3-14-51036/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51036 Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2014, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

A. R kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4 000 eurot Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A. R Vastustaja Tallinna Vangla

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt A. R kasuks välja hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest 1316 (üks tuhat kolmsada kuusteist) eurot.

3. Jätta rahuldamata A. R taotlus tunnistada PS-ga vastuolus olevaks VSKE § 6 lg 6.

4. Välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 39 (kolmkümmend üheksa) eurot ja 60 senti. Ülejäänud osas, s.o riigilõiv summas 80,40 eurot, jätta menetluskulud kaebaja kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited

1. A. R esitas 05.06.2014 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja

22.12.2013 Tallinna Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites viibimisel ajavahemikul 01.02.2012- 22.08.2012. Tallinna Vangla saatis kaebajale 19.02.2014 kirja, milles palus kõrvaldada puudused kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja kõrvaldas 28.02.2014 puudused ning edastas uue taotluse vanglale. Tallinna Vangla ei ole aga kaebajale vastanud ega teinud sisulist otsust tema taotluse suhtes. Kaebaja leidis, et temal on õigus pöörduda kohtusse. Kaebaja on seisukohal, et kambris ühele isikule pindala alla 3m2 on automaatne Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine.

Kambris, kus viibis kaebaja, oli suurem osa põrandapindalast kaetud mööbliga ning vaba põrandapinda oli ainult 1,38 m2 isiku kohta. Sellistes tingimustes viibis kaebaja 8 kuud, kambris oli kokku kuus inimest. Kaebaja oli sunnitud viibima kambris praktiliselt koguaeg, kuna jalutusboksis oli võimalik jalutada ainult üks tund päevas. Jalutusboksi suurus on 6 m2 ning seal viibis samal ajal kuus kinnipeetavat ehk 1 m2 kinnipeetava kohta. Kaebajal ei olnud üldse privaatsust ja puudus võimalus tegelda spordiga või teha füüsilisi liigutusi. Kaebaja märkis ka, et vanglas võimaldatakse käia dušis ainult kord nädalas (20 minutit), kambris on ebapiisav ventilatsioon ning akendele on pandud perforeeritud metallist plaadid, mis oluliselt takistavad õhuvahetust.

Seega ruumi puudus koos teiste faktoritega mõjutas kaebajat väga negatiivselt, tekitades stressi ja meeleolu langust. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et minimaalseks standardiks põrandapindala osas on 4 m2 isiku kohta, kaebajale oli võimaldatud isiklik ruum alla 2 m2. Kaebaja leiab, et tema heaolu ja inimlik suhtumine peab olema tagatud ka vangla tingimustes. Samuti asus kaebaja seisukohale, et tema ei pea tõendama, milles konkreetselt seisneb talle tekitatud moraalne kahju, vaid piisab tõendamast, et isikut peetakse kinni inimväärikust alandavates tingimustes.

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende tingimuste kumulatiivset mõju ning ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti. Kaebaja leiab, et ebapiisava ruumi tõttu olid kinnipidamistingimused niivõrd ebainimlikud, et sellega kaasnenud kaebaja kannatused ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid vältimatuid kannatusi. Kaebaja leiab, et sellega alandati tema inimväärikus ja tekitati moraalne kahju. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla rikkus nii siseriiklikku õigust (vangla sisekorra eeskirja (VSKE) § 6) kui ka EIÕK, kuna vastustaja kohtles kaebajat ebainimlikult ja alandavalt.

Eeltoodu alusel palub kaebaja tunnistada VSKE § 6 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja välja mõista vastustajalt mittevaralise kahju hüvitist summas 4000 eurot.

2. Tartu Halduskohus jättis 11.06.2014 A. R menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis talle tähtaja riigilõivu summas 120 euro tasumiseks. Kaebaja esitas 25.06.2014 kohtule maksekorralduse. Tartu Halduskohus võttis 06.08.2014 kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama kohtule vastust kaebusele ja asjassepuutuvad tõendid.

3. Tallinna Vangla esitas 10.09.2014 kohtule vastuse kaebusele. A. R esitas 31.12.2014 vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist ebapiisva elamispinnaga seonduvalt 500 eurot iga kuus eest. Tallinna Vangla andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning 05.03.2014 esitas kaebaja vanglale täiendava selgituse. Tallinna Vangla ei ole aga A. R taotlust lahendanud.

4. Vastustaja on seisukohal, et A. R on kohtueelne menetlus vähese pesemisvõimaluse, puuduliku ventilatsiooni ja jalutusbokside ruumipuuduse osas läbimata, mistõttu tuleb need väited jätta kaebuse lahendamisel tähelepanuta. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise taotlust lahendades tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Vastustaja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, milles leidis Riigikohus, et VSKE § 6 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus ning seetõttu tuleks kaebaja vastavasisulist taotlust jätta rahuldamata. Vastustaja leiab ka, et kaebajale oli alati tagatud 2,5m2 nagu seda VSKE § 6 lg 6 nõuab. Vastustaja leiab, et kogupinnast ei ole vaja maha arvata WC ja mööblialust pinda, kuna seda pinda on kinnipeetaval võimalik kasutada. Kuna Tallinna Vanglas asuvad WC-d kambrites, siis see tagab kinnipeetavatele privaatsuse. Vastustaja märkis ka, et A. R kinnipidamise ajal muutus koguaeg kinnipeetavate arv kambris ja seega muutus ka põrandapind isiku kohta. 202 päevast oli 135 päeval A. R tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 67 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m2. Seega puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Vastustaja leidis ka, et kaebaja pole tõendanud kahju tekitamist, s.h et kahju tekkis just ebapiisava põrandapinna tõttu. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise ja EIÕK rikkumisega, tegemist peab olema intensiivse riivega inimese põhiõigustele. Vastustaja arvates võis meeleolu langus olla seotud ka kinnipidamisega, kuna vangistus iseenesest võib põhjustada meeleoluhäireid. Kaebaja ei ole kunagi vangla poole pöördunud ja oma vaevustest teatanud. See tähendab, et kaebajal ei olnud ruumi puuduse osas pretensioone ning vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja on mitu korda viibinud ka varem Tallinna Vanglas, oli tema teadlik vangla tingimustest ning tal oli võimalus uute kuritegude toimepanemist vältida, et mitte sattuda ebameeldivatesse tingimustesse. Eeltoodu alusel palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda.

Kohtu põhjendused ja otsus

5. Kohus, tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

6. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 01.02.2012 kuni 21.08.2012 Tallinna Vanglas. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kinnipidamise ajal kaebajale tagatud isiklik põrandapind võis riivata kaebaja õigusi ning kas Tallinna Vangla on tekitanud sellega kaebajale mittevaralise kahju.

7. Kohus kontrollib kõigepealt kaebuse lubatavust (I), seejärel lahendab kohus taotlust normi PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise kohta (II), siis analüüsib kohus nõude põhjendatust (III) ning lõpuks annab vastuse küsimusele, kas viibimine kinnipidamistingimustele mittevastavates kambrites on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (IV).

I

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 alusel kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 46 lg 4 alusel hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. HKMS § 47 järgi seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kaebuse esitada kahe aasta jooksul kohtueelses menetluses nõude esitamisest arvates.

Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 alusel vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 järgi haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebaja koostas 22.12.2013 kahju hüvitamise nõude taotluse (tl. 32), milles palus kahju hüvitamist 500 eurot iga kuu eest seoses ebapiisava ruumiga kambrites. Tallinna Vangla palus kaebajat kõrvaldada puudusi taotluses (tl. 30-31), täpsustades, milles konkreetselt kahju seisneb ning miks just selline summa on piisav kahju hüvitamiseks. Kaebaja esitas vanglale 28.02.2014 täpsustatud taotluse (tl. 21-29). Nimetatud taotlust jättis vastustaja lahendamata (Tallinna Vangla vastus kaebusele tl. 71 p 1).

Kohus leiab, et kuna vangla tegevuse võimalik õigusvastasus võis rikkuda kaebaja õigusi, on kaebajal õigus pöörduda halduskohtusse oma õiguste kaitseks (kaebeõigus). Kohus asub seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaegselt ehk ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kohtueelne kord loetakse läbituks ka siis, kui haldusorgan ei lahenda taotlust ettenähtud tähtaja jooksul ega tee üldse otsust. Seega on kaebajal kohtueelne kord läbitud ning tal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

Vastustaja leidis, et kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist seoses vähese ventilatsiooni, pesemisvõimaluse ja jalutusbokside ruumipuudusega, kuna selles osas on kohtueelne kord läbimata. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht on iseenesest õige, kuid antud juhul kaebuse resolutsioonist on selgelt näha, et kaebaja soovib kahju hüvitamist seoses ebapiisava ruumiga kambris. Ülejäänud asjaolud (ventilatsioon, jalutusboksi pind ja pesemisvõimalus) on tegurid, mis kogumis ebapiisava ruumiga rikkusid kaebaja õigusi. Ka Riigikohus leidis, et vastamiseks küsimusele, kas ebapiisav ruum alandas inimväärikust või mitte, tuleb hinnata olukorda kogumis ehk vaadata, palju aega on kinnipeetav viibinud sellistes tingimustest, kas tal oli võimalus jalutada, kasutada muid ruume, kas kambris oli tagatud öörahu ja puhkamise võimalus (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14 p 37-39).

Seega kohus tõlgendab kaebust nii, et A. R nõuab kahju hüvitamist ainult seoses ebapiisava ruumiga kambris ajavahemikul 01.02.2012 kuni 21.08.2012 ning selles osas on kohtueelne kord läbitud ja on lubatud pöörduda halduskohtusse. Kahju hüvitamine seoses ebapiisava ventilatsiooni ja pesemisvõimalusega ei ole käesoleva kaebuse esemeks. II

9. Teiseks lahendab kohus kaebaja taotlust tunnistada VSKE § 6 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus leiab, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 alusel kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda (hetkel kehtiv redaktsiooni sõnastus). Kaebaja kinnipidamise hetkel kehtiva redaktsiooni sõnastuse kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (2012.a kehtinud redaktsioon).

Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et Riigikohus lahendis nr 3-4-1-9-14 lahendas juba seda küsimust ning leidis, et VSKE § 6 lg 6 (varem kehtinud sõnastuses) on kooskõlas Põhiseadusega. Antud lahendis leidis Riigikohus, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist automaatselt eeldada.

Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise. Nimetatud lahendis leidis kolleegium, et VSKE § 6 lõike 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele.

Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Kaebaja palus tunnistada, et VSKE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK-ga.

Kohus viitab jällegi Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, kus oli ka selline taotlus lahendatud. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Riigikohus tõlgendas sätet ning märkis lahendis, et säte ei näe täpsemalt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegu ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. Kinnipeetavate inimväärikuse tagamist puudutavat EIK praktikat on ulatuslikult. Paljudes asjades on EIK tuvastanud rikkumised, mis on olnud seotud ka vähese kambripinnaga.

Kolleegium toob siinkohal välja EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs. Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (punkt 79). Seega ei ole VSKE § 6 lg 6 vastuolus ka EIÕK artikliga 3. Kohus peab vajalikuks ka rõhutada, et nii varem kui ka kehtiv VSKE redaktsioon ei ole vastuolus Põhiseaduse ega EIÕK-ga, kuna Riigikohtu lahendis sisalduv analüüs puudutas 2,5 m2 ning Riigikohus leidis, et ainult pinna numbri järgi ei ole võimalik EIÕK art 3 rikkumist tuvastada.

Kehtivas redaktsioonis on põrandapind suurendatud 3 m2-ni ning selle kaudu tagatakse ka rohkem EIÕK art 3 järgimise. Eespool viidatud lahendis aga rõhutas kolleegium, et normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis võidi rikkuda konkreetse kinnipeetava inimväärikust. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

III

10. Järgmiselt analüüsib kohus, kas kambrites, kus viibis kaebaja ajavahemikul 01.02.2012- 21.08.2012, loodud kinnipidamistingimused vastasid kehtestatud nõuetele või oli vangla tegevus õigusvastane.

11. EIÕK art 3 kohaselt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Seega EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks tuleb kohtul analüüsida, kas kaebaja kinnipidamise ebapiisava isikliku ruumiga kambris puhul oli tegemist ebainimliku kohtlemisega või mitte.

12. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Tallinna Vangla vastusest tuleneb, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.02.2012 kuni 20.07.2012 vahistatu staatuses ning seejärel viibis kinnipeetav vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris. VangS § 90 lg-te 1-4 alusel eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 50 lg 2 kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Vangs § 55 järgi kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

13. Vastustaja poolt esitatud tabeli (t.l. 79-80) järgi oli kambri pind väiksem kui 2,5 m2 (isegi kui pinnast maha arvata WC pinda) nagu näeb VSKE § 6 lg 6 ainult viiel päeval. Kuid see ei tähenda, et ainult nendel päevadel oli tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Riigikohus leidis lahendis nr 3-4-1-9-14, et põrandapind 2,5 m2 ei pruugi automaatselt riivata kinnipeetava õigusi, õiguste rikkumist ebapiisava ruumiga tuleks vaadata kontekstis teiste kinnipidamise tingimustega. EIK on põhimõtteliselt samal seisukohal –

4 m2 põrandapinda on soovituslik määr ning alla 3 m2 põrandapinna puhul võib tegemist olla artikli 3 rikkumisega. Halduskohus märgib siinkohal, et ei saa lähtuda puhtalt ruumipinna arvust, vaid tuleb analüüsida mõju kinnipeetavatele. Seega ei ole niivõrd oluline, kas ruumipinda arvestada koos WC ja mööbliga või mitte, tegemist ei saa olla puhtformaalse lähenemisega. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et uksega eraldatud WC asumine kambris on positiivne asjaolu. Kuid ei saa öelda, et see tagaks kinnipeetavatele rohkem privaatsust või annaks võimalust füüsiliste liigutuste tegemiseks, on ka arusaadav, et WC-s koosviibimine on välistatud. Samuti kui ühes kambris viibib samal ajal 6 inimest, siis on selge, et ka kambris asuvate esemete kasutamine (v.a voodid) on piiratud, ülerahvastatus mõjutab ka valgustatust ja värske õhu olemasolu.

14. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145; Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49). Antud asjas esitatud andmete põhjal oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit ainult üks tund päevas jalutusboksis, kus samal ajal viibisid ka teised kinnipeetavad ning jalutusboksi pind ei olnud suur. Samal ajal oli kaebajal alati võimalik vabalt kasutada WC-d kambris, kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus vastavalt seaduse nõuetele (vähemalt kord nädalas) ning kaebaja ei olnud kogu kinnipidamise aja jooksul kambris kuuekesi. Kinnipeetavate arv kambris pidevalt muutus, mille tagajärjel muutus alati ka isiklikuks kasutamiseks sobiv pind kambris. Seega ei saa väita, et kaebaja õigused oleks rikutud kogu vahistamise ajal, vaid periooditi, millal isiklik pind oli vähem kui 4 m2.

15. Eeltoodu alusel leiab kohus, et EIÕK art 3 rikkumisega oli tegemist ainult siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel nelja/viie kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli vähem kui 4 m2. Teistel juhtudel ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja õiguste riive oleks niivõrd intensiivne, et tooks kaasa artikli 3 rikkumise. Kohus märgib, et vangistusseadus annab vanglale õiguse lubada vahistatul jalutada rohkem kui tund aega, võimaldada tal töötada või õppida, samuti kasutada dušši rohkem kui kord nädalas. Kaebaja aga oli sunnitud 23 tundi ööpäevas viibima üle rahvastatud kambris, kus polnud piisavalt privaatsust ega võimalusi võimlemiseks/liikumiseks. Kui vangla andis vahistatule ainult ühe tunni päevas jalutamiseks, siis liikumisvabaduse puudust oli vaja kompenseerida piisava isikliku pinnaga kambris. Seega oli Tallinna Vangla tegevus õigusvastane osas, kus kambrid olid üle rahvastatud ehk siis, kui kambris viibis samal ajal viis/kuus inimest ja põrandapind isiku kohta oli vähem kui 4 m2 ehk ajavahemikel: 01.02.2012-07.05.2012; 14.05.2012-23.05.2012; 28.05.2012-06.08.2012; 08.08.2012- 17.08.2012. Ehk Tallina Vangla tegevus oli õigusvastane kaebaja kinnipidamisel kokku

188 päeva.

IV

16. Järgnevalt analüüsib kohus, kas on täidetud kahju hüvitamise eeldused ning millises ulatuses kuulub kaebaja nõue rahuldamisele.

17. RVastS § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

18. Vastustaja on leidnud, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, et püüda ära hoida kahju tekkimist. Nimelt kaebaja ei ole varem vangla poole pöördunud ja teatanud, et ebapiisav kambri pind oleks kaebajale vaimseid kannatusi põhjustanud. Kohus vastustajaga ei nõustu. Võttes arvesse vastustaja hinnangut, et ta on VSKE § 6 lg 6 järgides toiminud õiguspäraselt, aga samuti analoogsetes haldusasjades vastustaja poolt varasemalt võetud seisukohti (ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik kaebajale tagada Tallinna Vanglas suuremat isiklikku ruumi), puudus kirjeldatud olukorras kaebajal mõistlik võimalus kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks ka siis, kui tal oleks pöördunud vangla poole tagada talle rohkem isikliku ruumi. Seega leiab kohus, et kahju ei olnud võimalik kaebajal vältida ega kõrvaldada muul viisil.

19. Käesoleva otsuse III osas on leidnud tõendamist vastustaja õigusvastane tegevus, mis väljendus kaebaja väärikuse alandamises. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, et vastustaja käitumine oli süüline.

20. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Halduskohus märgib, et vastustajal on tulenevalt PS §-st 123 kohustus järgida EIK-i praktikat ja rahvusvahelisi seisukohti kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes. Vastustaja aga eiras eeltoodut ja hoidis kaebajat tema Tallinna Vanglas kinnipidamise aja isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes. VSKE § 6 lg 6 ei takistanud vastustajat kohtlemast kaebajat EIK praktikast nähtuvate miinimumnõuetele vastavalt. Ka vangistusseadus annab vanglale võimaluse ebapiisava isikliku ruumi kompenseerimiseks. Eeltoodu alusel tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Seega leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud ning kohtul tuleb määrata õiglane hüvitis proportsionaalselt õiguserikkumise raskusele.

21. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Antud asjas on tõendamist leidnud, et vastustaja tegevus on vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

22. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4 000 eurot. Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Seetõttu ei ole ka käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt näiteks asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest jne. EIK on kohtupraktikas märkinud, et EIK on täiesti rahul, kui siseriiklikult mõistetakse välja summasid, mis on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, tingimusel, et need summad ei ole ebamõistlikud ning et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).

23. Seega, võttes arvesse kaalul olevaid asjaolusid, aga samuti lähtudes õigustraditsioonist ja elatustasemest Eesti Vabariigis, peab kohus põhjendatuks ja mõistlikuks välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 1316 eurot talle 188 päeva jooksul õigusvastaste ja inimväärikust alandatavate kambrite tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

MENETLUSKULUD

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Samuti kaebaja ei ole kohtule teatanud, et temal on tekkinud rohkem menetluskulusid kui kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 120 eurot.

25. Kuna kohus rahuldab kaebaja nõude 33% ulatuses, siis selles ulatuses peavad jääma kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Seega vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja kasuks 39,60 eurot ning ülejäänud osas jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks Kohtunik

Jõustus osaliselt 30. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtu 26.01.2016 kohtuotsusega nr 3-14- 51036, millega otsustati:

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Aleksander Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1316 erot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Aleksander Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 120 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta Aleksander Rostovski halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.