3-14-50629/12 · 3-14-50629/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtukooseis Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27. november 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-50629 Haldusasi Raino Oti (Ott) kaebus Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/444-D tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – Raino Ott; Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Raino Oti kaebus rahuldamata. 2. Jätta Raino Oti menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 29. detsembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-3/444-D karistati kinnipeetav Raino Otti (R. Ott) vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse eiramise eest kahekümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (tl-d 25-28). 24. märtsil 2014 esitas R. Ott Viru Vanglale vaide distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale, mis jäeti 24. aprilli 2014. a vaideotsusega nr 6-12/72-2 rahuldamata (tl-d 8-10 pöördel).

2 2. 28. aprillil 2014. a saabus Tartu Halduskohtusse R. Oti kaebus, milles R. Ott vaidlustas Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/444-D (tl 1). Ühtlasi taotles R. Ott riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel. Kaebaja seisukohad on järgmised. 2.1. Viru Vangla on seisukohal, et kinnipeetava sundimine suud avama on õiguspärane ja sellest keeldumise korral tuleb teda julmalt karistada. 2.2. Ettekannetes nr 873, 904, 943, 956 ja 973 on märgitud, et kaebaja keeldus avamast suud. Samuti keeldus kaebaja seletuskirja kirjutamisest. See on vale, kuna ükski valvur ei küsinud kaebajalt, kas ta soovib seletuskirja kirjutada, seega ei saanud ta selle kirjutamisest ka keelduda. 2.3. Tegemist on ebaolulise nõudega, kuna vastav punkt suu avamise kohta on välja antud Viru Vangla direktori poolt 23. jaanuaril 2013, kuid mitte ükski valvur ei nõudnud selle punkti täitmist kuni 2014. a veebruarini. Kui keegi ei ole täitnud direktori poolt kohustavat nõuet üle aasta, siis on ilmselge, et see nõue on tühine. 3. Tartu Halduskohus võttis 27. juuni 2014. a määrusega R. Oti kaebuse menetlusse. Sama määrusega rahuldas kohus R. Oti menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamise eest. Menetlusosalistel tuli kohtule teatada seisukoht asja arutamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses. 4. Viru Vangla palus jätta R. Oti kaebuse läbi vaatamata. Kui kohus kaebust siiski menetleb, palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata (tl 19). Vastustaja seisukohad on järgmised. 4.1. Peale karistuse ärakandmist ning vanglast vabanemist ei oma vanglas määratud distsiplinaarkaristus isikule enam mõju ning tühistamiskaebuse menetlemine ei ole asjakohane. 4.2. Kaebaja on vanglas õigusaktidega tutvunud, kuigi ta on keeldunud tutvumise kohta allkirja andmast. Haldusasjas nr 3-14-190 on vastustaja kaebaja selliseid väiteid ümber lükkava tõendi esitanud ning lisab selle ka käesolevale vastusele. Kaebajale anti vanglaametniku poolt peale tablettide manustamist selgesõnaline korraldus avada suu, et vanglaametnik saaks veenduda, et kaebaja on tabletid alla neelanud. Kohustus kontrollida kinnipeetava poolt tablettide manustamist tuleneb justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg-st 3. Tegemist ei ole meditsiinilise toiminguga, mida peaks teostama meditsiinitöötaja.Tegu on järelevalve toiminguga, mida teostavad vanglaametnikud. Kinnipeetaval on kohustus täita vanglaametniku korraldusi. 4.3. Vanglaametnike poolt kaebajale antud korraldused olid õiguspärased ning kaebaja karistamine korralduste mittetäitmise eest samuti õiguspärane. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning kaebaja süü on õigesti tuvastatud. Suu mitteavamist tunnistab kaebaja ka oma kaebuses. Distsiplinaarkaristused on määratud pädevus- ja menetlusreegleid järgides. Määratud karistused on vastavuses kaebaja rikkumistega. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Käesolevas asjas on R. Ott esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/444-D tühistamist. 6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

3 7. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. 8. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus. 9. Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjaga kaebajat karistatud VangS § 67 p 1 rikkumise, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et kaebaja jättis vanglateenistuse ametniku korralduse, pärast ravimi manustamist avada suu, täitmata. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebajale määratud karistus oli põhjendatud ja proportsionaalne. 10. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 20.7 kohaselt annavad kinnipeetavaile ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajaduse korral liigutama keelt. Kui kinnipeetav keeldub ravimit võtmast, edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ning teeb sellekohase märke tervisekaarti. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg-te 1 ja 3 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Vanglateenistuse ametnik on kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Toimiku materjalidest nähtub, et R. Ott rikkus vangistusseadusest tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. 11. Riigikohus on korduvalt selgitanud (1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Tulenevalt Viru Vangla kodukorra p-st 20.7 on kinnipeetav kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul ja avama vanglaametnikule manustamise kontrollimiseks suu. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Ülaltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei vastanud kaebajale suu avamiseks antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. 12. VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 11), et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult,

4 vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. 13. Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Kaebajale on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte (tl-d 20, 27). Seega on kaebajale vaieldamatult teada kohustus alluda vanglaametniku korraldustele. Kaebaja on vanglateenistuse ametnikele seaduslikele korraldustele mitteallumisega rikkunud VangS § 67 p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 20.7 sätestatud nõudeid. Kaebaja põhjendus, et tegemist on ebaolulise nõudega ja mitte ükski valvur ei nõudnud selle punkti täitmist kuni 2014. a veebruarini, ei õigusta vangistusseaduse ja Viru Vangla kodukorra sätete rikkumist ning ei saa olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. 14. Kohus selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamise järel tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ja milline distsiplinaarkaristus kinnipeetavale määrata. Kinnipeetavale kohaldatavate distsiplinaarkaristuste loetelu on sätestatud VangS § 63 lg-s 1. Määratav karistus peab olema proportsionaalne. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. VangS § 64 lg 4 2. lause alusel tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendada. 15. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja pidi olema teadlik ravimi manustamise ja suu avamise korraldusest ja samuti sellest, et kinnipeetavaile annavad ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kohus leiab, et vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu analoogsete rikkumiste eest vastutust raskendava asjaoluna (distsiplinaarkaristuse määramise hetkel oli R. Otil 35 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist 21. korral karistati kaebajat vanglateenistuse ametnike korralduste eiramise eest (tl 27)) ning esile toonud, et vanglateenistuse ametniku korralduse eiramine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. 16. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. 17. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni neljakümne viieks ööpäevaks. Kaevatava käskkirjaga määrati kaebajale kahekümne ööpäevane kartserikaristus. Seejuures ühendas Viru Vangla distsiplinaarmenetlused nr 857, 856, 873, 889, 904, 914, 943, 956, 969 ja 973, luges ühendatud distsiplinaarmenetluste numbriks 857 ja karistas R. Otti kokku kahekümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (tl 27 pöördel). Viru Vangla leidis, et VangS § 64 lg 4 alusel on otstarbekas 25. veebruari 2014. a rikkumise eest karistada R. Otti kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 26. veebruari 2014. a rikkumiste eest neljaks ja kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 27. veebruari 2014. a rikkumiste eest kaheksaks ja kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 28. veebruari 2014. a rikkumiste eest kaheteistkümneks ja neljateistkümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 1. märtsi 2014. a rikkumiste eest kuueteistkümneks ja kaheksateistkümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 2. märtsi 2014. a rikkumise eest kahekümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Lõplikuks karistuseks loeti kahekümneks ööpäevaks kartserisse paigutamist (eraldivõetuna oleks R. Ott paigutatud saja kümneks ööpäevaks kartserisse). Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne, kuivõrd korduv rikkumine osutab selgelt, et varasem karistus ei olnud kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks piisav.

5 18. Kohus leiab, et Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-3/444 ei ole rikutud haldusorgani sise- ega välispädevust. Käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p-i 4, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks (tl-d 26 pöördel ja 27). Kartserikaristuse määramist on põhjendatud kaebaja varasema karistatuse, teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ning rikkumise raskusega. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane. 19. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumist menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistus on kohane ja proportsionaalne. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Viru Vangla 21. märtsi 2014. a käskkiri nr 6-3/444-D on õiguspärane ja ükski kaebaja poolt välja toodud asjaolu ei anna alust käskkirja tühistamiseks. 20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 27. juuni 2014. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik