1-14-7017/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 24.november 2014.a. , Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number 1-14-7017

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Pavel Gontšarov Kriminaalasi N.M süüdistuses KarS § 424 üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 30.septembrist 2014.a.

Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus

Süüdistatav N.M (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Natalia Suvorova Aarne Pruus

RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 30.septembrist 2014.a. N.M suhtes tühistada osaliselt ja nimelt mõistetud lisakaristuse määra osas. Teha selles osas uus , millega KarS prg. 50 lg 1 o t s u s

p.1 alusel võtta N.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 (neljaks) kuuks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

2

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 30.septembri 2014.a. otsusega süüdi tunnistada N.M

KarS § 424 järgi ja karistada teda vangistusega kaks (2) kuud, millest seoses kahtlustatavana kinnipidamisega 03.-04.augustini 2014.a. on kaks (2) päeva kantud ja vangistuse kandmata osaks jääb üks (1) kuu ja kakskümmend kaheksa (28) päeva. KarS § 74 lg.1 kohaselt ei pöörata vangistust täitmisele, kui N.M kaheksateist (18) kuulise katseaja kestel ei pane toimetahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1

ette nähtud käitumiskontrolli nõudeid. N.M on katseajal kohustatud elama

kohtule avaldatud elukohas, ilmuma määratud aegadel kriminaalhooldaja juurde

registreerimistele, alluma oma elukohas kriminaalhooldaja kontrollile, esitama

kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, taotlema kriminaalhooldajalt eelneva loa kauemaks kui viieteistkümneks päevaks Eesti territooriumi piires oma elukohast lahkumiseks, taotlema kriminaalhooldajalt eelneva loa Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibimiseks, taotlema kriminaalhooldajalt eelneva loa elukoha vahetamiseks.

Lisakaristusena võtta N.M-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks (1) kuuks,

mida arvestada kohtuotsuse jõustumise päevast. Viie päeva jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist on N.M kohustatud loovutama juhitunnistuse Maanteeameti liiklusregistrile.

N.M mõisteti süüdi selles, et ta 03.augustil 2014.a. kella 21.50 paiku juhtis Raplas Piiri tänaval mopeedi Peugeot registrimärgiga xxxx alkoholijoobe seisundis -

tema poolt välja hingatud õhus ühes liitris mõõdeti 0,81 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 69 lg. 1 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juht olla joobeseisundis.

Mõistetud lisakaristuse määra põhjendas kohus sellega, et süüdistatavat ei ole varem

ühegi süüteo eest karistatud ja mopeedil alkoholijoobes sõitmisega seadis ta ohtu eelkõige enda. Seepärast on õiguskorra kaitseks ja süüdistatava poolt edaspidiste

süütegude ärahoidmiseks küllaldane mõista põhikaristuseks alammäära lähedane vangistus ja võtta lisakaristusena lühikeseks ajaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse määra osas ja uue otsusega võtta süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Apellandi põhjendused on järgmised.

Riigikohtu 17.06.2013 otsuses 3-1-1-58-13 p.7 väljendatakse seisukohta, et karistuse

mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

3

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.“

Esialgu vaatas kohus kriminaalasja läbi käskmenetluses ning võttis 06.08.2014 N.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 2 kuuks.

Uuel kohtulikul arutelul üldmenetluses, maakohus muutis oma karistuspoliitikat ja karistas N.M-i tingimisi vangistusega ning vähendas lisakaristusena ära võetavat mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega 2 kuult 1 kuuni.

Selline kohtu seisukoha muutumine lisakaristuse kohaldamise osas ei ole

põhjendatud, sest kohtuistungil ei tuvastatud kergendavaid asjaolusid, mis oleks

tinginud lisakaristuse tähtaja vähendamise. Maakohus on ka ise tuvastanud, et puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning on mõistnud, võrreldes esimese kohtuotsusega, N.M-ile raskema põhikaristuse, mistõttu on arusaamatu, miks maakohus võttis lisakaristusena N.M-ilt mootorsõiduki juhtimisõiguse ära ainult 1 kuuks. Prokurör on seiskohal, et mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis kujutab äärmiselt

suurt ohtu kaasliiklejatele, sest lisaks tõendusliku alkomeetriga fikseeritud

alkoholijoobe näidule esinesid tal väliselt tajutavad kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ning reaktsioonide häired.

Mööda ei saa siinkohal vaadata ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu on ka praegusel ajahetkel kohane viidata juba RKKK otsuses nr 3-1-1-26-03 märgitule, et

olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab

vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset

reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et

liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Väärteokorras on karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt alates sellest, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi. Liiklusseaduse § 69 lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi

olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Olenevalt sellest, milline on isikul alkoholisisalduse kontsentratsioon veres või väljahingatavas õhus, on seaduseandaja poolt diferentseeritud mõistetava karistuse määr. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.1 sätestab, et juhul, kui isikut karistatakse esmakordselt

selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit seisundis, mil tema ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, siis võidakse temalt mootorsõiduki juhtimise õigus lisakaristusena ära võtta kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.2 sätestab, et juhul, kui isikut karistatakse esmakordselt

selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit seisundis, mil tema ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi , siis võidakse talt mootorsõiduki juhtimise õigus lisakaristusena ära võtta kolmest kuust kuni 12 kuuni.

Olenevalt isiku organismis olevast alkoholi määrast on seadusandja ette näinud erinevad karistusmäärad. Väärteokorras on karistatavad kergemad õigusrikkumised. Seaduse loogikast lähtuvalt onprokurör arvamusel, et kuriteo eest mõistetud karistus, võrreldes mootorsõiduki juhtimise eest seisundis, milline vastab väärteokoosseisule, peab olema rangem.

4

N.M-i alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli oluliselt suurem kui seda on LS

§ 69 lg.3 sätestatud lubatud alkoholi kontsentratsiooni piirmäär, mistõttu olen

seisukohal, et üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt tuleb Mario N.M-ilt mootorsõiduki juhtimisõigus lisakaristusena ära võtta kuueks (6) kuuks.

Tallinna Ringkonnakohtu 10.novembri 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 19.novembrini2014.

Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled kirjalikke seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Maakohus on mõistnud N.M-ile mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse KarS prg. 50

lg 1 p. 1 minimaalmääras. Kohtukolleegium möönab, et ainult konkreetset seadusesätet lugedes võib tõesti välja lugeda võimaluse mõista isikule KarS prg. 424

järgi süüdimõistmisel lisakaristuse minimaalmääras e. 1 kuu. Kui aga läheneda seaduse sõnastusesse loogiliselt ja lugeda seda koos Liiklusseadusega, siis on siiski

võimalik jõuda täiesti põhjendatud järeldusele, et sellistel juhtudel nagu seda on arutatav kriminaalasi, on lisakaristuse mõistmine minimaalmääras põhjendamatu ning

ei täida karistuse eesmärki. Tallinna Ringkonnakohus on ka oma varasemates otsustes korduvalt rõhutanud sama seisukohta.

Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid

täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna

turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus

preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on

lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud.

KarS prg. 50 lg 1 p.1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et KarS prg. 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhuvõi

veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade

rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada

süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik

süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada KarS prg. 50 alusel

lisakaristus on paigutatud Karistusseadustiku 23.peatükki ja Liiklusseaduse 15.peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi.

Siinjuures tuleb kohtukolleegiumi arvates arvestada ka Liiklusseaduse prg. 224 lg 3 sätteid, kus on sätestatud, et väärteo eest on lisakaristuse alammäär 3 kuud. Mingit

mõistlikku põhjendust ei saa olla sellel, kui kuriteona karistatava alkoholijoobes

juhtimise eest mõistetakse lisakaristus, mis on alla väärteo eest mõistetava

lisakaristuse alammäära. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult

ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et

5

käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu.

Kuigi seaduseandja on kohtule lisakaristuse mõistmise korral jätnud võimaluse kuriteo korral valida ka lühema kui 3 kuulise e. alla samaliigilise väärteo eest lisakaristusena mõistetava sõiduki juhtimise õiguse keelu, ei tähenda see otsesõnu seda, et kohus ei või/pea lähtuvalt karistuste võrdlevast raskusest mõista lisakaristust määras, mis ületab samalaadse väärteo toimepanemise eest määratava lisakaristuse alammäära. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ohtlikuma teo toimepanemise eest tuleks määrata kergem lisakaristus, mis aga ei oleks kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga, sest sellisel

juhul tekiks olukord, kus raskema süüteo toimepanemine kergendaks oluliselt süüdlase olukorda.

Arvestades eeltoodut aga ka seda, et apellatsioonikohus ei saa ületada prokuröri apellatsiooni piire e. mõista süüdistatavale raskemas määras lisakaristust, kui taotleb prokurör, on arutataval juhul lisakaristuse karistusraamid 3 kuust kuni 6 kuuni.

Süüdistatavat varasemalt süütegude eest karistatud ei ole. Samas ei olnud tema

joobeaste ka mitte väärteo ja kuriteo piiripealne ega lähedane. Seega peab

kohtukolleegium põhjendatuks mõista N.M-ile lisakaristus KarS prg. 50 lg 1 p.1 alusel 4 kuuks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p. 4; 338 p.-st 4; 340 lg 4 p-st.4; 343; 344 lg.-st 1, 345 lg.test 1 ja 2, 185 lg-st 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse mõistetud lisakaristuse määra osas ja teeb selles osas uue otsuse .

/ Julia Katškovskaja Pavel Gontšarov Urmas Reinola