3-14-50949/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50949 Otsuse kuupäev

27. november 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Matjašini kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava elamispinnaga Tallinna Vangla kambris Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Aleksandr Matjašin Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Tagastada kaebus märtsist juulini 2012 Tallinna Vanglas viibimist puudutavas osas.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Mõista välja Tallinna Vanglalt Aleksandr Matjašini kasuks hüvitis 808 eurot.

4. Mõista välja Tallinna Vanglalt Aleksandr Matjašini kasuks riigilõiv summas 24,24 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aleksandr Matjašin viibis 12.05.2011 – 22.12.2011 Tallinna Vanglas. 13.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas tema kahju hüvitamise taotlus seoses kõnealuse perioodi kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. 30.05.2014 kirjaga nr 5-18/14/7683-2 andis Tallinna Vangla talle tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. 09.06.2014 registreeriti Tallinna Vanglas A. Matjašini avaldus kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks.

2. 27.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Matjašini kaebus, milles ta nõuab 12.05.2011 – 22.12.2011 Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. A. Matjašin taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus esitas 17.06.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tallinna Vanglale kohtunõude, milles paluti väljastada A. Matjašini kahju hüvitamise taotluse menetluse materjalid ning teatada, kas see on lahendatud. Ühtlasi palus kohus väljastada A. Matjašini vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tallinna Vangla täitis kohtunõude samal päeval. Vastuse kohaselt ei olnud Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotlust lahendanud.

4. Oma 04.08.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus A. Matjašini taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning andis talle riigilõivu tasumiseks tähtaja.

5. 21.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta.

6. Tartu Halduskohus võttis 22.08.2014 A. Matjašini kaebuse menetlusse.

7. Tallinna Vangla esitas 05.09.2014 kaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.

8. 08.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Matjašini avaldus, milles ta nõuab hüvitist ka aja eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas kolmel korral 2012. aasta märtsist juulini seoses kohtuistungiga.

9. Tartu Halduskohus määras 17.09.2014 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 28.10.2014 ning teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 27.11.2014.

10. 06.10.2014 saabusid Tartu Halduskohtusse A. Matjašini täiendavad seisukohad.

11. Tallinna Vangla esitas 23.10.2014 avalduse, milles palus jätta menetlusse võtmata A. Matjašini kaebuse täienduse, milles ta nõuab hüvitist 2012. aastal Tallinna Vanglas viibimise eest, kuna selles osas on tal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

12. Tartu Halduskohus esitas 03.11.2014 Tallinna Vanglale HKMS § 58 alusel kohtunõude, milles palus teatada A. Matjašini kambrite WC-de pindalad. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 05.11.2014.

Kaebuse põhjendused

13. Oma kaebuses märgib A. Matjašin et viibis Tallinna Vanglas 12.05.2011 – 22.12.2011. Ta on seisukohal, et kogu selle aja jooksul rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine.

14. Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutusboksis jalutamine, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Seoses liikumisvaegusega on tekkinud erinevad liigesevalud. A. Matjašini sõnul on ta Tallinna Vanglas viibides püüdnud eelmainitud olukorda ka ära hoida, olles pöördunud inspektorkontaktisiku poole taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid talle vastati, et tingimused on seadusega kooskõlas. Seetõttu ei pidanud ta kirjalikku pöördumist otstarbekaks.

15. Oma 08.09.2014 kohtusse saabunud avalduses märgib A. Matjašin, et viibis Tallinna Vanglas ka 2012. aastal kolmel korral kokku 42 päeva samasugustes tingimustes.

16. 06.10.2014 kohtusse saabunud avalduses kordas A. Matjašin oma seisukohti EIK praktika osas. Ta märkis, et riik peab tagama, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes ning et talle ei põhjustatals rohkem kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi. Vastustaja ei saa oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel tugineda justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see vastuolus EIÕK artikliga 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lõikega 1. Ta märgib ka, et pärast päikese loojumist pidi valguse kambrites tagama kunstlik valgustus, kuid kunstlik valgustus oli kambrites liiga nõrk. Samuti ei taganud kambri ventilatsioon õhuvahetust. Kaebaja märgib, et nn Aasia tüüpi tualeti kasutamine oli ka EIK otsuses asjas Sorokin vs Venemaa (nr 67482/10) EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Kraanikauss asus kambris ning sealt voolav vesi oli väljakannatamatult külm. Dušši sai kasutada vaid korra nädalas ning see on vastuolus Euroopa Vanglareeglistiku punktiga 19.4. Mingit meelelahutust talle tagatud ei olnud. Kinnipeetavatel lubati kasutada ainult isiklikke raadiod ja televiisoreid. Kogu päeva hoiti vahistatuid ülerahvastatud kambris. Kaebaja on jätkuvalt ka seisukohal, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast maha arvata mööblialune pind. Samuti ei saa arvestada tualettruumi pindala.

Vastustaja vastuväited

17. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebajale oli tagatud Tallinna Vanglas viibimise ajal vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mida nõudis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et nimetatud säte oli põhiseadusega kooskõlas.

18. Tallinna Vangla tingimused ei olnud kogumis sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse. Kambrites oli laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi, üks tualetis ja teine kambriukse kohal asuv öövalgusti. Kambrites oli ka sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas sundventilatsioon. Kambrites oli eraldatud WC ja kraanikauss.

19. Vastustaja ei ole nõus, et kambri pindalast tuleb maha arvata mööblialune ning WC alla jääv pind. WC asus kambris ning seda sai kasutada ning seega ei võtnud see põhjendamatult kambripinda ära. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib. Samas võimaldatakse vahistatul VangS § 93 lõike 5 kohaselt viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Väide liigesevalude kohta on vastustaja hinnangul paljasõnaline ja väär.

20. Tallinna Vangla rõhutab, et vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. A. Matjašin ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest oleks olnud võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind talle kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

21. Oma 23.10.2014 avalduses märgib Tallinna Vangla, et 2012. aastal Tallinna Vanglas viibimise osas on A. Matjašinil läbimata VangS § 11 lõikest 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu palutakse jätta nimetatud osas kaebuse täiendus menetlusse võtmata.

Kohtu seisukoht

22. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 12.05.2011 – 22.12.2011 kokku 225 päeva.

23. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel järginud EIÕK artiklist 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad eelkõige isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva WC ja mööbli pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

24. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Teisalt kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

25. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal paigutatud kambritesse, kus põrandapinda ühel isikul ilma WC pinnata oli alla 3m2, järgmiselt:  Kamber 114 101 päeva - 2,43 m2; 13 päeva – 2,92 m2  Kamber 336 3 päeva – 2,48m2  Kamber 445 2 päeva - 2,5 m2  Kamber 442 83 päeva - 2,63m2;

Kokkuvõttes viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris ilma WC pinda arvestamata isiklikku ruumi alla 3m2 202 päeva vältel.

26. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

27. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

EIK on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimuste kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, D. Harriga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

28. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumitega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

29. Nendest asjaoludest tulenevalt lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinna hindamisel otsuse punktis 25 toodud andmetest.

Seega jäi kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kokkuvõtlikult 202 päeva. Järelikult jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks, kokku 202 päeval.

30. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

31. Kaebaja kaebuse kohaselt on esialgu taotlenud 300 euro väljamõistmist vastustajalt iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest (tl 5 ) ja hiljem (tl 42) jäi taotluse juurde 10 eurot päevas.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja

202 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Kohus peab oluliseks ka seda, et kaebaja oli viibinud Tallinna Vanglas ülalnimetatud perioodil 18 päeva vältel kambrites, kus oli temal kasutada rohkem kui 3 m2 põrandapinda ja 5 päeva vältel rohkem kui 4 m2 pinda. Samuti võtab kohus arvesse, et kõnealusel perioodil viibis kaebaja kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat 23 päeva vältel, mis leevendas isikliku ruumi vähesust. Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

32. Kaebaja väide, et kambrites peale päikese loojumist valgustus oli nõrk ja et ei olnud tagatud kambrite ventilatsioon, et kraanist tuli külm vesi, et dušši ta sai kasutada vaid korra nädalas ning meelelahutus ei olnud tagatud (oli kasutuses ainult raadio ja TV), on vastustaja väidete kohaselt, paljasõnalised. Vastustaja teatas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning seega oli tagatud kambri loomuliku valgustuse. Samuti kambris oli laes kaks valgustit, lisaks kaks seinalampi. Kambrites oli sundventilatsioon. Oli kindlustatud viibimine vabas õhus vähemalt üks tund päevas, dušši kasutamine oli kooskõlas seadusega; oli võimalus raamatukogu raamatuid laenutamiseks ja ajalehti lugemiseks. Kohus märgib, et kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kambris sooja vett või täiendavat meelelahutust. VangS § 50 lg 2 kohustab tagama kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas sauna, vanni või dušši, mistõttu on vangla selles osas tegutsenud õiguspäraselt.

33. Kaebaja on viidanud ka spordivõimaluste puudumisele Tallinna Vanglas oleku ajal, kuid kohtu arvates, jalutusboksis oli võimalus võimlemiseks. On tuvastatud, et jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m on võimalik tahtmise korral jalutamise ajal tegeleda füüsiliste harjutustega 1 tunni vältel.

VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab ja õpib ja seega vastustaja ei pidanud kaebajale kindlustama spordisaali kasutamist ja spordiüritusel osalemist. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites.

34. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kohtule esitatud 07.09.2014 täiendavas kaebuses nõue kambrite suuruse kohta perioodil märts kuni juuli 2012 ei kuulu menetlemisele ja kohus tagastab nõue selles osas seoses sellega, et kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata, kaebaja ei ole tuginenud sellele perioodile Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset menetlust VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kohus ei ole kaebus selles osas menetlusse võetud, seega tagastab kohus kaebuse selles osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

35. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 4 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, s.o. kokku 202 päeva eest 808 eurot. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. 4 eurot päeva eest on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi.

36. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja nõue oli 2200 eurot, millelt ta maksis riigilõivu summas 66 eurot (tl 27), kuid kohus rahuldas kaebus osaliselt 808 euro ulatuses (36,73% ulatuses kaebaja nõudest) ja seega tuleb kaebaja kasuks välja mõista tasutud riigilõiv summas 24,24 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik