3-13-1392/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-1392 Haldusasi T.S. kaebus Märjamaa Vallavalitsuse 21.05.2013 korralduse nr 524 tühistamise ja maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamise kohustamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – T.S., Vastustaja – Märjamaa vald, Kaasatud isik – Rapla maavanem, volitatud esindaja Angela Peäske RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.11.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korraldusega nr 32 otsustati lõpetada valla maakasutusõigus 49,08 hektari suurusel maa-alal ning anti nõusolek T.S.ele Tiitsu katastriüksuse, asukohaga Märjamaa vald, Jõeääre küla, pindalaga 49,08 ha, ostueesõigusega erastamiseks.

2. Märjamaa Vallavalitsuse 21.05.2013 korraldusega nr 524 tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korraldus nr 32, varisemisohtliku aida korrastamiseks määrati tähtaeg ning ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 2,0 ha.

3. T.S. esitas 27.06.2013 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Märjamaa Vallavalitsuse 21.05.2013 korralduse nr 524 tühistamise ja maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamise kohustamise nõudes (tl 1-4).

4. Tallinna Halduskohtu 29.07.2013 määrusega võeti T.S.e kaebus Märjamaa Vallavalitsuse 21.05.2013 korralduse nr 524 tühistamise ja maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamise kohustamise nõudes menetlusse (tl 11-12).

5. Vastustaja esitas 30.08.2013 omapoolse vastuse kaebuse kohta ja taotles Rapla Maavalitsuse menetlusse kaasamist (tl 23-26).

6. Tallinna Halduskohtu 23.10.2013 määrusega kaasati arvamuse andmiseks menetlusse Rapla maavanem (tl 51-52). Rapla maavanem esitas seisukoha kaebusele 22.11.2013.

7. Tallinna Halduskohtu 02.12.2013 määrusega võimaldati kaebajal ja vastustajal esitada kaasatud haldusorgani arvamuse osas omapoolne kirjalik seisukoht (tl 74). Rapla maavanema seisukohale esitas T.S. vastuse 16.12.2013 ja Märjamaa vald 31.12.2013.

8. Tallinna Halduskohtu 07.10.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning protsessiosalistel võimaldati esitada taotlusi ning täiendusi (tl 99).

KAEBUSE SISU

9. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus rikub avaldaja õigust saada erastada ostueesõigusega maad 2000. aastal sätestatud korras ning rikub kaebaja õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Vastustaja tegevus ei ole kooskõlas maareformi seaduses toodud erastamise põhimõtetega, pannes kaebaja pikaks ajaks (13 aastat) teadmatusse maareformi seaduses sätestatud õiguste realiseerimise osas. Kaebajal ei olnud alust kahelda vallavanema poolt allkirjastatud korralduse ja eelneva andmete kontrollimise õigsuses. Ajal, mil korraldus on allkirjastatud, oli olemas elamu-ait, milline vastas 2000. aastal planeerimisja ehitusseaduse § 38 lg 2 sätestatud hoone mõistele (oli kõlblik elamiseks) ning milline andis õigusliku aluse erastada ostueesõigusega maad.

10. Kaebaja leiab, et 2000. aastal olid täidetud kõik tingimused erastamise lõpule viimiseks ning korraldus nr 32 oli selle andmise hetkel õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samuti puudusid korralduse nr 32 järgselt takistused erastamise lõpule viimiseks. Kaebaja arvates tuleb erastamine lõpule viia ja seda lähtudes olukorrast, milline valitses 2000. aastal, mitte 2013. aastal. Käesoleval juhul on aga ametnike pikaajaline tegevusetus tekitanud olukorra, kus hooned on lagunenud ja kahju tekkinud. Kaebajal tekkis 2000. aasta korraldusega õiguskindlus ja õiguspärane ootus kiirele erastamisele, mis andnuks talle võimaluse majandada erastamise käigus saadavas metsas ning korrastada ait-elamu. Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korraldus nr 32 tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus.

11. Kaebaja on seisukohal, et Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korralduse nr 32 tühistamine on ennatlik, kuivõrd sama korraldusega on antud kaebajale tähtaeg ait-elamu korrastamiseks kuni 31.05.2014. Isegi, kui lähtuda, et vald on õigustatud 13 aastat hiljem oma korraldust tühistama, ei saaks ta seda õiguslikult hinnata enne 31.05.2014. Seega on vallavalitsus andnud etteulatuva hinnangu.

12. Täiendavas 10.09.2013 seisukohas (tl 44-46) märgib avaldaja, et ei pea õigeks, et 2013. aasta aprillis hinnatakse ümber olukord, milline oli 2000. aastal. Kaebaja hinnangul on lubamatu esitada tõenditena fotod, millised kajastavad olukorda 03.05.2013. Nimetatud fotodega ei saa tõendada 13 aastata tagasi olnud olukorda, mis on piisavalt pikk aeg olukorra muutusteks. Kaebaja kinnitab, et 2000. aastal vastas hoone sel ajal kehtinud planeerimisja ehitusseaduse § 38 lõikele 2 ning hoonet kasutati elamiseks. Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega just nagu oleks kaebaja enda tegevus takistanud erastamise lõpule viimist. Asjaolu, et erastamiskulu tuleb tasuda enne müügilepingut, ei ole argumendiks. Need oleks tasutud, kui müügilepinguks oleks notari aeg teatatud, mida aga pole siiani tehtud. Seega on palju tahta, et isik kes igapäevaselt ei tegele maa ostueesõigusega erastamisega peaks täpselt teadma asjaajamise korda, saamata selleks vastavaid korraldusi.

13. Täiendavas 16.12.2013 vastuses (tl 83-85) leiab kaebaja, et Rapla maavanema seisukohad on paljasõnalised, tõendamata ja esitatud sooviga moonutada tegelikku olukorda (tl 84 p 2.1). Kohtule tõendina esitatud 27.03.2003 ja 21.02.2006 kirju kaebaja saanud ei ole, sh ka kirju, millised puudutavad ostueesõigusega erastamist ja näeb neid esmakordselt. Vastavasisulise kirja saamisel oleks ta kindlasti reageerinud ja menetluse lõpule viinud. Seda, et kaebaja oli ostueesõigusega maa erastamisest huvitatud, kinnitab asjaolu, et kaebaja pöördus ise 10.04.2013 Rapla Maavalitsuse poole, kui asjad olid tema jaoks kuidagi kahtlaselt seisma jäänud. Täna on väga selgelt Rapla Maavalitsus asunud oma tegemata jätmist kuidagi õigustama. Lisaks juhib kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et 27.03.2003 kirjale allakirjutanu Tiit Leier ei olnud allkirjastamise ajal maavanem. Maavanemaks oli tol ajal Kalle Talviste.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Märjamaa vald vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist (tl 23-26).

15. Kaebaja omandas 12.05.1994 sõlmitud kinkelepingu alusel ühekorruselise puidust elamu, mis oli lagunenud ja elamiskõlbmatu ning sinna juurde kuuluva aida, mis paiknevad 1500 m2 suurusel maatükil, mis asub Rapla maakonnas, Märjamaa vallas, Sulu külas. 02.01.1997 esitas kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse, milles soovis erastada maad ligikaudu 32,6 hektarit ja sõlmida lihtkirjaliku ostu-müügilepingu tasudes maa eest EVP-dega. Märjamaa Vallavalitsus võttis 03.04.2000 vastu korralduse nr 32, mille alusel võis kaebaja erastada ostueesõigusega 49,08 hektarit maad omandireformi käigus kompenseeritud maade arvelt. Kaebaja pidi tasuma 605 983 krooni Rapla Maavalitsuse erastamisväärtpeberiarvele ja 3704 krooni erastamise kulu vastustaja arvele. Kuni 2003. aastani sõlmis maa ostueesõigusega erastamise lepinguid vastustaja, kuid siis läks lepingute sõlmimine üle Rapla maavanemale kui erastamise korraldajale. 18.04.2013 saatis Rapla Maavalitsus vastustajale kirja, milles teatas, et teostab 03.04.2000 korralduse nr 32 üle järelevalvet. 03.05.2013 teostas vastustaja katastriüksusel ehitise ülevaatuse, tuvastati, et katastriüksusel asub abihoone, arvatavalt endine ait. Riiklikus ehitisregistris on ehitis registreerimata. Abihoone oli kasutuskõlbmatu, katus ja vahelagi osaliselt sisse kukkunud, kuid ehitist on võimalik rekonstrueerida. 17.05.2013 tegi valla ehitusspetsialist T.S.ele ettekirjutuse varisemisohtliku aida vastavusseviimiseks ehitisele esitatavatele nõuetele. Kokkuvõttes tegi vald läbiviidud toimingute ning haldusmenetlusega kindlaks, et vallavalitsuse 03.04.2000 korraldus nr 32 oli õigusvastane ning see oli vaja kehtetuks tunnistada.

16. Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korralduse nr 32 punktis 9 on märgitud kaebaja ütluste alusel elamu-ait, sest tema väite kohaselt seal elati, kuid 03.05.2013 teostatud Tiitsu (50403:002:0290) katastriüksuse ehitise ülevaatusel tuvastati, et katastriüksusel asub abihoone (arvatavalt endine ait), mis ei ole ehitatud alaliseks elamiseks, ega vastanud ka 2000. aastal elamule esitatavatele nõuetele. Ehitises puuduvad alaliseks elamiseks vajalikud ümberehitused sh küttekolded, korstnad, akna-avad (aknad) jms. Hoonega tutvumisel ei leitud ühtegi märki, et seda hoonet oleks kasutatud alaliseks elamiseks. Tegelikult omandas kaebaja 12.05.1994 sõlmitud kinkelepingu alusel ühekorruselise puidust elamu, mis oli lagunenud ja elamiskõlbmatu ning sinna juurde kuuluva aida. Seega on Märjamaa Vallavalitsus lähtunud 03.04.2000 maa erastamise otsuse tegemisel tegelikkusele mittevastavatest andmetest ja seetõttu oli korraldus nr 32 selle vastuvõtmisest alates õigusvastane.

17. Vastustajale teadaolevalt, ei ole kaebaja täitnud korraldusega nr 32 talle pandud kohustusi: tasunud maa eest või taotlenud müügihinna tasumisel järelmaksu kasutamist ega tasunud vastustaja kontole maa ostueesõigusega erastamise kulu. Seega oli erastamise lõpuleviimisel takistuseks kaebaja enda tegevusetus. Kaebuses on korduvalt rõhutatud isiku usalduse kaitset, kuid kaebaja väide, et erastataval maaüksusel asub elamu-ait, ei vasta tegelikkusele ja on ebeõige, sest aidahoone ei ole (ei olnud) ümber ehitatud alaliseks elamiseks - elamu-aidaks. Seega ei saa kaebaja haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele.

MAAVANEMA SEISUKOHT

18. Maareformi seaduse muutmise seaduse (jõustus 27.11.2005) § 22 sätestas, et maa ostueesõigusega erastamise õigust omaval isikul, kes ei ole sõlminud maa müügilepingut enne 27.11.2005, on õigus maa müügileping sõlmida seitsme kuu jooksul eelnimetatud kuupäevast arvates ehk hiljemalt 26.06.2006. Kuna lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud olid kaebajal kõik endiselt tegemata, oli alates 27.06.2006 olemas õiguslik alus ostueesõigusega erastamine lõpetada. Vastu tulles T.S.e soovile erastamine lõpule viia, jäädi ootama vajalike toimingute lõpetamist. Tänasel päeval on aga selge, et ostueesõigusega erastamisele soovitud mahus T.S.el õigust ei ole. Olukorras, kus kaebaja ei ole hooneid ehitisregistrisse kandnud, tekitab see paratamatult kahtluse, kas hoonet on üldse eksisteerinud. Seega on järelevalve algatamine nii pika perioodi järel igati põhjendatud.

19. Väide, et kaebajat ei ole keegi pika perioodi jooksul toimuvast informeerinud, on väär. T.S.ele on saadetud kaks kirja (27.03.2003 ja 21.02.2006). Kuigi Rapla Maavalitsuses ei ole fikseeritud aega, millal T.S. avaldas soovi kasutada ostueesõigusega erastamisel järelmaksu, viitab kirjade kättesaamisele asjaolu, et kaebaja oli teadlik, millisel juhul tuleb leping sõlmida notariaalselt. Avalduses esitas kaebaja soovi tasuda ostu eest ühes osas ja sõlmida lihtkirjalik leping.

20. Kaebaja viidatud MaaRS § 221 lg 2 ja MaaRS § 6 lg 32 seadusesätte mõte on anda ostueesõigusega erastamise korras võimalus omandada maad elamu juurde. Ait ei ole elamu. Puuduvad viited, et aastal 2000 võis olla aidas küttekolle, kuna puudub korstna koht, samuti puuduvad aknaavad. Juhul, kui aidas elati, oleks tulnud see vastavalt MaaRS § 6 lg 32 nõutud tingimustele elamu definitsiooniga vastavusse viia. Aida muutmisel elamuks oleks pidanud antud hoone inventariseerima ja kandma ehitisregistrisse, näidates ära eluruumide osa. Initsiatiivi vastavate toimingute tegemiseks pidi üles näitama asjast huvitatud osapool ehk antud juhul kaebaja.

21. Väär on kaebaja väide, et leping on endiselt sõlmimata põhjusel, kuna tehingu aega notaris ei määratud. Lihtkirjaliku lepingu sõlmimise võimalus oli T.S.el juba aastal 2000. Mingil põhjusel seda lepingut kohe ei sõlmitud. 2003. aastal pakuti Rapla Maavalitsuse saadetud kirjas seadusest tulenevat võimalust sõlmida leping järelmaksuga, mis eeldas notariaalset tehingut. Notariaalse tehingu korral oli oluline, et hooned oleksid kantud registrisse. Enne tehingu aja määramist tulnuks olenevalt ettemaksu summast koostada maksegraafik, mis mõjutanuks kõiki ülejäänud tehingut puudutavaid makseid. Kaebaja poolt jäid tegemata kõik tehingu sõlmimiseks vajalikud protseduurid.

22. Nõustuda ei saa, et ametnike tegevusetuse tulemusena on tänaseks tekkinud olukord, kus kõik kinnistul asuvad hooned on lagunenud ja ehitisregistrisse ei ole midagi enam kanda. Kui kaebaja nägi, et hoone olukord vajab parandamist, oleks tulnud tegutseda koheselt.

23. Vastustaja poolt läbiviidud toimingutega on Märjamaa Vallavalitsus teinud kindlaks, et 03.04.2000 korraldus nr 32 on algusest peale õigusvastane ja tuleb tühistada. Maa ostueesõigusega erastajal on hoonetest säilinud ainult ait. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ punktist 3 ning punkti 4 alapunktist 2 lõpeb õigus suurema maatüki erastamisele, kui selleks on ehitise teenindamiseks vajalik vähim tarvilik maa, mida ehitise omanikul on õigus pärast ehitise korrastamist erastada. Märjamaa Vallavalitsus on oma 21.05.2013 korraldusega nr 524 käitunud vastavalt.

24. Kaebaja poolt viidatud MaaRS § 23 lg 6 ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 23 alusel oleks tulnud dokumentide kontrolli käigus pöörata tähelepanu kinkelepingu sõnastusele (ühekorruselise puidust elamu, mis on lagunenud ja elamiskõlbmatu ning sinna juurde kuuluva aida) ja kontrollida kohapeal hoonete seisukorda.

25. Täiendavas 08.01.2014 selgituses märgib maavanem, et kaebaja märkus, mille kohaselt ei olnud 2003. aastal Rapla maavanemaks Tiit Leier, on asjakohane, kuna Rapla Maavalitsuse poolt 22.11.2013 esitatud vastusele on lisatud inimliku eksitusena vale sisuga kiri. Kuid samas sisaldab õige sisuga kiri muuhulgas infot, et lepingu sõlmimiseks tuleks aeg kokku leppida Rapla Maavalitsuses ja soovi korral saab ostueesõigusega erastada ka järelmaksuga, kuid sellisel juhul on tehing notariaalne. Küll aga on vale väide, et kaebaja näeb varasemalt esitatud kirja esimest korda, kõnealune kiri saadeti T.S.ele 18.04.2013 (registreerimise nr 8-5/702-2) vastusena 10.04.2013 avaldusele maa ostueesõigusega erastamise lõpuleviimiseks, avalduses esitatud aadressile. Isegi juhul, kui kaebaja ei ole saanud kätte Rapla Maavalitsuse poolt saadetud kirju, ei ole väide, et kaebaja ei olnud teadlik, millistel tingimustel ostueesõigusega erastamist saab lõpule viia, õige. Kaebaja on 02.01.1997 avaldanud soovi maa ostueesõigusega erastamiseks ja märkinud avalduses, et soovib sõlmida lihtkirjalikku lepingut. Märjamaa Vallavalitsuse 03.04.2000 korralduses nr 32 on selgelt kirjas maa müügihind ja erastamise kulud ning samuti pangaandmed, kuhu vastavad maksmisele kuuluvad summad kanda. Lihtkirjaliku lepingu sõlmimiseks olid tehtud kõik ametnike poolt vajalikud toimingud. Tehingu lõpule viimise soovi korral oleks tulnud esitada veel vaid maksekorraldused ning leppida kokku aeg, millal soovitakse lepingut allkirjastada. Saadetud kirjade sisu ei muutnud erastamise korda. Avalduse maa ostueesõigusega erastamise lõpetamiseks esitas T.S. alles 10.04.2013 ja siis oli juba selge, et ostueesõigusega erastamiseks maareformi seaduses sätestatu kohaselt ei ole alust. Tiitsu kinnistul puudub ja suure tõenäosusega puudus ka varem elamu, mis vastaks MaaRS § 6 lg 32 tähenduses hoonele esitatud nõuetele ning seega langeb ära võimalus viia läbi ostueesõigusega erastamist MaaRS § 221 lõike 2 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Märjamaa Vallavalitsuse 21.05.2013 korraldust nr 524, millega tühistati (tunnistati kehtetuks) vallavalitsuse 03.04.2000 korraldus nr 32. Eelnimetatud 03.04.2000 korraldusega nr 32 oli võimaldatud kaebajale 49,08 hektari suuruse maatüki ostueesõigusega erastamist maal asuva ait-elamu juurde. Vald asus seisukohale, et 2000. aastal antud korraldus oli ekslik ja õigusvastane, sest tegelikult oli ait-elamu (abihoone) kasutuskõlbmatu. Seejuures on tuginenud vastustaja haldusmenetluse seaduse § 66 lõikele 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, arvestades sama seaduse §-s 67 (usalduse kaitse) sätestatut. Kaebaja leiab, et vastustaja on õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid eiranud ja et erastamine tuleks lõpule viia, arvestades seda olukorda, mis eksisteeris 2000. aastal.

27. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise alusena veel ka maareformi seaduse § 6 lõigetele

31 ja 32, § 22 lõikele 1 ja § 221 lõikele 2 ning ehitusseaduse § 2 lõigetele 1-3. Tulenevalt maareformi seaduse § 22 lõikest 1 ja § 221 lõikest 2 oleks kaebajal kui ehitiseja väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul (põhimõtteliselt) võimalik tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni

50 hektari ulatuses ostueesõigusega erastada ning selles ei ole ka vaidlust. MaaRS § 6 lõikes 32 on defineeritud elamut maareformi seaduse tähenduses, kuid pigem on siinkohal oluline eelnimetatud seaduse ja paragrahvi lõike 31 teises lauses sätestatu, mille kohaselt ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Ehitusseaduse teise paragrahvi lõigetes 1-3 reguleeritakse aga asjakohaste terminite (ehitis, hoone, rajatis) kasutamist.

28. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata kas vastustaja võis 2000. aastal antud haldusakti kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistada ning kas ja kuivõrd oli vaja seejuures arvestada isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes. Vastutajaga tuleb nõustuda selles, et 2013. aastal kaebaja maareformi seaduses sätestatud maa ostueesõigusega erastamise eeldustele enam ei vastanud, sest tegemist oli lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitisega. Selles ei saa enam olla ka mingisugust sisulist vaidlust, sest see ilmneb selgelt vallavalitsuse kirjaliku vastuse juurde esitatud fotodelt (tl 40-41). MaaRS § 6 lg 31 teise lause kohaselt ei saa taolist lagunenud ning kasutusest väljalangenud hoonet ehitisena vaadelda. Nimetatud säte viidi maareformi seadusesse 17.02.1999 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seadusega, mis tähendab seda, et see piirang kehtis tegelikult ka siis, kui kaebajale (esialgu) maa ostueesõigusega erastamist 2000. aastal võimaldati. Selles mõttes ei ole ka asjakohane kaebaja viide planeerimisja ehitusseaduse § 38 lõikele 2. Vastustaja pidi lähtuma eelkõige maareformi seadusest.

29. Vastustaja tunnistas 03.04.2000 korralduse kehtetuks kui õigusvastase haldusakti lähtuvalt HMS §

66 lõikest 1. Märjamaa vald on seisukohal, et hoone ei saanud olla käsitatav elamuna ka 2000. aastal ja et tegemist oli lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitisega. Seejuures tugineb vald põhiliselt kaebaja enda poolt esitatud 1994. aasta kinkelepingu tekstile, millest ilmneb, et tegemist oli lagunenud ja elamiskõlbmatu hoonega (tl 29) ning ehitise ülevaatuse käigus selgunule. Ülevaatuse tulemus on kajastatud ka fotode näol. Vastustaja seisukoht baseerub küll vähestel, aga konkreetsetel tõenditel. Kaebaja vastupidised väited jäävad paljasõnalisteks ning vastustaja seisukohta ümber ei lükka.

30. Seega tuleb vallaga nõustuda, et 2000. aastal antud haldusakt oli õigusvastane, mida võis haldusmenetluse seaduse alusel kehtetuks tunnistada. Olenemata haldusakti õigusvastasusest on vaja taolistel juhtudel arvestada siiski ka isiku usaldust, et haldusakt jääks kehtima (HMS § 67). Vastustaja leiab, et tegemist oli ebaõigete andmetega ning seetõttu ei saa kaebaja ka usalduse kaitse argumendile tugineda. See seisukoht on vähemalt vaieldav. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole kaebaja tõendanud, et hoone vastas 2000. aastal tingimustele, mis oleks võimaldanud selle juurde õiguspäraselt 49,08 hektari ulatuses maad erastada, kuid sellest ei saa otseselt ka seda tuletada, et isik oli andmete ebaõigsusest või haldusakti õigusvastasusest ilmselgelt teadlik ja et seetõttu ei võiks ta mingil juhul HMS § 67 lg 4 alusel usaldusele tugineda.

Siinkohal tõusetub veel küsimus sellest, kuidas tõlgendada 03.04.2000 korralduse nr 32 punktides 7-8 nimetatud kohustusi ja kas selles kontekstis oli tegemist haldusaktiga seotud lisakohustustega HMS § 67 lg 4 tähenduses, mis samuti ei võimaldaks haldusakti kehtetuks tunnistamise korral usaldusele tugineda, kuid vastustaja ei ole neid aspekte usalduse tuginemise välistamise mõttes haldusaktis analüüsinud. See ei ole aga käesoleva vaidluse puhul enam esmatähtis, sest vaidlustatud haldusakti ei saa tühistada pelgalt seetõttu, et seda oleks olnud võimalik põhjalikumalt motiveerida kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

Antud juhul see asja sisulist otsustamist ei mõjutanud, sest tegemist oli õigusvastase haldusaktiga ja mis puudutab usalduse kaitse küsimust, siis siinkohal on oluline HMS § 67 lõikes 2 sätestatu. HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebaja ei ole 2000. aastal ekslikult välja antud haldusakti alusel maad erastanud ning seega käesoleva vaidluse puhul taolisi haldusakti kehtetuks tunnistamist välistavaid tingimusi ka ei esine, mistõttu 21.05.2013 korraldus nr 524 õigusvastane ei ole. Arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Rapla maavanem on märkinud viitega 26.10.2005 vastu võetud maareformi muutmise seaduse paragrahvile 22, et erastamise korraldajal oleks üldse olnud võimalus maa erastamise menetlus lõpetada, sest maa ostu-müügileping oleks tulnud sõlmida seitsme kuu jooksul arvates eelnimetatud seaduse jõustumisest, kuid seda väidet kohus käesoleva vaidluse kontekstis enam ei hinda.

Vastustaja on lähtunud eelkõige haldusmenetluse seaduse § 66 lõikest 1 ja maareformi seaduse § 6 lõike 31 teisest lausest ning siinkohal tuleb vallavalitsusega nõustuda selles, et 49,08 hektari suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks käesoleval ajal enam alust ei ole. Selles mõttes ei ole ka asjassepuutuv arutlus sellest, miks erastamine 2000. aastal vastuvõetud korralduse nr

32 alusel koheselt ei realiseerunud, kas suurem oleks pidanud olema erastamise korraldaja või erastamisest huvitatud isiku initsiatiiv või milline tähendus on Rapla Maavalitsuse vastusele ekslikult lisatud kirjal (informatsioonil) või kas vastavatel haldusorganitel on kõik 2000. aasta ja 2013. aasta vahelisel perioodil saadetud kirjad dokumendiregistris registreeritud ja säilinud või on mõned puudu või mitu kirja on kaebajale selle ajavahemiku kestel saadetud. Arvestades aga asjaolu, et 03.04.2000 korralduse nr 32 punktides 7 ja 8 olid fikseeritud lisakohustusena teatavad erastamisega seonduvad kulud ja nende kandmise kord, siis ebaselguse korral oleks see eeldanud pigem seda, et kõigepealt küsib kaebaja haldusorganilt vajalikke täpsustusi. Samas ei ole see käesoleva vaidluse kontekstis enam tähenduslik, sest 03.04.2000 korraldusega nr 32 lubatud ulatuses ei oleks saanud maa ostueesõigusega erastamist võimaldada.

31. Lähtuvalt eeltoodust tuleb jätta kaebus rahuldamata. Haldusakti tühistamiseks ei ole alust. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, ei saa rahuldada ka vastupidisele eeldusele tuginevat ja menetluse jätkamise kohustamisele suunatud nõuet. Vaidlustatud korralduse punktis 3 on vastustaja märkinud tulenevalt maareformi seaduse § 6 lg 31 viimasest lausest, et peale aida (ehitise) korrastamist on kaebajal võimalik erastada ehitise teenindamiseks vajalik 2 hektari suurune maatükk ning selles mõttes on tegemist kaebaja jaoks soodsa tõlgenduse ning soodsa haldusaktiga.

32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-s 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik