtivaid, kuid võimalikult õigusvastaseid distsiplinaarkaristusi. Antud juhul ei saa kaebaja sellekohased väited asja lahendamisel tähtsust omada ka seetõttu, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja pärast käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamist Viru Maakohtu 29.04.2013. a määrusega karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastatud (kohtuasi nr 1-06-2806). 14. Kaebaja hinnangul tuleb talle välja mõista vangla poolt väljamõistetust suurem kahjuhüvitis, kuna tegemist ei olnud tema poolt esmase õigusvastaselt kartserikaristuse kandmisega. Ringkonnakohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viibinud sarnastel asjaoludel õigusvastaselt kartseris perioodil 06.−13.11.2010 ning kaebaja väitel on vastustaja alustanud samadel asjaoludel veel teisigi distsiplinaarmenetlusi, lõpetades need hiljem. Nagu eelpool selgitatud, on alusetult kartseris viibimise eest väljamõistetava hüvitise näol tegemist hüvitisega vangla õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest, mille määramisel tuleb seega arvestada isikule tekkinud mittevaralise kahju olemust RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebajale Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/340-D määratud 10-päevase kartserikaristuse kandmise ajal tekkinud kahju olla suurem ainuüksi selle tõttu, et varasemalt oli kaebaja samuti kandnud õigusvastaselt kartserikaristust. Käesolevas asjas kõne all oleva kartserikaristuse kandmise ajal 14.−24.03.2012 ei olnud kaebaja teadlik ei selle ega ka eelneva karistuse kandmise õigusvastasusest. Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3102294 Viru Vangla eelneva sarnase käskkirja tühistamise kohta jõustus alles 03.04.2012. 5

Samuti ei saanud kaebajale tekkinud kahju suurendada see, et vastustaja on hiljem algatanud samasisulisi distsiplinaarmenetlusi. Nende kohta on ka kaebaja ise märkinud, et vastustaja on need menetlused lõpetanud, eeldatavasti pärast kohtu poolt vastava vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. 15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et halduskohus ei ole lisaks RVastS § 9 lg-le 1 arvestanud võlaõigusseaduse, põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. Käesolevas lahendis on eelnevalt selgitatud, miks on kaebajale vastustaja poolt määratud hüvitise määr kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine antud juhul kaebajale tekkinud kahju hindamisel vastuolusid EIK praktikaga. Kaebaja poolt viidatud EIK lahendites on rõhutatud samu põhimõtteid, mida on arvesse võetud siseriiklikus kohtupraktikas hüvitise suuruse määramisel. 16. Seega on halduskohus asunud õigele seisukohale, et kaebajale 11.10.2012. a otsusega nr 616/142-1 vastustaja poolt välja mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas vastava kohtupraktikaga ja tema rikutud õigustega ning kaebajale täiendava hüvitise määramiseks puuduvad alused. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.12.2012. a otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud, puudub vajadus selle osas seisukoha võtmiseks. Kaebajale tuleb tagastada apellatsioonkaebuse lisadena kohtule esitatud EIK lahendite kokkuvõtted, mille liitmiseks toimikusse puudub vajadus, kuna tegemist on internetis kättesaadava informatsiooniga. Maili Lokk Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 6