3-14-51169/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Madis Ernits ja Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 25.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51169 Haldusasi M.V. (V.) kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a ja 11.09.2014. a määrused Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.V. määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a ja 11.09.2014. a määrused muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Kaebaja esitas 15.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot seoses sellega, et tal ei võimaldatud helistada oma kaitsjatele ja esindajatele ega nendega kohtuda. Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused riigi kulul õigusabi saamiseks ning tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

2. Tartu Halduskohus jättis 04.07.2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt esineb antud asjas riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi mitteandmiseks, kuna taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgituskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et kaebaja halduskohtule esitatavat kaebust õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule kaebuse, mille põhjendustest nähtub, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Et kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude, puudub kohtul seaduslik alus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks ka RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt. Asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav tungiv avalik huvi. Kuigi riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on taotleja maksejõuetus, on kohus seisukohal, et ei pea enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt RÕS § 6 lg-le 1, kuna esinevad RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenevad kohased alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.

3. Tartu Halduskohus jättis 12.08.2014. a määrusega kaebuse käiguta, juhtis määruses muuhulgas kaebaja tähelepanu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1 ning palus kaebajal ära näidata, millist tema selles sättes nimetatud õigust on rikutud ja milles seisneb talle tekkinud mittevaraline kahju. Kaebaja kordas oma 26.08.2014. a vastuses eeltoodud määrusele, et Viru Vangla rikkus tema põhiõigusi ja vabadusi, täpsustades sulgudes, et peab silmas kaebeja kaitseõiguse rikkumist.

4. 11.09.2014. a määrusega jättis Tartu Halduskohus rahuldamata ka kaebaja menetlusabi taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Määruses selgitab halduskohus, et kuna kaebaja taotleb käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamist summas

15 000 eurot, tuleb tal kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 450 eurot. Kuigi kaebaja on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 p 1 tähenduses maksejõuetu (tema kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 47 senti), ei ole praeguses asjas kohtu hinnangul kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud, sest puudub piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kuna kaebaja ei selgitanud kaebuses, milline mittevaraline kahju talle väidetavalt tekkis, palus Tartu Halduskohus kaebajal selgitada, milles seisneb talle õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju. Vastuses kohtule ei kirjeldanud kaebaja vähimalgi määral talle väidetavalt tekitatud mittevaralist kahju, vaid kordas üksnes, et Viru Vangla rikkus tema põhiõigusi ja –vabadusi, täpsustades, et peab silmas kaebeja kaitseõiguse rikkumist. Halduskohus märgib, et RVastS § 9 lg 1 sisaldab kaitstud õigushüvede ammendavat loetelu ning kaebeja kaitseõigus RVastS § 9 lg 1 kaitsealasse ei kuulu. RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine ja mittevaralise kahju tekkimine on mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamise ühed vältimatud eeltingimused. Kuna kaebaja ei ole kohtu selgitustest hoolimata ära näidanud, millist tema RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigust on rikutud ja milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju, ei saa kaebust pidada perspektiivseks. Seetõttu ei vabasta kohus kaebajat kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. 16.07.2014 saabus kohtule kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määrusele, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse talle riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. Kaebaja selgitab, et viibib vanglas, ei tööta ning tal puuduvad igasugused sissetulekud ja muud võimalused, et palgata endale ise advokaat. Kaebaja on põhjendamatult ebavõrdses olukorras võrreldes isikutega, kellel on raha, kes on vabaduses ja käivad tööl ning saavad endale mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks advokaadi palgata. Kaebaja leiab, et ringkonnakohtul tuleb jätta kohaldamata RÕS § 7 lg 1 p 6, kuna sellega koheldakse kaebajat ebavõrdselt. Kaebajal puuduvad vajalikud erialased teadmised ja – haridus ning vastav kogemus ja praktika, mistõttu on kaebaja võrreldes vangla juristidega selgelt ebavõrdses olukorras. Kaebaja märgib, et käesolevas asjas võib tekkida olukord, kus ta ei ole teadlik mõne vajaliku taotluse või argumendi esitamise vajadusest kohtumenetluses. Sellise olukorra saaks ära hoida talle määratud advokaat. Juhul, kui kaebajale riigi õigusabi advokaadi näol ei anta, saavad kahjustada tema õigused ja vabadused, kuna kaebaja on kaitseja kaebeõiguse realiseerimisel ebavõrdses olukorras. Lisaks leiab kaebaja, et kuivõrd vangla ja halduskohus on mõlemad Justiitsministeeriumi valitsemisalas, ei tee nad teineteisega vastuolevaid lahendeid, mistõttu esineb antud asjas selgelt huvide konflikt.

6. 23.09.2014 saabus kohtule kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 11.09.2014. a määrusele, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebeja kaitseõigus ei kuulu ühegi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve alla. Viru Vangla on õigusvastaselt ja süüliselt rikkunud kaebaja põhiõigusi ja –vabadusi sellega, et on korduvalt takistanud kaebeja kaitseõiguse teostamist ja läbiviimist menetluses Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) ega ole võimaldanud kaebajal helistada ega kohtuda advokaatide ja volitatud esindajatega. Eeltoodust tulenevalt ei saanud volitatud esindajad nõustada kaebajat kaebuse koostamisel EIK-le ega kaebust ise koostada ning kaebaja koostas kõik kolm EIK-le esitatavat kaebust ise. Kaebaja koostatud kaebused jäeti aga menetlusse võtmata, kuna need ei vastanud kaebuse vastuvõetavuse tingimustele ja muudele vajalikele kriteeriumitele. Kaebaja õigused on saanud pöördumatult kahjustada ning õiguste rikkumisi ei ole enam võimalik kõrvaldada. Kaebaja leiab, et antud asjas tuleb RVastS § 9 lg 1 jätta kohaldamata ning kohaldada tuleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ja EIK praktikat, mille kohaselt tuleb põhiõiguste riive korral kahju tekkimist eeldada ning ametivõimudel on alati kohustus tagada kohane hüvitis isikule, kelle põhiõigusi on nende eksimuste tõttu rikutud. Halduskohus on tuvastanud kaebaja maksejõuetuse, mistõttu tuleb eeldada, et kaebaja ei ole võimeline maksma halduskohtu poolt nõutud riigilõivu summas 450 eurot. Kaebuse menetlusse võtmata jätmisega piiratakse põhjendamatult juurdepääsu kohtule ning kaebajal puuduks tõhus õiguskaitsevahend, mis on vastuolus põhiseaduse §-dega 13, 14 ja 15.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebuste rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a ja 11.09.2014. a määruste tühistamiseks puuduvad alused. Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määrusele riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta, (I) seejärel määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.09.2014. a määrusele riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise kohta (II) ning viimasena esitab lõppjäreldused (III).

I

8. Halduskohus on 04.07.2014. a määruses põhjendatult leidnud, et käesolevas asjas esinevad RÕS § 7 lg 1 p-s 1 ja p-s 6 sätestatud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused. Kaebaja leiab määruskaebuses, et RÕS § 7 lg 1 p 6 tuleks jätta käesolevas asjas kohaldamata, kuna selle kohaldamise korral on kaebaja põhjendamatult ebavõrdses olukorras võrreldes nende isikutega, kellel on raha ja kes on vabaduses ning saavad palgata endale advokaadi mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. RÕS § 7 lg 1 p 6 näol on tegemist riigi õigusabi andmisest keeldumise alusega, mis kehtib võrdselt kõigi isikute suhtes, eristamata neid tulenevalt sellest, kas tegemist on vabaduses või kinnipidamisasutuses viibivate või majanduslikult rohkem või vähem kindlustatud isikutega.

Seega ei aseta RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaldamine kaebaja suhtes teda mingil viisil ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste kaebajaga analoogses olukorras olevate isikutega ega riku tema õigusi.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et käesolevas asjas ei esine RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alust riigi õigusabi andmata jätmiseks. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on ka varasemalt osalenud kaebajana halduskohtumenetluses ning kes on käesolevas asjas suutnud koostada kohtule esitamiseks põhjaliku, struktureeritud ning õiguslike põhjendustega kaebuse. Arvestades halduskohtumenetluses valitsevat uurimispõhimõtet ning kohtu selgitamisja abistamiskohustust puudub igasugune alus arvata, et kaebaja õigused ja huvid jääksid halduskohtumenetluses esindajata osalemisel kaitseta. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et ka õiguslikult kogenematu kaebaja esitaks kohtumenetluse käigus kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud taotlused, tõendid ja selgitused (vt RKHKm 19.03.2012, nr 3-3-1-87-11, p 14). Seega ei saa kohus eeldada, et kui isikul puudub juriidiline haridus, puuduvad tal ka vajalikud teadmised ja kogemused kohtumenetluses osalemiseks, ning et ta oleks ebavõrdses olukorras võrreldes vastustajaga, keda esindab jurist. Käesoleva asja näol ei ole ka oma tehiolude ning asjassepuutuvate õigusnormide poolest niivõrd keeruka haldusasjaga, et oleks õigustatud RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piirangu mittearvestamine (RÕS § 7 lg 3).

10. Alusetud on kaebaja väited selle kohta, et kohus, kes on samuti Justiitsministeeriumi valitsemisalas nagu vangla, ei tee vangla lahenditega vastuolus olevaid lahendeid. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtumenetluse ülesanne on kaitsta isikute õigusi õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg 1) ning haldusasja lahendamisel peab kohus olema sõltumatu ja erapooletu (HKMS § 2 lg 2). Seega ei saa halduskohtute lahendite sisu sõltuda mingil viisil sellest, millise ministeeriumi valitsemisalas on vastustajaks olev valitsusasutus.

II

11. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt hinnanud kaebajale menetlusabi andmise aluste esinemist HKMS § 110 lg 1 p-i 1, § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 p-i 1 järgi ning asunud õigesti seisukohale, et kaebajale menetlusabi andmine ei ole põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHKm 06.09.2007, nr 3-3-1-40-07, p 11; RKHKm 04.06.2013, nr 3-3-1-86-12, p 11). Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 on menetlusosalise riigilõivust vabastamise ning selle riigi kanda jätmise üheks eelduseks muu hulgas see, et esineb piisav alus eeldada, et tema kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui nimetatud eeldus on täitmata, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 411). Seadusandja eesmärk sellise regulatsiooni kehtestamisel on olnud vähendada kohtute koormust nende kaebuste võrra, mille menetlemine ei oleks otstarbekas. Ka Riigikohus on mitmes lahendis kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab menetlusabi andmisel hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust (vt nt RKHK 11.12.2007. a määrus asjas nr 3-3-1-83-07, p 11; RKHK 06.02.2008. a määrus nr 3-3-191-07, p 9; 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 15; 16.05.2011. a määrus asjas nr 3-3-1-95-10, p 6).

12. Antud juhul on kaebaja esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses sellega, et tal ei võimaldatud neljal korral kartseris viibides helistada oma esindajale ega temaga kokku saada. Nagu eelnevates kohtule esitatud avaldustes, rõhutab kaebaja ka määruskaebuses, et Viru Vangla on rikkunud tema põhiõigusi ja –vabadusi sellega, et on korduvalt takistanud tal kaebeja kaitseõiguse teostamist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ainult selline mittevaraline kahju, mis on isikule tekkinud väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Antud juhul ei nähtu ühestki kaebaja poolt kohtule esitatud avaldusest, et talle oleks tekkinud kahju mõne eelpool nimetatud õigushüve rikkumisega. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebajal puudub võimalus nõuda riigivastutuse seaduse alusel hüvitist sellise talle võimalikult tekkinud mittevaralise kahju eest, mis on tekkinud seoses tema kaebeja kaitseõiguse rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohtule esitatud asjaolude pinnalt ka järeldada, et antud juhul oleks rikutud mõnda muud kaebaja õigushüve, mille rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamist võimalik nõuda. Seega tuleb kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõude edulootusi pidada vähesteks ning kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu riigi kanda jätmine ei ole põhjendatud.

13. Alusetud on kaebaja väited RVastS § 9 lg 1 vastuolu kohta EIÕK ja EIK praktikaga. Kaebaja viited EIK praktikale seoses isikule tekkinud kahju tõendamise vajaduse puudusega, ei oma antud juhul asja lahendamisel tähtsust, kuna küsimus ei ole kaebajale tekkinud kahju hindamises, vaid selles, kas riivatud on sellist õigushüve, mille puhul on seadusandja pidanud mittevaralise kahju hüvitamist võimalikuks. Selle näol, et mittevaralise kahju hüvitamist võib RVastS § 9 lg 1 alusel nõuda üksnes ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral, on tegemist põhjendatud ning õiguspärase kahju hüvitamise õiguse piiranguga ning kohtul puuduvad alused selle sätte kohaldamata jätmiseks.

III

14. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti jätnud kaebaja taotlused riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, mistõttu tuleb Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a ja 11.09.2014. a määruste peale esitatud määruskaebused jätta rahuldamata ja vastavad halduskohtu määrused muutmata.

Einar Vene Madis Ernits Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/