3-14-76/34 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. november 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-76 Haldusasi O.B. kaebus Ida-Viru maavanemale 13.12.2013 esitatud avaldusele vastamisega seotud tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus O.B. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja O.B. Vastustaja Ida-Viru maavanem RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. 3. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 28.11.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.B. esitas 13.12.2013 Ida-Viru maavanemale avalduse (tl 6-7), milles selgitas, et soovib Töötukassa abil hakata tegelema ettevõtlusega ning luua Narva-Sillamäe vahelise bussiliini. O.B. viitas ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 34 lg 6 p-le 2 ning palus maavanemal teda teavitada, et kui ta esitab dokumendid vastavalt ÜTS §-le 34, siis kas ta saab maavalitsusest tema poolt nimetatud marsruudi teenindamise loa.

2

2. Ida-Viru maavanem vastas 09.01.2014. a kirjaga nr 2-3/2014/212-1 (tl 79) O.B. i 13.12.2013. a avaldusele. Maavanema 09.01.2014. a kiri anti AS-i Eesti Post Jõhvi kandekeskusele üle 09.01.2014 (tl 80p).

3. O.B. esitas 21.01.2014 Viru Maakohtu kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse, paludes kohustada Ida-Viru maavanemat tema 13.12.2013. a avaldusele vastama. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja saanud maavanemalt kirjalikku vastust oma avaldusele ning seega rikkus maavanem põhiseaduse (PS) § 46 ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) § 6. Kaebaja tahtis oma avaldusele konkreetset vastust. Mõni päev pärast avalduse esitamist helistas maavalitsusest proua Lunina, kes ütles, et luba Narva-Sillamäe liini teenindamiseks kaebaja ei saa, kuna see on vastuolus seadusega, ning pakkus talle Narva-Jõesuu – Sillamäe liini. Kaebaja palus proua Luninal anda enda avaldusele kirjalik vastus, et kontrollida, millise seadusega tema tegemised vastuolus on.

4. Tartu Halduskohus selgitas 05.03.2014. a kirjas (tl 90) kaebajale, et kuna maavanem on kaebaja poolt kaebuses nõutud toimingu teinud ning tema avaldusele vastanud, kuuluks kohtumenetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetamisele. Kui kaebaja ei olnud menetluse lõpetamisega nõus, tuli tal vastavalt HKMS § 152 lg-le 2 esitada põhjendused, kuidas kaitseks tema õigusi Ida-Viru maavanema kirjaliku vastuse tähtkirjaga väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine.

5. O.B. esitas 13.03.2014 taotluse (tl 94-96), milles palus Ida-Viru maavanema 09.01.2014. a kirja õigusvastasuse tuvastamist, kuna see on vajalik tema õiguste kaitseks. Maavanema kiri on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-ga 1, kuna pole selge ega üheselt mõistetav. Maavanem ei vastanud kaebaja küsimusele, kas ta saab liiniloa või ei, vaid loetles dokumente ja teavitas kaebajat, et tal puudub ühenduse tegevusluba. Seda teadis kaebaja isegi ning kohe, kui ta saab vajalikud dokumendid vastavalt ÜTS §-le 34, saab ta tegevusloa. Maavanema vastus tekitab kaebajale moraalset ja materiaalset kahju ning rikub tema õigust tegeleda ettevõtlusega. Kaebaja peab esmalt riigi raha eest transpordivahendi ostma, kuid kui ta pärast maavanemalt Narva-Sillamäe liini teenindamise luba ei saa, peab ta riigile kasutatud raha osas aru andma, kuna raha anti konkreetse liini teenindamiseks. Proua Lunina poolt pakutud liin on aga vastuolus kaebaja äriplaaniga ning ta ei tohtinud sellega nõustuda. Kaebaja viitas HMS §-le 1, § 5 lg-le 2, § 26 lg-le 1 ja HKMS § 5 lg 1 p-le 2, PS §-dele 15, 46 ja 31 ning MSVS §-le 6. Kaebaja kordas 27.03.2014. a taotluses (tl 106- 108) enda varasemaid põhjendusi seoses maavanema vastuse ebaselgusega.

6. Tartu Halduskohus jättis 17.04.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt saab kaebaja 13.12.2013. a avaldus olla käsitletav vaid selgitustaotlusena, millele tuli MSVS § 5 lg 8 ja § 6 kohaselt vastata kirjalikult selles esitatud aadressil ning mitte hiljem kui 30 päeva jooksul taotluse registreerimisest. Need nõuded on vastustaja täitnud ning kuna kaebaja on kohtu vahendusel maavanema 09.01.2014. a vastuse kätte saanud, ei ole võimalik kohustamisnõuet rahuldada. Vastustaja kirja väljastamise osas kuulub kohaldamisele HMS, mille § 25 lg-test 1 ja 3 ning § 26 lg-st 1 tulenevalt tuli vastustaja kiri kätte toimetada tähtkirjaga, kaebajale saadeti vastus aga lihtkirjaga. See ei ole veel aluseks tuvastamisnõude rahuldamisele, kuna see ei aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsmisele. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas vastuse tähtkirjaga väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine tema õigusi kaitseks, vaid kaebuse täiendusest nähtub, et kaebaja pole rahul hoopis vastustaja kirja sisuga. Kuna seadusandja on ÜTS § 40 lg-s 5 ja § 41 lg-s 2 sätestatuga näinud ette liiniloa taotleja isiku ja tema poolt esitatud dokumentide kontrollimise kohustuse, ei ole liiniloa andjal kuidagi võimalik langetada liiniloa väljastamisega seotud otsust enne, kui kõik nõutavad dokumendid on temani jõudnud. Seega toimis vastustaja õigesti, kui ei andnud

3

kaebajale jaatavat ega eitavat vastust, vaid selgitas liiniloa taotlemise korda. Selgitus ei saa rikkuda kaebaja PS §-st 31 tulenevat õigust, takistada ettevõtlusega alustamise toetuse kohta tehtud otsuse täitmist ega tekitada varalist või mittevaralist kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. O.B. i 29.04.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse norme kohaldanud. Kaebaja viitas täiendavalt PS §-dele 19 ja 152 ning märkis, et maavanem vastas talle lihtkirjaga ning tal oli ükskõik, kas kaebaja saab selle kätte või ei ning seega ei austa maavanem tema õigusi, mis on keelatud vastavalt PS §-le 19. Maavanem oleks pidanud vastuse saatma tähtkirjaga või elektronposti teel (HMS § 26 lg 1, § 27 lg 1). Halduskohus ignoreeris otsuses täielikult V. Lunina vastust, mille kohaselt kaebajale Narva-Sillamäe liini teenindamiseks loa andmine oleks vastuolus seadusega. Proua Lunina vastus tekitab suurt usaldamatust ning on vastuolus maavanema 09.01.2014. a vastusega. Kaebaja ei saa alustada ettevõtlusega tegelemist, kuna juhul, kui tema tegevus on seadusega vastuolus, läheb raha raisku. Seepärast peab maavanema vastuses olema selgelt ja üheselt mõistetavalt kirjas, kas kaebaja tegevus on seadusega vastuolus või mitte. See tähtsaim asjaolu vastuses puudub.

8. Ida-Viru Maavalitsuse 30.06.2014. a vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi õigusnormile, mida halduskohus oleks valesti kohaldanud. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida mõtleb kaebaja selle all, et kohus ignoreeris täielikult V. Lunina vastust. Vaidlusaluse 09.01.2014. a vastuse on koostanud Ida-Viru Maavalitsuses ühistranspordiga tegelev peaspetsialist V. Lunina ning seda kinnitab ka kirja lõpus olev viide. Halduskohus on selle kirja osas oma seisukoha andnud. Kuna apellatsioonkaebus on sisutühi ega vasta HKMS § 182 lg 1 p-le 5, ei pea vastustaja vajalikuks korrata halduskohtule 25.02.2014 ja 01.04.2014 esitatud põhjendusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.

10. Kaebaja pöördus kohtu poole kohustamiskaebusega Ida-Viru maavanemalt oma 13.12.2013. a avaldusele (tl 6-7) vastuse saamiseks, kuna ta ei olnud teadlik, et tegelikult on maavanem tema avaldusele 09.01.2014. a kirjaga nr 2-3/2014/212-1 vastanud. Kohustamisnõudega võttis kohus kaebuse ka menetlusse (tl 72). Vastustaja selgitas vastuses kaebusele (tl 78), et vastus kaebaja avaldusele anti AS-ile Eesti Post üle 09.01.2014 ning seda tõendab Ida-Viru Maavalitsuse 09.01.2014. a postiaruanne (tl 80). Antud postiaruandest nähtub järjekorra numbri 85 all nimi „O.B. “. Seega on tõendatud, et maavanema 09.01.2014. a vastus kaebaja 13.12.2013. a avaldusele anti 09.01.2014 üle AS-ile Eesti Post. Kuna kohtumenetluses selgus, et maavanem oli kaebaja avaldusele vastanud ning kaebaja sai vastuse kohtu vahendusel ka kätte, kuulunuks kohtumenetlus lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest kaebuses nõutav toiming oli tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus aga menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kuna kaebaja taotles menetluse jätkamist tuvastusnõudega, jätkas halduskohus menetlust Ida-Viru maavanema tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kaebaja avaldusele vastamisega. Halduskohus ei ole aga

4

17.03.2014. a määruses, millega menetlust jätkati ning määrati kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg, põhjendanud, mille põhjal konkreetselt kohus leidis, et menetluse jätkamine tuvastusnõudega on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Vastavalt HKMS § 45 lg-le 2 on aktsepteeritav tuvastamiskaebuse esitamine hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusega. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja viitas 13.03.2014. a taotluses (tl 94-96), et maavanema vastus tekitab talle moraalset ja materiaalset kahju, millest võib järeldada, et tuvastamiskaebus on esitatud kavatsusega esitada hiljem hüvitamiskaebus. Seega oli tuvastamiskaebuse menetlemine lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 2 lubatav. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et antud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks puudub igasugune alus.

11. Halduskohus leidis, et kaebaja 13.12.2013. a avaldust saab käsitada vaid selgitustaotlusena. Kaebaja poolt maavanemale avalduse esitamise ning sellele vastamise ajal kehtinud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS v.r) § 2 lg 3 järgi on selgitustaotlus MSVS v.r tähenduses isiku pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mille andmiseks on vajalik adressaadi käsutuses oleva teabe analüüs, süntees või lisateabe kogumine (p 1) või taotleb MSVS §-s 3 sätestatud õigusalase selgituse andmist (p 2). MSVS v.r § 3 kohaselt annab valitsusasutus, vallavõi linnavalitsus, osavalla ja linnaosa valitsus või vallavõi linna ametiasutus tasuta selgitusi tema poolt välja töötatud õigusaktide või nende eelnõude, asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja asutuse pädevuse kohta. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja 13.12.2013. a avaldus on selgitustaotlus ning seda ringkonnakohtu hinnangul nii MSVS § 2 lg 3 p 1 kui ka p 2 alusel, kuna selgitustaotlus eeldas maavanema poolt nii maavalitsusele ÜTS-ist tuleneva pädevuse selgitamist kui ka konkreetse selgitustaotluse esitajaga seotud teabe analüüsimist.

12. MSVS v.r § 6 esimese lause kohaselt vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Vastustaja sõnul registreeriti kaebaja 13.12.2013. a selgitustaotlus maavalitsuses 16.12.2013 (vt tl 78). Sellest lähtuvalt pidi vastustaja avaldusele vastama hiljemalt 15.01.2014. Kuigi vastustaja ei ole kohtule esitanud ning halduskohus ei ole vastustajalt nõudnud tõendit, et kaebaja avaldus registreeriti maavalitsuses 16.12.2013, ei pea ka ringkonnakohus selle tõendi väljanõudmist oluliseks. Isegi juhul, kui kaebaja avaldus oleks maavalitsuses registreeritud juba selle koostamise päeval ehk 13.12.2013, möödunuks vastamiseks ette nähtud tähtaeg 13.01.2014 (vt HMS § 33 lg 3). Kuna kaebajale koostati ning saadeti vastus välja 09.01.2014, on vastustaja igatahes järginud MSVS v.r §-i 6.

13. MSVS § 5 lg 8 esimene lause sätestab: „Isikule vastatakse märgukirjas või selgitustaotluses esitatud aadressil (faksi number, postivõi elektronposti aadress) kirjalikult või kokkuleppel muul viisil.“ Kaebaja selgitustaotlusele vastati kirjalikult tema selgitustaotluses märgitud aadressil Tallinna mnt 63a-40, 20606, Narva. Samas oli kaebaja selgitustaotlusesse lisaks postiaadressile märkinud ka enda elektronposti aadressi XXXXXXXX . Kuna MSVS § 5 lg 8 võimaldab vastuse saata faksiga või ka postivõi elektronposti aadressil ning kaebaja ei ole 13.12.2013. a avalduses otsesõnu taotlenud, et ta soovib vastust saada kindlasti elektronposti aadressile, võis talle vastuse saata selgitustaotluses märgitud postiaadressile. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et ta soovis vastust saada just elektronposti aadressile ning kindlasti mitte postiaadressile, vaid apellatsioonkaebuse kohaselt tuli maavanema vastus teha teatavaks kättetoimetamisega vastavalt kas HMS § 26 lg-le 1 (tähtkiri) või § 27 lg-le 1 (elektrooniline kättetoimetamine). Ka halduskohus leidis otsuse p-s 6 sisuliselt, et kaebaja avaldusele lihtkirjaga vastates ei toiminud vastustaja nõuetekohaselt. Nii kaebaja kui halduskohus on tuginenud HMS-is sisalduvale kättetoimetamise regulatsioonile ning järeldanud, et kui kaebaja avaldusele vastati

5

postiteenust kasutades, tuli vastus väljastada tähtkirjana. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning asendab selles osas halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

MSVS v.r § 1 lg 2 kohaselt toimub MSVS-is ettenähtud haldusmenetlus HMS-is sätestatud korras, kui MSVS v.r ei näe ette teisiti. HMS § 25 lg 3 sätestab, et dokument toimetatakse kätte juhul, kui see on seaduse või määrusega ette nähtud. Muudel juhtudel piisab dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis. Seega HMS § 25 lg-st 3 nähtuvalt on kättetoimetamine üks dokumendi teatavakstegemise viisidest vabas vormis teatavakstegemise kõrval. „Kättetoimetamisel“ on HMS-i tähenduses kindel sisu ning sellel on rangemad nõuded võrreldes vabas vormis teatavakstegemisega. Eelnevast tulenevalt peab kohus HMS § 25 lg-t 3 arvestades hindama, kas vastus selgitustaotlusele tuli MSVS v.r kohaselt kätte toimetada ning kui sellist nõuet seaduses selgesõnaliselt ei ole, siis piisas dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis. MSVS v.r ei reguleeri, millisel viisil tuleb isikule vastus selgitustaotlusele teatavaks teha, sh ei nähtu kättetoimetamise nõuet. Järelikult kohaldub HMS § 25 lg 3 teine lause, mille kohaselt piisab dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis. Lihtkiri on vabas vormis teatavakstegemiseks sobiv ning seega ei ole kaebajale lihtkirjaga vastuse väljastamises midagi õigusvastast. Kuna maavanem on kaebajale lihtkirjaga vastuse väljastamisel järginud seadust, siis on ka viited PS §-i 19 ja HMS § 5 lg 2 rikkumisele põhjendamatud.

14. Maavanema 09.01.2014. a vastuse sisu osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega, kuid märgib lisaks järgmist.

Vastus selgitustaotlusele on toiming, mitte haldusakt, kuna selle eesmärgiks ei ole reguleerida isiku õigusi ega kohustusi. HMS § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. HMS § 107 lg 2 sätestab: „Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.“ Selgitustaotlusele vastamise kui toimingu teostamise korda konkretiseerib eriseadusena MSVS v.r. Selle § 5 lg 8 kolmanda lause kohaselt antakse selgitustaotlusele vastamisel isikule taotluses soovitud teave või õigusalane selgitus või põhjendatakse selle andmisest keeldumist. MSVS v.r eelnõu seletuskirjas (251 SE) selgitatakse: “Märgime, et vastuse sisu ei ole üldise iseloomuga seaduses võimalik väga detailselt välja tuua ning selle sobivus on hinnatav (ka kohtulikult) igal konkreetsel juhtumil eraldi.“ Käesoleval juhul küsis kaebaja maavanemalt hüpoteetilise küsimuse, et kui ta esitab vastavalt ÜTS §-le 34 Ida-Viru maavalitsusele nõutavad dokumendid, siis kas talle antakse liiniluba bussiveoks maakonnaliinil. Maavanem vastas kaebaja selgitustaotlusele, kuid ei andnud talle „jah“ või „ei“ vastust. Sisuliselt on maavanem otsese vastuse andmisest keeldumist põhjendanud sellega, et ÜTS näeb liiniloa taotlemiseks ette kindla menetluskorra ning üksnes selle menetluse läbimisel on võimalik jõuda kindlale tulemusele, kas kaebaja saab tema nimetatud marsruudi teenindamiseks liiniloa või mitte. Ringkonnakohus leiab, et maavanema vastus kaebaja selgitustaotlusele vastab MSVS v.r § 5 lg 8 nõuetele ja seega ka HMS § 107 lg-le 1 ning on ÜTS-i regulatsiooni arvestades mõistlik. MSVS v.r ega ÜTS ei näe ette, et haldusorgan peab isikule enne kohase menetluse läbimist andma garantii menetluse tulemuse kohta. Maavanem andis kaebajale põhjendatult vaid õiguslikke selgitusi liiniloa taotlemise korra kohta. Kaebajale selgitusi andev vastus ei takista kaebajal ettevõtlusega tegelemist. Kaebaja ettevõtlusvabaduse riivest oleks põhjust rääkida alles siis, kui ta läbib liiniloa saamiseks kohase menetluse ning saab maavalitsuselt haldusaktiga eitava vastuse.

6

15. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud, et halduskohus ignoreeris täielikult Ida-Viru Maavalitsuses ühistranspordiga tegeleva peaspetsialisti V. Lunina vastust. Kaebaja on ka halduskohtule esitatud pöördumistes korduvalt selgitanud, et väidetavalt ütles V. Lunina kaebajale mõned päevad pärast 13.12.2013. a selgitustaotluse esitamist telefonitsi, et Narva-Sillamäe liini teenindamise luba kaebaja ei saa, sest see oleks seadusega vastuolus, ning pakkus Narva-Jõesuu–Sillamäe liini. Apellatsioonkaebuse kohaselt on V. Lunina ja maavanema vastused omavahel vastuolus ning maavanema vastus rikub ebaselguse tõttu HMS § 55 lg-t 1.

Esiteks on kaebaja väide tema ja V. Lunina vahelise kõne sisu kohta kontrollimatu ja paljasõnaline. Teiseks, eeldades, et V. Lunina ja kaebaja vahel leidis aset selline kõne, nagu väidab kaebaja, ei muuda see õigusvastaseks käesolevas asjas vaidluse all olevat maavanema 09.01.2014. a kirjalikku vastust kaebaja selgitustaotlusele, mille õigusvastasuse tuvastamist on kaebaja nõudnud (vt tl 96, 108, 125). HMS § 55 lg 1, mille rikkumisele viitas kaebaja, sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kohus märgib, et kuna HMS § 55 lg 1 käsitleb haldusakti, siis ei kohaldu see säte otseselt toimingutele, kuid leiab, et hea halduse põhimõttest tulenevalt peab ka vastus selgitustaotlusele olema isikule selge ja arusaadav, kuna vastasel juhul puuduks selgitustaotlustele vastamisel üldse mõte. Vaidlusalusest maavanema vastusest on aru saada, kuidas toimub liiniloa taotlemine ning et enne menetluse läbimist pole võimalik anda ühest vastust liiniloa andmise või mitteandmise kohta. Seega maavanema vastus on selge ja kooskõlas MSVS v.r nõuetega ning kaebaja selgitused väidetavalt toimunud telefonikõne kohta seda asjaolu ei muuda. Kolmandaks, nagu viitas vastustaja, on maavanema 09.01.2014. a vastuse koostanud V. Lunina ning seda kinnitab ka kirja lõpus olev viide. Selle kirja osas ongi kohus oma seisukoha andnud ning põhjendanud, et vaidlusalune vastus kaebaja selgitustaotlusele vastab seaduse nõuetele ja on seega õiguspärane.

16. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv 15 eurot, tl 158) tema enda kanda.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/