2-14-58663/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Gaida Kivinurm, Kaija Kaijanen, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 25.11.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-58663 Tsiviilasi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus RN paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 08.10.2014 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RN määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J.Sütiste tee 19, Tallinn) Ravile paigutatav isik RN (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X-X, XXXX XXXXXX, XXXXXXX XXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Raivo Bergson Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 08.10.2014 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks, määruskaebus jätta rahuldamata. 2. Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

S e l g i t u s e d: Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja vallavõi linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb

2 määrata isikule menetluses esindaja juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg 3).

Asjaolud ja menetluse käik 1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 08.10.2014 Harju Maakohtule taotluse RN suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. 2. RN toimetati haiglaravile 11.08.2014 kiirabi korras naabrite initsiatiivil. Tahtest olenematu ravi lõppemisel 20.09.2014 allkirjastas informeeritud nõusoleku edasiseks raviks. Alates 03.10.2014 RN psüühiline seisund taas halvenes, patsient muutus kurjaks ja rahutuks, ähvardas ümbritsevaid, seejärel keeldus igasugusest koostööst, mistõttu raviarsti poolt vormistati tahtest olenematu ravi otsus 06.10.2014.a kell 15.21 3. RN turvalisuse tagamise ning psüühilise seisundi stabiliseerimise eesmärgil taotleb avaldaja RN suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Esimese astme kohtu määrus 4. 08.10.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ja 2 ja TsMS § 534 lg-le 1 ja 5, ning määras rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada RN suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 15.11.2014. 5. Kohus leidis, et esinevad asjaolud RN suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitsevahendi korras. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt haigestus RN psüühiliselt 1992.a Soomes. Haiglaravil viibis Tallinna Psühhiaatriakliinikus esmakordselt 08.11. - 22.12.1993. Esinesid kuulmismeelepetted, paranoiline tähendusja suhtumisluul, püstitati paranoidse skisofreenia diagnoos. Raviga kaotas luul aktuaalsuse, kuid ei kadunud, haiguskriitikat ei kujunenud. Psühhoosi ägenedes käitus RN tihti agressiivselt ja ennastkahjustavalt (ründas ümbritsevaid, hävitas kodumasinaid, viskas riideid ja aparatuuri prügikasti jms). RN on viibinud korduvalt psühhiaatrilisel ravil. 2013.a sügisel loobus depoosüstetest, andis lubaduse kasutada ravi suukaudselt, kuid alates kevadest muutus vaenulikuks sotsiaaltöötaja suhtes, esitas absurdseid soove (nõudis endale poest alkoholi toomist jms), avaldas soovi teenusest loobumiseks. 2014.a suve jooksul RN kodust ei väljunud, enese eest ei hoolitsenud, seejärel muutus rahutuks, karjus üksinda kodus, lõhkus asju, kedagi oma korterisse ei lubanud ja keeldus igasugusest abist. RN toimetati haiglaravile naabrite initsiatiivil. Haiglasse saabudes oli tugevalt kõhnunud, hoolitsemata välimusega, rahutu ja kurja olekuga, sisukohast kontakti polnud võimalik saavutada. 6. RN-l esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, püsikululine paranoidne skisofreenia, tema käitumine on psühhootilistest elamustest täiel määral mõjustatud, ettearvamatu ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Meelepetete mõjul on RN vaenulik ja ründav ümbritsevate suhtes, ohustab nende ning ebaadekvaatse käitumise, toimetulematuse ja abist keeldumise tõttu iseenda turvalisust. Tema seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. 7. Kohus kuulas ära arsti ja puudutatud isiku esindaja, mõlemad leidsid, et RN vajab pikemat statsionaarset ravi ning ravita võib ta olla ohtlik iseendale. Ärakuulamisel kohus isikuga sisuliselt kontakti ei saanud, sest isik rääkis monoloogina, oli agiteeritud ja võimetu kuulama teisi. Ümbritsevat isik adekvaatselt ei tajunud ning oli ilmselt intensiivse haigushoo mõju all.

3 8. Isik on hetkel väga intensiivses psühhoosis ega taju ümbritsevat, ta on verbaalselt mitmete isikute suhtes agressiivne, ümbritsevate suhtes kuri, kahtlustav ja vaenulik. Isiku ärakuulamise ja meditsiinidokumentide alusel kohus veendus, et ravita jäämisel kujutab isik endast ohtu teistele või endale. Sõltuvalt oma seisundist on RN võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Lähtudes RN psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).

Määruskaebus 9. RN esindaja riigi õigusabi korras koostas määruskaebuse RN-i soovil. RN leiab, et ta on ravile paigutatud põhjendamatult. Tema haiglasse sattumisel on süüdi poolõde, kes viis ta vägisi ravile. Haiglas oli ta šokis, mitte ebaadekvaatses seisundis. Oma käitumist ta endale ega ümbritsevatele ohtlikuks ei pea, ravimite võtmine ei ole vajalik. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arvamus 10. Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja arvamuse kohaselt ohustas RN oma psühhootilisest elamusest mõjutatud käitumisega teiste inimeste julgeolekut ka haiglas, ähvardas juuresolevbaid, oli kuri ja rahutu. RN-il puudus haiguskriitika, ta keeldus igasugusest koostööst ja ravimite tarvitamisest.

Edasine menetluse käik 11. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 12. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab kolleegium, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. 13. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõike 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning kui muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 14. Määruskaebuse väide, et täidetud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamise tingimused ning temale tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendamatu, on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Määruskaebuses esitatud väited on ümber lükatud ravi taotlenud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide poolt esitatud andmetega, mille kohaselt puudub patsiendil jätkuvalt haiguskriitika. RN-il esines raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia, mis oli temal tahtest olenematu ravi otsuse vormistamise ajal ägenenud. Ta muutus kurjaks ja rahutuks, keeldus koostööst ja ähvardas ümbritsevaid. Varasemalt oli patsiendile temal esineva haiguse tõttu määratud püsiv toetusravi, mida ta aga enne hospitaliseerimist iseseisvalt pikemat aega ei tarvitanud. 15. Ringkonnakohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et määruskaebuse esitaja suhtes on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine esialgse õiguskaitse korras eeldused, kuna ravi saamata on ohus tema enda ja teda ümbritsevate isikute elu ja tervis.

4

Kaija Kaijanen Kaupo Paal Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/