3-14-51437/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51437 Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2014, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

E. P kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 7 500 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.03.2012-02.07.2013 ja VSKE § 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamiseks Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E. P Vastustaja Tallinna Vangla

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt E. P kasuks välja hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest 1824 (üks tuhat kaheksasada kakskümmend neli) eurot.

3. Jätta rahuldamata E. P taotlus tunnistada PS-ga vastuolus olevaks VSKE § 6 lg 6.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda, riigilõivu osas Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited

1. E. P esitas 10.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava kambripinnaga Tallinna Vanglas perioodil

29.03.2012 kuni 02.07.2013. Kaebuse kohaselt oli Tallinna Vangla tegevus õigusvastane kogu kaebaja kinnipidamise ajal. Nimelt õigusvastane tegevus seisnes selles, et kaebaja viibis kambris, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, kambris viibis korraga kuus inimest, kambrid olid ülerahvastatud. Kambri pind alla 3 m2 on automaatne EIÕK art 3 rikkumine. Suur osa kambripinnast oli mööbliga kaetud, mis tegi isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta 1,38 m2. kaebaja viibis sellistes tingimustes 15 kuud, tingimused olid kohutavad, kaebaja pidi ööpäevaringselt istuma lukustatud kambris, talle võimaldati ainult 1 tund päevas jalutamiseks jalutusboksis. Jalutusboksi suurus on 6 m2 ning korraga seal viibis kuus inimest, mis tegi 1 m2 ühe isiku kohta. Kaebaja leiab, et sellega alandati tema inimväärikust ja tekitati moraalse kahju. Kaebaja leiab ka, et VSKE § 6 lg 6 on vastuolus Põhiseadusega ja palub kohtul seda tuvastada.

2. E. P pöördus taotlusega kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla poole, kuid taotlus oli jäetud 12.03.2014 otsusega rahuldamata, mistõttu kaebaja pöördus kohtusse.

3. Tartu Halduskohus edastas Tallinna Vanglale kohtunõude ning kohustas vanglat teatama kohtule, kas kaebajal on nimetatud nõude osas kohtueelne kord nõuetekohaselt läbitud. Tallinna Vangla 15.08.2014 vastusest tuleneb, et kaebaja on küll pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega kahju hüvitamiseks, kuid vangla ei jõudnud teha sisulist otsust.

4. Tartu Halduskohus vabastas 18.08.2014 määrusega kaebaja riigilõivu summas 225 eurot tasumisest. Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama kohtule vastust kaebusele.

5. Tallinna Vangla esitas 19.09.2014 kohtule vastuse kaebusele. Vastustaja leiab, et kaebus on esitatud kohtusse tähtaega rikkudes. Nimelt esitas kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks vanglale, mis oli vangla poolt jäetud käiguta ja kaebajale antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja kõrvaldas puudused 24.03.2014 kirjaga ning alates sellest kuupäevast hakkas kulgema vangla otsuse tegemise kahekuune tähtaeg ehk otsus pidi olema tehtud 23.05.2014. Sellest kuupäevast hakkas kulgema 30-päevane kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg ehk kaebus kohtusse oli vaja esitada 22.06.2014. kaebaja aga pöördus kohtusse alles 10.07.2014, seega tähtaega rikkudes. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on võetud vääralt menetlusse. Tallinna Vangla teatas, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.03.2012- 02.07.2013 nii vahistatu kui ka kinnipeetava staatuses ning tingimused olid samataolised, sest süüdimõistetuna viibis tema vastuvõturežiimil. Kuni 31.12.2013 kehtinu VSKE § 6 lg

6 alusel kinnipeetavale on toas võib kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tallinna Vangla esitas kohtule tabeli (tl. 51-55), millest nähtub mitu päeva kaebaja viibis millise pinnaga ja millises kambris. Vastustaja leiab, et tema tegevuses puudus õigusvastasus, kuna kambris oli alati tagatud põrandapind vähemalt 2,5 m2. Vastustaja on seisukohal, et kui arvestada Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00

– 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati vahistatutele iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapind isiku kohta peab olema 4 m2. EIÕK pole kunagi määranud konkreetset ruutmeetrite arvu, ebapiisava isikliku ruumi puhul tuleb arvestada ka muude teguritega, mis isikut kinnipidamises mõjutavad. Vastustaja on seisukohal, et eespool kirjeldatud meelelahutusvõimalused ja muud tegurid kogumis ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ülemääraselt. Tallinna Vangla märkis ka, et jalutusboksi suurus on 15 m2, mitte aga

6 m2. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. E. Peretokin ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud. Kaebuse esitaja väide, et ta esitas kaebusi halbade vangistustingimuste üle korduvalt suuliselt, on paljasõnaline ja esitatud tagantjärele üksnes hüvitise nõude õigustuseks. Vastustaja on seisukohal, et tema tegevus ei olnud õigusvastane ning vangla ei ole kaebajale kahju tekitanud. Seega tuleks jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, kus Riigikohus on öelnud, et VSKE § 6 lg 6 ei ole Põhiseadusega vastuolus ning seetõttu tuleks kaebaja vastavasisuline taotlus jätta rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus tegi 06.10.2014 määruse, millega andis pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks kuni 10.11.2014 ning määras lahendada asja kirjalikus menetluses. Pooled ei ole aga täiendavaid tõendeid esitanud.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. Kohus, tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 29.03.2012 kuni 02.07.2013 Tallinna Vanglas. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kinnipidamise ajal kaebajale tagatud isiklik põrandapind võis riivata kaebaja õigusi ning kas Tallinna Vangla on tekitanud sellega kaebajale mittevaralise kahju.

9. Kohus kontrollib kõigepealt kaebuse lubatavust (I), seejärel lahendab kohus taotlust normi PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise kohta (II), siis analüüsib kohus nõude põhjendatust (III) ning lõpuks annab vastuse küsimusele, kas viibimine kinnipidamistingimustele mittevastavates kambrites on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (IV).

I

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 alusel kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 46 lg 4 alusel hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. HKMS § 47 järgi seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada

30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kaebuse esitada kahe aasta jooksul kohtueelses menetluses nõude esitamisest arvates. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 alusel vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 järgi haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

11. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, kuna kaebuse kohtusse esitamise kuupäevaks oli RVastS § 18 lg 2 alusel 30-päevane tähtaeg möödunud. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu alljärgnevatel põhjustel.

12. Kaebaja koostas 30.12.2013 kahju hüvitamise nõude taotluse (tl. 33), milles palus kahju hüvitamist 500 eurot iga kuu eest seoses ebapiisava ruumiga kambrites. Tallinna Vangla palus kaebajat kõrvaldada puudusi taotluses (tl. 34-35), täpsustades, milles konkreetselt kahju seisneb ning miks just selline summa on piisav kahju hüvitamiseks. Kaebaja esitas vanglale täpsustatud taotluse (tl. 35-37). vastustaja palus kaebajat veel kord puudusi kõrvaldada (tl. 38), millele kaebaja on järjekordselt vastanud (tl. 38-39). puuduste kõrvaldamise kiri oli vanglasse saabunud 24.03.2014. Nimetatud taotluse jättis vastustaja lahendamata.

13. Kohus leiab, et kuna vangla tegevuse võimalik õigusvastasus võis rikkuda kaebaja õigusi, on kaebajal õigus pöörduda halduskohtusse oma õiguste kaitseks (kaebeõigus). Kohus asub seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaegselt ehk ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates HKMS § 47 lg 3 alusel. Kohtueelne kord loetakse läbituks ka siis, kui haldusorgan ei lahenda taotlust ettenähtud tähtaja jooksul ega tee üldse otsust. Seega on kaebajal kohtueelne kord läbitud ning tal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

14. Kohus leiab, et kaebuse esitamise tähtaja osas tuleks kohaldada HKMS § 47 lg 3, mitte aga RVastS § 18 lg 2. HKMS on uuem seadus (jõust. 01.01.2012), uue seaduse jõustumisel ei olnud RVastS muudetud. Vana HKMS ei näinud ette eraldi regulatsiooni kohustusliku kohtueelse korra puhul ning siis ei olnud ka erinevust tähtaegades. Uue HKMS järgi on ette nähtud erikord kohustusliku kohtueelse menetluse puhul ning HKMS § 47 on RVastS § 18 suhtes erinorm, kuna RVastS ei reguleeri üldse kohustuslikku kohtueelset korda, vaid selles on sätestatud üldine kord. HKMS on ka isiku jaoks soodsam ning selle kohaldamine on põhjendatud mh ka sellega, et VangS paneb isikule kohustuseks läbida kohtueelset korda, mistõttu ka tähtaeg kohtusse pöördumiseks võiks olla pikem. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebus on lubatav, esitatud tähtaegselt ning halduskohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud. II

15. Teiseks lahendab kohus kaebaja taotlust tunnistada VSKE § 6 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus leiab, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 alusel kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda (hetkel kehtiva redaktsiooni sõnastus). Kaebaja kinnipidamise hetkel kehtiva redaktsiooni sõnastuse kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon). Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et Riigikohus lahendis nr 3-4-1-9-14 lahendas juba seda küsimust ning leidis, et VSKE § 6 lg 6 (varem kehtinud sõnastuses) on kooskõlas Põhiseadusega. Antud lahendis leidis Riigikohus, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist automaatselt eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike

6 põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise. Nimetatud lahendis leidis kolleegium, et VSKE § 6 lõike 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega.

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Kaebaja palus tunnistada, et VSKE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK-ga. Kohus viitab jällegi Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, kus oli ka selline taotlus lahendatud. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Riigikohus tõlgendas sätet ning märkis lahendis, et säte ei näe täpsemalt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegu ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega.

Kinnipeetavate inimväärikuse tagamist puudutavat EIK praktikat on ulatuslikult. Paljudes asjades on EIK tuvastanud rikkumised, mis on olnud seotud ka vähese kambripinnaga. Kolleegium toob siinkohal välja EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs. Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (punkt 79). Seega ei ole VSKE § 6 lg 6 vastuolus ka EIÕK artikliga 3.

Kohus peab vajalikuks ka rõhutada, et nii varem kui ka kehtiv VSKE redaktsioon ei ole vastuolus Põhiseaduse ega EIÕK-ga, kuna Riigikohtu lahendis sisalduv analüüs puudutas 2,5 m2 ning Riigikohus leidis, et ainult pinna numbri järgi ei ole võimalik EIÕK art 3 rikkumist tuvastada. Kehtivas redaktsioonis on põrandapind suurendatud 3 m2-ni ning selle kaudu tagatakse ka rohkema EIÕK art 3 järgimise. Eespool viidatud lahendis aga rõhutas kolleegium, et normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis võidi rikkuda konkreetse kinnipeetava inimväärikust.

Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. III

16. Järgmiselt analüüsib kohus, kas kambrites, kus viibis kaebaja ajavahemikul 29.03.2012 kuni 02.07.2013, loodud kinnipidamistingimused vastasid kehtestatud nõuetele või oli vangla tegevus õigusvastane.

17. EIÕK art 3 kohaselt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Seega EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks tuleb kohtul analüüsida, kas kaebaja kinnipidamise ebapiisava isikliku ruumiga kambris puhul oli tegemist ebainimliku kohtlemisega või mitte.

18. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas.

19. Tallinna Vangla vastusest tuleneb, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.03.2012 kuni 02.07.2013 nii vahistatu kui ka süüdimõistetu staatuses, süüdimõistetu staatuses viibis kinnipeetav vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris. VangS § 90 lg-te 1-4 alusel eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 50 lg 2 kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Vangs § 55 järgi kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

20. Vastustaja poolt esitatud tabeli (t.l. 51-55) järgi oli kambri pind väiksem kui 4 m2 peaaegu kogu kinnipidamise vältel (v.a 5 päeva) ning ei olnud kunagi väiksem kui 2,5 m2. Riigikohus leidis lahendis nr 3-4-1-9-14, et põrandapind 2,5 m2 ei pruugi automaatselt riivata kinnipeetava õigusi, õiguste rikkumist ebapiisava ruumiga tuleks vaadata kontekstis teiste kinnipidamise tingimustega. EIK on põhimõtteliselt samal seisukohal – 4 m2 põrandapinda on soovituslik määr ning alla 3 m2 põrandapinna puhul võib tegemist olla artikli 3 rikkumisega. Halduskohus märgib siinkohal, et ei saa lähtuda puhtalt ruumipinna arvust, vaid tuleb analüüsida mõju kinnipeetavatele. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145; Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49).

21. Antud asjas esitatud andmete põhjal oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit ainult üks tund päevas jalutusboksis, kus samal ajal viibisid ka teised kinnipeetavad ning jalutusboksi pind ei olnud suur (15 m2). Samal ajal oli kaebajal alati võimalik vabalt kasutada WC-d kambris, kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus vastavalt seaduse nõuetele (vähemalt kord nädalas), kaebaja ei olnud kogu kinnipidamise aja jooksul kambris kuuekesi. Vastustaja märkis vastuses ka seda, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovahetuse rahuldamine, kaebajal oli võimalik kasutada kambris asuvat mööblit. Kambris olid valgustid, sundventilatsioon, keskküte, igal kinnipeetaval on oma voodi ja voodipesu. Vastustaja seisukohast aga ei selgu, millised olid liikumisvõimalused konkreetselt kaebajal.

22. Kohus peab vajalikuks märkida, et isikliku ruumi tagamine on oluline mh ka selleks, et kinnipeetaval oleks võimalik liikuda, teha füüsilisi harjutusi, et pidev istumine ei tekitaks kahju tervisele. Kui isik on sunnitud koguaeg viibima ühes asendis, see paratamatult mõjutab tema nii füüsilist kui ka hingelist seisundit ning sellisel juhul on tegemist inimväärikust alandava käitumisega. Voodi ja voodipesu olemasolu ei saa kompenseerida ruumi puudust. Antud juhul ei saa ka jalutusboksi kasutamise võimalust pidada tõsiseks kompensatsiooniks ruumi puudusele. Jalutusboksi suurus on 15 m2 ning korraga seal viibib mitu kinnipeetavat, arusaadavalt ei ole neil võimalik korraga teha harjutusi. Nemad ei saa ka omavahelisel kokkuleppel teha harjutusi ühte kaupa, kuna jalutamiseks on ette nähtud ainult tund aega.

23. Eeltoodu alusel leiab kohus, et EIÕK art 3 rikkumisega oli tegemist siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel nelja/viie kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli vähem kui 4 m2. Teistel juhtudel ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja õiguste riive oleks niivõrd intensiivne, et tooks kaasa artikli 3 rikkumise. Kohus märgib, et vangistusseadus annab vanglale õiguse lubada vahistatul jalutada rohkem kui tund aega, võimaldada tal töötada või õppida, samuti kasutada dušši rohkem kui kord nädalas. Kaebaja aga oli sunnitud 23 tundi ööpäevas viibima üle rahvastatud kambris, kus polnud piisavalt privaatsust ega võimalusi võimlemiseks/liikumiseks. Kui vangla andis vahistatule ainult ühe tunni päevas jalutamiseks, siis liikumisvabaduse puudust oli vaja kompenseerida piisava isikliku pinnaga kambris.

24. Seega oli Tallinna Vangla tegevus õigusvastane osas, kus kambrid olid üle rahvastatud ehk siis, kui kambris viibis samal ajal viis/kuus inimest ja põrandapind isiku kohta oli vähem kui 4 m2 ehk kokku 456 päeva.

IV

25. Järgnevalt analüüsib kohus, kas on täidetud kahju hüvitamise eeldused ning millises ulatuses kuulub kaebaja nõue rahuldamisele.

26. RVastS § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lgte 1 ja 2 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

27. Vastustaja on leidnud, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, et püüda ära hoida kahju tekkimist. Nimelt kaebaja ei ole varem vangla poole pöördunud ja teatanud, et ebapiisav kambri pind oleks kaebajale vaimseid kannatusi põhjustanud. Kohus vastustajaga ei nõustu. Võttes arvesse vastustaja hinnangut, et ta on VSKE § 6 lg 6 järgides toiminud õiguspäraselt, aga samuti analoogsetes haldusasjades vastustaja poolt varasemalt võetud seisukohti (ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik kaebajale tagada Tallinna Vanglas suuremat isiklikku ruumi), puudus kirjeldatud olukorras kaebajal mõistlik võimalus kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks ka siis, kui tal oleks pöördunud vangla poole tagada talle rohkem isikliku ruumi. Seega leiab kohus, et kahju ei olnud võimalik kaebajal vältida ega kõrvaldada muul viisil.

28. Käesoleva otsuse III osas on leidnud tõendamist vastustaja õigusvastane tegevus, mis väljendus kaebaja väärikuse alandamises. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, et vastustaja käitumine oli süüline.

29. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Halduskohus märgib, et vastustajal on tulenevalt PS §-st 123 kohustus järgida EIK-i praktikat ja rahvusvahelisi seisukohti kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes. Vastustaja aga eiras eeltoodut ja hoidis kaebajat tema Tallinna Vanglas kinnipidamise aja isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes. VSKE § 6 lg 6 ei takistanud vastustajat kohtlemast kaebajat EIK praktikast nähtuvate miinimumnõuetele vastavalt. Ka vangistusseadus annab vanglale võimaluse ebapiisava isikliku ruumi kompenseerimiseks. Eeltoodu alusel tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Seega leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud ning kohtul tuleb määrata õiglane hüvitis proportsionaalselt õiguserikkumise raskusele.

30. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Antud asjas on tõendamist leidnud, et vastustaja tegevus on vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

31. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Seetõttu ei ole ka käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt näiteks asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest jne. EIK on kohtupraktikas märkinud, et EIK on täiesti rahul, kui siseriiklikult mõistetakse välja summasid, mis on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, tingimusel, et need summad ei ole ebamõistlikud ning et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).

32. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus ka sellega, et kinnipeetavate arv kambris pidevalt muutus, mille tagajärjel muutus alati ka isiklikuks kasutamiseks sobiv pind kambris ehk isiku õiguste riive ei olnud sama intensiivsusega kogu kinnipidamise vältel. Kohus arvestab ka sellega, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus ja igapäevane jalutamine.

33. Seega, võttes arvesse kaalul olevaid asjaolusid, aga samuti lähtudes õigustraditsioonist ja elatustasemest Eesti Vabariigis, peab kohus põhjendatuks ja mõistlikuks välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 1824 eurot talle 456 päeva jooksul õigusvastaste ja inimväärikust alandatavate kambrite tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

MENETLUSKULUD

34. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Samuti kaebaja ei ole kohtule teatanud, et temal on tekkinud menetluskulusid. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda, riigilõivu osas aga Eesti Vabariigi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks Kohtunik

Jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2017 lahendiga 27.06.2017