3-14-50500/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Määruse tegemise aeg ja koht 26.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50500 Haldusasi

Menetlustoiming A.P.i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2014 protokollilise otsuse nr 4-3 peale.

Kaebuse läbi vaatamata jätmine.

Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.P., tema volitatud esindaja Inge Pullat; vastustaja Eesti Advokatuur, lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Aavik ning kolmas isik vandeadvokaat Gennadi Kull, volitatud esindaja Deivi Vaht. RESOLUTSIOON 1.Jätta A.P.i kaebus läbi vaatamata. 2.Meneltuskulud jätta poolte endi kanda. 3.Edastada käesolev kohtumäärus menetlusosalistele Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A.P. esitas 12.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2014 protokollilise otsuse nr 4-3 peale, millega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Gennadi Kulli tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 17.04.2014 jättis Tallinna Halduskohus A.P.i kaebuse käiguta, milles palus muuhulgas A.P.il esitada kohtule dokumendid, mis tõendaksid väidetavat asjaolu, et vandeadvokaat Gennadi Kull esindas A.P.it tsiviilasjas nr 2-10-26803 riigi õigusabi korras. A.P. ei esitanud nõutud dokumente ega teavitanud kohut tõendi(te) puudumisest.

2

15.05.2014 esitas A.P. kohtule riigi õigusabi taotluse ja füüsilise isiku menetlusabi taotluse ning teatise taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta. 19.05.2014 kohtunõudega palus kohus enne menetlusabi ja riigi õigusabi taotluse lahendamist kaebaja väidete tõendamiseks esitada vajalikud dokumendid. A.P. täitis kohtunõude osaliselt 30.05.2014 ja 03.06.2014. A.P. ei esitanud nõutud tõendit ega tõendanud käesolevas asjas olulist väidetavat asjaolu, et Gennadi Kull esindas A.P.it tsiviilasjas nr 2-10-26803 riigi õigusabi korras, kuna kaebaja süüdistab advokaati selles, et tema, osutades A.P.ile riigi õigusabi korras õigusabiteenust, võttis kaebajalt tasu õigusabi osutamise eest, kuigi pidi tegema seda tasuta. Kohus kordas nimetatud asjaolu tõendamiseks vajalike dokumentide esitamise nõuet 06.06.2014 kohtunõudega. 13.06.2014 teavitas A.P., et esitas kohtusse materjalid 30.05.2014 ja 03.06.2014. Kohtu poolt juhiti 20.06.2014 e-maili teel A.P.i tähelepanu asjaolule, et osaliselt on A.P.il kohtunõudele jätkuvalt vastamata. A.P. ei ole kohtule esitanud dokumente, mis tõendaksid kaebuses väidetud asjaolu, et vandeadvokaat Gennadi Kull esindas A.P.it tsiviilasjas nr 2-10-26803 riigi õigusabi korras. 07.07.2014 jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. 16.10.2014 toimunud kohtuistungil selgitas kohus, et A.P.ile ei ole kohtumäärusega määratud riigi õigusabi korras esindajat. Tsiviilkohus ei vaadanud A.P.i riigi õigusabi taotlust läbi, kuna A.P. pöördus enne, kui kohus jõudis riigi õigusabi taotluse lahendada, vandeadvokaadi Gennadi Kulli poole kliendilepingu sõlmimiseks. Kohtuistungil teavitas A.P.i volitatud esindaja Inge Pullat, et mõistab, et on ebaõigesti süüdistanud advokaati ning loobub kaebusest. Kuna Inge Pullatil puudusid volitused kaebusest loobumiseks, siis pidi kaebusest loobumise avalduse esitama A.P. pärast kohtuistungit. 23.10.2014 edastas A.P. kohtule kirja, milles märgib, et ta ei nõustu sellega, et on süüdistanud advokaati ebaõigesti ning ei esita kaebusest loobumise avaldust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja: Kaebaja on seisukohal, et vandeadvokaat Gennadi Kull esindas teda tsiviilasjas nr 2-10-26803 riigi õigusabi korras ning esitas sellgipoolest õigusabi osutamise eest arve. Gennadi Kullil ei olnud õigust koostada arvet ega sõlmida kaebajaga õigusabi osutamiseks lepingut. Kaebaja leiab, et ta ei ole vandeadvokaati Gennadi Kulli ilmaasjata süüdistanud. Gennadi Kull jättis kaebaja advokaadina Pärnu Maakohtule A.P.i riigi õigusabi taotluse esitamata. Kaebaja on seisukohal, et selline käitumine ei ole eetiline. Advokaadi poolt ei saa pidada professionaalseks käitumiseks sellist tegevust, kus advokaat on teadlik, et isik soovib esitada riigi õigusabi taotlust, kuid sellegipoolest esitab õigusteenuste osutamise eest arve.

Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et aukohtu menetluses ja ka kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vandeadvokaat Gennadi Kull oleks pannud toime distsiplinaarsüüteo. Kaebaja poolt esitatud tõendid ei tõenda kaebaja seisukohti – asjas pole vaidlust tasu maksmise ega selle suuruse osas. Seega on need tõendid asjakohatud. HKMS § 59 kohaselt lasub kaebajal oma väidete tõendamiskoormus ning kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud isegi peale korduvat kohtu tähelepanujuhtimist. Vastustaja leiab, et kaebaja kaebuses puudub selgelt formuleeritud nõue, mistõttu pole võimalik mõista, millist lahendust kaebaja soovib. Kui lähtuda kaebaja aukohtule esitatud nõudest tagastada talle õigusabi eest tasutud summa, siis ei ole sellist lahendust võimalik käesolevas menetluses saavutada. HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

3

eesmärki. Vastustaja on seisukohal, et kõnesoleval juhul esinevad alused A.P.i kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Vastustaja on A.P.i kaebust aukohtule nõuetekohaselt menetledes asunud seisukohale, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ning tsiviilõigusliku vaidluse lahendamiseks tuleks kaebajal pöörduda tsiviilkohtusse.

Kolmas isik: Esitatud kaebusest ei selgu nõuet, mistõttu ei vasta kaebus HKMS § 38 lg 1 p 5 nõudele. Arusaamatu on, mida selle kaebuse esitamisega kaebaja kohtult taotleb. Kuigi teine kohtumenetluse pool ei ole kohustatud ebaselgest kaebusest tuletama kaebaja nõuet, võib esitatud kaebusest siiski järeldada, et kaebaja heidab advokaadile ette raha tasumist ning soovib selle tagastamist. Selline vaidlus aga ei kuuluks halduskohtus menetlemisele, sest tegemist oleks tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele tsiviilkohtus. Pärnu Maakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-10-26803 rahuldanud A.P.i riigi õigusabi taotlust ning vandeadvokaat Gennadi Kull ei esindanud A.P.it riigi õigusabi korras. Nimetatud tsiviilasjas rahuldati A.P.i menetlusabi taotlus ning ta vabastati 50% ulatuses riigilõivu tasumisest. HKMS § 121 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt kohus jätab kaebuse läbi vaatamata kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Advokatuuri aukohtu otsusega (isegi kui kohus kohustaks vastustajat kaebust uuesti läbi vaatama), ei ole võimalik kaebajal õigusabi tasu tagasi saada, mistõttu kaebus ei täidaks oma eesmärki ning on täiesti perspektiivitu. Kokkuvõtvalt on kolmas isik seisukohal, et Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, kolmas isik ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu ega rikkunud eetikakoodeksit.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 151 lg 2 p 1 võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS 121 lg 2 p 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Tulenevalt Advokatuuriseaduse (AdvS) § 6 lg-st 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. AdvS § 18 lg 1 kohaselt võib aukohtu otsuse peale huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule. HKMS § 44 lg 1 ja lg 2 tulenevalt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Seega on halduskohtusse pöördumise eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, mitte üksnes haldusakti õigusvastasus. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002 otsuse nr 3-3-1-9-02 punktis 9.1 leidnud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist.

Käesoleval juhul on esitatud halduskohtule kaebus advokatuuri aukohtu protokollilisele otsusele, millega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Gennadi Kulli suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vandeadvokaat

4

Gennadi Kull on esindanud A.P.it tsiviilasjas nr 2-10-26803 riigi õigusabi korras, kuid samas nõudnud kohtus esindamise ja õigusabi teenuste osutamise eest tasu. Kaebaja on seisukohal, et vandeadvokaat Gennadi Kull ei ole järginud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksit ega käitunud eetiliselt, mis on piisavaks aluseks advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmiseks.

Kohus on seisukohal, et advokatuuri aukohtu poolt vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kaebuse esitajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta ega saa seega ka tema subjektiivseid õigusi ilmselgelt rikkuda. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus vaidlustatud aukohtu otsuse osas on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtumenetluse algatamise või mittealgatamise otsus tehakse. Samuti ei tulene aukohtumenetluse mitte algatamise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lõikes 1 nimetatud huvitatud isikule muudest õigusaktidest. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada kaebus halduskohtule aukohtu otsuse peale.

Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2009 määruse asjas nr 3-09-1589 punktis 8 on kohus leidnud, et sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata ja et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine saab kaebajale anda õigussuhetes mingi eelise. Advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu ning kaebajal puudub õigus nõuda advokaatide distsiplinaarkorras karistamist. Kohtupraktikas on sarnaseid seisukohti avaldatud ka teistes jõustunud kohtulahendites (näit. nr 3-13-1538, nr 3-09-2550, nr 3-09- 1166 jne).

AdvS § 16 lg 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise, algatamisest keeldumise või lõpetamise kohta. Seega on kaebaja, esitades Eesti Advokatuurile taotluse vandeadvokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, realiseerinud AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse. Kohus märgib, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vandeadvokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist ja distsiplinaarkorras karistamist. Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 määruses asjas nr 3-10-1037 leidis kohus järgmist: „/…/Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus aukohtumenetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist, seega puudub kohtul võimalus kohustada aukohut temale esitatud kaebuse rahuldamiseks või uueks läbivaatamiseks. Samuti ei ole halduskohtu pädevuses rahuldada ise kaebaja poolt aukohtule esitatud kaebust ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristust/…/“.

Kohus kokkuvõtvalt märgib, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist ja tema distsiplinaarkorras karistamist. Kohus leiab, et vandeadvokaadi Gennadi Kulli tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tuvastamisest ja tema suhtes aukohtumenetluse mittealgatamise otsusest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei ole jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

5

HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 151 lõike 1 punkti 2 või 3 või lõike 2 alusel.

Tallinna Halduskohus on kaebaja 09.07.2014 kohtumäärusega vabastanud riigilõivu tasumisest seoses tema maksejõuetusega.

HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 108 lg 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata ning seega HKMS § 108 lg 4 kohaselt peab menetluskulud kandma kaebaja. Vastustaja, kelle esindajaks on advokaat Andres Aavik, kes on ka Advokatuuri aukohtu liige, on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 16.10.2014 ja 20.11.2014 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja palub jätta vastustaja menetluskulud Eesti Advokatuuri kanda. Vastustaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 288 eurot (240 eurot + käibemaks 48 eurot). Riigikohus on kohtulahendis asjas nr 3-3-1-63-10 punktis 32 avaldanud järgneva seisukoha menetluskulude hüvitamise osas: „/…/Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt 14.01.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-08, 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07)/…/.“ Riigikohus on kohtuasja nr 3-3-1-9-10 punktis 15 leidnud, et „/…/Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne/…/ (vt nt 15.11.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-58-07 p-i 13)/…/“. Ka hilisemates kohtulahendites on Riigikohus korranud neid seisukohti. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-64-13 leitakse, et haldusvälise õigusabi kulud on võimalik välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega. Sarnastele seisukohtadele on jõutud ka teistes Riigikohtu lahendites (nt kohtulahendid asjades nr 3-3-1-63-10 p 32, nr 3-3-1-26-12 p 30, nr 3-3-1-64- 13 p 50).

Kohus ülaltoodu põhjal asub seisukohale, et antud juhul vastustaja esindajakulude väljamõistmine ei oleks kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõista üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega. Samuti tuleb arvestada haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta vastustaja esindajakulud tema enda kanda.

Kolmas isik, vandeadvokaat Gennadi Kull, on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 19.11.2014 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja on esitanud kolmanda isiku menetluskuludele vastuväite ning leiab, et kolmanda isiku menetluskulude summa on ebamõistlik ning palub jätta kolmanda isiku menetluskulud kolmanda isiku enda kanda. Kolmas isik taotleb menetluskulude hüvitamist summas 467,50 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on kohtulahendis asjas nr 3-3-1-35-13 punktis 32 leidnud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel tuleb

6

muuhulgas arvestada kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust. HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Arvestades asja keerukust, mahtu, kolmanda isiku kvalifikatsiooni ning asjaolu, et kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmine kaebuse esitajalt, kelle kohus tunnistas maksejõuetuks ning menetlusabi korras vabastas riigilõivu tasumisest, oleks tema suhtes äärmiselt ebamõistlik ja koormav, jätab kohus kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik