3-13-1103/103 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1103 Haldusasi RN kaebus Riigimetsa Majandamise Keskuse 8. mai 2013. a vastuse nr 3-1.1/13/383 tühistamiseks ning Riigimetsa Majandamise Keskuse kohustamiseks teha Vardi 124 kinnistu osas uus otsus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – RN Vastustaja – Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja v.adv Indrek Lillo Menetluse alus ringkonnakohtus RN apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RN apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1103 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-1103 2(11) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RN esitas 27.02.2008 Rapla maavanemale avalduse oma kinnistu (Kadaka, katastrinumber 31701:005:0011) naabruses olevate metsamaade ostmiseks. Rapla maavanema 09.06.2008 kirjaga nr 6-5/422-1 vastati, et maa on plaanis jätta riigi omandisse. RN ja Rapla maavanema volitatud isik Eesti Vabariigi nimel sõlmisid 01.02.2011 maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu, millega anti riigi omanduses olev maa Kohila vallas Põikma külas pindalaga 10,9 ha ajutiseks kasutamiseks RN-le (osa praegusest Vardi metskond 124 kinnistust). Lepingu p 4.1 kohaselt kehtis leping maareformi käigus maaomaniku kindlaksmääramiseni või kuni kaks aastat lepingu sõlmimisest.

Keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjaga nr 112 jäeti riigi omandisse Raplamaal Kohila vallas Põikma külas asuv Vardi metskond 124 kinnistu (katastritunnus 31701:005:0065, pindala 343 500 m2).

RN esitas 08.01.2013 keskkonnaministrile avalduse maa erastamise menetluse uuendamiseks ning 30.01.2013 Rapla maavanemale avalduse maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu pikendamiseks. Kuna kinnistu võõrandamise võimaluste osas kuulus RN avaldus Riigimetsa Majandamise Keskuse (edaspidi RMK) pädevusse, edastas Rapla maavanem avalduse RMK- le. RMK vastas 08.05.2013 kirjas (kaebaja algses kaebuses 10.05.2013) nr 3-1.1/383 riigi omandis oleva maa kasutamiseks andmise ja võõrandamise avaldusele, et vajab seni RN kasutuses olnud kinnistuid RMK põhimäärusest tuleneva ülesande täitmiseks ehk metsa kasvatamiseks ja majandamiseks, mistõttu avalduses puudutatud kinnisasjad Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065), Mõisajätku (katastritunnus 31701:005:0054) ja Härmatise kinnistu (katastritunnus 31701:005:0065) ei kuulu võõrandamisele.

RN esitas 23.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-13-1103) taotlusega tühistada RMK keeldumine RN-le maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu pikendamisest ja teha RMK-le ettepanek anda Vardi metskond 124 riigi omandis olevast maaüksusest 10,9 ha RN ajutisse kasutusse. Alternatiivse nõudena palus kaebaja teha vastustajale analoogia alusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 357 lg-ga 3 ettepanek sõlmida kaebajaga maa ajutise kasutamise leping 6 aastaks. Menetluse käigus täpsustas RN oma nõudeid. Tallinna Halduskohus jättis 22.11.2013 määrusega rahuldamata RN taotluse ennistada kaebetähtaeg keskkonnaministri 30.01.2013 käskkirja osaliseks tühistamiseks ja lõpetas selle nõude osas haldusasja menetluse. Ühtlasi jättis kohus läbi vaatamata nõuded kohustada RN-le erastama maad ja kohustada maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingut pikendama. Kohtu menetlusse jäid vaid nõuded RMK 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamiseks, millega keelduti riigivara võõrandamast ja kasutusse andmast, ning riigivara kasutusse andmise osas uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Halduskohtu 22.11.2013 määrus on jõustunud.

RN esitas 07.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-13-1240) nõuetega tühistada RMK 08.05.2013 vastus, teha ettepanek maa erastamise menetluse uuendamiseks ja erastamisavalduse rahuldamiseks või alternatiivselt võõrandada kaebaja 13.01.2009 avalduse alusel 10,9 ha Vardi metskond 124 kinnistust. Tallinna Halduskohus liitis 11.04.2014 määrusega haldusasjad nr 3-13-1240 ja 3-13-1103 ühte menetlusse selliselt, et liidetud asjade numbriks jäi 3-13-1103. Liidetud asjas menetles kohus nõudeid, milles kaebaja palus RMK

3-13-1103 3(11) 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamist ning uue otsuse tegemist kohustamaks Vardi metskond 124 kinnistu kaebajale võõrandada või kasutusse anda. Kuna esialgsetest nõuetest jäid menetlusse üksnes need, milles vastustajaks oli RMK, kõrvaldas halduskohus 11.04.2014 määrusega vastustajate hulgast keskkonnaministri ja Rapla maavanema, jättes vastustajaks üksnes RMK.

2. RN leiab kaebuses, et RMK 08.05.2013 vastus nr 3-1.1/383 on õigusvastane ja põhjendamatu. RMK-l puudus vajadus maa riigi omandisse jätmiseks. Kaebajale on Tölpametsa maaüksuse omandamine vältimatult vajalik majandustegevuse jätkamiseks. Kehtiv õigus ei näe ette Euroopa Liidus hävimisohus oleva puiskarjamaa ja looniidu jätmist riigi omandisse metsa kasvatamise eesmärgil. Raplamaa Keskkonnateenistus kiitis 2008. a heaks Rabivere maastikukaitsealal Kadaka endise looniidu taastamise ning kaebajal soovitati loopealse taastamiseks ja hooldamiseks karjatada seal lambaid. Pärandkoosluste Kaitse Ühing soovitas kaebajal soetada optimaalse arvu lambaid, et tagada poollooduslike koosluste ja loodusliku rohumaa ilme. Seoses sellega taotles kaebaja 27.02.2008 Rapla maavanemalt Kadaka maaüksusega piirnevate Mõisajätku ja Ussikuninga vabade maaüksuste täiendavat erastamist, kuid kaebaja taotlust ei rahuldatud.

Kuna keskkonnaminister ei kandnud Tölpametsa maaüksust piiratud tsiviilkäibega vara nimekirja ega riigivararegistrisse enne 2009. aastat, puudus Rapla maavanemal õiguslik alus maaüksuse vabalt võõrandamisest keeldumiseks. Erastamisseaduse § 2 lg 3 kohaselt ei olnud erastamise objektiks vaid vara, mis oli kantud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Kuna Kadaka kinnistu naabruses paiknevaid maaüksusi ei tagastatud ega kantud riigile jääva vara nimekirja, kuulusid need võõrandamisele (ehk erastamisele) maareformi seaduse ja riigivaraseaduse (edaspidi RVS) alusel. Haldusorganile antud kaalutlusõigust kasutades hindas Rapla maavanem temale teadaolevaid asjaolusid ebaõigesti ning jättis põhjendamatult arvestamata, et Keskkonnaministeeriumil puudus 2009. aastal seaduslik alus vaba metsamaa ning selle koosseisus oleva ning püsirohumaana kasutatava põllumajandusmaa riigi omandisse taotlemiseks. Ka jättis Rapla maavanem arvestamata, et ministeerium ei olnud RVS alusel kandnud isiku avalduse objektiks olnud vaba metsamaad riigile jääva vara nimekirja. Kehtiv RVS ei anna ka täna keskkonnaministrile alust 01.02.2011 maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu objektiks oleva maa taotlemiseks riigi omandisse. Kaebaja esitas Rapla maavanemale 30.01.2013 avalduse, et ta saaks RMK-ga rendilepingu sõlmimiseni jätkata põllumajandusliku maa kasutamist ajutise lepingu alusel. Rapla maavanem ei teavitanud 25.02.2013 kirjas RN-t keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjast, kuigi RN oli varasema kirjavahetuse käigus näidanud üles jätkuvat huvi maa ostmise vastu.

Kaebaja vajab täiendava maamassiivi kasutamise võimalust põllumajanduskultuuride (väärtusliku ja kvaliteetse lambaheina) kasvatamise eesmärgil. Kuna Vardi metskond 124 kinnisasi on kaebaja kinnisasja vahetus läheduses, soovib kaebaja seda ala omandada, kuid loobub täielikult Mõisajätku ja Härmatise maaüksuste omandamise soovist. Väited, et Vardi metskond 124 kinnistu näol on tegemist täies ulatuses tootliku metsamaaga, mida RMK vajab metsa kasvatamiseks ja majandamiseks, on põhjendamatud. Elupaigatüüpide 2001. ja 2009. a inventuurid kinnitavad, et tegemist ei ole tootliku metsamaaga.

RMK-l puudub seaduslik alus takistada RN-le varem tema kasutuses olnud maa edasise kasutamise jätkamist või võõrandamist. Kaebajaga peetud ametkondlikust kirjavahetusest nähtub, et avalduse esitamise hetkel puudus Rapla maavanemal vajadus ja konkreetne seaduslik alus Tölpametsa maaüksuse jätmiseks riigile tulundusmaana. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt oli ja on kaebajal õigus eeldada, et riik annab kaebajale võimaluse kõnealusest maaüksusest osa omandamiseks kestva ja jätkusuutliku kasutamise eesmärgil.

3-13-1103 4(11)

Kaebaja soovib Mõisajätku kinnisasja maa-alal jätkata nii looniidu hooldamise kui ka jätkusuutliku lambakasvatusega. Vastustaja on põhjendamatult viidanud, et Mõisajätku kinnisasi ei sobi lammaste karjatamiseks ja heina varumiseks. Härmatise kinnisasja 1 ha suuruse puisniidu ala kohta on RMK väitnud paljasõnaliselt, et sellel alal on karjatamine keelatud ning lubatud on ainult niitmine.

3. Riigimetsa Majandamise Keskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

RVS-st ei tulene isikule subjektiivset nõudeõigust talle riigivara võõrandamiseks või konkreetse vara kasutada andmiseks. Sellist kohustust ei ole riigile ka ühegi muu normiga pandud. Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada, anda seda kasutusse või mitte. Vastustaja on 08.05.2013 vastust nr 3-1.1/383 koostades lähtunud õiguspäraselt talle seadusega antud volitustest kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Vardi metskond 124 kinnistu on sobilik metsa kasvatamiseks ja majandamiseks. Seega ei oleks kinnistu andmine poollooduslike koosluste hooldamiseks või põllumajanduskultuuride kasvatamiseks otstarbekas.

Mõisajätku kinnisasjal, mis asub Rabivere maastikukaitseala piiranguvööndis, ei esine Keskkonnaregistri andmetel poollooduslikke kooslusi. Nimetatud kinnistu on kaetud metsaga, mistõttu ei sobi see lammaste karjatamiseks ega heina varumiseks. Ka Härmatise kinnisasi asub Rabivere maastikukaitseala piiranguvööndis. Härmatise kinnistu on enamuses osas kaetud metsaga, välja arvatud ligikaudu 1 ha suurune puisniidu ala, kus ei tohi karjatada, vaid lubatud on üksnes niitmine. Seega oleks põhjendamatu Mõisajätku ja Härmatise kinnisasja võõrandamine või kasutusse andmine RN-le, kuna need kinnistud ei sobi kaebaja eesmärkide täitmiseks.

Kaebaja seisukoht, nagu puuduks vastustajal alus takistada teda maa edasise kasutamise jätkamisel, on ekslik. Alates 29.03.2012 kuulub 10,9 ha suurune maa riigi omandisse. Lähtudes RVS §-st 29 võib riigivara võõrandada siis, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Kõik nimetatud alad on vajalikud selleks, et teostada Vabariigi Valitsuse kehtestatud RMK põhimääruse §-s 9 loetletud tegevusi, milleks on muu hulgas metsa korraldamine, kasutamine, kasvatamine ja kaitse. MTÜ Õiglane Õigus hinnang keskkonnaministri käskkirjale ning maa riigi omandisse taotlemise menetlusele ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.

Kuna RN-l ei ole mitte mingisugust õiguslikku alust vaidlusaluste kinnistute kasutamiseks ega selle nõudmiseks, siis ei esine RMK vastuse osas proportsionaalsuse hindamise vajadust. Ka kaalub avalik huvi üle kaebaja erahuvi. Sellele vaatamata on RMK pakkunud kaebajale alternatiivse võimaluse otsida lammaste karjatamiseks ja talvesööda varumiseks mõni teine selleks sobiv maa-ala.

4. Tallinna Halduskohus jättis 02.06.2014 otsusega RN kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maa, mille kasutamiseks andmist või võõrandamist kaebaja taotleb (endine Tölpametsa maaüksus suurusega 10,9 ha), on keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjaga jäetud riigi omandisse Vardi metskond 124 koosseisus. Menetlus selle käskkirja tühistamise nõudes on jõustunud kohtumäärusega lõpetatud ja seetõttu ei kuulu käesolevas asjas käsitlemisele kaebaja väited osas, kas esines aluseid kinnistu riigi omandisse andmiseks.

3-13-1103 5(11)

Kaebaja on taotlenud nii vara kasutusse andmist kui ka selle endale võõrandamist. Kuna vaidlusalune maa on riigi omandis, on vara kasutusele andmine või võõrandamine võimalik üksnes RVS-s sätestatud alustel ja korras. RVS kohaselt võib riigivara anda kasutamiseks või selle võõrandada üksnes juhtudel, kui vara ei ole riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil ajutiselt (kasutamiseks andmisel) või püsivalt (võõrandamisel) vaja. Samuti tuleb silmas pidada, et nii kasutada andmise kui võõrandamise eesmärgiks peab olema ka riigi kasu suurendamine. RVS sätted ei näe ette, et riigivara riigi omandis hoidmise vajaduse kõrval tuleb kaaluda ka riigivara kasutamiseks andmist või võõrandamist taotleva isiku huve. Riigivara kasutamiseks andmisest või võõrandamisest keeldumiseks piisab sellest, et riigil on jätkuvalt vara enda kasutuses või omandis vaja ning riigi vajadust ei kaaluta taotleja huvidega. Riigil puudub seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus käesoleval juhul enda vara müüa või rentida. Seetõttu ei ole vaja kaaluda tegevuste, milleks kaebaja võiks maad vajada või soovida, tähtsust. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 24.10.2011 otsuses nr 3-11-217, et riigivara valitsejal on RVS-st tulenevalt lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada. Otsuses nr 3-11-1445 selgitas ringkonnakohus, et RVS-st ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda, et riik talle RVS § 29 lg 1 alusel konkreetse vara võõrandaks ning sellist kohustust pole ühegi normiga ka riigile pandud.

RMK 08.05.2013 vastuses nr 3-1.1/383 (kd I tl 12-13) on põhjendatud, et RMK, mille ülesandeks on riigimetsa majandamine, kasutab metsamaad metsa majandamiseks. Sama vastuse kohaselt on Vardi metskond 124 kinnistust enamik tootlik metsamaa, v.a ligikaudu 1,58 ha suurune maatükk, mille võiks rohumaana välja rentida. Vastuses on ka põhjendatud, et kuna keskkonnaregistri ja Maa-ameti avaliku kaardirakenduse kohaselt ei ole kinnistul poollooduslikke kooslusi või looduskaitselisi kitsendusi, puudub alus anda kinnisasi kasutusse poolloodusliku koosluse hooldamise eesmärgil. Keskkonnaregistri ja Maa-ameti kaardirakenduse andmetel ei ole vaadeldaval kinnistul kaitstavaid objekte, millele ka vastustaja on tähelepanu juhtinud. Isegi juhul, kui sellised objektid riigi omandis oleval kinnistul asuksid, ei tingiks see vältimatult kinnistu kasutusse andmist või võõrandamist. Riigivara valitseja võib jätta nimetatud kinnistud ka enda kasutusse ja omandisse ning tagada ise looduskaitseliste objektide kaitse.

Vastustaja poolt 27.05.2014 kohtule esitatud Keskkonnaagentuuri 26.05.2014 vastusest (kd II tl 167-168) nähtub, et Vardi metskond 124 kinnistul on III kategooria kaitsealuse liigi kasvukoht, kuid võrreldes selle kasvukoha asukohta kaebaja taotletava maatüki asukohaga (kd I tl 40) nähtub, et looduskaitselisi piiranguid ei ole kinnistu osal, mille endale võõrandamist või kasutusse andmist kaebaja taotleb.

Kuna vastustaja metsaseaduse § 48 lõikest 2 tulenevaks ülesandeks on riigimetsa korraldamine ja majandamine ning ka riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise tagamine, siis tootliku metsamaa jätmine riigi omandisse on piisav põhjendus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks. Seega on küsimus selles, kas tegemist on tootliku metsamaaga. Kaebaja esitas 14.05.2014 kirjalikus menetluses Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 seisukoha Vardi metskond 124 kinnistul asuvate poollooduslike rohumaade kohta (kd II tl 142 jj). Vastustaja esitas vaidlusaluse kinnistu takseerkirjeldused (kd II tl 169 jj) kohtule 27.05.2014, st peale kohtu määratud tähtaega. HKMS § 51 lg 4 kohaselt menetleb kohus hilinenud avaldust üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohtu hinnangul hilinemiseks mõjuv põhjus puudub, kuna kaebaja seisukoht on esitatud tähtaegselt (14.05.2014) ning vastustaja ei ole põhjendanud, miks tal ei õnnestunud täiendavaid tõendeid esitada juba 23.05.2014. Antud juhul ei põhjusta tõendite arvestamine menetluse viibimist. Kohus on Keskkonnaagentuuri vastusest tulenevat juba

3-13-1103 6(11) käsitlenud ning sisuliselt sama kinnitavad ka avalikud registrid. Vardi metskonna 124 kinnistu andmed on kättesaadavad avalikust Metsaregistrist – http://register.metsad.ee/avalik/?kataster=31701:005:0065. Registrist nähtub kinnistu kohta, et kinnistul olevad eraldised on takseeritud 01.01.2012 ja takseerkirjelduse otsus on tehtud 26.02.2013. Ühegi metsamaa eraldiselt ei nähtu, et eraldisse kuuluks ka kaitsealust ala. Samad takseerandmed on esitatud ka kohtule. Arvestades takseerimise aega, on ilmselge, et nimetatud andmetest lähtus ka vastustaja vaidlustatud haldusakti koostamisel. Kohus ei saa nimetatud andmeid kõrvale jätta, kui see tooks kaasa ilmselgelt vale otsuse tegemise. Asja vastustajale uuesti otsustamiseks saatmine ei ole otstarbekas, kuna antud andmetest nähtub üheselt vastustaja vastuse õigsus, et tegemist on tootliku metsamaaga. Takseerandmetest nähtub üheselt, et eraldiste kõlviku liigiks on alates takseerimisest tootlik metsamaa (kd II tl 169 jj), v.a eraldis nr 8, mis on pinnaveeala (kd II tl 172 pöördel), ning eraldised nr 13 ja 16, mis on looduslik rohumaa. Loodusliku rohumaa olemasolu osaliselt kinnistul on märgitud ka vastuses, kuid see ei too kaasa kaebaja taotluse rahuldamist, kuna kaebaja taotles oluliselt suurema ala võõrandamist või kasutusele andmist. Osade eraldiste andmetest (vt nr 1, 4, 11 ja 20) nähtub, et kuigi kõlviku liigiks on tootlik metsamaa, on arengutasemeks märgitud lage ala. Arvestades vastustaja eesmärki – metsa majandamine –, on sellele iseloomulik ka see, et tootlik metsamaa on erinevas arengujärgus ning ka lagedat ala soovitakse tulevikus tootliku metsamaana kasutada. Asjaolu, et lagedat ala võiks kasutada ka muul viisil kui tootliku metsamaana, ei anna eraisikule õigust nõuda kinnistu endale võõrandamist või kasutusele andmist või sellise võimaluse kaalumistki. Kohus ei kontrolli seda, kas vastustaja valik käsitleda Vardi metskond 124 kinnistut tootliku metsamaana on otstarbekas.

Teisalt on ka kaebaja esitatud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 seisukoht Vardi metskond 124 kinnistul asuvate poollooduslike rohumaade kohta (kd II tl 142 jj) kooskõlas takseerandmetega. Inventuuriakt on koostatud 30.06.2009. Peaaegu iga elupaigatüübi kohta on kirjeldatud, et kasvamas on noori mände, kuuski ja leppasid, mistõttu on niidud metsastumas. Arvestades vaidlustatud haldusakti andmiseni möödunud aega (ca neli aastat), on 2009. aastal koostatud inventuur ja 2012. aasta takseerandmed omavahel kooskõlas, kuna pikema aja jooksul ongi niidud metsastunud ja vastustaja soovib neid majandada tootliku metsamaana.

Käesolevas asjas ei ole vaidluse all erinevate haldusorganite toimingud enne RMK 08.05.2013 vastust nr 3-1.1/383, sh kas maa kaitse alla võtmata jätmine või riigi omandisse jätmine on õiguspärane. Vaidluse all on üksnes see, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud kaebajale Vardi metskond 124 kinnistust osa võõrandamast või kasutusse andmast. Kuna vastustaja tugines vastuses sellele, et vajab maad metsa majandamiseks, on Vardi metskond 124 kinnistu muul avalikul eesmärgil riigi omandis ja kasutamiseks vajalik. Vastustaja seisukoha õigsus on leidnud kohtumenetluses kinnitamist ning ka vaidlusaluse vastuse tühistamise korral tuleks anda samasugune haldusakt. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt riigi omandisse jäetud vara endale võõrandamist või kasutamiseks andmist, ei pidanud vastustaja kaaluma omavahel kaebaja huve ja riigi vajadust metsamaa enda omandis ja kasutuses hoidmisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. RN palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Kohus on uurimispõhimõtet rikkudes jätnud arvestamata kaebaja esitatud olulised tõendid, arvestanud tõendeid, mis vastustaja on kohtule esitanud kohtu antud menetlustähtaegu ületades ja rikkudes ning tõlgendanud lubamatult hilja esitatud tõendeid üksnes vastustaja kitsastes

3-13-1103 7(11) huvides. Kaebaja kasutuses olnud poolloodusliku koosluse alal paikneva puiskarjamaa ja looniidu jätmine RMK-le vaid niidutaimestiku hävitamise ja väheväärtusliku loometsa kasvatamise eesmärgil on otseses vastuolus Euroopa Liidu keskkonnapoliitikaga, vastuolus siseriikliku õiguse ning EÜ nõukogu direktiivis 92/43 EMÜ sätestatuga.

Tallinna Halduskohus kinnitab otsuse p-s 19, et avaliku Metsaregistri andmetel on Vardi metskond 124 kinnistul ka 26.02.2013 tehtud takseerkirjelduse otsuse kohaselt eraldised 13 ja 16 jätkuvalt looduslik rohumaa. Kohus kinnitab samas, et eraldiste 1, 4, 11 ja 20 andmed on takseerkirjelduses vastuolulised, kuna nende eraldiste puhul on kõlviku liigiks märgitud tootlik metsamaa, kuid selle tootliku metsamaa arengutasemeks on märgitud „lage ala“. On ilmselge, et mitmete lagedate alade (rohumaade) esinemine ja äramärkimine ka 26.02.2013 takseerkirjelduse otsuses toetab otseselt kaebaja seisukohta ulatusliku looala hooldamise ja säilimise kohta Vardi metskond 124 kinnistul ja kinnitab kohtule esitatud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 ekspertarvamuse asjaja ajakohasust. Samuti kinnitab lagedate alade äramärkimine takseerkirjelduse otsuses Rapla maavalitsuse erialaspetsialisti poolt 01.02.2011 sõlmitud lepingu juurde 06.12.10 koostatud asendiplaani andmete õigsust.

Tallinna Halduskohtu viide otsuse p-s 14 RVS § 33 lõikes 1 loetletud juhtudele on asjatundmatu ja kohatu. Riik ei või jätta riigi omandisse poolloodusliku koosluse ala selle metsastamise ja hävitamise eesmärgil. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, et kaebaja poolt keskkonnaministrile esitatud selgitustaotlus, milles kaebaja palus ministril õiguslikult argumenteerida ministeeriumi valitsemisala asutuste vastuolulisi ja kaebaja kahjuks tehtud subjektiivseid haldusotsuseid ning viia läbi vastav riiklik järelevalve, on senini vastuseta.

Tallinna Halduskohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning on tuginenud vastustaja esitatud eksitavale ja ebausaldusväärsele informatsioonile. RMK tegi kaalutlusvea, kui jättis kaebaja avaldust menetledes arvestamata, et viimane kasutas 01.02.2011–01.02.2013 õiguspärase lepingu alusel Tölpametsa maaüksusel (nüüd Vardi metskond 124 kinnistul) asuvat rohumaad avalikes huvides soetatud lammaste karjatamiseks ja neile talvesööda varumiseks.

Põllumajandusmaa rentimisel ja kasutada andmisel rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet ning valdkonda reguleerivates õigusaktides esinevad olulised lüngad. Avalik võim piirab põllumajandusmaa rendile andja huve ja kaitseb põllumajandusmaa rentnikku üksnes siis, kui rendile andjaks on eraomanik. Kui põllumajandusmaa kasutada andjaks on riik ja maa kasutajaks eraomanik, siis põllumajandusmaa kasutaja huve ei kaitsta. Võlaõigusseaduse 16.peatüki kohaselt on seadusandja põllumajandusmaa rentniku huvid seadnud eraomaniku huvidest kõrgemale ning andnud rentnikule muuhulgas õiguse nõuda omanikult põllumajandusliku rendilepingu pikendamist kohtu kaudu kuni kuueks aastaks. Maa kasutada andmisest keeldumisega rikub RMK õigustatud ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna Keskkonnaministeerium oli ja pidi olema 01.01.2012 teostatud takseerimise tulemustest teadlik, kui kinnitas kaebajale 14.02.2012 kirjas nr 7-3.1/235-4 üheselt ja selgesõnaliselt, et kaebaja võib pärast lepingu 70/2010/1443 lõppemist sõlmida RMK-ga rendilepingu ning jätkata oma tegevust tema kasutuses oleval maatükil. Keskkonnaministeeriumi toonane seisukoht on kooskõlas RVS § 8 lg -s 4 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt peab riigivara valitseja vältima kahju, mis riik võib riigivaraga tehtud tehingutest saada.

03.07.2014 esitatud täiendavates seisukohtades leiab kaebaja, et Keskkonnaministeeriumi asekantsler on juba oma 14.02.12 kirjas antud lubadusega ja VÕS 16.peatüki 3. jaos põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatud analoogiat rakendades muutnud kaebajaga sõlmitud põllumajandusmaa kasutuslepingu sisuliselt tähtajatuks.

3-13-1103 8(11) Kaebaja on lisanud oma seisukohtade kinnitamiseks dokumendid: Lisa 1: Vastustajale 19.06.14 saadetud e-kiri, milles kaebaja palus kohtumist RMK juhatuse liikmetega; Lisa 2:RMK õigusosakonna juhataja Mare Hiiesalu 20.06.2014 e-kiri 1-23/1419 vastuseks kaebaja 19.06.14 pöördumisele, millega RMK juhtkond keeldus kohtumisest ning andis Raplamaa metskonna metsaülemale volituse kaebajale sobivate maade leidmiseks ja kõikide vajalike toimingute tegemiseks maade (sh Vardi metskond 124 kinnisasi) kasutusse andmiseks; Lisa 3. RMK juhatuse liikme Tiit Timbergi 30.06.14 kiri, mis lubab kaebajale Vardi metskond 124 kinnistult jätkuvaks kasutamiseks anda vaid eraldise 13; Lisa 4: Raplamaa metsaülema 1.07.14 kiri, mis kinnitab, et RMK saab ja on nõus andma kaebaja kasutusse Vardi metskond 124 kinnistult jätkuvalt ka eraldisi 8,13 ja 16; Lisa 5: Kaebaja 03.07.14 ja 05.07.14 e-kirjad, mis kinnitavad, et RMK-lt volituse saanud Raplamaa metskonna metsaülemal ja kaebajal ei ole erimeelsusi selles, et ca 10,9 ha suurune osa Vardi metskond 124 kinnistust (sh eraldis 20), mis oli põllumajandusmaana kaebaja lepingulises kasutuses 01.02.2011 kuni 01.02.2013, on karjatatud ja jätkuvalt lage looala, mis sobib kaebajale lammaste karjamaaks ning neile talvesööda varumiseks; Lisa 6: Keskkonnaministeeriumi asekantsleri 14.02.2012 kiri 7-3.1/235-4, mille 4. lõigus lubab asekantsler kaebajale selgesõnaliselt, et olenemata maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamisest, võib ta jätkata põllumajandusmaa kasutamist kokkuleppel RMK-ga ka pärast maa ajutise kasutuse lepingu lõppemist ning uue lepingu sõlmimist RMK-ga.

6. Riigimetsa Majandamise Keskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Nii kaebaja kui ka vastustaja on esitanud kohtule tähtsust omavaid tõendeid, millele tuginedes ei ole kahtlust selles, et keskkonnaregistri ja Maa-ameti kaardirakenduse andmete kohaselt puuduvad vaidlusalusel riigi omandis oleval Vardi metskond 124 maaüksusel looduskaitselised objektid. Samuti nähtub esitatud tõenditest, et kaebaja poolt taotletava maatüki asukoht ei ühti ühegi kaitsealuse liigi kasvukohaga. Seega ei ole kõnealusel Vardi metskond 124 kinnistu osal looduskaitselisi piiranguid, mis riigivara võõrandamist või teise isiku kasutusse andmist õigustada võiks. Kuivõrd menetlusosaliste poolt esitatud tõendite pinnalt on võimalik selgelt järeldada, kas vaidlusalusel maaüksusel asub looduskaitselisi piiranguid või mitte, ei ole tõenäoline, et kohus on esitatud andmeid ebaõigesti tõlgendanud. Seega on kaebaja etteheited halduskohtule tõendite erapooliku tõlgendamise kohta ainetud.

Hilinenult esitatud avalduste menetlemine kohtu poolt sõltub üksnes kohtu igakordsest asjaolusid arvestavast hinnangust.

Kohus on otsust langetades hinnanud nii vastustaja poolt esitatud Keskkonnaagentuuri 26.05.2014 vastust ja takseerkirjeldusi, kui ka kaebaja esitatud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 seisukohta. Mõlema menetlusosalise tõendite hindamisele viitab selgelt kasvõi kohtu järeldus sellest, et kaebaja esitatud Pärandkoosluse Kaitse Ühingu seisukoht Vardi metskond 124 kinnistul asuvate poollooduslike rohumaade kohta on kooskõlas takseerandmetega.

Isegi kui riigi omandis oleval kinnistul oleksid looduskaitselised piirangud, ei tingiks see vältimatult kinnistu teistele isikutele kasutusse andmist või võõrandamist. Kuivõrd Vardi metskond 124 kinnistu kuulub riigi omandisse, on riigivara valitsejal tulenevalt RVS § 8 lg-st 1 lai otsustusdiskretsioon küsimuses, kas riigivara võõrandada või kasutusse anda või mitte.

3-13-1103 9(11) Apellatsioonkaebuses sisalduv taotlus ületab liidetud kaebuste (st vaidlustatud kohtulahendi) nõuded.

Apellant keskendub suures osas Rapla maavanema ja keskkonnaministri toimingute ning nende poolt varem antud haldusaktide õiguspärasuse hindamisele. Vastustaja nõustub siinkohal halduskohtu 02.06.2014 otsuses tooduga, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul vaidluse all erinevate haldusorganite toimingud enne vastustaja 08.05.2013 vastust nr 3-1.1/383, sealhulgas maa kaitse alla võtmata jätmise või riigi omandisse jätmise õiguspärasus. Vastustaja kordab, et menetlus keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirja tühistamise nõudes on jõustunud kohtumäärusega lõpetatud ja seetõttu ei ole kaebaja sellekohased väited apellatsioonkaebuses asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud ekirjavahetuse jätab ringkonnakohus asja juurde võtmata ja tagastab, sest tegemist ei ole käesolevas asjas asjakohaste tõenditega (HKMS § 62 lg 2). Kirjavahetusega ei ole võimalik tõendada kaebaja subjektiivset õigust maaüksuse omandamiseks või kasutada andmiseks.

8. Tallinna Halduskohus liitis 11.04.2014 määrusega haldusasjad nr 3-13-1240 ja 3-13-1103 ühte menetlusse (liidetud asjade numbriga 3-13-1103), menetledes liidetud asjas kaebaja nõudeid, milles viimane palus RMK 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamist ning uue otsuse tegemist kohustamaks Vardi metskond 124 kinnistu kaebajale võõrandada või kasutusse anda. Halduskohus tegi 22.11.2013 määruse, millega jäeti rahuldamata RN taotlus ennistada kaebetähtaeg keskkonnaministri 30.01.2013 käskkirja osaliseks tühistamiseks, ja lõpetas selle nõude osas haldusasja menetluse. Ühtlasi jättis kohus läbi vaatamata nõuded kohustada RNle erastama maad ja kohustada maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingut pikendama. Halduskohtu 22.11.2013 määrus on selle edasikaebamisvõimaluste ammendumise tõttu jõustunud. Seega ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olla vaidlus, kas vaidlusaluse kinnistu lähiaadressiga Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065) riigi omandisse jätmine on olnud õiguspärane ja otstarbekas ning kas kinnistu riigi omandisse jätmise protsessis rikuti kaebaja õigusi. Käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks ei saa olla ka apellandi kasutuses olnud maa kasutusõiguse automaatse pikenemise tuvastamise küsimus, sest vastavat nõuet halduskohus oma 2. juuni 2014. a otsuse raames ei menetlenud ning HKMS § 182 lg 3 välistab uute nõuete esitamise apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus märgib, et ka antud vaidlus oli Tallinna Halduskohtu 22.11.2013 määruse kaebusemenetluse esemeks ning on saanud lõpliku lahenduse. Nii Tallinna Halduskohus (22.11.2013 määruse p-s 6 – kd I, tl 98 pöördel ja 99) kui ka Tallinna Ringkonnakohus (Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2014 määruse p-s 14 – kd I, tl 142 ja 142 pöördel) on asunud seisukohale, et kaebajaga sõlmitud maa ajutiseks kasutamiseks andmise leping kehtis kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus ning kaebajale pidi olema arusaadav, et pärast maaomaniku kindlaksmääramist ei ole tal võimalik enam maad ajutise kasutamise lepingu alusel kasutada, kuna sellise lepingu sõlmimine või pikendamine ei ole enam võimalik ning et maad on pärast selle riigi omandisse jätmist võimalik kasutada üksnes kokkuleppel riigivara valitsejaga, st RMK-ga.

9. Käesoleva vaidluse esemeks on, kas kaebajal eksisteerib subjektiivne õigus omandada või saada enda kasutusse tema poolt soovitud kinnistut lähiaadressiga Vardi metskond 124

3-13-1103 10(11) (katastritunnus 31701:005:0065), mille omanikuks on riik ning mille osas riigivara valitseja ülesandeid täidab RMK. Riigivara kasutusse andmine ning võõrandamine toimub RVS-s sätestatud alustel ja korras. Halduskohus on oma otsuses refereerinud RVS-st tulenevaid riigivara valitsemise põhimõtteid, sh riigivara kasutusse andmise (RVS 3. peatükk) ja võõrandamise (RVS 4. peatükk) aluseid ning õigesti leidnud, et RVS sätetest ei tulene ühtegi alust, mis annaks kaebajale õiguse vaidlusalust kinnistut kasutada või omandada. RMK on kaebajale 16.04.2013 kirjas nr 6.2-2/508 teada andnud, et vajab vaidlusalust riigimaad oma põhimäärusest tuleneva ülesande – metsa kasvatamise ja majandamise – täitmiseks, mistõttu ei kuulu viidatud riigimaa võõrandamisele ega kasutusse andmisele. Vastustaja tegevus lähtub RVS § 14 lg 1 p-st 1, mille kohaselt antakse riigivara kasutamiseks teisele isikule eelkõige juhul, kui vara ei ole ajutiselt vaja kasutada riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Analoogne põhimõte on sätestatud RVS §-s 29 riigivara võõrandamise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riigil puudub seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus käesoleval juhul enda vara müüa või rentida ning riigivara kasutamiseks andmisest või võõrandamisest keeldumiseks piisab sellest, et riigil on jätkuvalt vara enda kasutuses või omandis vaja ning riigi vajadust ei kaaluta taotleja huvidega, st kohus ei saa asuda hindama, kas kaebajal on antud maad rohkem vaja kui riigil selle maa omanikuna. Asjakohane on halduskohtu osundus ka sellele, et riigivara valitsejal on RVS-st tulenevalt lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada või kasutusse anda. Kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Asjaolu, et vaidlusalune maatükk ei ole praegu kogu ulatuses metsaga kaetud, ei välista metsa majandamist või kasvatamist sellel alal perspektiivis, ning ei muuda RMK otsust kinnistut ise kasutada, õigusvastaseks. Halduskohus on õigesti välja toonud, et tootlik metsamaa võib olla erinevas arengujärgus ja ka lagedat ala võib tulevikus kasutada tootliku metsamaana. Asjaolu, et kaebaja on varasemal ajal vaidlusalust maad osaliselt lammaste karjatamiseks kasutanud, ei garanteeri talle õigust seda maad ka tulevikus samal eesmärgil kasutada või seda omandada. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega ning leiab apellandi väite, et tõendeid on valesti ning ühekülgselt vastustaja huvides tõlgendatud, olevat alusetu. Apellandi õigust maad kasutada ei tõenda ka apellandi kirjavahetus erinevate ametnikega, mida apellant tõlgendab oma positsiooni kinnitavana. Riigivara kasutusse andmine ja selle võõrandamine saab toimuda üksnes RVS-s sätestatud alustel ja korras ning antud juhul on tõendamist leidnud, et apellandil puudus RVS- st tulenev õigus nõuda riigivara tema kasutusse andmist või võõrandamist.

10. Apellant on vastustajale ette heitnud endisel Tölpametsa maaüksusel asuva looniidu õigusvastast hävitamist selle metsastamise teel. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et HKMS sätestab isikule kaebeõiguse üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Seaduslikku alust esitada kaebus teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks käesoleval juhul ei esine. Asjaolu, kas RMK kui riigitulundusasutus on oma tegevuses järginud riigimaal õigusaktides sätestatud nõudeid seonduvalt looduskeskkonna kaitsmisega, ei saa rikkuda apellandi subjektiivseid õigusi. Seadusega nõutavat õigustega puutumust ei loo ka asjaolu, et apellant on varasemalt antud maad kasutanud ning soovib seda ka tulevikus kasutada, samuti tema mure looniitude säilimise pärast vastustaja valitsemisel oleval maal. Ka ei loo apellandi õigustega puutumust Pärandkoosluste Kaitse Ühingu kinnitus (kd II tl 142-148) Vardi Metskond 124 asuvate poollooduslike rohumaade olemasolu ning nende kaitsmise vajaduse kohta. Seega ei saa vastustaja väidetav õigusvastane tegevus ka selle paikapidavuse puhul rikkuda kaebaja õigusi ega tingida kaebuse rahuldamist, st vaidlusaluse maatüki kaebaja omandisse või kasutusse andmist. Halduskohus on siiski pidanud võimalikuks hinnata ka kaebaja väiteid riigi tegevuse õigusvastasuse osas, tuvastades, et vaidlusalusel riigi omandis oleval Vardi metskond 124 maaüksusel puuduvad looduskaitselised objektid, samuti nähtub esitatud tõenditest, et apellandi kasutuses olnud maa-

3-13-1103 11(11) ala asukoht ei ühti ühegi kaitsealuse liigi asukohaga, mistõttu ei ole kõnealusel Vardi metskond 124 kinnistu osal looduskaitselisi piiranguid ning apellandi süüdistused looduskeskkonna õigusvastases hävitamises on olnud alusetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, märkides, et apellandi etteheited vastustaja tegevuse õigusvastasuse kohta on paljasõnalised ega tooks ka nende paikapidavuse korral endaga kaasa endise Tölpametsa maaüksuse andmist apellandi kasutusse või omandisse.

11. Ka apellandi poolt esitatud menetluslikud etteheited halduskohtu otsusele ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu esitatud põhjendusega hilinenult esitatud tõendite arvestamise kohta. Antud juhul ei põhjustanud vastustaja poolt tõendite hilisem esitamine menetluse viibimist ning vastustaja esitatud tõendid kinnitasid sisuliselt sama, mis nähtus juba niigi avalikest registritest ning pidi olema ka menetlusosalistele teada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on välja selgitanud kõik antud asjas tähtsust omavad asjaolud, on igakülgselt ja erapooletult hinnanud menetlusosaliste esitatud tõendeid ning on piisavalt põhjalikult oma otsust põhjendanud. Seega ei ole põhjendatud apellandi väited uurismispõhimõtte jm kohtumenetluse põhimõtete rikkumise osas.

12. Vaidlustatud RMK 16.04.2013 kirjas nr 6.2-2/508 sisalduva otsuse tegemisel on vastustaja järginud kaalutlusreegleid ning on oma otsust piisavalt põhjendatud. Otsuses olnuks korrektne viidata asjakohastele RVS sätetele, millele vastustaja keeldumisel on tuginenud, kuid tegemist ei ole sellise vormilise rikkumisega, mis võinuks mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Samamoodi ei ole põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamine põhjendusel, et apellandile vastamine võttis vastustajal kaua aega.

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb RN apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.06.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus kandis RN menetluskulusid kokku 630 eurot (sh riigilõiv 30 eurot ja õigusabikulud 600 eurot – kd II, tl 152-158). Apellatsioonimenetluses on RN tasunud riigilõivu 15 eurot, muid kulusid pole kohtule teatatud. Kuna RN kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigimetsa Majandamise Keskus ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe