2-12-34497/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-34497

Tsiviilasi

AS SEB Liising hagi Toom Tekstiil Nonwovens OÜ

vastu

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 57 438,45 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 2 561,55 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEB Liising apellatsioonkaebus, Toom Tekstiil

Nonwovens OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS SEB Liising (registrikood:

10281767), esindaja Martin Velling

Vastuapellant (kostja): Toom Tekstiil Nonwovens OÜ

(registrikood: 10837147), esindaja vandeadvokaat Mart

Sikut

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-34497 hagi

rahuldamata jätmise osas. Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB

Liising hagi Toom Tekstiil Nonwovens OÜ vastu lisaks maakohtu poolt väljamõistetud

2561,55 eurole ka maakohtu poolt rahuldamata jäetud osas, s.o summas 57 438,45 eurot.

2. Välja mõista Toom Tekstiil Nonwovens OÜ-lt kokku 60 000 (kuuskümmend tuhat) eurot

AS-i SEB Liising kasuks.

3. Rahuldada AS-i SEB Liising apellatsioonkaebus.

4. Jätta Toom Tekstiil Nonwovens OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Toom Tekstiil Nonwovens OÜ

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Liising esitas 31. augustil 2012 Tartu Maakohtule hagi Toom Tekstiil Nonwovens

OÜ vastu 52 301,58 euro väljamõistmiseks. Menetluse kestel suurendas hageja oma nõuet

60 000 euroni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 27. märtsil 2006 hageja kui liisinguandja ja Wasteland OÜ

(endise ärinimega mh Royal Capital Osaühing, registrikood 11127850) kui liisinguvõtja vahel

liisinguleping nr L06103044, mille eesmärgiks oli anda Wasteland OÜ kasutusse Wasteland

OÜ poolt väljavalitud liisinguese purjejaht Bavaria 37 Cruiser, tehasetähisega DE-

BAVJ37X6L506, registreerimismärgiga EST426. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 15.03.2013,

mille jooksul kohustus Wasteland OÜ tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt

arvetele.

27. märtsil 2006 sõlmiti hageja ja kostja vahel garantiileping, mille kohaselt andis kostja kui

garantii andja hagejale garantii, tagamaks liisingulepingust tulenevate Wasteland OÜ kõigi

olemasolevate ja tulevikus tekkivate kohustuste täitmist.

28. märtsil 2012 saatis hageja Wasteland OÜ-le teatise, et hageja loeb liisingulepingu

ühepoolselt ülesöelduks ja Wasteland OÜ-l tuleb liisinguese hagejale tagastada, kui Wasteland

OÜ ei tasu liisingulepingust tulenevat võlgnevust hiljemalt 11. aprilliks 2012. Wasteland OÜ

võlgnevust ei tasunud ning liisinguleping öeldi üles. Samuti pole Wasteland OÜ tagastanud

hagejale liisingueset. 17. juulil 2012 saatis hageja kostjale nõude garantiist tulenevate

kohustuste täitmiseks hiljemalt 19. juuliks 2012. Kostja pole garantiist tulenevaid kohustusi

täitnud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus (tl 120) jätta hagi täielikult rahuldamata või

alternatiivselt rahuldada hagi vaid osaliselt, osas milles hageja on esitanud kostjale 02. juulil

2012. aastal nõudeavalduse, s.o summas 1 725,27 eurot (tl 9) ning jätta kõik menetluskulud

hageja kanda.

Poolte vahel puudub kokkulepe garantii olulistes tingimustes ja seega ka kehtiv

garantiivõlasuhe. Garantiileping ei määratle ei seda, mis on käsitletav garantiijuhtumina ega

seda, missuguse rahasumma peaks garant maksma või missuguse muu kohustuse peaks garant

garantiijuhtumi korral täitma. Kokkulepet ei ole saavutatud ka selles, kuidas garandi kohustuse

ulatus kindlaks määratakse ega selles, missuguse võlgniku kohustuse täitmist garantiileping

üldse tagab. Garantiilepingus puudub igasugune viide liisingulepingule. VÕS § 155

regulatsioonist lähtudes ei saa lugeda kehtivaks garantiikokkulepet, millega kohustutakse

tagama teadmata hulka, teadmata ulatuses kohustusi teadmata aja jooksul; kui lugeda

eelkirjeldatud kokkulepe tähtaja määratluseks, on aga tegemist kostjat ebamõistlikult

kahjustava tühise tüüptingimusega VÕS § 42 mõistes. Kui kohus peaks käsitlema

garantiilepingut kehtivana, on kostja esitanud hageja nõudele ka õiguste kuritarvitamise

vastuväite TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel.

Samuti on garantii tühine TsÜS § 87 alusel allkirjastanud isikul volituste puudumise tõttu.

Väidetav garantii ei ole antud majandus- ja kutsetegevuses. Kostja majandus- ja kutsetegevuse

ning põhivõlgniku poolt luksusjahi omandamise vahel puudub seesugune olemuslik seos, mis

võimaldaks hagejal väita, et garantii on antud kostja majandus- ja kutsetegevuses.

Samuti ei ole kostja väljastanud hagejale nõudegarantiid. Ainuüksi sõnade „tagasivõtmatult“ ja

„esimesel nõudmisel“ olemasolu garantiilepingus ei võimalda veel garantiilepingust käsitleda

nõudegarantiina. Kostja ei ole finantsasutus ega muu majandus- ja kutsetegevusena

nõudegarantiisid väljastav isik. Seetõttu ei saa kostja lubada endale ka nõudegarantiist

tulenevate abstraktsete kohustuste kandmist ning sellega kaasnevat kõrgendatud finantsriski.

Lisaks ei ole hageja esitanud nõudegarantii maksmapanekuks vajalikku vormikohast

nõudeavaldust. Samuti on möödunud mõistlik tähtaeg nõude esitamiseks ning hageja nõue on

aegunud.

Hageja ei ole nõude arvestamisel võtnud arvesse temale omandiõiguse alusel kuuluva

liisingueseme väärtust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 2 561,55 eurot. Maakohus jõudis oma otsuses järgmistele

põhiseisukohtadele:

3.1. Maakohus leidis, et garantiilepingus määratud lepingulised kohustused on konkretiseeritud

määral, et lugeda leping sõlmituks. Garantiileping ei ole ka tühine TsÜS § 87 alusel. Maakohtu

põhjenduste kohaselt on kostja väljastanud hagejale nõudegarantii, mis on oma olemuselt

abstraktne ja seega sõltumatu selle andmise aluseks olevast õigussuhtest. Asjaolud, mille

kohaselt kostja ei ole finantsasutus ning tema majandus- ja kutsetegevuseks ei ole

finantsgarantiide andmine, ei ole kaasa toonud VÕS § 155 lg-s 1 nimetatud keelu rikkumist.

Kostja ei ole tarbija, järelikult tegutses ta majandus- ja kutsetegevuses. Seega pole tähtis, et

kostja tegevusalade hulka ei kuulunud finantsteenuste pakkumine.

3.2. Garantiileping ei ole tühine ka selle allkirjastanud isikul volituste puudumise tõttu. Hageja

ei kanna ÄS § 181 lg 2 ls 2 kohaselt riski, et kostja nimel garantiilepingu allkirjastanud isikul

võis esindusõigus olla piiratud. Äriregistri väljavõttest ei nähtu, et kostja juhatuse liikme suhtes

oleks kehtinud ühine esindusõigus. Hageja ei kanna seda riski ka ÄS § 181 lg-s 4 sätestatule

tuginedes, sest tegemist ei ole ÄS § 181 lg-s 4 sätestatud olukorraga, sest ei saa järeldada

eelduse olemasolu, et tegemist on (garantiilepingu puhul) osanike nõusolekut vajava tehinguga.

Hageja ei kanna seda riski ka kostja viidatud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud krediidiasutuse

kohustustest lähtudes, sest nimetatud normi eesmärk ei ole ülekantav käesoleva vaidluse

asjaoludele.

3.3. Maakohus leidis, et mõistlik aeg nõude esitamiseks ei olnud möödunud, sest hageja esitas

nõude garantiist tulenevate kohustuste täitmiseks 17. juulil 2012, s.o enne liisingulepingu

tähtaega 15. märtsi 2013. Kostja tuginemine garantiilepingu mitteaktsessoorsusele ka garantii

tähtaja väidetava tuvastamatusega seoses ei tulene nõudegarantii olemusest ega too kaasa hagi

täielikku rahuldamata jätmist. Hageja ei pidanud esitama kirjalikku nõudeavaldust hiljemalt

26. märtsil 2009. Samuti ei saa garantiilepingust järeldada, et tegemist on kostjat ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 mõttes, sest garantiilepingus endas konkreetse kuupäeva

puudumine ei võimalda järeldada, et kostja kohustus tagama kohustusi teadmata aja jooksul.

3.4. Õige on kostja seisukoht, et hageja ei ole nõude arvestamisel võtnud arvesse temale

omandiõiguse alusel kuuluva liisingueseme väärtust, mida VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt peab

liisingulepingust tulenevate nõuete esitamisel arvestama, kui liisinguese jääb liisinguandja

omandisse. Wasteland OÜ pole purjejahti hagejale tagastanud ja vastupidise järeldamiseks

alused puuduvad. Üleandmis-vastvõtmisakti (tl 83) kohaselt on purjejahi tagasisaamiseks

hageja ja Reeborn OÜ vahel sõlmitud käsundusleping tagastusteenuse osutamiseks.

Nõudegarantii mitteaktsessoorsus võimaldab liigitada eelmärgitud asjaolud teisejärgulisteks st

asja lahendamist mittemääravateks, mistõttu purjejahi väidetavat väärtust näitavad

müügikuulutused (tl 99-107) on asjassepuutumatud.

3.5. Puudub alus jätta hagi täielikult rahuldamata VÕS § 6 ja TsÜS § 138 alusel (s.o alusel, et

hageja on oma õigusi kuritarvitanud.

3.6. Maakohus leidis, et hageja ei ole selgitanud, kuidas suurenes kirjaliku nõude (tl 9) esitamise

järgselt ilma uut (hagiavalduse esitamise eelselt) nõuet esitamata garantiilepingust tulenev

väidetav võlgnevus mitu korda. Hageja esindaja selgitus eelistungil (tl 73), et tegemist oli

hageja arvutisüsteemi eripäraga ja nõue 2 561,55 euro tasumiseks enne hagi esitamist esitati

ainult võlgnevuse osa suhtes, ei saa olla kostja kahjuks tõlgendatav. Garantiilepingus (tl 8) ei

ole garantiisumma suurust ega selle määratlemise tingimusi kindlaks määratud. Olukorras, kus

tegemist on nõudegarantiiga, milles puuduvad konkreetsed viited tagatavate kohustuste mahu

suhtes, on õige kostja seisukoht, et garantiivõlasuhtest ei saa hagejal tuleneda nõuet hagis ja

selle täienduses märgitud ulatuses.

3.7. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja ei ole esitanud nõudegarantii

maksmapanekuks vajalikku vormikohast nõudeavaldust hagis ja selle täienduses nimetatud

nõude ulatuses. Hagejal puudub õigus panna oma garantiilepingust (tl 8) tulenev nõue maksma

alles hagi esitamisega, eelnevalt korrektset nõudeavaldust esitamata.

Hageja on 17. juulil 2012. aastal esitanud nõude (tl 9) 2 561,55 eurot ja kohtu arvates tuli hageja

lugeda VÕS § 155 lg 4 p 1 kohaselt ülejäänud (hagis esitatud) nõude osast loobunuks. Hageja

on jätnud garantiinõude sissenõudmiseks vajalikud eeldused täitmata ja olukorras, kus garantii

on antud sedavõrd üldises sõnastuses, garantiisummat ja tingimusi täpsustamata, oli nõude

kirjalik esitamine koheselt (on the first demand) õiges summas oluline ning seda tegemata jättes

kaotas hageja õiguse garantiilepingu alusel edasisi nõudmisi esitada.

3.9. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-

2-1-30-10 punktist 11 tulenevale hageja valikuvabaduse põhimõttele, kas nõuda oma rahalise

nõude rahuldamist osaliselt või täielikult, ei ole ülekantav käesoleva vaidluse asjaoludele, kus

hagi on esitatud nõudegarantiist tulenevatele asjaoludele tuginedes, kusjuures garantiisummat

ja tingimusi ei ole täpsustatud.

3.11. Maakohus leidis, et põhjendatud on TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta menetluskulud poolte

kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (2561,55x100:60000), so jätta menetluskuludest

4,27% kostja kanda ja 95,73% hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS SEB Liising esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas,

millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

60 000 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) nõudis apellant vastustajalt nõudekirja garantiist tulenevate kohustuste täitmist 2 561,55 euro

ulatuses, sest liisinguvõtja Wasteland OÜ polnud liisinguesemeks olnud purjejahti apellandile

tagastanud ja apellandi nõue ei saanud sel hetkel üheselt selge olla. Apellandi nõue (v.a jooksev

viivis) sai selgeks alles pärast seda, kui apellandile sai teatavaks, et liisinguvõtja Wasteland OÜ

liisingueset tagastada ei plaani ning on liisinguesemeks oleva purjejahi apellandile teada oleva

informatsiooni kohaselt hoopis Vahemerele transportinud. Kuna apellandil on kohustusega

viivitamise eest õigus nõuda ka viivist, ei ole apellandi lõplik nõue vastustaja vastu selge ka

hetkeseisuga;

2) võib apellandi arvates esitada garantiist tuleneva nõude kohtumenetluses ka eelnevalt

kirjalikku nõuet esitamata. Kuna läbirääkimiste käigus vastustaja teatas, et ta ei kavatsegi

garantiikohustust täita, pidas apellant menetlusökonoomiliselt mõttekaks esitada ülejäänud osa

garantiinõudest koos hagiavaldusega, mitte aga esitada täiendavat garantiinõuet kirjalikult.

Nõude esitamise hagiavalduses saab apellandi arvates võrdsustada kirjaliku nõude esitamisega.

Apellant ei ole kordagi väljendanud, et ta oleks ülejäänud garantiinõudest loobunud.

Garantiikirjas on sätestatud, et garantii kehtib kuni Wasteland OÜ poolt Apellandi ees võetud

kõigi rahaliste kohustuste täitmiseni;

3) ei saa apellandi arvates teha järeldust, et „garantiinõue esimesel kirjalikul nõudmisel“ võiks

täiendavalt tähendada ka seda, et garantiinõuet on võimalik esitada ainult 1 kord, pärast mida

kaotab võlausaldaja garandi vastu nõude ülejäänud nõude esitamata osas. Selline järeldus viiks

ebaloogilise olukorrani, kus garantii andja oleks garantiinõude esitamisel sunnitud esitama

nõude ka osas, mis pole veel sissenõutavaks muutunud või mille osas pole teada, kas see nõue

üldse eksisteerib. Selline tõlgendus oleks ka garantii andja kahjuks ning võiks viia võlausaldaja

õiguste kuritarvitamisele. Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma

materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi (RKTKo

3-2-1-30-10 p 11);

4) on apellant oma nõude suurust ja selle kujunemist ammendavalt selgitanud nii 12. novembri

2013 menetlusdokumendis kui ka 27. novembril 2013 toimunud kohtuistungil. Pealegi on

garantiikohustuse puhul tegemist mitteaktsessoorse tagatisega;

5) kui vastustaja allkirjastas ja väljastas apellandile eeltoodud sisuga garantiikirja, siis järelikult

selline oli ka vastustaja tahe. Seadusandja pole teadlikult sellist piirangut seadnud, et

garantiidokument peaks sisaldama klauslit vastutuse maksimumsumma kohta;

6) kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale (millega apellant ei nõustu), et vastustajalt on

põhjendatud välja mõista ainult maakohtu poolt välja mõistetud summa, palub apellant

vastustajalt välja mõista ka viivis kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 113 lg 1 ja § 94,

vt RKTKo 3-2-1-8-13).

5. Toom Tekstiil Nonwovens OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja jäi oma

varasemate seisukohtade juurde. Täiendavate vastuväidete kohaselt:

1) on õige apellandi väide, et nõudegarantii puhul sõnapaar „esimesel nõudmisel“ tähendab

eelkõige viidet tõendamiskoormise jaotusele. Siiski ei tähenda see veel, et apellant oleks olnud

õigustatud nõudeavalduse esitamata jätmiseks hagi esitamise eel või et apellant saaks oma

nõudegarantiist tulenevat nõuet ja vastustaja vastutust pidevate avalduste esitamisega korduvalt

ja lõputult suurendada. Nõude korrektne esimesel nõudel esitamine on seega ikkagi

garantiikohustuse tekkimise eelduseks. Vastustaja jääb ka varem esitatud seisukohale, et nõude

esitamine esimesel nõudmisel korrektselt on eriti oluline olukorras, kus garantiisumma ning

tähtaeg ei tulene garantiilepingust;

2) ei ole apellant tõendanud, et poolte vahel oleks toimunud läbirääkimised enne hagi esitamist.

Seega ei saa olla õige ka apellandi paljasõnaline väide, et vastustaja deklareeris seesuguste

läbirääkimiste käigus, et ei kavatsegi garantiikohustust täita. Samas ei oma läbirääkimiste

pidamine mingit tähendust ega anna apellandile õigust jätta täitmata garantiinõude esitamise

formaalsed nõuded (sh jätta esitamata nõudeavaldus garantiisumma sissenõudmiseks);

3) ei saa garantiinõuet esmakordselt esitada ega ka laiendada hagiavalduses. Nõudeavalduse

esitamine ongi ainsaks garantii realiseerimise ja garantiikohustuse tekkimise eelduseks,

mistõttu selle tegemata jätmisel ei saa seda puudust kõrvaldada hagiavalduses. Vastupidist

seisukohta ei saa tuletada ka apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendist (RKTKo 3-2-1-23-

11 p 11). Esitamata garantiinõudest ei saa seega garandile kohustusi tuleneda. Samuti ei saa

esitamata garantiinõuet järelikult maksma panna tagasiulatuvalt hagiavalduses. Ebakohane on

ka viide Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10 p-st 11 tulenevale, et hageja võib

määratleda hagis, kas nõuab nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi. Selles küsimuses

on vastustaja esitanud oma seisukoha ammendavalt maakohtu menetluses (vt nt kostja

kohtukõne teeside p 5.5). Kirjaliku nõude esitamine on ka Dokumendist endast lähtuvalt

garantiikohustuse tekkimise eelduseks (vt tl 8, Dokumendi teksti teine eraldiseisev lõik);

4) ei saa apellandi subjektiivne arvamus menetluslikust otstarbekusest nagu ka apellandi

väidetavad tehnilised probleemid nõude ulatuse arvutamisel õigustada nõudeavalduse kohast

esitamata jätmist ega laiendada garandi vastutust. Nõudegarantii olemusest lähtuvalt kannab

garantii saaja riski selle eest, et ta oma nõude esitaks ühekordselt, õigeaegselt ning korrektses

summas;

5) on asjakohatu apellandipoolne garantii ja käenduse võrdlus selles, et käenduse puhul nõuab

seadusandja tarbija puhul vastutuse rahalise maksimumsumma märkimist (VÕS § 143 lg 2),

kuid garantii puhul ei olevat seda ette nähtud. Juba garantiilepingu definitsioonist tuleneb, et

garantiikohustus ja järelduvalt ka selle ulatus tuleb garantiilepingus täpselt määratleda (VÕS

§ 155 lg 1). Kuivõrd garantiikohustus on oma olemuselt sõltumatu (VÕS § 155 lg 3), siis ei ole

juhul, kui garantiikohustus seisneb raha maksmises, võimalik lugeda garantiid sõlmituks enne,

kui garantiisumma on garantiilepinguga kokku lepitud või vähemasti on määratletud selle

kindlaks määramise alused. Dokumendi puhul seda tehtud ei olnud. Ebakohane on ka garantii

ning asjaõigusliku tagatise - hüpoteegi võrdlus. Tegemist on täiesti erinevate õiguslike

instituutidega, millele nende olemusliku erinevuse tõttu kohalduvad ka erinevad reeglid.

Asjaoluga, et lubatavad on hüpoteegiga tagatavate nõuete globaalsed kokkulepped, ei saa

õigustada garantiilepingus garantiikohustuse sisu ja ulatuse ning maksmise tingimuste

määratlemata jätmist.

6. Toom Tekstiil Nonwovens OÜ esitas ka vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

maakohtu otsus rahuldatud osas ja jätta hagi täielikult rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus vääralt tuvastanud poolte vahel garantiivõlasuhte olemasolu ega ole oma

seisukohti põhjendanud. Maakohus on jätnud ka ebaõigesti kohaldamata VÕS § 155 lg-st 1

ning VÕS § 2 lg-st 1 tuleneva garantii kui võlasuhte määratletuse nõude, seejuures eriti

garantiist tuleneva kohustuse ning tagatava kohustuse osas. Dokumenti, milles ei ole kokku

lepitud seesugustes tingimustes, ei saa vastustaja hinnangul käsitleda garantiina. Puudub ka

igasugune põhjendus käsitleda Dokumenti garantiidokumendina liisingulepingu kontekstis,

sest dokumendis puudub viide liisingulepingule. Dokumendist ei nähtu, milliste kohustuste ja

millises ulatuses on pooled kokku leppinud. Ka ei nähtu, milles seisneb garantiikohustus ja mis

on selle ulatus. Liiati ei saa sellest Dokumendist mitte kuidagi järeldada, et garanteerimisele

kuuluks justnimelt Liisingulepingust tulenevad kohustused;

2) on maakohus jätnud arvestamata vastustaja poolt esitatud asjaoluga, et kostja ei tegutsenud

garantii andmisel majandus- ja kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuse raames saab

garanteerida vaid kohustusi, millel on puutumus garandi majandus- ja kutsetegevusega. Kostja

majandus- ja kutsetegevuse ning põhivõlgniku poolt luksusjahi omandamise ja sellest

tulenevate kohustuste tagamise vahel puudub aga igasugune olemuslik seos. Kohus on jätnud

tähelepanuta vastustaja Riigikohtu praktikaga põhjendatud seisukoha, et nõudegarantii andjaks

saab olla üksnes finantsasutus. Riigikohus on selgitanud, et nõuegarantiide abstraktsus ja

põhikohustusest sõltumatus annab nõudegarantiile kõrge tagatisväärtuse, pannes samas garantii

andjale oma abstraktsuse tõttu suure riski. Seetõttu aktsepteeritakse nõudegarantiid tagatisena

eelkõige juhul, kui garandiks on finantsasutus, kes võib endale sellise riski võtta (RKTKo 3-2-

1-9-03 p 30). VÕS § 155 lg-st 1 tulenev garantii kutse- ja majandustegevuses andmise nõude

mõtteks ei ole seejuures garantii saaja tähelepanu juhtimine kõrgendatud riskitasemele, vaid

ikkagi garantii väljaspool kutse- ja majandustegevust andnud garandi õiguste kaitse. Kuna

Dokument on VÕS § 87 alusel VÕS § 155 lg 1 sätestatud tingimustes kokkuleppe puudumise

ning majandus- ja kutsetegevusega seose puudumise tõttu tühine, siis puudub hagejal kostja

vastu garantiist tulenev nõue;

3) saab olukorras, kus garantiidokumendist endast ei tulene tähtaega garantii maksmapanekuks

ega konkreetseid tingimusi, sisustada garantii tähtaega vaid mõislikkuse põhimõtte kaudu (vt

kostja 4. juuni 2013 seisukohtade p 2.5 ja kostja kohtukõne teeside p 6). Maakohus ei ole

millegagi põhjendanud oma seisukohta, et Dokumendi alusel oli apellandil õigus esitada

garantiinõue liisingulepingu tähtaja jooksul;

4) on maakohus kohaldanud vääralt ÄS § 181 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata ÄS § 306 ja

317. Maakohus on vääralt leidnud, et hageja ei kanna riski, et kostja nimel garantiilepingu

allkirjastanud isikul võis esindusõigus olla piiratud ka ÄS § 181 lg 4 sätestatule tuginedes, sest

ei saavat järeldada eelduse olemasolu, et tegemist on (garantiilepingu puhul) osanike

nõusolekut vajava tehinguga. Seesugust seisukohta ei ole maakohus millegagi põhjendanud.

Seisukoht on ka vastuolus ÄS §-dega 306 ja 317. Põhikirjast tulenevalt kuuluvad vastustaja

igapäevase majandus- ja kutsetegevuse hulka vaid tootmis- ja müügitegevused. Dokumendist

tuleneva garantii andmisel igal juhul tegemist vastustaja igapäevase kutse- ja majandustegevuse

raamest väljuva tegevusega ning apellant pidi olema sellest teadlik. Juhatuse liikme volituste

kontrollimata jätmisel ÄS § 181 lg 4 järgi võttis apellant endale riski, et garantii ei saa olla

kehtiv. Arusaamatu ja põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et ka KAS § 83 lg 3 alusel ei

kanna hageja riski, et kostja nimel garantiilepingu allkirjastanud isikul võis esindusõigus olla

piiratud. Hageja on rikkunud oma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid

kohustusi;

5) on tehing tühine TsÜS § 129 lg 1 või § 128 alusel. Käesoleval juhul ei ole kostja

garantiilepingu sõlmimist heaks kiitnud ega kavatse seda mingil juhul ka edaspidi teha;

6) kui käsitleda Dokumenti nõudegarantiina, siis nõude ulatuse määramisel tuleb lähtuda

apellandi poolt esitatud esimesest nõudeavaldusest. Õige on maakohtu seisukoht, et hagejal

puudub õigus panna oma garantiist tulenev nõue maksma alles hagi esitamisega. Siiski on

maakohus vääralt tuvastanud, missuguses summas hageja (apellant) esialgse nõude esitas.

Nimelt on hageja esimese nõudeavalduse (vt hagiavalduse lisa 4, tl 9) esitanud juba 02. juulil

2012 summas 1 725,27 eurot. Maakohus lähtus ekslikult aga 17. juuli 2012 nõudeavaldusest

summas 2 561,55 eurot.

7) on maakohus ebaõigesti tuvastanud pooltevaheliste läbirääkimiste toimumise aja. Ebaõige

on väita, et pooltevahelised läbirääkimised toimusid enne hagi esitamist. Nn läbirääkimiste

raames edastatud e-kiri on saadetud 02. novembril 2012, s.o 2 kuud pärast hagiavalduse

esitamist. Sellele asjaolule viitas vastustaja ka maakohtus (vt 29. oktoobri 2013. a kohtuistungi

protokoll, lk 3 keskel: „Tõendid 6 ja 7 puhul ei ole tegemist asjakohase tõendiga, tegemist on

tõenditega, mis näitavad läbirääkimisi kohtuvaidluse ajal“).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013 otsus tuleb hagi rahuldamata

jätmise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas TsMS

§ 657 lg 1 p 2 alusel asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega

rahuldada AS SEB Liising hagi Toom Tekstiil Nonwovens OÜ vastu ka maakohtu poolt

rahuldamata jäetud osas, s.o summas 57 438,45 eurot. Seega kuulub AS SEB Liising hagi Toom

Tekstiil Nonwovens OÜ vastu rahuldamisele täielikult, s.o kokku summas 60 000 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab AS-i SEB Liising apellatsioonkaebuse ja jätab rahuldamata Toom

Tekstiil Nonwovens OÜ vastuapellatsioonkaebuse.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on asunud Toom Tekstiil

Nonwovens OÜ (end. Fibertex OÜ) poolt AS-ile SEB Liising antud garantii tingimuste

tõlgendamisel ebaõigele seisukohale, et AS-il SEB Liising puudub õigus panna oma garantiist

tulenev nõue maksma alles hagi esitamisega, eelnevalt korrektset nõudeavaldust esitamata.

Samuti on maakohus ebaõigesti lugenud AS SEB Liising loobunuks oma nõudest Toom

Tekstiil Nonwovens OÜ vastu esimeses nõudeavalduses (tl 9) esitatud nõuet ületavas osas.

Sellega on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 155 lg-t 1. Ringkonnakohus on seisukohal,

et pooltevaheline garantii ei kohustanud võlausaldajat esitatama oma nõuet garandi vastu täies

ulatuses ja korraga.

7. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled peamiselt 27. märtsil 2006 Toom Tekstiil

Nonwovens OÜ poolt AS-ile SEB Liising Wasteland OÜ (end Royal Capital OÜ) kohustuste

täitmise tagamise eesmärgil antud garantii sisu tõlgendamise üle.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et ehkki Royal Capital OÜ kohustuste täitmisele antud tagatise

on pooled pealkirjastanud garantiina, ei takista see iseenesest kvalifitseerimast pooltevahelist

õigussuhet ka teisiti kui garantiivõlasuhtena. Sarnast võlasuhet oleks sisuliselt võimalik

käsitleda kas käendusena, kohustuse ülevõtmisena (VÕS § 175) või kohustusega ühinemisena

(VÕS § 178) sõltuvalt sellest, kas poolte tahe oli säilitada senise võlgniku solidaarne kohustus

koos „garantii“ andjaga (kohustusega ühinemise korral) või mitte (ülevõtmise korral) ja kas

peeti silmas aktsessoorse või abstraktse tagatise andmist. Eelnimetatud õigussuhted on

õiguskorra poolt tunnustatud ja lubatavad. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks muuta

käesolevas asjas vaidlusaluse õigussuhte kvalifikatsiooni, kuivõrd pooltevaheline suhe vastab

oma olemuselt ka garantii tunnustele.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja on andnud hagejale nõudegarantii,

millega on loodud abstraktne põhikohustusest sõltumatu nõue garantii andja vastu, mille

viimane peab nõudmisel (on demand) välja maksma (RKTKo 3-2-1-9-03 p 30). Toom Tekstiil

Nonwovens OÜ ongi andnud garantii Royal Capital OÜ kõigi olemasolevate ja tulevikus

tekkivate kohustuste täitmisele AS-i SEB Liising ees. Ehkki garantiis ei ole tagatud

kohustusena märgitud konkreetset hageja ja Royal Capital OÜ vahelist kapitalirendilepingut,

garandi vastutuse maksimummäära ega ka garantii tähtaega, ei tähenda see garantii tühisust.

VÕS § 155 lg 1 ega teised garantii andmist reguleerivad sätted ei näe ette kohustust määratleda

summaliselt garantii maksimumulatus või kehtivuse tähtaeg.

8.1. Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 155 on dispositiivne säte. Seadus ei keela sõlmida

isikutel kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ka nende poolt

soovitud viisil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja poolt hagejale antud garantii ei eksi

seaduse imperatiivsete sätete vastu ning on poolte lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt

lubatav. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et konkreetsete viidete puudumise

tõttu tagatavate kohustuste mahule ei saa hagejale tuleneda garantiivõlasuhtest tulenevat nõuet

hagiavalduses märgitud ulatuses. Garantii andmist reguleerivate sätete dispositiivsus ja poolte

lepinguvabadus tähendab, et pooltel on võimalik kujundada nõudegarantii tingimusi

paindlikult.

8.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusalusel garantiil on piisav seos hageja ja Royal

Capital OÜ vahel sõlmitud kapitalirendilepinguga. Nii kapitalirendileping kui ka garantii on

allkirjastatud samal päeval ning mõlemad lepingud on allkirjastanud Ragnar Toom, kes oli

garantii andmise ajal nii Royal Capital OÜ kui ka garantii andnud Fibertex OÜ juhatuse liige.

Samuti on garantiis märgitud soodustatud isikuks Royal Capital OÜ. Neid asjaolusid koos

tõlgendades saab asuda seisukohale, et garantiiga olid kaetud Royal Capital OÜ ja AS-i SEB

Ühisliising vahel samal päeval sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevad nõuded. Puuduvad

andmed selle kohta, et samade poolte vahel oleks muid vaidlusaluseid võlasuhteid.

8.3. Garantii andja pidi aru saama, et kapitalirendilepingust tulenevate kohustuste täitmata

jätmisel Royal Capital OÜ poolt tuleb võlgniku kohustus täita garandil. Garantiis nimetatud

garantii „tagasivõtmatus“ sai tähendada seda, et välja antud dokumenti ei saanud tagasi võtta

ega tühistada (RKTKo 3-2-1-9-03 p 28). Seega pidi garantii andja mõistma, et ta ei vabane

võetud kohustusest enne võetud kohustuse (s.o Royal Capital OÜ maksekohustuse) täitmist.

Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et pooled olid leppinud kokku garantii lõppemise

tingimustes selliselt, et garantii kehtivus sõltus lepingu alusel tekkivate kohustuste täitmisest.

Põhivõlgniku poolt kohustuste täitmisel oleks garantii lõppenud. VÕS § 155 lg-s 4 toodu on

üksnes näitlikul loetelu garantii lõppemise alustest ja pooled võivad garantii lõppemise aluste

osas sõlmida erinevaid kokkuleppeid.

Eelnimetatust ei saa siiski teha järeldust, nagu peaks garantii kehtima igavesti. Nimetatud osas

näeb seadus ette võimaluse tugineda nt hea usu põhimõttele (VÕS § 6 lg 2). Selliseid asjaolusid

käesolevas vaidluses aga ei esine (vt ka käesoleva otsuse p 12).

Kostja ei ole nimetanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et poolte tahe oli

garantiis kajastatuga võrreldes teistsugune. Kohtupraktikas on peetud kehtivaks ka selliseid

garantiisid, milles ei ole märgitud garantii tähtaega ega/või garandi vastutuse maksimummäära

(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-37121, Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 2-11-46315). Tähtajatu garantii

võimalikkusele on viidatud mh TsMS § 194 lg-s 1.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et garantii ei ole tühine

selles tähtaja ja garandi vastutuse maksimummäära kohta kokkuleppe puudumise tõttu.

9. Põhjendamatu on kostja väide, nagu oleks garantii tühine Toom Tekstiil Nonwovens OÜ

endisel juhatuse liikmel Ragnar Toomil sellise tehingu tegemiseks esindusõiguse puudumise

tõttu. Fibertex OÜ põhikirjast nähtuvalt ei olnud ettevõttel tehingu tegemise ajal nõukogu

(tl 32). Samuti on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule ÄS § 306 ja § 317 kohaldamata

jätmise kohta. Nii ÄS § 181 lg 2 teine lause kui ka ÄS § 317 lg 4 sätestavad, et seaduses

sätestatud piirangud (ÄS § 181 lg 2 esindusõiguse piirang või ÄS § 317 lg-s 1 ja 2

sätestatud igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute piirang) ei kehti

kolmandate isikute suhtes. Seega ei mõjutaks R. Toomil vajalikus ulatuses esindusõiguse

puudumine garantii kehtivust AS-i SEB Liising suhtes.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et garantii andmisel tegutses kostja majandus- ja

kutsetegevuses. Kostja puhul ei olnud tegemist tarbijaga ja ei ole põhjust arvata, et ta ei saanud

garantiidokumendi väljastamisel aru, millisel eesmärgil garantii antakse ja millise vastutuse see

kaasa võib tuua (vt ka RKTKo 3-2-1-9-03 p 29).

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et Riigikohtu praktikast tulenevalt saab

nõudegarantii andjaks olla üksnes finantsasutus. Riigikohus on tõepoolest viidanud

nõudegarantii kõrgele tagatisväärtusele ja suurele riskile nõudegarantii andja jaoks garantii

abstraktsuse tõttu, mistõttu aktsepteeritakse nõudegarantiid tagatisena eelkõige juhul, kui

garandiks on finantsasutus, kes võib sellise riski võtta (RKTKo 3-2-1-9-03 p 30). Eelnimetatud

seisukoht ei välista aga nõudegarantii väljastamist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva

äriühingu poolt. Seadus eeldab, et garandiks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes

suudab piisavalt kaaluda tehingu riske. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 1 ja § 143 lg-st 1 saavad

garandiks olla üksnes äriühingud. Seejuures ei ole määrav, et garantii andja põhitegevuseks

oleks garantiide väljaandmine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 otsus

tsiviilasjas nr 2-10-64381).

11. Garantiis on kokku lepitud, et garantii andja kannab kohustatu poolt maksmisele kuuluvad

summad AS-i SEB Liising esimesel nõudmisel nõudes näidatud tähtaja jooksul.

Ringkonnakohus on seisukohal, et garantii sisust ei tulene kohustust esitada nõue garantii andja

vastu mitmes osas. Maakohtu otsuses esitatud käsitlus, nagu kaotaks võlausaldaja garantiist

tuleneva nõudeõiguse juhul, kui ta ei esita nõuet ühes nõudeavalduses, on vastuolus garantii

eesmärgiga lihtsustada võlausaldajal oma nõudeid maksma panna. Ringkonnakohtu arvates

saab hagiavalduse esitamise võrdsustada teise kirjaliku nõudeavalduse esitamisega.

Garantiist tuleneva kohustuse tekkimine on formaliseeritud ning väljamakse saamine ei eelda,

et garantiis nimetatud sündmus on tegelikult saabunud või on tekkinud kahju väljamaksmist

nõutava summa ulatuses. Piisab vaid sellest, kui nõue vastab garantiidokumendis toodud

formaalsetele tingimustele.

Käesoleval juhul on garantiis antud tagatis olemasolevate ja tulevikus tekkivate kohustuste

täitmisele. Seega ei oleks välistatud olukord, kus pärast ühe nõudeavalduse esitamist tekib

võlausaldajal veel nõudeid, mida katab garantiiga antud tagatis. Tulenevalt poolte

lepinguvabaduse põhimõttest ei ole välistatud garantii tõlgendamine ka selliselt, et soodustatu

saab tagatise mitte üheks konkreetseks lepinguks, vaid ka kõikideks muudeks poolte vahel

eksisteerivateks võlasuheteks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 otsus tsiviilasjas

nr 2-10-64381).

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et esimese nõudeavalduse esitamise ajal ei

olnud möödunud mõistlik aeg nõude esitamiseks. Samuti ei olnud mõistlik aeg möödunud kogu

hageja nõude esitamise ajal hagimenetluses. Hageja ütles Wasteland OÜ-ga sõlmitud

kapitalirendilepingu üles 28. märtsil 2012, pärast mida tekkis hagejal Wasteland OÜ vastu

liisinguesemega seotud kulude nõue VÕS § 367 alusel. Kuna hageja esitas kostja vastu nõude

garantiist tulenevate kohustuse täitmiseks (s.o 2 561,55 euro maksmiseks) 17. juulil 2012 ja

hagiavaldusega 31. augustil 2012 ülejäänud põhinõude summas 52 301,58 eurot, on nõude

esitamine toimunud mõistliku aja jooksul, arvestades ka seadusest tulenevat aegumistähtaega 3

aastat (TsÜS § 146 lg 1). Seega ei ole põhjendatud kostja tuginemine nõude aegumisele.

13. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei ole nõude esitamisel võtnud arvesse

liisingueseme väärtust. Nõudegarantiid saab tagasi võtta, tühistada ja selle täitmisest keelduda

üksnes garantiis endas kindlaks määratud juhtudel. Nõudegarantiile ei saa esitada muid, kui

garantiis endas väljendatud vastuväiteid (RKTKo 3-2-1-34-13 p 16). Järelikult ei saa kostja

esitada hageja nõudele hageja ja Wasteland OÜ lepingust tulenevaid sisulisi vastuväiteid, sh

vastuväidet, et hageja ei ole võtnud arvesse liisingueseme väärtust. Sellise vastuväite saaks

kostja esitada nt käenduslepingu korral, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud

nõue on seotud käendusega tagatud kohustusega. Garantiilepingu korral on aga kostjal juhul,

kui tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära, õigus esitada alusetust rikastumisest

tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj

järgi (RKTKo 3-2-1-34-13 p 16).

14. Maakohtus toimunud menetluse kestel suurendas hageja oma nõuet viivise võrra. Algselt

hagiavalduses esitatud põhinõudele summas 52 301,58 eurot lisas hageja viivise nõude summas

7 698,42 eurot (tl 64). Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväidetega, nagu oleks hageja

nõude suurendamisel viivise võrra olnud tegemist nõude suurendamisega. Viivisenõude hilisem

esitamine ei ole hagi muutmine TsMS § 376 tähenduses (RKTKo 3-2-1-113-11 p 55). Asja

materjalidest nähtuvalt on hageja jäänud seisukohale, et ta ei kavatse oma võimalikku nõuet

edaspidi lisanduva viivise arvel suurendada. Kostja ei ole menetluses esitanud sisulisi

vastuväiteid viivise arvestuse õigsusele.

15. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise kohta ja rahuldab

hagi täielikult, tuleb vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS §162

lg 1 alusel tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Toom Tekstiil OÜ kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/