3-14-50426/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50426

Määruse kuupäev

27. november 2014

Kohtunik Roby Koik

Menetlusosalised Kaebaja – Andrei Krasnov Vastustaja – Tartu Vangla

Kohtuasi Andrei Krasnovi kaebus Tartu Vangla vastu kinnipidamistingimustele mittevastavas kambris hoidmisega tekitatud kahju 10 500 eurot hüvitamiseks

Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 29. detsembrini 2014. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vanglas kinnipeetud Andrei Krasnov viibis alates 23.05.2012 kuni 07.05.2014, mil ta paigutati Tallinna Vangla avavangla osakonda, ca 10 m2 suuruses Tartu Vangla elukambris.

2. A. Krasnov esitas 28.01.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju tekitamise eest summas 10 500 eurot, kuna ta on olnud paigutatud Tartu Vanglas kambrisse, kus tal on põranda pinda alla 3 m2.

3. Tartu Vangla jättis 28.03.2014 otsusega nr 1-13/109-2 (tl 3) A. Krasnovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2

4. 03.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Krasnovi kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist 516 eurot iga kuu eest kuni haldusasja lõpetava kohtuotsuseni.

5. Tartu Halduskohtu 14.04.2014. a määrusega (tl 5) tagastati kaebus osas, milles kaebaja taotleb Tartu Vanglalt 516 euro suurust hüvitist iga kuu eest kuni haldusasja lõpetava (lahendava) kohtuotsuseni, sest selles osas, milles kaebaja hages kahju pärast kohtusse pöördumist oleva perioodi eest, ei ole ja ka ei saa olla läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kaebuse põhjendused

6. Kaebaja on seisukohal, et kahju tekitati sellega, et teda on hinnangul kinni peetud liiga väikeses elukambris. A. Krasnov väidab, et Tartu Vanglas on elukambris tema isiklikku eluruumi alla 3 m2, kuid väljakujundatud kohtupraktika kohaselt peab see olema vähemalt 4 m2. Kaebaja märgib, et tualettruum on eraldiseisev ruum, mida ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka ning, et kambris oleva mööbli peal ei saa liikuda. Kaebaja hinnangul alandab vangla tegevus tema inimväärikust ning kaebaja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest Tartu Vanglalt hüvitist. Vastustaja vastuväited

7. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla kambrite suurus on umbes 10 m2 ning kambrites on kaks voodikohta. Isegi kui arvestada põrandapinna hulgast välja tualettruumi pindala, on kambri pindala umbes 8m2. Järelikult on ühele kinnipeetavale ette nähtud põrandapinda vähemalt 4m2, mis VSkE § 6 lõike 6 ja kohtupraktika valguses piisav.

8. Vastustaja on seisukohal, et kambris ettenähtud põrandapinna suuruse hindamine inimväärika kohtlemise aspektist vaadatuna sõltub muuhulgas ka sellest, millise ajahulga ööpäevast peab kinnipeetav kambris viibima. Ka kohtupraktikas on leitud, et kitsaid tingimusi aitab muuta vastuvõetavamaks see, kui isikul on võimalus liikuda piisavalt väljaspool kambrit. Tartu Vanglas on kinnipeetaval õigus kodukorras sätestatud ajal viibida väljapool kambrit, tegeleda taasühiskonnastavate tegevustega, käia kirikus, raamatukogus, töötada, viibida värskes õhus jne. Kaebaja ei ole väitnud, et temal on nende õiguse kasutamine piiratud ning ta oli sunnitud viibima 24 tundi oma kambris. Kohtu seisukoht

9. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

10. Halduskohus saab poolte seisukohtadest aru taoliselt, et nende vahel puudub vaidlus selles, et kambri põrandapind, kus kaebajat hoiti, on ca 10 m2, millest ca 2 m2 on WC pind. Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks kambris hoitud lisaks temale kahe kinnipeetavaga ehk kokku kolmekesi. Seega lähtub kohus vaidlust lahendades eeldusest, et kaebaja elas kambris sel perioodil kahekesi. Kuna kaebaja on viibinud kambris ühe kaaskinnipeetavaga, siis puudub sisuline vaidlus ka selles, et neile on kahepeale tagatud 8 m2 põrandapinda ehk ca 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Tartu Vangla on 2000. aastal spetsiaalselt vangide kinnipidamiseks esitatud nüüdisaegne ehitis, kohtu eeldused/järeldused põrandapinna osas on tõendatavad mh ehitise projektdokumentatsiooniga.

11. Vastuseks kaebusele märgib kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

3 konventsiooni (konventsioon) artikkel 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49).

12. Kaebaja on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märkinud, et tal on Tartu Vangla kambris isiklikku ruumi alla 2,5 m2. Kohus ei nõustu kaebaja sellekohase väitega ja loeb selle paljasõnaliseks. Tartu Vangla kambrite põrandapinnad on ca 10 m2. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi).

13. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kambris asuvat tualetti (ca 2 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s

7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Sellest tulenevalt oli kaebaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris, kus teda hoiti 4 m2 kui kambris oli kaks kinnipeetavat.

14. Kohus osundab, et konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, nagu tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused. Kaebaja ei ole kaebuses apelleerinud oma kambris üldiste valitsevate kinnipidamistingimuste muude aspektide üle.

15. Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Analoogsetes vaidlustes on Tartu Ringkonnakohus pidanud võimalikuks osundada ka eluruumi pinna arvestamise tavapõhimõtetele, mille kohaselt mööblit ei arvata välja ei eluruumi üldpinnast ega elamispinnast. Halduskohus jagab kohtute seisukohti.

16. Eeltoodu alusel, olukorras, kus kaebaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris on 4 m² ning pidades silmas, et kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule esitatud taotlustes esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida kaebaja inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK sellekohasest praktikast, on kohus seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks alus puudub.

17. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 315 eurot (tl 8). Vastavalt HKMS § 108 lg-le

1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja mõlema poole menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik