3-11-959/61 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Kartau, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-11-959 Haldusasi A.K. kaebus Ida-Viru maavanema 27.01.2011. a korralduse nr 1.1-2/149 ja 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 29.10.2014 Menetlusosalised Kaebaja A.K. Esindaja v. adv. Häli Jürimäe Vastustaja/apellant Ida-Viru maavanem Esindajad Evi Soomets ja Merle Võhma Kaasatud haldusorgan Jõhvi Vallavalitsus Esindaja Silver Peepmaa Kolmas isik JEWE Keskuse OÜ Esindaja v. adv. Margo Lemetti RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Mõista Ida-Viru maavanemalt A.K. kasuks välja 1414,40 eurot menetluskulu. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Asjas on vaidluse all Jõhvi linnas paiknevate kinnistutega XXXXXX (registriosa nr 151108, katastritunnus 25301:005:0190), XXXXXX a (registriosa nr 3542608, katastritunnus 25301:005:0175), XXXXXX (registriosa nr 1619408, katastritunnus 25301:005:0071) ja XXXXXX (registriosa nr 988108, katastritunnus 25301:005:0089) piirneva ribakujulise maa-ala (XXXXXX b) ning kinnistuga XXXXXX piirneva ribakujulise maa-ala (XXXXXX a) kinnisasjadega liitmiseks erastamise küsimused. Aadressil XXXXXX ja XXXXXX a paiknevad kinnistud kuuluvad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevale kaebajale, aadressil XXXXXX asuv kinnistu kuulub kolmandale isikule ning aadressil XXXXXX asuv kinnistu kuulub Jõhvi vallale ja XXXXXX hoonestusõigus kolmandale isikule. Nimetatud kinnistute paiknemine nähtub Maa-ameti kaardiserveri väljavõtetelt (tl- I 42−50).

2. 23.05.2007. a korraldusega nr 720 (tl-I 24) andis Ida-Viru maavanem Jõhvi Vallavalitsusele loa kinnisasjadega XXXXXX , XXXXXX a, XXXXXX ja XXXXXX piirneva maa erastamiseks, kuna iseseisva kinnistu moodustamine ligikaudu 651 m2 suurusel maa-alal ei ole otstarbekas. Nii kaebaja (tl-I 23) kui kolmas isik esitasid Jõhvi Vallavalitsusele taotlused kõnealuse maa-ala erastamiseks.

3. 06.07.2010. a korraldusega nr 839 (tl-I 32−35) otsustas Jõhvi Vallavalitsus Jõhvi linnas XXXXXX , XXXXXX a ja XXXXXX kinnistutega piirneva 654 m2 suuruse maa jagamise kaebaja ja kolmanda isiku vahel ning määras neile erastatavate maade suuruseks vastavalt 201 m2 ja 337 m2. Kaebaja vaidlustas Jõhvi Vallavalitsuse 06.07.2010. a korralduse nr 839 halduskohtus ning Tartu Halduskohus tühistas 30.11.2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1945 (tl-I 38−41) nimetatud korralduse.

4. 16.09.2010. a otsusega nr 65 (tl-I 63-66) kehtestas Jõhvi Vallavolikogu Jõhvi linna Tallinna-Narva XXXXXX , Narva maantee ning Rakvere tänava ja Jõhvi-Kose maantee vahelise maa-ala detailplaneeringu. Detailplaneeringust nähtuvalt on XXXXXX , XXXXXX a, XXXXXX ja XXXXXX kinnistutega piirnev maatükk ette nähtud kinnisasja omanike vahel erastamiseks 654 m2 suuruses (väljavõtted detailplaneeringu seletuskirjast tl-I 22−23).

5. 22.11.2010 esitas Jõhvi Vallavalitsus Ida-Viru maavanemale taotluse nr 5.2-4/7795 maa-ala asukohaga XXXXXX a kinnisasjaga liitmiseks. 27.01.2011. a korraldusega nr 1.1-2/149 (tl-I 16) andis Ida-Viru maavanem maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 ja Vabariigi Valitsuse 22.02.2007. a määruse nr 50 „„Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (määrus nr 50) alusel Jõhvi Vallavalitsusele loa Jõhvi linnas XXXXXX asuva kinnisasjaga piirneva ligikaudu 506 m2 suuruse ribakujulise maa-ala erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks kooskõlas Jõhvi Vallavolikogu 16.09.2010. a otsusega nr 65 kehtestatud detailplaneeringuga. Nähtuvalt asendiplaanidest (tl-I 15, 62p) omab kõnealune 506 m2 suurune maatükk ühist piiri XXXXXX kinnistuga ning XXXXXX ja XXXXXX a kinnistutega puudub sel kokkupuude.

6. 22.11.2010 esitas Jõhvi Vallavalitsus Ida-Viru maavanemale taotluse nr 5.2-4/7795 maa-ala asukohaga XXXXXX a kinnisasjaga liitmiseks.

7. 07.02.2011 esitas Jõhvi Vallavalitsus Ida-Viru maavanemale taotluse nr 5.2-4/763 (tl-I 20) maa-ala asukohaga XXXXXX b ligikaudse pindalaga 538 m2 kinnisasjaga liitmiseks. Kuna selle maaga piirnevate kinnisasjade omanikud ei jõudnud maa jagamisel kokkuleppele, palus Jõhvi Vallavalitsus selleks, et maad oleks võimalik võrdselt jagada, vähendada kinnisasjaga

3

liitmiseks sobiva maa suurust. Vallavanem selgitas taotluses, et ülejäänud 113 m2 suurune maa-ala liidetakse XXXXXX tänava maaga ja taotletakse transpordimaa sihtotstarbega munitsipaalomandisse.

8. 22.02.2011. a korraldusega nr 1.1-2/244 (tl-I 17) andis Ida-Viru maavanem Jõhvi Vallavalitsusele loa, tuginedes tema 07.02.2011. a taotlusele, kinnisasjade XXXXXX , XXXXXX ja XXXXXX vahelise ligikaudu 538 m2 suuruse ribakujulise maa-ala erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks põhjendusel, et iseseisva kinnistu moodustamine ei ole otstarbekas. Ühtlasi tühistas maavanem oma 23.05.2007. a korralduse nr 720 (tl-I 24), millega oli sama maaala määratletud 651 m2 suurusena.

9. 18.03.2011. a kirjaga nr 5-2-4/1828 (tl-I 10) tegi Jõhvi Vallavanem kaebajale ettepaneku kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks XXXXXX kinnistu omanikuga, so kolmanda isikuga, kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa (538 m2) jagamiseks ning määras tähtaja kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks. 29.03.2011 esitas kaebaja Ida-Viru Maavalitsusele, Jõhvi Vallavalitsusele ja Jõhvi Volikogu esimehele teabepäringu ning taotluse (tl-I 11−13) kokkuleppe sõlmimise tähtaja pikendamiseks.

10. 14.04.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl-I 1–6), milles palus Ida-Viru maavanema 27.01.2011. a korralduse nr 1.1-2/149 ja 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 tühistada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldused on faktiliste aluste puudumise tõttu täielikult motiveerimata ja nende andmisel on rikutud ärakuulamise põhimõtet. 27.01.2011. a korraldus on kaebaja hinnangul ebaseaduslik veel seetõttu, et ühel maaüksusel on algatatud kahe külgneva maa-ala erastamine iseseisvates menetlustes, maa-ala soovitakse liita konkreetse kinnisasjaga ja tal ei võimaldata erastamises osaliselt osaleda. 22.02.2011. a korralduse osas väidab kaebaja, et see on vastu võetud põhjendamatu taotluse alusel ega sisalda põhjendusi varasema korralduse tühistamise kohta. Kaebaja märgib, et Jõhvi Vallavalitsus on algatanud ühel maaüksusel kaks erastamismenetlust, mis võimaldab tema piirinaabrite hulgast välistada.

11. 18.08.2011. a otsuse nr 136 p-ga 1.14 otsustas Jõhvi Vallavolikogu, tuginedes MaaRS § 28 lg 1 p-le 1, taotleda Jõhvis XXXXXX J1 asuv ligikaudu 113 m2 suurune ala transpordimaana Jõhvi valla munitsipaalomandisse. 19.09.2011 vaidlustas kaebaja nimetatud otsuse halduskohtus ning halduskohus menetleb kaebust haldusasjas nr 3-11-2264. 03.11.2011. a korraldusega nr 1.1-2/1115 andis Ida-Viru maavanem Jõhvi valla munitsipaalomandisse Jõhvi vallas, Jõhvi linnas asuva maaüksuse XXXXXX tänav J1 pindalaga 113 m2 sihtotstarbega transpordimaa (007;L) 100% vastavalt maa asendiplaanile.

12. Ida-Viru maavanem palus 20.12.2012 esitatud vastuses kaebusele (tl-I tl 151−153) jätta kaebus rahuldamata ning leidis, et maavanema loa sisuks on vaid hinnang ja otsustus maa sobivuse kohta kinnisasjaga liitmiseks, mis annab piirnevate kinnisasjade omanikele õiguse esitada erastamise taotlus, kuid ei määra siduvalt erastatava maa-ala ulatust ja erastajaid ega anna erastamise õigust. 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 osas põhjendas Ida-Viru maavanem, et Jõhvi Vallavalitsuse taotles jätta varasemas korralduses nr 720 käsitletud maast 113 m2 munitsipaalomandisse. Haldusakti põhjendamatuse ja kaebaja haldusmenetlusse kaasamise nõuete adressaadiks oli kohalik omavalitsus.

13. Kolmas isik leidis kaebusele esitatud seisukohas (tl-1 172–173), et kaebajal puudub kaebeõigus, vaidlustatud korraldused ei ole haldusaktid ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Maavanema poolt kohalikule omavalitsusele maaribade erastamiseks loa andmine ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi, tegemist on ühe erastamise ettevalmistamise toiminguga

4

ning erastamisõiguse olemasolu ja lõplik erastamise võimalikkus ilmneb alles edasise menetluse raames. Kolmas isik märkis, et kaebaja huviorbiidis olevast maast on vahepeal moodustatud 113 m2 suurune XXXXXX J1 katastriüksus, mis on munitsipaalomandis.

14. Jõhvi Vallavalitsus palus kaebusele esitatud seisukohas (tl-I tl 59–61) kaebust mitte rahuldada. Kaasatud haldusorgan leidis, et vaidlustatud korraldused on seaduslikud, kaebajal puudub kaebeõigus ning tema väited on tõendamata.

15. Tartu Halduskohus rahuldas 21.03.2013. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Ida-Viru maavanema 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244, jättes muus osas kaebuse rahuldamata. - Ida-Viru maavanema 27.01.2011. a korraldusega nr 1.1-2/149 erastamisele määratud ligikaudu 506 m2 suurune maatükk omab ühist piiri vaid kolmandale isikule kuuluva XXXXXX kinnistuga ning XXXXXX ja XXXXXX a kinnistutega puudub sellel vähimgi kokkupuude. Maatüki suurus, piirid ja erastamine parkimisrajatiste maana MaaRS § 22 lg 12 alusel on Jõhvi Vallavolikogu 16.09.2010. a otsusega nr 65 kehtestatud detailplaneeringust nähtuvalt eelnevalt juba määratletud. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et on detailplaneeringu selle osa vaidlustanud. Lisaks on XXXXXX a asuva maatüki erastamise kohta olemas kehtiv Jõhvi Vallavalitsuse 29.03.2011. a korraldus nr 1614. - Ida-Viru maavanema 22.02.2011. a korraldus nr 1.1-2/244 (tl-I 17) ei vasta haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud haldusakti õiguspärasuse ja vorminõuetele, kuna sellega on tühistatud maavanema varasem samade kinnistutega piirneva maatüki 651m2 suurusena erastamisele lubamise kohta antud 23.05.2007. a korraldus nr 720 ilma, et oleks esitatud vähimaidki põhjendusi ja kaalutlusi. Piisav ei saa olla korralduse sissejuhatava osa viide Jõhvi Vallavalitsuse 07.02.2011. a taotlusele nr 5.2-4/746. Õigust lõpetada MaaRS § 22 lg 12 alusel algatatud menetlus kinnistuomanike kokkuleppe puudumise tõttu või muuta samal põhjendusel varem juba kindlaks tehtud erastatava maa suurust, ei ole seaduseandja ette näinud. Seega puudub korralduse andmiseks õiguslik alus. - Jõhvi Vallavolikogu 16.09.2010. a otsusega kehtestatud detailplaneeringus on XXXXXX , XXXXXX a, XXXXXX ja XXXXXX kinnistutega piirnev maatükk ette nähtud kinnisasja omanike vahel erastamiseks 654 m2 suuruses. Paljasõnalised ja tagantjärele otsitud on Jõhvi Vallavalitsuse väited, et vaidluse põhjuseks oleva 113 m2 suuruse maatüki munitsipaalomandisse jätmise soov oli tingitud vajadusest tagada juurdepääs Jõhvi valla omanduses olevale XXXXXX hoonele. Ka korralduse andmise alusena viidatud Jõhvi vallavanema 07.02.2011. a taotluses pole vald sellele vähimalgi määral viidanud ja on väitnud hoopis, et taotlust maa munitsipaalomandisse andmiseks ei ole kavandatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

16. 22.04.2013 esitas vastustaja Tartu Halduskohtu 21.03.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl-II 4−7), milles palub Tartu Halduskohtu 21.03.2013. a otsuse tühistada resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas, so osas, milles Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas Ida-Viru maavanema 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 ning mõistis riigilt kaebaja kasuks välja menetluskulud. - Pärast maavanema poolt 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 andmist jätkus 651 m2 suurusest maatükist MaaRS § 22 lg 12 kohane erastamismenetlus 538 m2 suuruse maatüki osas. Maavanem ei ole menetlust lõpetanud, vaid on muutnud üksnes kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa suurust. Kohalik omavalitsus leidis, et osa kinnisasjaga liitmiseks sobivast maast oli otstarbekas jätta munitsipaalomandisse. - Maavanema nõusolek loa andmiseks MaaRS § 22 lg 12 kohaseks erastamiseks ei taga mitte ühelegi selle maatükiga piirneva kinnistu omanikule 100%-list kindlust saada õigus selle maa erastamiseks. Maa erastamise võimalus ei ole seadusandja tahte kohaselt loodud eesmärgiga

5

isikutele täiendavatel soodustingimustel maa erastamise võimaluse andmiseks, vaid selle eesmärgiks on maareformi läbiviimise käigus tekkinud vigade parandamine. Maatüki jagamisel tuleb eelkõige lähtuda maa suurusest ja planeeringu ning maakorraldusnõuetest. Korralduse nr 720 tühistamisega ei ole kaebajalt võetud maa erastamise õigust. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise õigus tekiks kaebajal alles maavanema erastamise otsuse alusel, mitte maavanema poolt kohalikule omavalitsusele antud ning vaid maa sobivust puudutava seisukoha/kooskõlastuse alusel. - Halduskohus on vääralt tõlgendanud Jõhvi valla 07.02.2011. a taotlust, leides, et vald on selles märkinud, et taotlust 113 m2 suuruse maa munitsipaalomandisse andmiseks ei ole kavandatud. Taotluses märgitud maa suurusega 538 m2 ei hõlma 113 m2 suurust maad, mida Jõhvi vald soovis jätta munitsipaalomandisse. Kuna maavanema korraldusega nr 720 antud nõusoleku alusel ei olnud selleks ajaks läbi viidud ribakujulise maatüki kinnisasjadega liitmise erastamist ning maatükki polnud potentsiaalsete erastajate vahel veel jagatud, puudusid takistused maavanema korralduse nr 720 kehtetuks tunnistamiseks ning uue korralduse vastuvõtmiseks. Asjaolude muutumise tõttu (kohaliku omavalitsuse soov maatüki osaliseks munitsipaliseerimiseks) oli Jõhvi Vallavalitsuse taotlus igati põhjendatud. - Halduskohus on ületanud oma pädevust ning kaebuse nõude piire, asudes otsuses hindama, kas kohaliku omavalitsuse soov jätta 113 m2 suurune maatükk munitsipaalomandisse on põhjendatud või mitte. - Vastustajale on arusaamatu, milliseid kaebaja õigusi on vaidlusaluse korraldusega rikutud ja kuidas parandab vaidlusaluse korralduse tühistamine kaebaja positsiooni. Ida-Viru maavanem on 03.11.2011. a korraldusega nr 1.1-2/1115 andnud 113 m2 suuruse maatüki Jõhvi valla munitsipaalomandisse ning omandiõigus on vallale üle läinud maaüksuse maakatastris registreerimisest arvates, so 27.03.2012. Menetluses, mis on veel haldusesiseses menetlusstaadiumis ning olukorras, kus pole veel tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ega määratud kindlaks haldusakti sisu, on haldusorganil õigus oma otsust muuta või kehtetuks tunnistada. Erastamise korraldaja andis haldusakti adressaadi suhtes soodustava haldusakti st et kohalik omavalitsus sai õiguse jätkata erastamise eeltoimingute läbiviimist. Kuna haldusakti adressaadiks oli kohalik omavalitsus, kes vastava haldusakti andmist ise taotles ning selle vajadust ise oma taotluses põhjendas, siis oli haldusakti adressaadil olemas maavanema korralduse aluseks olev taotlus ning maavanem ei pidanud seda tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 korralduses põhjendama.

17. 10.05.2013 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Jõhvi maavanema 03.11.2011. a korralduse nr 1.1-2/1115 tühistamiseks ja haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks või haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus menetles kaebust haldusasjas nr 3-13-1001 ning lõpetas 07.06.2013. a määrusega tühistamisja heastamisnõuete osas menetluse kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu. Tuvastamisnõude liitis halduskohus sama määrusega haldusasja nr 3-11-2264 juurde, milles halduskohus menetleb kaebaja kaebust Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011. a otsuse nr 136 punkti 1.14, millega otsustati taotleda Jõhvis XXXXXX J1 asuv ligikaudu 113 m2 suurune ala transpordimaana Jõhvi valla munitsipaalomandsisse, tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks. Haldusasjas nr 3-11-2264 on menetlus Tartu Halduskohtu 20.05.2013. a määrusega peatatud kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

18. Jõhvi Vallavalitsus palub 30.05.2013 kohtule edastatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl-II 18−18p) vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus apellatsioonkaebusega taotletud osas tühistada. Vallavalitsus on seisukohal, et halduskohus on vääralt tõlgendanud Jõhvi valla 07.02.2011. a taotlust. Nimetatud taotlus oli esitatud 538 m2 suuruse maatüki kohta, mis ei hõlma 113 m2 suurust maad, mida Jõhvi vald soovis jätta munitsipaalomandisse. Kuna selleks ajaks ei olnud

6

läbi viidud ribakujulise maatüki kinnisasjadega liitmise erastamist ning maatükki polnud potentsiaalsete erastajate vahel veel jagatud, siis puudusid takistused 23.05.2007. a korralduse nr 720 kehtetuks tunnistamiseks ning uue korralduse vastuvõtmiseks. Ülejäänud osas nõustub Jõhvi Vallavalitsus apellatsioonkaebuses tooduga.

19. Kolmas isik palub 30.05.2013 kohtule edastatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl-II 21−22p) vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada. - Kolmandale isikule on arusaamatu kaebaja eesmärk korralduse nr 1.1-2/244 tühistamisel. Antud vaidluse tulemusest sõltumatult on vaidlusalune 113 m2 suurune maatükk Jõhvi valla munitsipaalomandis (registriosa nr 4942508) ning korralduse tühistamine maatüki omandiõigust ei muuda. Seega ei suurene käesolevas asjas tehtava lahendi tulemusel ka erastamisele kuuluv maa-ala. - Kaebajal puudub subjektiivne õigus kinnistute vahelise maa-ala erastamisele esialgselt plaanitud suuruses. Kolmas isik leiab, et vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on maavanema poolt erastamiseks loa andmine menetlustoiming. Käesolevas asjas tuleb aluseks võtta asjaolu, et maavanema luba ei omanud kaebaja õigustele sisulist mõju, sest sellega jätkus erastamismenetlus. Maavanema 22.02.2011. a korraldus vastas menetlusja vorminõuetele, sest ei omanud haldusvälist mõju. Enne kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise otsuse tegemist määruse nr 50 § 9 lg 1 mõttes on tegemist eeltoimingutega ja isikule ei tulene maavanema loast subjektiivseid õigusi. Seega ei saa akti õiguspärasust hinnata ka HMS-s sätestatud vormija menetlusnõuete järgi. Samuti ei tunnistanud vastustaja 22.02.2011. a korraldusega akti kehtetuks kaebaja kahjuks. Kaebaja jätkas kinnisasjaga liitmise menetluses ühe menetlusosalisena. - Nii maavanema 23.05.2007. a korralduse nr 720 kui ka 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 puhul oli tegemist ühe ja sama katkematu menetlusega, sest menetluse ese oli sama – XXXXXX , XXXXXX ja XXXXXX vahelise maa-ala erastamine. Vaidlustatud muudatuse, so erastatava maa suuruse muutmise puhul on tegemist erastamismenetluse osaks oleva piiride määramisega, mis fikseeritakse kinnistuomanike jaoks alles erastamise otsusega. - Kolmanda isiku hinnangul puudub vaidlustatud korralduse puhul vastuolu piirkonnas kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu seletuskiri ei oma käesolevas küsimuses õiguslikku siduvust ning kohalik omavalitsus ei ole seotud seletuskirjas avaldatud üldiste kavadega. Lisaks pole detailplaneeringu seletuskiri viidatud maa-ala lahenduse suhtes järjepidev. - Halduskohtul puudus pädevus hinnata 113 m2 maatüki munitsipaalomandisse andmise aluseid ja vajadust, kuna munitsipaliseerimise otsus ei kuulu antud vaidluse esemesse. - Isegi, kui kohus peaks tuvastama vaidlustatud korralduse õigusvastasuse, on selle tühistamine põhjendamatu, kuivõrd tõenäoliselt esineb vajadus samasisulise loa väljaandmiseks. Kuigi kaebaja on vaidlustanud 113 m2 suuruse maatüki munitsipaalomandisse andmise (Tartu Halduskohtu kohtuasi nr 3-13-1001) on nimetatud omandiõiguse säilimine väga tõenäoline, kuna kaebaja on esitanud halduskohtule maavanema 03.11.2011. a korralduse tühistamiskaebuse hilinenult. Munitsipaalomandi suhtes on erastamismenetlus aga välistatud.

20. Kaebaja palub 14.06.2013 kohtule edastatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl-II 32−35p) jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. - Ekslik on vastustaja seisukoht, et üksnes soodustava haldusakti andmisest keeldumist tuleb põhjendada. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud korraldusest üksnes viide Jõhvi Vallavalitsuse taotlusele, sisulisi motiive vaidlustatud korraldusest ei nähtu. - Kuivõrd vaidlustatud korralduse tulemusena tunnistati kehtetuks varasem ning kaebaja jaoks soodne haldusakt, siis on tegemist vaieldamatult haldusaktiga, millel on kaebaja jaoks siduv toime. - Maa munitsipaalomandisse jätmiseks puudub seaduslik alus. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et sisuliselt ei ole erastamise menetlust lõpetatud, vaid üksnes erastatava maatüki

7

suurust on muudetud. Vaadeldes munitsipaalomandisse planeeritava maatüki asukohta ning suurust, ei ole eluliselt usutav ega vastustaja poolt tõendatud, et kõnealune 113 m2 suurune maatükk on vajalik munitsipaalomandis oleva rajatise teenindamiseks. Seda maatükki ümbritseb kahest küljest ärimaa ning ühest küljest transpordimaa. Jääb arusaamatuks, mismoodi saab maatükki kasutada munitsipaalomandis oleva rajatise teenindamiseks. Maatüki munitsipaalomandisse jätmine on ilmselgelt ebamõistlik, eriti arvestades asjaolu, et vaidlusalune kinnistu on vajalik põhimõtteliselt vaid kahe kinnistu (so XXXXXX ja XXXXXX ) teenindamiseks, aga selle osa munitsipaliseerimine toob endaga kaasa põhjendamata kulud. - Paljasõnalised on vastustaja väited, et maa munitsipaalomandisse andmine on prioriteetsem erastamise ees. Kaebaja hinnangul on haldusorgan jätnud käesoleval juhul teostamata kaalutlusõiguse. Kuivõrd käesolevas vaidluses ei ole erastamismenetlus lõpetatud, st haldusorgan ei ole vastu võtnud ühtegi erastamismenetlust lõpetavat otsust, siis oli haldusorganil kohustus kaaluda avaliku ja erastamist taotleva isiku huve. Kuna vaidlustatud korraldusest ei nähtu kohaliku omavalitsuse kaalukad avalikud huvid maatüki munitsipaalomandisse jätmiseks, siis oli vastustajal kohustus kaaluda kaebaja kui erastamist taotlenud isiku huve. - Vaidlustatud korraldusega lõpetati sisuliselt menetlus 651 m2 suuruse maatüki erastamise osas, kuna pärast vaidlustatud korraldust ei olnud võimalik enam nimetatud suuruses maatükki erastada. Kaebaja hinnangul ei jätkunud sama erastamismenetlus, vaid algas uus erastamismenetlus väiksema maatüki osas. Pärast vaidlustatud korralduse vastuvõtmist kahanes erastamiseks kõlbuliku maa-ala suurus 113 m2 võrra, millega on kitsendatud kaebaja õigusi. - Kuigi määruse nr 50 alusel ei teki kaebajal subjektiivset nõudeõigust konkreetse maatüki suuruse osas, oli kaebajal tekkinud õigustatud ootus nõuetekohasele haldusmenetlusele. Haldusorgani poolne ebaseaduslik maatüki munitsipaliseerimine riivab vaieldamatult kaebaja õiguspärast ootust erastamisele kuuluva maatüki suuruse osas. - Vaidlustatud otsus on vastuolus ka piirkonnas kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu seletuskirjas on selgitatud, et krunt A-23 on uus moodustuv krunt, mille suuruseks on 654 m2, selle kasutamise sihtotstarbeks on tee ja tänava maa (LT), see moodustatakse XXXXXX ja XXXXXX katastriüksuste ning XXXXXX katastriüksuse vahelisest alast ning piirnevate kinnisasjade omanikel on õigus seda erastada MaaRS § 22 lg 12 kohaselt. - Kaebaja selgitab, et vaidlustatud korralduse tühistamine parandab tema positsiooni selliselt, et kui käesolevas menetluses vaidlustatud korraldus on tühistatud ja halduskohus tuvastab teises menetluses maa munitsipaalomandisse jätmise korralduse tühisuse, tekib kaebajal õigustatud ootus taotleda oluliselt suurema maatüki erastamist. - Kaebaja leiab, et vastustaja on apellatsioonkaebuses esitanud kohut eksitavaid väiteid, rikkudes sellega menetlusosalise kohustusi. Vastustaja on viidanud 20.03.2013 jõustunud maareformi seaduse eelnõule ning selle seletuskirjale. Eeltoodu on käesolevas asjas asjakohatu ja eksitav ning tuleb jätta arvestamata, kuna viidatud seaduse muudatus jõustus rohkem kui 2 aastat pärast vaidlustatud korralduse vastuvõtmist.

21. Tartu Ringkonnakohtus 29.10.2014 toimunud istungil võttis kohus asja materjalide juurde Ida-Viru maavanema 03.11.2011. a korralduse nr 1.1-2/1115, Jõhvi Vallavolikogu arengukomisjoni 15.08.2011. a protokolli koos lisaga ja Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011. a protokolli nr 25 koos selle lisaks oleva Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011. a otsusega nr 136.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

8

23. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled üksnes Ida-Viru maavanema 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 üle.

24. Kolmas isik on seadnud kahtluse alla haldusmenetluse seaduse kohaldatavuse maavanema 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid osutab Riigikohtu põhjapanevale seisukohale haldusmenetluse kohaldatavuse osas: „Haldusmenetluse seadus on haldusorganite tegevust reguleeriv üldseadus. HMS § 112 lg 2 sätestab, et eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud „eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena“, peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Selliseks haldusmenetlust reguleerivaks eriseaduseks on näiteks Maksukorralduse seadus. Seega, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm“ (RKHKm 04.04.2003, 3-3-1-32-03, p 12). Samas otsuses osutas Riigikohus sellele, et haldusmenetluse seadus konkretiseerib hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke põhimõtteid ning realiseerib PS §-st 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Kui jätta haldusmenetluse seadus kohaldamata menetluses, mis ei ole eriseadusega piisavalt reguleeritud, võivad isikute õigused ja kohustused sattuda ohtu (p 13). Et maareformi seadus ei sisalda haldusmenetluse seadusega võrreldavaid erisätteid, kehtib haldusmenetluse seadus ka maavanema korralduse suhtes.

25. Vastustaja on seisukohal, et ta ei lõpetanud 22.02.2011. a korraldusega nr 1.1-2/244 MaaRS (kuni 19.03.2013 kehtinud redaktsioonis) § 22 lg 12 alusel algatatud menetlust, vaid muutis üksnes kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa suurust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, viitab oma varasemale 19.10.2012. a määrusele käesolevas asjas ning selgitab, et just varasema otsuse muutmine kaebaja kahjuks ongi käesoleva vaidluse põhiküsimus. Riigikohus on täpsustanud, et kui maavanem MRS § 22 lõikes 12 sätestatud alusel läbiviidavas maa erastamismenetluses luba ei anna, siis ei saa erastamismenetlus jätkuda, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Just seetõttu tuleb loa andmisest keeldumise otsust pidada lõplikuks haldusaktiks (RKHKo 14.09.2009, 3-3-1-49-09, p 15). Ringkonnakohus on seisukohal, et varasema 651 m2 asemel 538 m2 suuruse maatüki erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks loa andmises sisaldub varasemalt antud erastamisloa tühistamine 113 m2 suuruse maatüki osas, kuna Jõhvi vald ei saanud peale seda enam jätkata erastamismenetlust nimetatud osas. Järelikult on 113 m2 suuruse maatüki osas tegemist lõpliku haldusaktiga.

26. Kolmas isik asus seisukohale, et maavanema poolt kohalikule omavalitsusele maaribade erastamiseks loa andmine ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Käesoleval juhul on olemas Ida-Viru maavanema 23.05.2007. a korraldus nr 720 (tl-I 24), mis lubas Jõhvi Vallavalitsusel erastada vaidlusalune maa. Kaebaja esitas 03.09.2007 taotluse selle maa erastamiseks ning Jõhvi Vallavalitsus andis 06.07.2010 korralduse nr 839 (tl-1 32–35), millega asus erastamist läbi viima. Kuigi nimetatud korraldus ei hõlmanud 651 m2, vaid 538 m2, oli tegemist Ida-Viru maavanema 23.05.2007. a korralduse nr 720 elluviimiseks antud korraldusega. Tartu Halduskohus tühistas selle 30.11.2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1945, milles märkis muuhulgas, et kohtule jäi täielikult arusaamatuks, kuidas sai jagada 654 m2 suuruse pindalaga maad nii, et selle tulemusel tekkinud maatükkide suurus on kokku vaid 538 m2. Lisaks kuulas Jõhvi Vallavolikogu arengukomisjon 15.08.2011 enne Ida-Viru

9

maavanema 03.11.2011. a korraldust nr 1.1-2/1115 kaebaja ära (vt kaebaja 15.08.2011. a pöördumine, mis on ringkonnakohtu istungil asja materjalide juurde võetud Jõhvi Vallavolikogu arengukomisjoni 15.08.2011. a protokolli lisa). See osutab sellele, et ka kaasatud haldusorgan leidis, et 113 m2 suuruse maa munitsipaliseerimine võib puudutada kaebaja õigusi. Ringkonnakohus leiab, et kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid koosmõjus hinnates tuleb asuda seisukohale, et kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus. Järelikult on võimalik, et uue loa andmine rikub kaebaja õigusi.

27. Samuti on kolmas isik väitnud, et kaebaja huviorbiidis olevast maast on vahepeal moodustatud 113 m2 suurune XXXXXX J1 katastriüksus, mis on munitsipaalomandis. Ringkonnakohus märgib, et Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011. a otsuse nr 136, millega volikogu taotles XXXXXX J1 kinnistut suurusega 113 m2 munitsipaalomandisse, on vaidlustatud haldusasjas nr 3-11-2264, mille menetlus on käesoleva otsuse tegemise ajal Tartu Halduskohtus pooleli. Ringkonnakohus märgib, et kuna munitsipaliseerimise alus võib nimetatud menetluse tõttu ära langeda, ei takista kinnistu munitsipaliseerimise protseduuri formaalne lõpetamine käesoleva kaebuse menetlemist.

28. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vastustaja ei kuulanud kaebajat enne 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 andmist ära. Ringkonnakohus leiab, et sellega on vastustaja rikkunud ärakuulamiskohustust kaebaja suhtes. HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata (RKHKo 22.03.2012, 3-3-1-83-11). Samuti on Riigikohtu halduskolleegium hiljuti selgitanud ärakuulamisõiguse olulisust. Selle järgi võimaldab ärakuulamisõigus isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel (RKHKo 28.04.2014, 3-3-1-52-13). Nimetatud erandid on sätestatud HMS § 40 lg-s 3. Käesoleval juhul ei ole ükski nimetatud eranditest kohaldatav. Lisaks seaduses loetletud eranditele on Riigikohus möönnud võimalust jätta isik erandlike asjaolude esinemisel ära kuulamata distsiplinaarasjas (RKHKo 15.05.2013, 3-3-1-76-12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see praktika siiski käesolevale juhule üle kantav, kuna tegu ei ole distsiplinaarasjaga ja HMS § 40 lg 3 on ammendava iseloomuga.

29. Ida-Viru maavanema 22.02.2011. a korralduse nr 1.1-2/244 põhjendamiskohustuse rikkumise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

30. Vastustaja on asunud seisukohale, et kuna haldusakti adressaadiks oli kohalik omavalitsus, kes vastava haldusakti andmist ise taotles ning selle vajadust ise oma taotluses põhjendas, siis oli haldusakti adressaadil olemas maavanema korralduse aluseks olev taotlus ning maavanem ei pidanud seda tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 korralduses põhjendama. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid viitab eespool toodud põhjendustele loa kui lõpliku haldusakti kohta. Haldusakti olemust ei määra formaalne menetluslik olukord, milles see antakse, vaid see, kas haldusakt võib piirata isiku õigusi. Ka näiteks formaalselt taotlejat soodustav ehitusluba võib riivata naabri õigusi. Täiendavalt juhib ringkonnakohus vastustaja tähelepanu Jõhvi Vallavalitsuse 07.02.2011. a loataotluse nr 5.2-4/763 (tl-1 67) vormistusele, mis oli 22.02.2011. a korralduse

10

nr 1.1-2/244 andmise aluseks. Viidatud loataotluse põhjendus on napisõnaline ega sisalda andmeid selle kohta, et kaebajaga oleks eelnevalt ühendust võetud. Sellisel juhul tekib haldusorganil HMS § 6 ja § 38 alusel kohustus selgitada ise välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Teiste seas oli selliseks asjaoluks ka küsimus, kas eelmise loaga soodustatud isik, kes asetatakse uue loaga ebasoodsamasse olukorda, on eelnevalt ära kuulatud. Vajadusel oleks maavanemal kui riigi esindajal tulnud ärakuulamine ametikohustuse tõttu ise läbi viia.

31. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevate vigade raskust arvestades ei saa käesolevas asjas kohaldada HMS § 58, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Jõhvi valla esindaja ütles ringkonnakohtu istungil, et XXXXXX tänav on tugitee, millel puudub kõvakate, kuid viimase üldplaneeringu järgi on perspektiivis tegemist peamise linna läbiva transiitteega, et võtta koormust ära praegu transiitteena toimivalt Narva maanteelt. Ringkonnakohus leiab, et selline kava võib tõepoolest tingida vajaduse laiendada transpordimaa pinda ja mitte erastada teega vahetult piirnevat maad. Kuid kuna tegemist on kaalutlusotsusega, siis ei saa ringkonnakohus tagantjärele asuda seisukohale, et isiku ärakuulamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus märgib veelkord, et enne Ida-Viru maavanema 03.11.2011. a korraldust nr 1.1-2/1115 kuulas Jõhvi Vallavolikogu arengukomisjon 15.08.2011 kaebaja ära.

32. Vastuseks vastustaja, kaasatud haldusorgani ja kolmanda isiku ülejäänud väidetele selgitab ringkonnakohus, et halduskohus on õigesti hinnanud esitatud tõendeid ega ole ületanud oma pädevust. Ringkonnakohus selgitab, et käesolevas vaidluses ei ole oluline, kas kõik kaasatud haldusorgani ja vastustaja tegevused kujutasid endast ühte ja sama katkematut menetlust või mitte. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata korralduse kooskõla piirkonnas kehtiva detailplaneeringuga. Oluline on, et maavanema 22.02.2011. a korraldus nr 1.1-2/244 lõpetas kaebaja väljavaated erastada 113 m2 suurune osa algselt ette nähtud 651 m2-st ning maavanem andis selle korralduse elementaarseid menetlusja vorminõudeid eirates. Eelnevast tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et menetlusja vorminõuded ei ole asi iseenesest, vaid kujutavad endast põhiseaduses sätestatud õigusriigi aluspõhimõtte olulist tagatist igapäevases halduspraktikas.

33. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb vastustajalt kaebajale välja mõista kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kuna kolmas isik taotles samuti apellatsioonkaebuse rahuldamist, mille korral soovis ka menetluskulude hüvitamist, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Et rohkem menetluskulude hüvitamise taotlusi kohtule ei esitatud, ei ole ülejäänud osas tarvis seisukohta kujundada.

34. Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes 1414,40 euro advokaadikulu väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud advokaaditasuga. Vastustaja peab kaebajale hüvitama seega 1414,40 eurot menetluskulu.

Mati Kartau Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/