3-14-50432/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse kuupäev 26. november 2014 Haldusasja number 3-14-50432 Haldusasi Simo Raisti kaebus valimistel osalemise keelu õigusvastasuse tuvastamiseks ja 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 02.07.2014. a määrus Simo Raisti määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Simo Raist Vastustajad – Tartu linna valimiskomisjon ja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Simo Raisti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. juuli 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla kinnipeetav Simo Raist koostas 02.04.2014 kaebuse, milles kurtis selle üle, et esitas 10.09.2013 kolmele institutsioonile taotluse kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valijana osalemiseks, kuid sai eitavad vastused. Kaebaja leidis, et sellega rikuti tema inimõigusi ja palus tunnistada tema suhtes kehtestatud valimistel osalemise keeld ebaseaduslikuks ning mõista välja 3000 euro suurune hüvitis. Ühtlasi palus ta ka, et kohus tuvastaks vastuolu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 5 lg 4 ja § 27 lg 3 ning põhiseaduse § 58 ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli artikli 3 vahel. 2. 27.06.2014 teatas Tallinna Linnakantselei vastuseks kohtu päringule, et kaebaja ei ole esitanud taotlust, et ta kantaks 20.10.2013 toimuva kohaliku omavalitsuse volikogu valijate nimekirja. 3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 02.07.2014. a määrusega, leides, et HKMS § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab kohus kaebuse saamisel selgitama välja selle eseme, kaebaja

eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama seadustiku § 121 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt peab kohus kaebuse tagastama, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus või pole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatu võimaldab tuvastamiskaebuse esitamist üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude rahuldamise korral konstateerib kohus üksnes seda, et vaidlustatud haldusakt või toiming oli õigusvastane, kuid see ei muuda haldusakti kehtetuks või toimingut olematuks ega võimalda seetõttu reeglina ka tekkinud tagajärgi kõrvaldada. Halduskohtupraktikas juurdunud seisukohtade kohaselt on niisuguse nõude rahuldamiseks vajalik, et tuvastus annaks kaebajale selge õigusliku kasu kas koheselt või seeläbi, et soodustab tema õiguste kaitset tulevikus. Kaebaja on esitanud oma tuvastamisnõude koos hüvitamisnõudega. Eraldiseisvana pole ta seda põhjendanud ega selgitanud, kuidas täpselt aitab vaidlustatu õigusvastaseks tunnistamine tal oma õigusi kaitsta. Temaga seotud asjaoludest lähtuvalt pole see ka kuidagi võimalik, sest kaebuse esitamise põhjustanud kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on juba toimunud ja neil ei saa kaebaja enam osaleda. Justiitsministeeriumi andmebaasidest saadud põhiandmetest nähtuvalt on kaebaja kõige hilisema karistuse tähtajaks 29.04.2016. Seega ei saa tuvastamisnõude rahuldamine soodustada ka tema tulevasi õigusi, sest järgmise kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ajaks on ta juba vabanenud ning kinnipeetavate suhtes kehtestatud valimistel osalemise keeld teda enam ei mõjuta. Kaebaja väited ja taotlused ning kaebusega seotud muud asjaolud lubavad järeldada, et tema tegelikuks eesmärgiks on rahalise hüvitise saamine. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-s 1. Selle kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Soov saada oma inimõiguste rikkumise eest rahalist hüvitist ei mahu ühegi eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamise juhu alla. Valimistel valijana osalemise õigusest ilmajäämine võib küll vastavale isikule ebameeldiv olla ja seeläbi ka nördimust, alandust ja muud liiki vaimseid kannatusi põhjustada, kuid kindlasti ei ole need niisugused, mis oleksid käsitletavad inimväärikuse alandamisena ja saaksid seetõttu õigustada rahalise hüvitise määramist. Kaebaja on oma nõudes tuginenud muuhulgas Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-7-11. Selle punktis 11 avaldas põhiseaduslikkuse järelevalve komisjon kahtlust, et riigikogu valimise seadus võib olla vastuolus põhiseaduse §-ga 58 ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli artikliga 3. Sedasama pole aga tõdetud käesoleva vaidluse põhjuseks oleva kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse suhtes ning Riigikohus ei ole ka ühtegi kinnipeetavate valimisõigust reguleerivat seadusesätet põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud. Lisaks eelnevale omavad käesoleva kaebuse puhul tähendust Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-26-12 ja nr 3-4-1-27-14. Neis leiti, et hääletamisõiguse tõhusaks tagamiseks sobiv õiguskaitsevahend on valijate nimekirja kandmata jätmise vaidlustamine ning selleks tuleb esitada valla- või linnasekretärile avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks. Kuigi seaduse järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kes kannab valimispäevani vanglakaristust, saab linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta vastavad seadusesätted põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata. Tartu Vangla selgitas oma 20.09.2013 vastuses kaebajale vastavate õigusaktide sätetele tuginedes, et tal tuleb valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks pöörduda oma rahvastikuregistrijärgse elukoha valla- või linnasekretäri poole ning vastavat otsust halduskohtus vaidlustades saab taotleda ka õigusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja jättis selle 2 2

soovituse tähelepanuta ega esitanud avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks oma rahvastikuregistrijärgse elukoha Tallinna linna linnasekretärile. Soovituse järgimise asemel piirdus ta Tartu linna valimiskomisjonile juba esitatud avaldusega, milles kurtis valimisel osalemise keelu üle ja palus üksnes üldsõnaliselt vastava õiguse tagamist. Seetõttu on ta oma õiguste teostamisel ise hooletu olnud ega saa neid nüüd enam tuvastamis- ja hüvitamisnõuete abil tõhusalt kaitsta. Eeltoodud järeldustel ei ole kaebaja kummalgi nõudel eduväljavaateid. mistõttu ei pidanud halduskohus võimalikuks tema kaebust menetlusse võtta ja tagastas selle HKMS § 121 lg 2 p-st 2 lähtuvalt läbivaatamatult. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. 13.07.2014 esitas S. Raist määruskaebuse, milles leidis, et halduskohus on tema kaebuse põhjendamatult tagastanud. S. Raist märkis, et kuigi kaebuse esitamine ei aita temal 20.10.2013 toimunud kohalike omavalitsuste valmistel osaleda, ei tähenda see, et seaduse mittetäitmisele tuleks jätta reageerimata. Aset on leidnud kodaniku põhiõiguste rikkumine, millega kaasnev kahju tekitab nördimust ja on võrreldav inimväärikuse alandamisega. Asjaolu kohta, et ta ei esitanud oma registrijärgse elukoha (Tallinn) linnasekretärile taotlust 2013. a KOV-i valimisteks enda valijate nimekirja kandmiseks märkis kaebaja, et kuna ta on üle viie aasta kandnud karistust Tartu Vanglas ja viibis seal ka 2012. a rahvaloenduse ajal, siis esitas ta valimistel osalemiseks taotluse Tartu linna valimiskomisjonile. Samuti väidab kaebaja, et ta ei teadnud, et tema rahvastikuregistrijärgseks elukohaks on endiselt Tallinna linn. 5. Tartu linna valimiskomisjon leidis oma 26.08.2014. a vastuses määruskaebusele, et selle rahuldamiseks ei ole alust, selgitades, et S. Raist esitas 10.09.2013 Tartu linna valimiskomisjonile avalduse, milles taotles, et talle tagataks õigus osaleda 2013. a oktoobris toimuvatel KOV-i valimistel. Valimiskomisjon käsitles avaldust selgitustaotlusena ja edastas selle vastamiseks Siseministeeriumile, sest rahvastikuregistri vastutav töötleja on Siseministeerium ja ainult tema saab anda selgitusi valijate nimekirjade koostamise kohta. Siseministeerium vastas kaebajale 27.09.2013. S. Raisti 10.09.2013. a avaldust ei olnud selle esitamise hetkel võimalik vaadelda taotlusena valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks, sest 10.09.2013 ei olnud Siseministeerium veel valijate nimekirja koostanud. Isegi juhul, kui 10.09.2013. a avaldust saanuks selliseks taotluseks pidada, ei oleks selle läbivaatamine olnud Tartu linnasekretäri pädevuses, sest selline taotlus tulnuks esitada omavalitsusele, kus rahvastikuregistri andmetel asub taotleja püsiv elukoht. Kaebaja püsiv elukoht on registriandmete kohaselt endiselt Tallinna linn. Taotluse esitamise taolist korda on kaebajale selgitatud ka Tartu Vangla 20.09.2013. a vastuses. Asjaolud, et S. Raist oli viimase rahvaloenduse ajal ja ka 2013. a KOV-i valimiste ajal Tartu Vanglas, ei tähenda, et tema püsivaks elukohaks oleks seetõttu olnud nüüd Tartu linn. 6. Tartu Vangla vaidles oma 30.09.2014. a vastuses samuti määruskaebusele vastu ja leidis, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui isiku õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebuse sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. HKMS § 2 lg 1 sätestab, et halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. HKMS § 6 lg 1 kohaselt loetakse halduskohtumenetluses haldusaktiks haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 tähenduses, samuti üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt. HKMS § 6 lg 2 kohaselt loetakse halduskohtumenetluses haldusorgani toiminguks haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toiming, samuti haldusorgani tegevusetus ja viivitus avalik-õiguslikus suhtes. 3 3

S. Raist ei vaidlusta ühegi haldusorgani haldusakti või toimingut, milles on tuginetud KOVVS § 5 lg-le 4, millega on piiratud kohtu poolt süüdi mõistetud ja vangistust kandva isiku õigusi võtta osa valimisetest. Seega puudub antud asjas haldusorgani tegevus või haldusakt, mille õiguspärasust saaks halduskohus tuvastada. Kuna puudub vaidluse alus, siis ei saa ka hinnata S. Raistile kahju tekkimist ja selle perspektiivikust. Tartu Vangla oli seisukohal, et kuigi halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuuluks kaebus tagastamisele ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebuse esitajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 7. 06.10.2014. a määrusega jättis halduskohus S. Raisti 13.07.2014. a määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub Tartu Halduskohtu 02.07.2014. a määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). 9. Ringkonnakohtu arvates ei ole antud juhul võimalik asuda seisukohale, et tegemist võiks olla seaduse mittetäitmisega, mis tõi kaasa kaebaja põhiõiguste rikkumise ning millega kaasnev kahju on võrreldav inimväärikuse alandamisega. Kehtiv KOVVS § 5 lg 4 sätestas ja sätestab jätkuvalt, et KOV-i volikogu valimistel ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas. Ka sama seaduse § 27 lg 3 sätestab jätkuvalt, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Eeltoodust tulenevalt on õiged ka Tartu Vangla väited selle kohta, et S. Raist ei ole esitatud kaebuses vaidlustanud ühegi haldusorgani haldusakti või toimingut, milles oleks tuginetud KOVVS § 5 lg-le 4, millega on piiratud kohtu poolt süüdi mõistetud ja vangistust kandva isiku õigusi võtta osa valimisetest ja seega puudub antud asjas ka haldusorgani tegevus või haldusakt, mille õiguspärasust saaks halduskohus tuvastada. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nii RKVS, EPVS kui ka KOVVS sätestavad, et valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris. Valija kantakse selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille territooriumil asub tema rahvastikuregistrisse kantud elukoht. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht 2013. a-l olnud Tartu linn. Kaebaja registrijärgne elukoht oli endiselt Tallinna linn vaatamata sellele, et ta viibis ja viibib Tartu Vanglas. Kui kaebaja soovis, et ta siiski valijate nimekirja kantaks, tuli vastavalt KOVVS § 30 lg-le 2 avaldus valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks, sealhulgas enda valijate nimekirja kandmiseks, esitada oma registrijärgse elukoha valla- või linnasekretärile. Tallinna Linnakantselei vastuse järgi kaebaja seda 2013. a ei teinud ning õige on ka Tartu linna valimiskomisjoni seisukoht, et S. Raisti poolt 10.09.2013 Tartu linna valimiskomisjonile esitatud avaldust ei olnud võimalik käsitleda valijate nimekirjas muudatuste tegemise avaldusena. 10. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Halduskohus on tuvastamiskaebust tagastades õigesti viidanud Riigikohtu seisukohtadele, et hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks on võimalus vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist, tehes esmalt avalduse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile (RKPJK 22.01.2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 31). Samasugusele seisukohale asus Riigikohus kinnipeetavate kaebust lahendades ka seonduvalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemise keeluga (RKPJK 14.11.2013. a määrus asjas nr 3-4-1-58-13 p 34). Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja käesoleval juhul üldse esitanud avaldust registrijärgse elukoha valla- või linnavalitsusele enda valijate nimekirja 4 4

kandmiseks. Kaebaja väide, et ta ei teadnud, et tema rahvastikuregistrijärgne elukoht on endiselt Tallinn, ei anna alust esitatud tuvastamiskaebuse ja hüvitamisnõude sisuliseks menetlemiseks. 11. Seoses kaebuse tagastamisega ei pidanud halduskohus kontrollima ka KOVVS § 5 lg 4 ja § 27 lg 3 kooskõla põhiseadusega ning EIÕK 1. protokolli artikliga 3. 12. Lähtudes eeltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 5 5