3-09-2607/76 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 25.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-09-2607 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tühisuse tuvastamiseks ning 06.07.2009. a käskkirja nr 6.-3/1595-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.12.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON 1. Võtta haldusasja toimikusse Viru Vangla 25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-/61 kinnitatud Viru Vangla kodukord. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.12.2013. a otsus muutmata. 3. Jätta Romeo Kalda menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.12.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktor volitas 06.01.2009. a käskkirja nr 3 (I kd, tl 49-50p) p-s 1.5 direktori asetäitjat vangistuse alal läbi vaatama ja täitmiseks suunama vangla teenistujate ettekandeid kinni peetavate isikute ja toimunud intsidentide suhtes.

2

2. Viru Vangla direktor määras 19.05.2009. a käskkirjaga nr 1-3/155 (I kd, tl 51) vangistuse ala direktori asetäitja kohuseid ajavahemikul 01.06.2009 kuni 28.08.2009 täitma julgeolekuosakonna juhataja M. Koitla.

3. Viru Vangla direktor karistas 06.07.2009. a käskkirjaga nr 6.-3/1595-D (I kd, tl 36-37) R. Kaldat distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p-le 1 ja Viru Vanga kodukorra p-le 10.14 tuginedes noomitusega selle eest, et ta ei andnud purunenud elektriseadet koheselt ära, vaid remontis seda ise. Käskkirja kohaselt leiti 09.06.2009 läbiotsimise käigus R. Kalda kambrist nr 3469 veekeeduspiraal, mida oli kilega parandatud.

4. Justiitsministeerium jättis 05.10.2009. a vaideotsusega (I kd, tl 19-21) rahuldamata R. Kalda vaide (I kd, tl 14-18p) käskkirja nr 6.-3/1595-D tühistamiseks.

5. R. Kalda esitas 08.11.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-12), milles ta palus tühistada Viru Vangla 06.07.2009. a käskkiri nr 6.-3/1595-D. Kaebaja väitel on Viru Vanglas distsiplinaarmenetluse algatamise küsimuse otsustamine ainuüksi vangla direktori pädevuses, kuid kaebaja suhtes algatas distsiplinaarmenetluse julgeolekuosakonna juhataja M. Koitla.

6. Viru Vangla esitas 28.12.2009 vastuse (I kd, tl 33-35), milles ta palus jätta R. Kalda kaebus rahuldamata. Vastustaja märkis, et julgeolekuosakonna juhatajal oli volitus vastavatest käskkirjadest tulenevalt olemas.

7. Tartu Halduskohus jättis 17.05.2010. a otsusega (I kd, tl 88-90p) R. Kalda kaebuse rahuldamata.

8. R. Kalda esitas 16.06.2010 apellatsioonkaebuse (I kd, tl 106-114), milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu 17.05.2010. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 01.04.2011. a otsusega (I kd, tl 128-129p) R. Kalda apellatsioonkaebuse ja saatis haldusasja Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus võtnud seisukohta taotluse olemuse ega lubatavuse osas seonduvalt vangla 06.01.2009. a käskkirjaga nr 3, millist menetlusviga ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Lisaks märkis ringkonnakohus, et halduskohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 (I kd, tl 130), kuna ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebaja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ning otsusest ei ole kohtu järeldused jälgitavad.

10. R. Kalda esitas 29.05.2011 täienduse (I kd, tl 139), milles ta palus tühistada Viru Vangla direktori 06.07.2009. a käskkiri nr 6.-3/1595-D, 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkiri nr 3.1-3/155.

11. R. Kalda esitas 13.06.2011 täienduse (I kd, tl 142-145), milles ta palus ennistada 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 vaidlustamise tähtaeg ning tunnistada õigusvastaseks 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkiri nr 3.1-3/155.

12. Tartu Halduskohus tagastas 06.07.2011. a määrusega (I kd, tl 150-151) R. Kalda kaebuse Viru Vangla 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tühistamise nõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 3¹ p 1 alusel, kuna kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata.

13. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11.06.2013. a määrusega (I kd, tl 170-171) Tartu Halduskohtu 06.07.2011. a määruse ja saatis asja Tartu Halduskohtule eelmenetluse

3

jätkamiseks. Määruse kohaselt on vaideotsuses võetud seisukoht ka seoses Viru Vangla 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p-ga 1.5 ja 19.05.2009. a käskkirjaga nr 3.1-3/155, mistõttu puudub alus väita, et nende käskkirjade osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et kuna juba määruskaebuse esitamise ajal oli tegemist kehtivuse kaotanud haldusaktidega, siis ei oleks tühistamiskaebuse esitamine enam võimalik ning kaebajale tuleks anda tema soovi korral võimalus tuvastada vaidlustatud käskkirjade õigusvastasus, s.o esitada tuvastamiskaebus.

14. R. Kalda esitas 29.09.2013 täpsustuse (I kd, tl 177-179), milles ta taotles 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tühisuse kindlakstegemist. R. Kalda märkis, et alusetu distsiplinaarkaristusega on kahjustatud tema au, head nime ja väärikust, mistõttu soovib ta esitada kahjunõude, kuid piisavaks hüvitiseks saab olla ka karistuse määramise käskkirja tühistamine kohtu poolt.

15. Tartu Halduskohus võttis 08.10.2013. a määrusega (I kd, tl 183-183p) R. Kalda kaebuse Viru Vangla 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tühisuse tuvastamise nõuete osas menetlusse.

16. Viru Vangla esitas 07.11.2013 täiendava vastuse (I kd, tl 189-189p), milles ta palus jätta R. Kalda kaebus rahuldamata. Vastustaja märkis, et vangla kodukord ei ole muude vangla poolt väljaantavate haldusaktidega võrreldes kõrgemalseisev akt, 06.01.2009. a käskkirja p-s 1.5 sätestatud regulatsioon sai kehtida sellega samaaegselt ning tühisuse tunnused puuduvad ka 19.05.2009. a käskkirjal.

17. R. Kalda esitas 19.11.2013 täienduse (I kd, tl 195-197), milles ta kordas varasemalt esitatud nõudeid ja täiendavalt märkis, et tema karistamine ei olnud õiguspärane ka seetõttu, et antud juhul ei olnud selge, kas kohaldada tulnuks Viru Vangla kodukorra p 8.1.9 või p 10.14 ning tol ajal kehtinud praktika kohaselt võeti kasutamiskõlbmatuks muutunud seadmed lihtsalt ära ega karistatud nende omanikke.

18. Tartu Halduskohus jättis 30.12.2013. a otsusega (I kd, tl 201-203) R. Kalda kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused:

Viru Vangla direktori 25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kehtestatud Viru Vangla kodukorra p 10.14 sõnastus on üheselt mõistetav, mistõttu pidi kaebajale selge olema, et ta ei tohi ühtegi elektrilist seadet mistahes viisil ja põhjusel ise remontida ning peab selle purunemise korral koheselt ära andma. Seda kohustust ei muuda asjaolu, et sama kodukorra p-s 8.1.9 oli kinni peetavale isikule pandud kohustus teatada kambris oleva isikliku eseme hävimisest või kasutuskõlbmatuks muutumisest esimesel võimalusel konkreetselt inspektor-kontaktisikule. Viimatinimetatud säte oli üldise iseloomuga ja hõlmas kõiki kinnipeetava kambris olevaid esemeid, p 10.14 aga täpsustas kohustusi tema kasutuses olevate elektriseadmete suhtes. Ka asjaolu, et nimetud punkt ei asunud kodukorra osas, mis reguleeris kinni peetava isiku kohustusi ja keelde, ei saa kaebajat vabandada, sest sama osa p 8.1.1 ja VangS § 67 p 1 kohustasid teda täitma ka kodukorra muid punkte.

Kuna on üldteada, et vesi ja elektriseade võivad koosmõjus väga ohtlikud olla ja vale kasutamise puhul raske terviserikke või koguni surmaga lõppeda, peaks igale tavapäraselt mõtlevale isikule arusaadav olema, et juhtmete isolatsiooni alt väljasulamise korral pole niisugune seade enam kasutamiskõlblik ja on seetõttu muutunud vanglas keelatud esemeks ka siis, kui sellega saab veel vett keema ajada. Sama arusaadav peaks olema, et elektriseadme muudab vanglas keelatuks see, kui kinnipeetav on seda ise mistahes viisil remontinud. Kaebaja

4

väited, et ta poleks tohtinud kilet ümber lahtise juhtme panna ja kavatses seadme järgmisel hommikul inspektor-kontaktisikule välja anda kinnitavad, et ta sai väga hästi aru nii keeduspiraali purunemisest, remontimise lubamatusest kui ka kohustusest see kui lubamatu ese välja anda ning kõik hilisemad vastupidised väited on esitatud üksnes enda tagantjärele õigustamise ja vastutusest vabanemise eesmärgil. Antud juhul pidi kaebaja oma kohustustesse tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral aru saama, et sulanud juhtmetega keeduspiraali enda valdusesse jätmine ja parandamine ei ole lubatud ning ette nägema, et nii vastavate keeldude teadlik ja tahtlik kui ka hooletu eiramine võib kaasa tuua karistuse.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud VangS § 64 lg-test 2, 3, 4 ja 4¹ tulenevaid nõudeid. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud ja kaalutud nii süüteo asjaolusid, kaebaja selgitusi ja seisukohti kui ka seda, miks on vaja teda karistada, millest karistuse valikul lähtuda ning ei nähtu ühtegi lubamatut või tegelikkusele mittevastavat kaalutlust. Üksnes noomituses seisnev karistus saab arvestada nii kaebaja varasemat laitmatut käitumist, oma rikkumise tunnistamist, kahetsust ja esitatud vabandust kui ka tema enda elule ja tervisele ning vangla elektrisüsteemile ohtu tekitanud rikkumise tähendust. Seda, et niisuguse ohu väljatoomine ei olnud vaid vangla alusetu oletus, kinnitab selgelt see, et kaebaja on nii vaidesse kui ka kaebusesse märkinud, et pani kile juhtme ümber ohu vältimiseks. Seega tunnetas ta ka ise rikutud seadmest tulenevat ohtu ega saa samasugust tunnetust vanglale ette heita. Tegemist ei ole ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega, sest miski ei välista, et just see võis karistuse määramata jätmise või teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini aidata kaebaja suhtes täita kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra kaitsmises seisnevat vangistuse eesmärki. Miski kohtule esitatust ei tõenda, et kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud tema põhiseadusest tulenevaid õigusi ja proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid.

06.01.2009. a käskkirja nr 3 ja 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tegemiseks oli vangla direktoril VangS § 64 lg-st 1 ja justiitsministri 13.06.2006. a määrusega nr 20 kinnitatud „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 4 lg 2 p-st 7 tulenev volitus. Tegemist on halduse siseaktidega, millised väljuvad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg-s 1 kehtestatud raamidest ega reguleeri konkreetset isikut puudutavat üksikjuhtumit, vaid kehtestavad ametiasutuse sisese töökorralduse. Niisugused siseaktid ei tekita haldusvälisele isikule õigusi ja kohustusi, mistõttu ei anna HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt talle kohtusse pöördumise õigust ning võimaldavad kohtul HKMS § 121 lg 2 p 1 või § 151 lg 2 p 1 alusel vastav nõue tagastada või läbivaatamata jätta. Asja põhjalikuma lahendamise huvides on vajalik siiski mõlema haldusakti käsitlemine. Üldkorralduse tähenduses olev vangla kodukord reguleerib üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute avalik-õiguslikku seisundit. Tegemist ei ole õigustloova üldakti, vaid halduse üksikaktiga ja vangla direktor ei saa sellega kehtetuks muuta talle VangS § 64 lg-st 1 tulenevat delegeerimisõigust. Alates 01.04.2009 kehtinud Viru Vangla kodukorra p 25.1 nägi ette, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsustab vangla direktor, kuid otsustuse tegemine seadusest tuleneva õiguse alusel tema enda volitatud teise ametniku poolt ei ole õigusvastane ega tähenda rikkumist, mis saaks olulisel määral edasist menetluse käiku mõjutada ja ebaõige otsuseni viia. Halduskohtumenetluses juurdunud seisukoha järgi võib haldusakti tühistamise kaasa tuua vaid niisugune menetlusnormi rikkumine, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja ei ole välja toodud ühtegi sellist asjaolu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5

19. R. Kalda esitas 29.01.2014 apellatsioonkaebuse (II kd, tl 3-7), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.12.2013. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Otsuse põhjendav osa ei vasta HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p-de 4-6 nõuetele. Kaebaja jääb oma põhjenduste juurde, mis on esitatud vaides, teesides Justiitsiministeeriumile, kaebuses, 16.06.2010 apellatsioonkaebuses ja 19.11.2013 avalduses halduskohtule ning palub nendega arvestada kui käesoleva apellatsioonkaebuse põhjendustega.

Halduskohus ei ole otsuses võtnud seisukohta kaebaja väidete osas, mille kohaselt ei nähtu, et Viru Vangla julgeolekuosakonna juhataja M. Koitla oleks teinud otsuse direktori ülesannetes, vaid on otsuse teinud julgeolekuosakonna juhatajana, millega ta on ületanud oma pädevust ning distsiplinaarmenetluse algatamine julgeolekuosakonna juhataja nimel on vastuolus PS § 3 lg-ga 1, §-ga 14 ja Viru Vangla kodukorra p-ga 25.1. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, kus 09.06.2009. a ettekandel on julgeolekuosakonna juhataja teinud oma otsusega ülesandeks menetleda asja A. Arukaskil, kes tegi menetluse läbiviimise ülesandeks inspektor K. Luurile, toimides otseselt volitust omamata. Kodukorra p 25.1 ei andnud direktorile õigust edasi volitada menetluse alustamise otsustamise küsimust, kuivõrd kodukord võeti vastu peale volitusi andvat käskkirja.

Kohus on vääralt kohaldanud Viru Vangla kodukorra p 10.14 ja p 8.1.9. Kuna kodukorra regulatsioon andis võimaluse toimida kahel erineval viisil, siis ei saa vangla valida kodukorrast sellist regulatsiooni (kodukorra p 10.14), mis tõi kaebajale kaasa distsiplinaarmenetluse. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kodukorra regulatsioon on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Karistus on ebaproportsionaalne ja ebavajalik ning vastuolus vangla halduspraktikaga analoogsetes küsimustes vaidlusalusel perioodil. Asjast ei nähtu, miks kaebajat oli vaja karistada, kui teisi sarnastes oludes ja tingimustes olevaid isikuid ei karistatud. Vangla ei ole käskkirjas näidanud erandlikke asjaolusid kaebaja karistamiseks. Käskkirjas on tuginetud oletustele seoses julgeoleku ohtu seadmisega. Kaebaja ei kasutanud veekeeduspiraali pärast juhtmete välja sulamist ja kile panemist ümber juhtmete.

20. Viru Vangla esitas 12.03.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta R. Kalda apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Isegi kui eeldada vormistusvea olemasolu, kuna puudub viide „direktori ülesannetes“, siis tulenevalt HMS §-st 58 ei mõjuta see haldusmenetluse õiguspärasust. Kohtumenetluses on esitatud tõendid, mida halduskohus ka käsitles, et M. Koitlal olid vaidlusalusel allkirjastamise hetkel pädevusnõuded täidetud. Menetleja määramine on vangla töökorralduslik küsimus ning vaadeldavas menetluses ei ole menetleja osas taandamisavaldust esitatud. Kodukorra p-d 10.14 ja 8.1.9 ei ole sisulises vastuolus ning iga distsiplinaarotsus on individuaalotsustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

22. Kaebaja taotles käesolevas haldusasjas halduskohtult: 1) Viru Vangla 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p 1.5 tühisuse tuvastamist; 2) Viru Vangla 19.05.2009. a käskkirja nr 3.1-3/155 tühisuse tuvastamist ning 3) Viru Vangla 06.07.2009. a käskkirja nr 6-3/1595-D tühistamist.

6

23. 06.01.2009. a käskkirja nr 3 p-ga 1.5 volitas vangla direktor oma asetäitjat läbi vaatama ning täitmiseks suunama vangla teenistujate ettekandeid kinni peetavate isikute ja toimunud intsidentide suhtes. 19.05.2009. a käskkirjaga nr 3.1-3/155 määras vangla direktor julgeolekuosakonna juhataja kohusetäitja M. Koitla täitma direktori asetäitja vangistuse alal R. Annusvere jooksvaid teenistusülesandeid tema puhkusel viibimise ajal 01.06.2009-28.06.2009 (edaspidi ka vangla siseaktid). 06.07.2009. a käskkirjaga nr 6-3/1595-D karistas vangla direktor kaebajat Viru Vangla kodukorra p 10.14 keelu, remontida ise elektriseadmeid ning kohustuse, seadme purunemise korral see koheselt ära anda, rikkumise eest noomitusega (edaspidi ka distsiplinaarkaristuse käskkiri). Kuna distsiplinaarkaristuse käskkirja andmise ajal kehtis Viru Vangla 25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-/61 kinnitatud Viru Vangla kodukord, peab ringkonnakohus vajalikuks kodukorra võtmist haldusasja toimikusse.

24. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja kaebeõiguse kohta vangla siseaktide tühisuse tuvastamiseks (I); hindab seejärel distsiplinaarkaristuse käskkirja seaduslikkust (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (III).

I

25. Käesolevas haldusasjas tuleb eristada distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise taotlust vangla siseaktide tühisuse tuvastamise taotlusest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 4 ls 2 järgi võib isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, nõuda haldusorganilt ja halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist. 29.09.2013 esitatud menetlusdokumendis põhjendas kaebaja vangla siseaktide tühisuse tuvastamise nõuet järgmiselt: „Kaebaja on seisukohal, et kui kohus teeb kindlaks ülal nimetatud käskkirjade tühisuse, siis on õigusvastane ka distsiplinaarkäskkiri 06.07.2009 nr 6-3/1595-D, kuna distsiplinaarkäskkirja aluseks oleva menetluse on alustanud isik (M. Koitla – ringkonnakohtu märkus), kellel puudus pädevus ja volitus ning selleks seaduslik alus“ (I kd, tl 177). Seega võib järeldada, et kaebaja põhjendatud huviks on saavutada vangla siseaktide tühisuse tuvastamise kaudu distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamine.

26. Ringkonnakohus sedastab, et halduse siseaktide vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel juhtudel (vt nt RKHK 14.05.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07, p 12; 17.11.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-54-05, p 13 ning 29.01.2001. a määrus asjas nr 3-3-1-64-00), olukorras, kus siseakt avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga (vt RKHK 16.01.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). Vaidlust ei ole selle üle, et vangla siseaktid kaebajat vahetult õiguslikult ei mõjutanud. Seega võib kaebaja põhjendatud huvi vangla siseaktide vaidlustamiseks möönda vaid olukorras, kus vangla siseaktide tühisuse vältimatuks tagajärjeks on kaebaja õigusi rikkuva distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamine. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui eeldada vaidlusaluste vangla siseaktide võimalikku tühisust mõne HMS § 63 lg-s 2 toodud aluse esinemisel, mis ringkonnakohtule käesolevas vaidluses ei ilmne, ei too ka vangla siseaktide võimalik tühisus kaasa distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamist.

27. Vaidlusaluste vangla siseaktidega volitati kaebaja poolt süüteo toimepanemise ajal vangla direktori kohuseid täitma M. Koitla, kes, saades vanemvalvur A. Teetloki ettekande kaebajalt iseparandatud veekeeduspiraali äravõtmise kohta, suunas selle menetlemiseks vanglaametnik Arukasele, kes omakorda suunas asja menetlemiseks edasi vanglaametnik K. Luurile (I kd, tl 40). Õiguskirjanduses leitakse, et kui on välistatud, et otsustamine vale ametniku poolt võis mõjutada otsuse sisu, siis ei saa sisepädevuse rikkumine olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kohtu või vaideorgani poolt (Aedmaa, A. jt „Haldusmenetluse käsiraamat“ 2004, lk 53 p 2.4.6.). Käesoleval juhul ei teinud M. Koitla otsustust selle kohta, kas kaebaja

7

poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendamist leidnud, ka ei kaalunud ta kaebajale karistuse määramist. Asja menetlemiseks saatmine ei tähenda, et menetlus peakski lõppema distsiplinaarkaristusega. Ringkonnakohus leiab, et vanemvalvuri ettekande menetlemiseks suunamisega ei määranud M. Koitla ette ära menetlemise tulemust ega mõjutanud asja sisulist lahendamist. Seega ei oma küsimus sellest, kas M. Koitlal oli vaidlustatud siseaktide alusel õigus vanemvalvuri ettekannet menetlemiseks suunata, asjas sisulist tähtsust. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et distsiplinaarkaristuse käskkiri, milles kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist ning karistuse määramist põhjendatakse, on allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kuna distsiplinaarkaristuse käskkirjaga on kaebaja distsiplinaarsüütegu ka tuvastamist leidnud, ei saa väita ka seda, et vanemvalvuri ettekande alusel asja menetlemine oli põhjendamatu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudub käesolevas asjas põhjendatud huvi vangla siseaktide tühisuse tuvastamiseks, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda pikemalt ka vangla siseaktide materiaalsel õiguspärasusel. Ringkonnakohus märgib vaid, et kaebaja täiendavad väited, mille kohaselt ületas M. Koitla oma pädevust sellega, et jättis asja menetlemisele suunamisel märkimata, et ta tegutses „direktori ülesannetes“, ei mõjuta vangla siseaktide õiguspärasust ega laienda nende õiguslikku mõju distsiplinaarkaristuse käskkirjale. Vangla siseaktide õiguspärasust ei mõjuta ning nende õiguslikku mõju distsiplinaarkaristuse käskkirjale ei laienda ka kaebaja väide, mille kohaselt ei olnud A. Arukasel õigus asja menetlemist edasi K. Luurile delegeerida. Ringkonnakohtule ei nähtu, et asjaolu, et antud menetlust viis läbi K. Luur ning mitte A. Arukask või mõni muu vanglaametnik, mõjutanuks käesoleval juhul direktori ülesannetes K. Kulo poolt allkirjastatud distsiplinaarkaristuse käskkirja sisu.

II

28. Ringkonnakohus ei näe alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ka distsiplinaarkaristuse käskkirja puudutavas osas. Halduskohus on distsiplinaarkaristuse käskkirja seaduslikkust otsuse p-des 7-8 väga põhjalikult analüüsinud, ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

29. Kaebaja leiab, et kohus kohaldas vääralt Viru Vangla kodukorra punkte 10.14 ja 8.1.9. Kuna kodukord andis võimaluse toimida kahel erineval viisil, siis ei saanud vangla valida kodukorrast regulatsiooni (kodukorra punkt 10.14), mis tõi kaebajale kaasa distsiplinaarkaristuse. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Viru Vangla direktori 25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 8.1.9 järgi on kinni peetav isik kohustatud teatama inspektor-kontaktisikule kambris olevate isiklike esemete hävimisest, kadumisest või kasutuskõlbmatuks muutumisest esimesel võimalusel. Punkti 10.14 järgi on kinni peetaval isikul keelatud ise remontida elektriseadmeid ning kohustus seadme purunemise korral või turvakleebisega varustatud elektriseadmete puhul turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumisel see koheselt ära anda.

30. Vaidlust ei ole selle üle, et 09.06.2009 toimunud läbiotsimise käigus leiti ja võeti kaebajalt ära veekeeduspiraal, mida oli ise parandatud (veekeeduspiraali juhtmed olid kilega kinni mähitud). Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja tunnistas 11.06.2009 vanglale esitatud seletuskirjas, et ta ise remontis veekeeduspiraali. Eeltoodust tulenevalt luges vangla distsiplinaarkaristuse käskkirjas tuvastatuks, et R. Kalda ei andnud purunenud elektriseadet koheselt ära, vaid remontis seda ise. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et selle andmise aluseks oli Viru Vangla kodukorra p 10.14, mis keelab nii purunenud elektriseadme remontimise kui ka kohustab isikut seadet purunemise korral kohe ära andma. Kuna kodukorra p-s 10.14 räägitakse elektriseadmetest ning kodukorra p-s 8.1.9 üldiselt isiklikest esemetest, tuleb asuda

8

seisukohale, et kodukorra p-s 10.14 sisaldub eriregulatsioon elektriseadmete kohta. Ühtlasi ei sisalda kodukorra p 8.1.9 elektriseadme remontimise keeldu, mistõttu ei olnud vanglal antud asjaoludel kaebaja poolt elektriseadme remontimise keelu rikkumisel võimalik kodukorra p-le 8.1.9 tugineda. Eeltoodust tulenevalt ei eksinud vangla ja halduskohus kodukorra kohaldamisel ning tõlgendamisel sellega, et tugineti kodukorra p-le 10.14.

31. Asjakohatu on ka kaebaja väide karistuse ebavajalikkuse ning ebaproportsionaalsuse kohta. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras noomitusega, mis on kõigist võimalikest karistustest kõige leebema mõjuga. Vangistusseaduse § 63 lõike 1 järgi võib vangla kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi kohaldada. Kuna vangla on oma diskretsiooni karistuse määramisel piisavalt ning kaebaja isikuga seonduvalt põhjendanud, ei oma tähtsust asjaolu, milline oli vangla halduspraktika antud ajahetkel. Arvestades veekeeduspiraali olukorda (sulatamis- ja põlemisjäljed remonditud kohal), ei ole võimalik väita, nagu olnuks käskkirjas toodud järeldus kaebaja poolt vangla julgeoleku ohtu seadmise kohta oletuslik. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt VangS § 67 p-st 1 on kinnipeetavate poolt täitmiseks mõeldud vangla sisekorraeeskirjad määratudki tagama julgeolekut vanglas, mistõttu tõi kaebaja kodukorra punkti 10.14 rikkudes kaasa julgeolekuohu tekkimise vanglale.

III

32. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kuna kaebaja oli halduskohtus ning menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus riigilõivust vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel