2-13-61805/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 8.08.2014 otsus jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Maaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja Tallinna linna kanda. 4. Tagastada kostjale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid kolmel lehel- 29.08.2003 lepingute lisad nr 7, 10 ja 17.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2014, Tallinn Kohtuasja number 2-13-61805 Kohtuasi

Teehoolduse Grupp OÜ hagi Tallinna linna vastu võla saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 8.08.2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna linna apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 98 062 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Teehoolduse Grupp OÜ (rk 11509474), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Karoliina Kõrgesaar ja Madis Vinni Kostja Tallinna linn, esindajad Terje Krais ja Martin Normann Menetluse liik Kirjalik menetlus

2

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue 1. 31.12.2013 esitas Teehoolduse Grupp OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna linna (kostja) vastu võla saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 98 062 eurot (sh viivise 14 795 eurot 90 senti), viivise hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni põhinõudelt (83 474 eurot 78 senti) 0,025% päevas ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tallinna linn 2007 välja riigihanke teede hoolduseks Tallinnas. Ida ja lõuna piirkonnas võitis riigihanke Aktsiaselts Teho. 15.11.2007 sõlmisid kostja ja Aktsiaselts Teho Tallinna lõuna piirkonna magistraalteede, ühissõidukite peatuste ja teemaal asuvate haljasalade hooldamiseks töövõtulepingu (töövõtuleping I) ja Tallinna ida piirkonna magistraalteede, ühissõidukite peatuste ja teemaal asuvate haljasalade hooldamiseks töövõtulepingu (töövõtuleping II). Mõlemad lepingud sõlmiti tähtajaga kuni 31.08.2014. Hageja omandas töövõtulepingutest tulenevad nõuded nõude loovutamisega Teehoolduse OÜ-lt (endise nimega Teho Eesti Teehooldus OÜ).

Töövõtulepingute I ja II p-de 7.1 järgi kohustus kostja tasuma täitjale lepingutes kokkulepitud tasu, mille suurus määrati kindlaks lähtudes teostatud tööde mahust ja töövõtulepingule lisatud ühikhindadest. Lepingute p 7.10 järgi leppisid pooled kokku, et teenuse osutamise perioodil korrigeeritakse teenuse osutamise ühikhindasid 1 kord aastas iga aasta jaanuaris, lähtuvalt eelneva perioodi (01.01–31.12) tarbijahinna indeksi muutusest. Esmakordne ühikhindade korrigeerimine pidi toimuma 2009 jaanuaris, lähtudes tarbijahinna indeksi muutumisest ajavahemikul 01.01.2008 – 31.12.2008. 15.01.2009 töövõtulepingu I muudatusega nr 5 ja töövõtulepingu II muudatusega nr 8 leppisid Teho Eesti Teehooldus OÜ ja kostja kokku lepingute p 7.10 muutmises selliselt, et esmakordselt korrigeeritakse ühikhindasid 2010 jaanuaris lähtudes tarbijahinna indeksi muutumisest perioodil 01.01.2009 – 31.12.2009. Muudatuse eesmärgiks oli lükata esmakordse ühikhindade korrigeerimine edasi ühe aasta võrra.

Kostja keeldus põhjendamatult tasumast 2011 töövõtulepingute I ja II alusel tehtud tööde eest vahet, mis oli tingitud 2010 tarbijahinnaindeksi muutusest (3,0%). Korrigeerides vastavas ulatuses töövõtulepingute järgseid ühikhindasid 2010 kohta, oli vahe lepingute alusel osutatud teenuste maksumuses 83 474 eurot 78 senti (ilma käibemaksuta).

Kostja vastuväited 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Olemuslikult on töövõtulepingute ühikhindade korrigeerimise näol tegemist lepingu muudatusega töövõtulepingute I ja II p-de 10.1 tähenduses. Lepingute p-d 10.1 sätestavad, et lepingute muutmine saab toimuda üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel ja hageja ei tõendanud, et asjas eksisteerib 2012 eelnenud perioodi osas tarbijahinnaindeksi muutmise kokkulepe. Pooled leppisid kokku, et ühikhinna korrigeerimine on võimalik ja lubatav üksnes jaanuari vältel. 2011 jaanuar oli seega õigust lõpetavaks tähtajaks.

Hageja väidete õigsuse lükkas ümber tema nõustumine 2009 ja 2010 vastavate ühikhindade korrigeerimata jätmistega. Hageja käitumine tõendas, et ühikhindade muutmine vastavalt tarbijahinnaindeksi muutusele ei pidanud toimuma automaatselt, vaid vastavuses ja sõltuvuses lepingu muutmisele suunatud läbirääkimiste tulemustest. Vastupidisel korral ei oleks ükski

3

mõistlik isik hindade tõstmata jätmisega nõustunud. Ühikhindade korrigeerimine lähtuvalt tarbijahinnaindeksi muutusest toimus sarnaselt ühikhindade korrigeerimise tähtaja muutmisega.

Maakohtu otsus 3. 8.08.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja seonduvalt tarbijahinna indeksi muutusega 2011 töövõtulepingutest I ja II tuleneva ühikhindade hinnavahe 83 474 eurot 78 senti ja viivise 14 795 eurot 90 senti ning viivise protsendina põhinõudelt (83 474 eurot 78 senti) alates 31.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni 0,025% päevas. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.

15.11.2007 sõlmisid kostja ja Aktsiaselts Teho Tallinna lõuna piirkonna magistraalteede ühissõidukite peatuste ja teemaal asuvate haljasalade hooldamiseks töövõtulepingu I ja Tallinna ida piirkonna magistraalteede, ühissõidukite peatuste ja teemaal asuvate haljasalade hooldamiseks töövõtulepingu II. Töövõtulepingute I ja II p-s 7.10 leppisid pooled kokku, et teenuse osutamise perioodil korrigeeritakse teenuse osutamise ühikhindasid 1 kord aastas iga aasta jaanuaris, lähtudes eelneva perioodi (01.01–31.12) tarbijahinnaindeksi muutusest. Esmakordne ühikhindade korrigeerimine pidi toimuma 2009 jaanuaris, lähtudes tarbijahinnaindeksi muutumisest ajavahemikul 01.01.2008 – 31.12.2008. Lepingute p-s 10 leppisid pooled kokku, et lepingu muutmine on võimalik poolte kirjalikul kokkuleppel. Muudatust sooviv pool teeb kirjaliku ettepaneku, millele teine pool annab oma seisukoha kirjalikult mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 14 tööpäeva jooksul arvates ettepaneku saamisest. Kui teine pool ei anna muudatuseks nõusolekut, siis muudatus ei jõustu. Mõlemat lepingut muudetigi 15.01.2009 tulenevalt osapoolte kokkuleppest, et esmakordselt korrigeeritakse ühikhindasid 2010 jaanuaris lähtudes tarbijahinnaindeksi muutumisest ajavahemikul 01.01 – 31.12.2009.

Poolte vahel oli vaidlus, kas tulenevalt töövõtulepingute I ja II p-dest 7.10 pidi kostja muutma lepingutes kokkulepitud ühikhindasid või pidi hinnamuutusele eelnema hageja poolt esitatav lepingu muutmise taotlus ja saavutatama selles kokkulepe kooskõlas lepingute p-dega 10.1.

Kohus asus seisukohale, et kostja ja Aktsiaselts Teho leppisid kokku vaidlusaluste lepingute pdes 7.10, et teenuste osutamise perioodil korrigeeritakse ühikhindasid 1 kord, jaanuaris, lähtuvalt eelneva perioodi tarbijahinnaindeksi muutustest. Pooled ei leppinud kokku, et jaanuaris toimuvale teenuse osutamise ühikhindade korrigeerimisele pidi eelnema ühe poole kirjalik avaldus. Kuna pooled ei leppinud ühikhindade korrigeerimise kokkuleppes kokku, et selleks peab esitama üks pool jaanuaris kirjaliku avalduse, pidi kostja jaanuaris 2009 ühikhindasid korrigeerima lähtudes tarbijahinnaindeksi muutumisest eelneval aastal. Kostja algatusel ja poolte kokkuleppel lükati esimene ühikhindade korrigeerimine vastavalt kostja soovile edasi 1 aasta võrra. Pooled ei leppinud kokku, et 2010 tarbijahinnaindeksist tulenevat ühikhindade muudatust ei rakendata ja, et ühikhinna korrigeerimine oli võimalik ja lubatav üksnes jaanuari vältel. Kostja ei tasunud hagejale 2010 tarbijahinnaindeksi muutusest tulenevat ja 2011 ühikuhindadele rakendatavat hinnalisa 83 474 eurot 78 senti, mistõttu nimetatud summa tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Töövõtulepingute I ja II p-des 7.9 lepiti kokku viivise määras 0,025% päevas (VÕS § 113 lg 1). Hageja palus kostjalt välja mõista viivise 14 795 eurot 90 senti. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid ei esitanud ja kostjalt kuulus hageja kasuks viivis väljamõistmisele. Alates hagi esitamisest 31.12.2013 kuni kohustuse täitmiseni tuli kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt määras 0,025% päevas.

4

Apellatsioonkaebus 4. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega 29.08.2003 hankelepingu lisad nr 7, 10 ja 17.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ning jättis õigusnormid osaliselt kohaldamata. Kohus on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 piirdunud üksnes asjassepuutuva lepingu ühe punkti (7.10) tsiteerimisega. Kohtuotsus on vastuolus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse printsiibiga, kuna maakohus mõistis väidetava võlgnevuse ja viivised kostjalt välja Tehnohoolduse Grupp OÜ kasuks, kellega kostjal ei ole kunagi õigussuhteid olnud. Arvestades, et äriregistri andmetel otsuse resolutsioonis märgitud isikut ei eksisteeri, ei ole otsus täidetav TsMS § 442 lg 5 alusel.

Tarbijahinnaindeksi muutusest tulenevas ühikhindade automaatses muutumises ei olnud lepingupooled kokku leppinud ning seega sisustas maakohus töövõtulepingute p-te 7.10 ja 10.1 ebaõigesti. Lepingute p-st 10.1 tulenevalt pidi igasugune lepingu muutmine olema vormistatud kirjalikult. Sellist lepingu muudatust vormistatud ei olnud ja kohus ei põhjendanud, miks ei olnud kohaldatav lepingu p 10.1. Tarbijahinnaindeksi muutumisega ei saanud lepingutingimused automaatselt muutuda ka olemuslikult, sest selle muutmine eeldas eelarvelisi muudatusi. VÕS § 29 lg 5 alusel tuli juhul, kui pooled olid varem sama lepingupunkti kohaldanud, lähtuda poolte vahel selle punkti tõlgendamisel välja kujunenud praktikast. Poolte koostöö algas juba 2003 ja lepingu hinna suurendamine tarbijahinnaindeksi tõusu võrra oli olnud sarnases sõnastuses ette nähtud kõigi aastate vältel. Tarbijahinnaindeksi muutumisest tingitud lepingu hinna muudatused vormistasid pooled lepingu muudatusena, nt kostja ja Aktsiaseltsi Teho vahel 29.08.2003 sõlmitud hankelepingu muudatusena.

Nagu nähtub pooltevahelisest suhtluspraktikast oli tarbijahinnaindeksi muutusest tulenev ühikhindade rakendamine fikseeritud lepingu muudatusena ja ühikhindu ei korrigeeritud automaatselt. Lisaks oli üksteist aastat kestnud koostöö vältel hageja pärast ühikhindade korrigeerimist esitanud kostjale arved juba muudatustest lähtuvalt. Vaidlusaluse 2010.a osas esitas hageja muudetud ühikhindadest lähtuva arve alles 20.01.2012.

Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, menetluskulud kostja kanda ning apellatsioonkaebusele lisatud tõendid asja materjalide juurde võtmata.

Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

5

Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt, kuigi pooled leppisid töövõtulepingute sõlmimisel p-s 7.10 kokku ühikhindade korrigeerimises THI võrra, tuli veel täiendavalt ühikhindade muutumises kokku leppida ning kokkulepe tuli sõlmida jaanuarikuu jooksul. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingute p-de 7.10 järgne ühikhindade muutumine ei ole lepingu muutmine ja antud vaidluse puhul ei kohaldu töövõtulepingute p-d 10.1. Õige on kohtu seisukoht, et tuvastamist ei leidnud poolte kokkulepe selles, et 2010 THI muutusest tulenevalt 2011 ühikhindade korrigeerimist ei rakendata. Samuti ei leidnud tuvastamist, et ühikhinna korrigeerimine oli lubatud vaid jaanuarikuu vältel. Ringkonnakohus tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. Maakohus hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt menetlusosaliste väidete tõendatuse üle. Samuti on kohus kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 otsuse põhjendavas osas märkinud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse p-s 4 väljendatule, kus apellant heidab maakohtule ette hageja nimes olevat ebatäpsust, mis välistavat otsuse täitmise, märgib ringkonnakohus, et maakohus on 19.09.2014 määrusega vea parandanud (t.lk 133-134).

Tõendite tagastamine 7. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ära muuhulgas veel lahendamata taotlused. Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule taotluse 3 uue tõendi (Tallinna Kommunaalameti ja AS Teho vahel 29.08.2003 sõlmitud hankelepingu KA 193 lepingute lisad nr 7, 10 ja 17 – t.lk 110-112) esitamise kohta, soovides nendega tõendada poolte varasemat praktikat. Vastustaja uute tõendite lisamisega ei nõustunud ja märkis apellatsioonkaebuse kirjaliku vastuse II osas, et tõendid tuleks tagastada ja tõenditega seonduv jätta arvestamata.

Kolleegium on seisukohal, et apellandi taotlus uute tõendite lisamise kohta tuleb jätta rahuldamata. Apellant ei ole nende esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt põhjendanud ega põhistanud. Samuti ei ole apellant märkinud põhjust, miks uusi tõendeid ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus, millise nõude sätestab TsMS § 633 lg 5. Lisaks ei selgu, kuidas seonduvad apellandi esitatud tõendid käesoleva vaidlusega ja et asja ei ole võimalik lahendada ilma nende tõenditeta.

Menetluskulude jaotus 8. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal