3-14-51884/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 21.11.2014 a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51884 Haldusasi X’i kaebus Eesti Vabariigi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. Menetlusosalised Kaebaja – X, lepinguline esindaja Viktor Turkin; Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindajad Moonika Möller ja Gunnar Vaikmaa. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistungil 12.11.2014 kell 10.00. Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu Xi kasuks välja viimasele tekitatud mittevaraline kahju summas 7500 eurot.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu Xi kasuks välja viimase poolt menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 230 eurot ja 60 senti.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 21.11.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 09.02.2010 Harju Maakohtu määrusega tunnistati Xi ja Y lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ning määrati kindlaks kaebaja ja tema alaealise lapse C suhtlemise kord (tsiviilasi nr 2-08-16627). Tallinna Ringkonnakohus muutis 31.05.2010 määrusega maakohtu määratud suhtlemiskorda. Määrus jõustus 18.06.2010.

2. Kaebaja pöördus määruse täitmiseks kohtutäitur Mati Roodese poole. Kohtutäitur alustas täitemenetluse Harju Maakohtu 09.02.2010 kohtumääruse (tsiviilasjas nr 2-08-16627) täitmiseks (täiteasi nr 026/2010/447). Täitemenetluse ajal esitas Y kohtule avalduse kaebaja ja lapse suhtlemise korra muutmiseks (tsiviilasi nr 2-10-50766) ning poja hooldusõiguse üle andmiseks. Harju Maakohus määras 21.09.2011 määrusega esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise korra menetluse ajaks. Kõik nimetatud kohtulahendid esitati kohtutäiturile täitmiseks.

01.12.2011 tegi kohtutäitur Y sunniraha määramise hoiatuse ja teatas, et kui Y ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2010 ja Harju Maakohtu 21.09.2011 määrust 13.01.2012 täitma asunud, määrab kohtutäitur Y sunniraha.

Y esitas 13.01.2012 kohtutäiturile kaebuse sunniraha määramise hoiatuse kohta. Kohtutäitur jättis 03.02.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Samal päeval tegi kohtutäitur Y sunniraha määramise otsuse, millega nõudis Y Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2010 ja Harju Maakohtu 21.09.2011 määrusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha 192 eurot. Y esitatud kaebust sunniraha määramise otsuse peale kohtutäitur ei rahuldanud.

Y esitas 14.02.2012 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 03.02.2012 tehtud otsuse peale ning 12.03.2012 esitas Y Harju Maakohtule kaebuse sama kohtutäituri 02.03.2012 otsuse peale samas täiteasjas. Harju Maakohus liitis asjad ühte menetlusse ning tsiviilasja numbriks jäi 2-12-6527.

Harju Maakohus jättis 30.04.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-6527 Y esitatud kaebused rahuldamata, millele Y esitas määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.07.2012 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, millele Y esitas määruskaebuse. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 17.04.2013 määrusega asja üle Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu 17.12.2013 määrusega asjas 3-2-1-4-13 tühistati Harju Maakohtu 30.04.2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2012 määrused. Riigikohus tegi Y 14.02.2012 kaebuse osas uue määruse, millega jättis kaebuse sunniraha määramise hoiatuse kohta läbi vaatamata. Y 12.03.2012 sunniraha määramise kohta esitatud kaebuse osas saadeti asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Üldkogu määrusele esitasid eriarvamuse 8 riigikohtunikku. Harju Maakohtu 31.03.2014 määrusega rahuldati Y kaebus ning tühistati kohtutäitur M. Roodese 02.03.2012 tehtud otsus.

3. Harju Maakohtu 20.02.2012 määrusega rahuldas kohus tsiviilasjas nr 2-10-50766 Y avalduse osaliselt ning muutis kaebaja ja tema poja suhtlemiskorda. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja avalduse temale lapse hooldusõiguse täielikult üleandmiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 tühistati maakohtu 20.02.2012 määrus osaliselt, muutes määruse sõnastust kaebaja ja tema lapse suhtluskorra osas. Samuti rahuldas ringkonnakohus kaebaja avalduse hooldusõiguse määramise osas lapse suhtes selliselt, et kaebajal ja Yl on ühine hooldusõigus lapse C osas, välja arvatud elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piirides, milline õigus jäi Yle. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2013 määrustega ei võetud kaebaja, Y ja Tallinna linna määruskaebusi ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusele menetlusse.

4. Kohtutäitur M. Roodes esitas Tallinna linnale 05.06.2013 taotluse C ajutiseks paigutamiseks hoolekandeasutusse täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 3 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-10-50766. Tallinna linn jättis oma 01.08.2013 vastusega nr 6-4/278-27 kohtutäituri taotluse rahuldamata. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.09.2013 kaebuse Tallinna linna kohustamiseks tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud lahendi täitmiseks paigutada alaealine C ajutiselt hoolekandeasutusse. Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-1845 tagastati X kaebus.

5. Kaebaja esitas Harju Maakohtule 05.12.2013 lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise tagamiseks avalduse, milles palus piirata Y isikuhooldusõigust C ja kaebaja suhtlemist puudutavates küsimustes ning määrata lapsele isaga suhtlemise korraldamiseks erieestkostja. Lisaks palus kaebaja kohaldada Y suhtes kaebaja ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmiseks vajadusel jõudu. Samuti palus kaebaja määrata juba kohtumenetluse ajaks lapsele erieestkostja, et võimaldada kaebajal lapsega kohtumenetluse ajal suhelda ja selgitada välja, kas jõu kasutamine suhtlemise korda reguleeriva kohtumääruse täitmiseks on vajalik. Tsiviilasi registreeriti nr-ga 2-13-57223.

Harju Maakohus tunnistas 28.01.2014 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, piiras Y hooldusõigust kaebaja ja lapse suhtlemise korraldamisel kolmeks kuuks (29.01.2014 kuni 29.04.2014) ja määras selleks ajaks lapse erieestkostjaks lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (lastekaitsetöötaja). Kohus jättis kaebaja avalduse kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks suhtlemiskorra kohtumääruse täitmisel läbi vaatamata. Nii kaebaja kui Y esitasid maakohtu 28.01.2014 määrusele määruskaebused, mis jäid Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2014 määrusega rahuldamata. X esitas ringkonnakohtu 19.03.2014 määrusele määruskaebuse, mis võeti Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.08.2014 määrusega menetlusse.

6. 05.05.2014 esitas Tallinna linn Harju Maakohtule avalduse alaealisele C määratud erieestkoste pikendamiseks (tsiviilasi nr 2-14-1700).

7. 19.05.2014 esitas X Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-13-57223 avalduse, milles palus teha selles tsiviilasjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg 7 nõuetele vastav kohtumäärus, millega muuta vanemate hooldusõigust ning mis oleks sundtäidetav täitemenetluse korras.

16.06.2014 määrusega peatati kaebaja avalduse lahendamise menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-14-1700 lõpplahendi tegemiseni, millise määruse peale esitas X määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2014 määrusega jäeti põhjendusi esitamata maakohtu 16.06.2014 määrus muutmata.

Tsiviilasi nr 2-14-1700 liideti Harju Maakohtu 27.06.2014 määrusega tsiviilasjaga nr 2-13-57223 ühte menetlusse. Tsiviilasja põhinumbriks jäi 2-13-57223.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014 määrusega asjas nr 3-2-1-95-14 (tsiviilasi nr 2-13-57223) jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2014 määruse resolutsioon muutmata, kuid lisati menetluskulude jaotus ja muudeti määruse põhjendusi.

8. 26.08.2014 saabus Tallinna Halduskohtule X’i kaebus Eesti Vabariigi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot.

Kaebuse sisu

9. Kaebaja märgib, et tekkinud on olukord, kus ajaperioodil september 2011 – august 2014 on katkematult eksisteerinud kaebaja ja lapse vahelist suhtluskorda määrav seadusjõus kohtulahend, kas esialgse õiguskaitse või (erinevates kohtuastmetes) menetlust lõpetava lahendi näol – sellest hoolimata ei ole kaebajal kolme aasta jooksul mitte ühelgi korral õnnestunud määruse nõuete kohaselt lapsega kohtuda (2012. a kevadel Rocca al Mare keskuse mängutoas toimunud paari katsetust ei saa asjaoludest tulenevalt lugeda kohtumääruse nõuetekohaseks täitmiseks). Kaebaja järjepidevad pöördumised ning abipalved eestkosteasutuse, kohtutäituri ning kohtu poole ei ole vähimatki tulemust olukorra parandamiseks andnud. Tulemuseks on olnud reaalselt mittetäidetav, selgelt illusoorne kohtulahend ning ametivõimude aastatepikkuse tegevuse(tuse) tulemusel võimalik, et pöördumatult lõhutud kaebaja ja tema lapse vaheline side.

9.1. Kõnesolevas asjas on lapsega suhtlemise kohtulahendit üritatud edutult täita juba 2010. a maikuust. Seadusandja on sätestanud, et suhtlemist korraldav lõplik kohtulahend ei muutu TsMS §

563 lg 6 p-st 1 tulenevalt sundtäidetavaks. Kirjeldatu loob olukorra, kus (täitemenetluse korras täidetav) esialgne õiguskaitse on seoses lõpliku lahendi jõustumise või viivitamatult täitmisele pööramisega lõppenud, kuid jõustunud kohtulahend ei kuulu sundtäitmisele kuni lepitusmenetluses tehtud lahendi jõustumiseni (mis võib võtta aega kuid või halvemal juhul aastaid). Sellises situatsioonis on lapse ja lahuselava vanema kontakti säilimine jäetud täies ulatuses tagamata, tuues endaga kaasa pöördumatuid tagajärgi edasiseks suhtlemiseks (sh ka edasiseks lahendi täitmiseks).

9.2. Põhjendamatu on väljastada läbi lepitusmenetluse täidetav kohtulahend pärast seda, kui ligi kolm aastat on samas tsiviilasjas kasutatud koheselt sundtäidetavaid esialgse õiguskaitse määrusi ning on ilmselge, et kohustatud isik (last kasvatav vanem) ei kavatse täita suhtluskorra määrusi mitte üheski aspektis ka edasiselt ning deklareerib seda ka avalikult. Suhtluskorra lahendite kiire ja efektiivse täitmise nõudega ei ole kooskõlas olukord, kus vanem on aastaid ja järjepidevalt keeldunud täitmast esialgse õiguskaitse lahendeid ning tema suhtes on algatatud täitemenetlus, mis tuleb aga lõpliku lahendi väljastamisest tulenevalt lõpetada ning alustada (selgelt tulutu lõpptulemusega) aeganõudvat lepitusmenetlust ning pärast selle ebaõnnestumist alustada jälle ja uuesti täitemenetlusega. Seetõttu saab väita, et esimene menetlust lõpetav määrus on vaid formaalsus, sellel puudub juriidiline jõud ning see ei ole pahatahtliku vanema jaoks täitmiseks kohustuslik. Seadus annab selge aluse uue pika menetluse käivitamiseks, kus lepitusmenetluse raames saab muuta suhtlemist puudutavat määrust, andes kohtulahendit mitte täita soovivale isikule seadusest tuleneva võimaluse asjas juba varem tehtud, jõustunud ja kehtivat kohtulahendit mitte täita.

9.3. TMS § 179 lg 2 ning § 183 võimaldavad kohtutäituril sunnivahendina määrata võlgnikule lapsega suhtlemise määruse takistamisel sunniraha TMS § 26¹ korras. Eelviidatud sätte lg 9 kohaselt võib sunniraha määrata korduvalt, kuni kohustus täidetakse või kui sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Praktikas tähendab eelviidatud TMS § 26¹ lg 9 teine pool seda, et juhul, kui kohtumäärust aktiivselt rikkuv pool vaidlustab iga kohtutäituri otsuse ning veab selle igakordselt läbi kolme kohtuastme, mis võib kesta aastaid, puudub kohtutäituril võimalus uusi sunnirahasid määrata ning ta peab hakkama kulutama rahalisi ning töömahukaid ressursse komplitseeritud kohtuvaidlustele sunnirahade asjus. Käesolevas asjas ongi nii juhtunud, kus kohtutäituri poolt esialgselt minimaalsuuruses määratud sunniraha jõudis kahe aasta möödudes (sel perioodil puudus täituril õiguslik võimalus uusi sunnirahasid kestva rikkumise korral määrata) Riigikohtu üldkogusse, kust see saadeti esimesse kohtuastmesse tagasi. Sellised arengud on võimalikud igakordsel sunniraha määramisel, mis kahjustavad oluliselt riigi õigussüsteemi mainet ja suutlikkust ning välistavad meetmete tagamise suhtluskorra määruse täitmiseks.

9.4. Ajaperioodil, kus Y vaidlustas sunniraha määramise, mis tingis kaheaastase kohtumenetluse, asusid kohtud ja Justiitsministeerium kaebajaga suheldes seisukohale, et uusi sunnirahasid pole tekkinud olukorras võimalik määrata ning soovitasid kasutada seaduses toodud alternatiivseid meetmeid – lapse paigutamine kohtumiseelselt (üleandmise hõlbustamiseks) hooldusasutusse või äärmusliku vahendina jõu kasutamist määruse täitmisel. TMS § 179 lg 3 sätestab suhtluskorra lahendite täitmiseks küll näiliselt efektiivse vahendi lapse kohtumiseelseks paigutamiseks hooldusasutusse (mis peaks tagama lapse häireteta üleandmise vanemale), kuid kehtiv regulatsioon annab eestkosteasutusele selle kohaldamiseks sedavõrd ulatuslikud diskretsioonipiirid, mida käesoleva juhtumi puhul on ilmselgelt kuritarvitatud. Eestkosteasutus on vastuseks kohtutäituri 05.06.2013 taotlusele asunud diskuteerima jõustunud kohtulahendi sisuliste aspektide üle, tõlgendanud seadust ning kohtulahendit endale sobivas suunas ning mitte soovides oma töökoormuse suurenemist ning tõenäoliselt nimetatud toiminguga kaasnevate kaebuste menetlemist, vastanud kohtutäiturile mittetõsiseltvõetavate põhjendustega eitavalt. Sellega on kohtutäituri võimalused sisuliselt ka ammendatud, jäänud on vaid 2009. a-l TMS-i sisse viidud jõu kasutamise õigus.

9.5. Harju Maakohus piiras oma 28.01.2014 määrusega Y hooldusõigust, andes kõik suhtlemiskorra täitmist puudutava (sellekohase otsustusõiguse) eestkosteasutusele. Eestkosteasutus ei asunud teostama erieestkostet ega järginud oma tegevuses 19.03.2013 suhtluskorra määrust ühes maakohtu poolt lubatud reservatsioonidega. Kaebajal puudub efektiivne võimalus mõjutada või suunata eestkosteasutuse tööd, eestkosteasutus ei püüdnudki määrust täita. Kuna kohus polnud määranud ka täitmismeetmeid, puudus kaebajal igasugune võimalus alates 28.01.2014 mõjutada eestkosteasutust erieestkostjana suhtluskorra määrust järgima. Erieestkoste lõppedes taotles eestkosteasutus arusaamatutel põhjustel mittetoimiva erieestkoste pikendamist, maakohus võttis avalduse menetlusse ning peatas omakorda täitemeetmete määramise, tekitades sellega olukorra, kus seadusjõus suhtluskorra määrusest hoolimata pole selle reaalset toimimist võimalik ühegi meetmega tagada. Selline olukord (täitmismeetmeid pole, eestkosteasutus menetluses kaasabi ei osuta) kestab kaebuse esitamise ajaks juba ligi kaheksa kuud ning kaebajal puuduvad reaalsed võimalused olukorda muuta või parandada, tagamaks suhtluskorra lahendi täitmist.

9.6. Kaebaja leiab, et kohtutäitur saab teostada vaid kohtulahendi teostamise formaalset kontrolli. Sisuliseks lastekaitsetööks, mis käesoleva juhtumi puhul on vältimatu, pole tal ei kohustusi ega ka oskusi. Kuna kohtu pädevusse ei kuulu järelevalve teostamine eestkosteasutuse tegevuse üle, puuduvad ka kohtul mõjuvad vahendid, jälgimaks ja mõjutamaks eestkosteasutusi suhtluskorra lahendiga vältimatult kaasnevat lastekaitsetööd efektiivselt tegema. On selge, et juhtudel, kus eestkosteasutuse lastekaitsetöötajad ei osuta kohtutäiturile komplitseeritumates asjades sisulist ja mahukat kaasabi, pole kohtutäituril võimalik suhtluskorra lahendit üksnes puudulike täitemenetluse meetmetega täita.

9.7. Õigus oma last isiklikult kasvatada ja temaga isiklikult suhelda on üks peamisi inimõigusi, mis on selgelt sätestatud nii ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (EIÕK). Siseriiklike õigusaktidega on perekonnaelu puutumatus tagatud põhiseaduse (PS) §-des 26-27. Vanema (sh ka lapsest lahuselava vanema) ning lapse vahelised suhted on kaitstud arvukate perekonnaseaduse (PKS) ning lastekaitseseaduse sätete ning madalamalseisvate õigusaktidega. Kaebaja ei tea Eesti õiguspraktikast nimetada ühtegi analoogset juhtumit, kus suhtluskorra määrust on püütud kõiki võimalusi kasutades täita juba enam kui kolm aastat ning mitte ainsatki kohtumist vanema ja lapse vahel pole seni õnnestunud reaalselt korraldada. Kõik asjaga vahetult seotud olnud institutsioonid (kohtutäiturid, eestkosteasutused, lastekaitsetöötajad jm) veeretavad vastutust enda pealt ära ning on viimasel aastal asunud seisukohale, et olukorras, kus Y ei soovi kohtulahendit mistahes ulatuses täita, oleks kaebajal õigem lapse kasvatamiseja suhtluskorra nõudest loobuda. Kuigi kogu nimetatud ajaperioodi jooksul on olnud seadusjõus suhtluskorra määrus, pole selle täitmine võimalik ja haldusorganite soovimatuse ning puuduliku õigusregulatsiooni tõttu mitte üheski aspektis õnnestunud. Tulemuseks on halvemal juhul pöördumatult lõhutud side isa ja lapse vahel ning ilmselgelt kahjustatud tervisega laps.

9.8. Eesti kohtupraktikas puuduvad seni analoogsed, suhtluskorra täitmisest tulenevad, nõuded riigi vastu, küll aga on sellekohaseid kaebusi arvukalt (ligi 10 kaebust) lahendanud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). EIK on järjepidevalt selgitanud, et suhted vanema ja lapse vahel on EIÕK art 8 kaitsealas ning ametivõimud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt. Samuti peab olema tagatud seadusandlik baas kohtulahendite kiireks ja efektiivseks sundtäitmiseks, kuna viivitused suhtluskorra asjus võivad tekitada vanema ja lapse suhtele pöördumatuid kahjustusi. Tuleb arvestada, et perekondlikud suhted, eriti suhted vanemate ja laste vahel, kuuluvad ühte olulisemasse inimõiguste valdkonda ning peavad olema riiklike vahenditega tagatud kõigil juhtudel. Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja ise on tegutsenud äärmise hoolsusega ning kasutanud kõiki seaduslikke vahendeid, et säilitada enda ja lapse suhet ning oma isiklikku kasvatuskohustust. Tekkinud on vanema ja lapse vahelises suhtes äärmiselt pikk (kolm aastat) sunnitud suhtluspaus, mil riik pole olnud suuteline tagama seadusjõus lahendite täitmist. Kuigi mistahes rahasumma ei kompenseeri kaotatud aega, vanema ja lapse vaheliste suhte katkemist ning selle taastamisel tekkivaid probleeme, on selge, et riigil on positiivne kohustus hüvitada kohtulahendite aastatepikkuse täitamata jätmise ning vanema ja lapse vahelise suhte katkemisega tekitatud mittevaraline kahju, mille tekkimist eeldatakse.

9.9. Kuigi Riigikohtu üldkogu leidis 17.12.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13 (napi häälteenamusega) kehtiva sunnirahasüsteemi formaalselt olevat põhiseadusega kooskõlas, märkis üldkogu määruse p-s 55 ühemõtteliselt, et kehtiv süsteem ei taga vanema ja lapse vahelise suhtluskorra lahendi efektiivset täitmist ning see vajab täiendamist või muutmist. Seitsme riigikohtuniku eriarvamuses nimetatud määruse juurde on süsteemi puudused selgemini välja toodud (eriarvamuse punktid 14-18) ja muuhulgas on märgitud: „/.../ edaspidi on suhtluskorra lahendeid veelgi raskem sundtäita, kui seda üldse veel teha saab“. Samuti on eriarvamuses märgitud, et selles asjas on lapsega suhtlemise kohtulahendit püütud edutult täita aastat 2010 ning kasutatud meetmed pole seda suutnud tagada (p 14) ning et kehtivas õiguses ei pruugi lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmiseks olla üldse efektiivseid meetodeid. Seega on kaebaja argumendid leidnud veenvat kinnitust Riigikohtu üldkogu tasandil.

9.10. 01.01.2009 jõustus TMS § 179 muudatus, milles seadusandja, lähtudes EIK käsitlusest, võimaldas jõu kasutamist lapsega suhtluskorra määruse täitmisel. Samas nõuab see (TMS § 179 lg 4) aga sellekohast kohtulahendit, kusjuures kohus võib jõu kasutamise ette näha üksnes samas sättes viidatud kitsastes piirides. Kuna kohus ei määra jõu kasutamist kohe esialgses suhtluskorra lahendis, tuleb selle saavutamiseks algatada uus ning pikaajaline (kuid või aastaid kestev) menetlus. Kaebaja esitas Harju Maakohtule avalduse jõu kasutamiseks 05.12.2013. Maakohus jättis jõu kasutamise nõude oma 28.01.2014 määrusega läbi vaatamata, leides, et jõu kasutamist täitemenetluses saab nõuda kohtutäitur, mitte aga avaldaja sissenõudjana. Kaebaja esitas selle peale määruskaebuse ringkonnakohtule, kuid ringkonnakohus on oma 19.03.2014 määruses unustanud nimetatud nõude kohta üldse seisukohta võtmast. Kaebaja esitas määruskaebuse Riigikohtule, mille Riigikohus lahendas 29.10.2014 määrusega. Riigikohus selgitas, et õigustatud isik kohtule esitama avaldust jõu kasutamiseks täitemenetluses on esmajoones just kaebaja (st sissenõudja ehk lapse vanem) ise, mitte aga kohtutäitur. Kuigi põhimõtteliselt on ka kohtutäituril õigus sellesisuline avaldus esitada, on menetlusökonoomika (võimalik tarbetu õigusvaidlus kohtutäituriga ja sellega kaasnev ajakulu) kaalutlustest lähtudes eelduslikult taotluse esitajaks siiski avaldaja sissenõudjana, mida viimane ongi teinud. Harju Maakohtu 29.01.2014 ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2014 määrused, kus asuti teisele seisukohale ning keelduti kaebaja õiguspärast avaldust jõu kasutamiseks läbi vaatamast, on tingitud puudulikust ning ebaselgest õigusloomest esmajoones TMS § 179 sisu sätestamisel. See omakorda tingis ka seniajani kestva kohtumenetluse peatamise tsiviilasjas nr 2-13-57223 täitemeetmete määramisel, mis oleks olnud välditav riigi pädevuses oleva õigusloome poolt nimetatud TMS normi selges sätestamises. Praeguseks on jõu kasutamise avalduse menetlemine kestnud mitu kuud. Pärast Riigikohutu 29.10.2014 määrust hakkas jõu kasutamise lubatavuse menetlus käima algusest peale, eeldatavalt läbi kolme kohtuastme ning võib kesta aastaid. Kiiret ja efektiivset menetlust siin ei tule ning sunnitud suhtluspaus võib jätkuvalt tekitada pöördumatuid tagajärgi vanema ning lapse suhetes.

9.11. Kaebaja on seisukohal, et suhtluskorra lahendite täitmisel ei peaks juhtivat rolli omama kohtutäitur, vaid maavalitsuse või eestkosteasutuse lastekaitsetöötajad. Vähesed asjakohased seadusesätted (nt TMS § 179 lg 1) aga ei pane eestkosteasutusele sisuliselt mingit otsest kohustust, mistõttu pole kaebaja arvates võimalik, vastavate alusnormide puudumisel, eestkosteasutust nimetatud kaebuses ka vastustajana käsitleda. Suhtluskorra lahendi täitmisele kaasaaitamine sõltub täiel määral eestkosteasutuse heast tahtest, mida kaebajal pole võimalik olnud saavutada. Eestkosteasutuse järjepidevalt korratav vastus on, et nemad ei tegele kohtulahendite täitmisega ning suhtluskorra lahenditega seonduv ei puutu neisse. Kaebaja leiab, et kuivõrd keerukamate juhtumite puhul peab põhirõhk olema intensiivsel lastekaitsetööl ning kohtutäiturile jääb vaid formaalne kontroll kohtumääruse täitmise üle, on vajalik, et vastavas õigusloomes oleks selgesõnaliselt sätestatud eestkosteasutuse kohustused sisulise lastekaitsetöö tegemiseks ning seda ka olukorras, kus eksisteerib seadusjõus kohtulahend suhtlemiskorra kohta, mida kohtutäitur omal jõul seniste täitemenetluste vahenditega pole suuteline täitma. Suhtluskorra lahendite täitmismehhanism on kohmakas, aeganõudev ning vähese efektiivsusega, mistõttu on sagedased kohtutäiturite otsesõnu esitatud keeldumised selliste lahendite sundtäitmisest.

9.12. PS § 25-st tuleneb igaühe õigus ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Praegusel juhul on kahju tekitatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, kus kaebaja on kasutanud ära kõik omapoolsed vahendid. Suhtluskorra alaste lahendite täitmisega seonduv õigusloome on tõsiselt puudulik (sellele juhtis tähelepanu ka Riigikohtu üldkogu oma 17.12.2013 määruses asjas nr 3-2-1-4-13), mis muudab äärmiselt aeganõudvaks või isegi võimatuks suhtluskorra lahendite sundtäitmise. Kaebaja on kasutanud kõiki võimalikke ja lubatud meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et saavutada võimalus tehtud lahendeid täita ning oma last kasvatada ning temaga normaalselt suhelda. Kaebaja on ilmselgelt emotsionaalselt kurnatud ning avaliku võimu poolse tegevusetuse tõttu on kannatanud tema perekondlikud suhted pöördumatult. Kaebaja on seisukohal, et temale on kahju tekitanud Eesti Vabariik, kes on jätnud tagamata tõhusa õigusloome lapsega suhtluskorra lahendite täitmises. Kaebaja tõi ulatusliku taustmaterjalina oma kaebuses küll esile eestkosteasutuse tegevusetuse, kuid esmajoones põhjusel, et vastava õigusloome puudumise tulemusel puudub eestkosteasutusel otsene seadusest tulenev kohustus aidata kaasa formaliseeritud täitemenetlusele suhtluskorra asjades (kaasaaitamine sõltub olulisel määral eestkosteasutuse suvast ning heast tahtest) ning kaebajal puuduvad õiguslikud võimalused teda sellele kaasa aitamisele sundimiseks. Kaebaja arvates on asjas vastustajaks Eesti Vabariik, toiming millega kaebajale kahju tekitati, on riigipoolne tegevusetus/puudulik tegevus tõhusa õigusloome ning seadusandluses efektiivsete täimismeetmete väljatöötamisel ja vastuvõtmisel. Kaebaja esitab kaebuse riigivastutuse seaduse (RvastS) § 14 lg 1 alusel. Arvestades rikkumise ajaperioodi, selle tehiolusid ning EIK asjakohast praktikat hüvitise suuruse määramisel, leiab kaebaja, et taotletav hüvitis võib olla 20 000 eurot. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

10. Vastustaja möönab, et iseenesest seda, et vanemal puudub mitme aasta jooksul lapsega suhtlemise võimalus, on vanemal raske taluda. Eelnev võib põhjustada vaimseid üleelamisi ning ilmselt tuleb jaatada kaebajale mingisuguse mittevaralise kahju teket. Samas ei nõustu vastustaja kaebaja käsitlusega, et riik on jätnud tagamata tõhusa õigusloome lapsega suhtluskorra lahendite täitmises, mistõttu riigi tegevusetus on õigusvastane.

10.1. TMS § 179 sätestab võimalused, mida kohtutäitur saab kasutada lapse üleandmise või lapsega suhtlemise lahendi täitmisel. Kohtutäituril on õiguslik alus määrata sunniraha (TMS § 179 lg 2 koosmõjus TMS §-dega 183 ja 261), tõstatada kohaliku omavalitsuse ees küsimus lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse (TMS § 179 lg 3) ning kohtutäitur võib kasutada kohtulahendi alusel lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu (TMS § 179 lg 4).

10.2. 03.02.2012 otsusega määras kohtutäitur M. Roodes sunniraha lapse emale Yle, kuna ema ei täitnud kohtumäärusest tulenevat isa ja lapse suhtlemise korda. Ema vaidlustas sunniraha määramise kohtutäituri juures, Harju Maakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja lõpuks ka Riigikohtus. Kuigi Harju Maakohus tühistas lõpuks kohtutäitur M. Roodese otsuse sunniraha määramise kohta, leidis Riigkohtu üldkogu, et nende arvates tuleb TMS § 179 lg-t 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, so takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seega on seaduses olemas õiguslik alus määrata vanema ja lapse suhtlemist määravat kohtulahendit täites vanemale, kes takistab suhtluskorra lahendi täitmist, sunniraha. Sunniraha määramise eesmärk on distsiplineerida kohustatud vanemat suhtluskorra täitmist alustama ja seda nõuetekohaselt täitma. Seega on olemas seaduslik meede suhtluskorra lahendi täitmise tagamiseks.

10.3. TMS § 179 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur vajaduse korral tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. Kohalik omavalitsus saab lapse perekonnast eraldada ainult siis, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse elu või tervist. Praegusel juhul ei rahuldanud Põhja- Tallinna Valitsus kohtutäituri taotlust lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse põhjusel, et lapse elu, tervis ja muud huvid ei olnud ohustatud sel määral, et laps tuleks perest eraldada. Kaebaja ja lapse ema vaidluses lapse hooldusõiguse ning kaebaja ja lapse suhtluskorra osas on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et lapse hooldusõigus tuleb jätta lapse emale ning lapse emast eemaldamine võib mõjuda lapsele negatiivselt. Seega käesoleval juhul poleks lapse hoolekandeasutusse paigutamine olnud lapse huvides. Vastustaja leiab, et õiguskorras on küll olemas meede lapse üleandmiseks ja lapsega suhtlemise võimaldamiseks ohu korral lapse elule ja tervisele, kuid konkreetsel juhul ei olnud seda tulenevalt lapse huvidest võimalik kasutada. Seega ei saa kõneksolevat meedet iga probleemse suhtluskorra juhtumi puhul kohaldada.

10.4. TMS § 179 lg 4 järgi võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Seega on seadusandja näinud ette veel ühe meetme suhtluskorra lahendi tagamiseks. Seejuures on sedavõrd intensiivse meetme kohaldamise eelduseks kohtulik kontroll. Nimelt on kohtul õigus otsustada, kas jõu kasutamine on põhjendatud või mitte. Riik on sätestanud läbi õigusloome mitmed õiguslikud meetmed lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks ning need on mõistliku ja järjepideva rakendamise korral sobivad ja vajalikud. Asjaolu, et kohtud/kohtunikud tõlgendavad õigusnormi erinevalt, on õigusemõistmisel võrdlemisi tihti ette tulev nähtus. Eelnev aga ei tähenda automaatselt seda, et tegemist on ebaselge ja puuduliku õigusloomega. Elulised asjaolud on tihti väga mitmekesised ning muutuvad. Seetõttu kasutataksegi tänapäeval õigusloomes just piisavalt abstraktseid õigusnorme, mille abil on võimalik reguleerida võimalikult paljusid sarnaseid olukordi. Seadusandja tahe ehk õigusakti tegelik sisu selgitataksegi välja õigusnormi tõlgendamise kaudu ja seda ka kohtumenetluses. See, et maakohus tõlgendas TMS § 179 lg-t 4 teisiti, kui seda hiljem tegi Riigikohus, ei anna alust pidada õigusnormi ebaselgeks ning õigusloomet ebapiisavaks. Ka EIK on öelnud, et õigusliku ettenähtavuse ja õigusselguse nõuet ei ole rikutud siis, kui ühte õigusnormi on võimalik erinevalt tõlgendada – õigusnormide tõlgendus on kohtute ülesanne.

10.5. Kaebaja peab lubamatuks TsMS § 563 lg 6 p-st 1 tulenevat regulatsiooni, mille kohaselt ei muutu vanema ja lapse suhtlemist korraldav lõplik kohtulahend sundtäidetavaks enne lepitusmenetluse lõppemist. Kaebaja leiab, et TsMS § 563 ei taga kohtulahendite kiiret ja efektiivset täitmist. Vastustaja sellise käsitlusega ei nõustu. Vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks on nähtud ette erikord, et soodustada vanemate kokkuleppele jõudmist lapsega suhtlemise korraldamises, mis on kahtlemata lapse huvide seisukohast parem lahendus kui sunnimeetmete kasutamine. Kohus peab TsMS § 563 lg 9 kohaselt lepitusmenetluse läbi viima 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Seega, kui lepitusmenetlus siiski ei õnnestu, on hiljemalt kahe kuu pärast olemas kohtulahend, mida saab ka sundtäita. Kaks kuud ei ole ülemäära pikk aeg sellise menetluse jaoks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et TsMS §-s 563 ette nähtud kuni kahekuuline lepitusmenetlus ei takista kohtulahendi kiiret ja efektiivset täitmist, vaid on lapse ja vanema suhtlemist määrava kohtulahendi eripära arvestades ja lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud kui viimane meede vanemaid kokkuleppele suunata.

10.6. Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et seadusandja on võtnud vastu mitmed õiguslikud meetmed lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks ning need on mõistliku rakendamise korral sobivad ja vajalikud ning võimaldavad tulemuse saavutada. Siiski sõltub kõigi eelpool nimetatud meetmete efektiivne kasutamine ka kohustatud isiku käitumisest, kohtutäiturist kui suhtluskorra täitmist abistavast isikust, samuti ka eestkosteasutuse aktiivsusest jms. Praegusel juhul on lapse ema, kes ei arvesta ega tee koostööd lapse isaga ja eestkosteasutusega, teinud kõik, et takistada lapse ja isa omavahelist suhtlemist. Läbi õigusloome ei saa kunagi täielikult välistada isikute pahatahtlikku käitumist. On eluliselt paratamatu, et kõiki kohtulahendeid ei õnnestugi alati täita. Selle eest aga riiki süüdistada ei ole põhjendatud. Ühegi teise kaasuse pinnalt ei ole kordagi riigi tähelepanu juhitud asjaolule, et lapse ja vanema suhtluskorra lahendite täitmise regulatsioon on ebapiisav ning veelgi enam, seda tuleks kiiremas korras üle vaadata. Seega ei ole võimalik riigile ette heita tegevusetust tõhusa õigusliku regulatsiooni loomata jätmises.

10.7. Vastustaja peab vajalikuks viidata EIK seisukohale lapse ja lahuselava vanema suhtlemisõigust käsitlevas lahendites Prizzia vs Ungari ja Z. vs Poola, millises on leitud, et ametivõimudel tuleb astuda samme ja kasutada kõiki mõistlikke võimalusi vanema suhtlemisvõimaluse tagamiseks oma lapsega, kuid riigi kohustus on siiski menetlusliku iseloomuga ega sõltu lõpptulemusest. Arvestades, et riik on loonud terve rea õiguslikke meetmeid suhtluskorra lahendite täitmiseks, ei saa riigi tegevust pidada õigusvastaseks. Seega antud juhul puudub riigi poolt kahju hüvitamiseks nõutav eeldus - avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

10.8. Kui kohus peaks siiski leidma, et riigi tegevus on olnud õigusvastane, on vastustaja seisukohal, et puudub põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Riigi roll vanema ja lapse suhtluskorra lahendite täitmisel on pigem abistav – riik peab looma õiguslikud meetmed, mis võimaldavad lahendite täitmist. Riigi poolt on loodud mitmed õiguslikud meetmed lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks ning need on mõistliku rakendamise korral sobivad ja vajalikud ning võimaldavad tulemuse saavutada. Riigikohtu määrusest nr 3-2-1-95-14 tuleneb, et TMS § 179 lg 4 kohaselt kohtult jõu kasutamiseks luba taotlema on õigustatud nii kohtutäitur kui ka lapsevanem ise. On oluline arvestada, et lõppastmes on jõu kasutamise lubamine kohtu kaalutlusotsus. Seega, isegi kui maakohus oleks vaadanud läbi kaebaja taotluse jõu kasutamise võimaldamiseks, ei saa olla kindel, et kohus oleks selle taotluse ka rahuldanud. Eeltoodust tuleneb üheselt, et meetmed kohtulahendi täitmiseks on õiguskorras olemas ja rakendatavad, kuid nende kasutamine sõltub konkreetsetest asjaoludest ning peab kindlasti olema kooskõlas lapse huvidega. Kõike eelnevat arvestades leiab vastustaja, et antud juhul puudub põhjuslik seos kaebaja väidetava kahju ja väidetava riigi õigusvastase ebapiisava õigusloome vahel.

10.9. Juhul, kui kohus peaks ikkagi lugema riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetuks, on käesoleval juhul alust vastustaja vastutuse piiramiseks RVastS 13 lg 1 p 1 alusel. Vastustaja on seisukohal, et riigil polnud kuidagi mõistlikult võimalik ette näha kaebajale väidetava kahju tekkimist. Riik on kehtestanud mitmed sunnivahendid suhtluskorra täitmise tagamiseks. Puudub teave, et varem oleks riigi tähelepanu juhitud võimalikule puudulikule regulatsioonile. Lisaks tuleb rõhutada, et ükski regulatsioon ei anna absoluutset garantiid, et selle vastuvõtmisel seda ikkagi kuidagi ei eirataks vmt. Tegemist on ühe kahetsusväärse juhtumiga ning selle pinnalt ei saa teha üldistust riigi tegevusele. Eelnevat arvestades juhul, kui kohus tuvastab riigivastutuse eelduste olemasolu, tuleks piirduda õigusvastasuse tuvastamisega HKMS § 41 lg 5 alusel ning jätta hüvitis välja mõistmata.

10.10. Kui kaebaja on välja toonud üksnes selle, kuidas lapse ema takistab kaebajal oma lapsega kohtumast, siis vastustaja viitab Põhja-Tallinna Valitsuse 28.04.2014 avalduse ja 12.09.2014 seisukohale, millest nähtub etteheiteid ka kaebaja enda tegevusele. Nendest nähtub, et linnaosavalitsus on seisukohal, et kumbki vanem ei ole orienteeritud mõistlikule lahenduse otsimise ja koostöö tegemisele, vaid tegeletakse üksteise süüdistamisega. Kaebaja soovib regulaarselt oma lapsega kohtuda, kuid hoolimata sellest, et laps on raske puudega, ei ole kaebaja võtnud ühendust lapse raviarstiga, kes oskaks talle selgitada lapse puude ja psüühilise seisundiga seonduvat. Lapse eest hoolitsemisel on oluline mõista ja lähtuda tema tervise seisundist. Erieestkostja on pakkunud kaebajale abi lapse raviarstiga kohtumiseks, kuid kaebaja on sellest keeldunud. Samuti on eestkosteasutus mitme aasta jooksul kaebajale korduvalt soovitanud pöörduda lapsega tegelevate spetsialistide poole, et saada informatsiooni lapse tervise ja sellega seonduva kohta, kuid kaebaja seda teinud ei ole. Eestkosteasutus heidab kaebajale ette ükskõikset suhtumist lapse tervisesse ja toimetulekusse tulevikus ning leiab, et lapse terviseseisundi vastu huvi tundmise ja sellega arvestamise asemel taotleb isa vaid jõu kasutamist lapsega suhtlemiseks. Seega pole kaebaja täitnud oma vanemlikku hoolsuskohustust, mõistmaks paremini oma last.

10.11. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kuigi tegemist on äärmiselt kahetsusväärse ja tõsise olukorraga, eelkõige seetõttu, et kannatajaks on laps, ei ole probleemi põhjuseks mitte kehtiv õiguslik regulatsioon, vaid lapsevanemate soovimatus teha koostööd. Kehtivas õiguskorras on olemas kõik võimalused ja vahendid vanemlike õiguste teostamiseks. Lapse ja isa toimiva suhtluskorra loomiseks on lisaks õigusaktidele vajalik vanemate omavaheline koostöö. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

I Nõude alus ja sisu

11. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on kohtule esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel, mis sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja leiab, et talle on tekitanud mittevaralist kahju Eesti Vabariik, jättes kohase ja efektiivse õigusloomega tagamata lapse ja vanema suhtluskorra kohtulahendite täitmise, mille tulemusel ei ole kaebajal õnnestunud oma pojaga kehtiva suhtluskorra kohtulahendi kohaselt kohtuda enam kui 3 aasta jooksul. Selline Eesti Vabariigi tegevusetus riivab kaebaja seisukohast intensiivselt tema EIÕK art-s 8 ja PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaja eraelu puutumatusele.

11.1. Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse (357 SE) seletuskirja kohaselt kehtestati RVastS § 14 regulatsioon eesmärgiga reguleerida liikmesriigi vastutus Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate seaduste eest, samuti Euroopa Liidu direktiivide siseriikliku rakendamata jätmisega kodanikele ja ettevõtjatele tekitatud kahju eest. Seletuskirja järgi kehtestati nõue, et isik peab kuuluma eriliselt kannatanud isikute rühma põhjusel, et vältida „massnõuete” esitamist ning et võimaldada seadusandja vastutust praktikas vaid väga piiratud juhtudel, kus seadusandja viga oli tõsine ja isik sattus selle tõttu selgelt ebaõiglasesse olukorda. Kohus annab kõigepealt hinnangu RVastS § 14 lg 1 kooskõlale EIÕK-ga osas, mis näeb normi kohaldamise eeldusena ette isiku kuulumise eriliselt kannatanud isikute rühma.

11.2. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimu ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIK lahendites, mis puudutavad käesoleva asjaga sarnaseid kahjunõudeid ja kus isikutele on hüvitised välja mõistetud (n Z vs Poola; Dabrowska vs Poola; Prizzia vs Ungari; Santilli vs Itaalia) ei eeldata isiku kuulumist eriliselt kahjustatud isikute rühma. EIÕK on Eesti Vabariigi suhtes otsekohalduv ja erialakirjanduses on asutud seisukohale, et EIÕK asub seaduste hierarhias põhiseaduse ja lihtseaduse vahel, st on ka RVastS suhtes ülimuslik. EIÕK-st lähtuv õiguskaitsesüsteem tugineb eelkõige kahele põhimõttele: subsidiaarsus (lähimus) ja solidaarsus. Subsidiaarsuspõhimõte (tuleneb EIÕK art-test 1 ja 19) tähendab, et konventsioonis sisalduvate õiguste ja vabaduste kindlustamise kohustus lasub esmajoones ja peamiselt liikmesriikidel. Üksnes juhul, kui nemad oma ülesannetega toime ei tule, on otsustusjärg konventsiooni järelevalveorganite, eeskätt Strasbourgi kohtu käes. EIK ei tegutse kõrgema kohtuastmena siseriikliku kohtusüsteemi suhtes ega mõista õigust tuginevalt siseriiklikule õigusele, vaid üksnes hindab lõpliku siseriikliku otsuse vastavust konventsioonile. Solidaarsusprintsiip (tuleneb EIÕK art-te 19, 32 ja 44 ning art 46 lg 1 koosmõjust) omakorda väljendab mõtet, et EIK kaasusõigus moodustab konventsiooni lahutamatu osa. Kuna siseriikliku õigusega, st RVastS-ga, reguleeritud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise tingimused erinevad EIK poolt väljatöötatud sarnastes situatsioonides riigi tegevusetusest tekkinud kahju hüvitamise kriteeriumidest, s.h puudub vajadus tuvastada, et isik kuulus eriliselt kannatanud isikute rühma, jätab kohus RVastS § 14 lg 1 selles osas kohaldamata, kuna see takistab EIÕK art-s 13 sätestatud tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamist.

11.3. Eelnevast tulenevalt tuleb kohtul järgmisena RVastS § 14 lg 1 ning § 13 lg-te 1 ja 3 alusel hinnata:  kas kaebuse esitajale on tekkinud kahju;  kas Eesti Vabariigi poolt kehtestatud õiguslik regulatsioon lapse ja vanema suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendite täitmisel on efektiivne ja tõhus;  kas Eesti Vabariigi tegevusetusel efektiivse õiguskorra kujundamisel ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos;

 kas Eesti Vabariigi rikkumine on olnud oluline;  kas esinevad Eesti Vabariigi vastutust välistavad asjaolud;  kas esinevad Eesti Vabariigi vastutust piiravad asjaolud.

II Kahju tekkimine kaebajal

12. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajal on oma alaealise poja suhtes olemas hooldusõigus ning jõustunud kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtlemiskord, mida ei ole õnnestunud pika aja vältel (üle 3 aasta) täita. Isa ei ole suhtlemiskorra määruse kohaselt saanud oma pojaga suhelda üle kolme aasta, kuigi ta on seda väga soovinud ja teinud endast Eesti seadusandluse kohaselt kõikvõimaliku, et jõustunud kohtulahendit täita. Kui lapsevanem on oma tahtevastaselt olnud sunnitud oma lapsest eemal olema üle kolme aasta, tekitab see lapsevanemale eelduslikult mittevaralise kahju, mille tõendatust pikemalt analüüsima ei pea. Sellisele seisukohale ei vaidle vastu ka vastustaja ja möönab, et lapse isale on mittevaraline kahju tekkinud. EIK on sarnastes ja käesolevas asjas juba viidatud lahendites leidnud samuti, et tahtevastane pikaajaline sunnitud eemalolek lapsest, kui lapsevanemal on lapsega koosolemiseks õigus, tuleb vanemale hüvitada.

III Kas Eesti Vabariigi õiguslik regulatsioon lapse ja vanema suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmiseks on efektiivne ja tõhus

TsMS § 563

13. TsMS § 563 lg 1 kohaselt, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemuseta jäänud. Sama paragrahvi lõiked 7-9 sätestavad, et kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse läbi viia üksnes käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatut sisaldava määruse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus viib käesolevas paragrahvis sätestatud menetluse läbi 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates.

13.1. Eelnevast nähtub, et esialgset menetlust lõpetavat lahendit (lapsega suhtlemist korraldav määrus) ei ole võimalik selle rikkumisel täita täitemenetluse korras ning selleks tuleb algatada uus ning võimalik, et kuid või aastaid kestev, kohtumenetlus (lepitusmenetlus). Samal ajal on kehtivad koheselt täitemenetluse korras täidetavad esialgse õiguskaitse määrused lapsega suhtlemise korraldamiseks, mida omakorda on võimalik pidevalt vaidlustada ja seejärel avaldust uuesti esitada. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-14 p 22 kohaselt on lepitusmenetluse eesmärk leida kohtu abiga lahendus lapsega suhtlemise korra täitmiseks enne täitemenetlust.

On kaheldav, kas olukorras, kus esialgse õiguskaitse korras määratud lapsega suhtlemise korda on üks vanem eiranud aastaid, ja esialgse õiguskaitse määrusi on püütud sundkorras tulutult täita, täidab kohustuslik lepitusmenetlus oma eesmärki, sest eelduslikult pole sel tulemust ning lisaks on see aeganõudev (võimalus vaidlustada läbi kolme kohtuastme). Pärast menetluse lõpplahendi väljastamist (lapsega suhtlemist korraldav määrus) ning juhul, kui pooled on selle kõrgemas kohtuastmes vaidlustanud, pole samaaegselt apellatsioonivõi kassatsioonimenetlusega võimalik algatada lepitusmenetlust, kuna selline paralleelmenetlus võib viia senise kohtumääruse muutmise osas erinevate tulemusteni.

On tõsi, et TsMS § 563 lg 9 kohaselt peab kohus lepitusmenetluse läbi viima 60 päeva jooksul vastava avalduse saamise päevast arvates, kuid see ei tähenda, et sama tähtaja jooksul tuleb väljastada seadusjõus ja täitemenetluses rakendatav kohtumäärus. TsMS § 550 lg 3 kohaselt kuuluvad hagita perekonnaasjas tehtud määrused täitmisele alates jõustumisest, mis võimaldab jällegi edasikaebamist läbi kolme kohtuastme. Konkreetsel juhul esitas kaebaja tsiviilasjas nr 2-13-57223 avalduse lapse ema isikuhoolduse piiramiseks, erieestkostja määramiseks ning kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks 05.12.2013, kohus korraldas istungi 08.01.2014 (st etteantud tähtaja piires), vastav määrus väljastati 28.01.2014.

Määrusega tunnistati küll lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ning määrati kolmeks kuuks erieestkostja, kuid ei muudetud määrust täitemenetluse korras sundtäidetavaks ega määratud vajalikke täitemeetmeid. Ringkonnakohus asus 19.03.2014 määruses ekslikule seisukohale (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-14 p-d 22 ja 25), et kohus saab nimetatud meetmeid määrata alles pärast erieestkoste lõppu. Pärast erieestkoste lõppu esitas kaebaja uuesti avalduse vajalike sunnivahendite määramiseks, kuid maakohus peatas üldse oma 16.06.2014 määrusega menetluse, põhjendusel, et jõu kasutamise osas toimub menetlus Riigikohtus.

Seega ei taganud konkreetsel juhul TsMS § 563 lg-s 9 toodud tähtaeg täitemenetluse korras täidetava määruse kiiret väljastamist, vaid menetlus oli takerdunud 10 kuu jooksul ning lõppes kaebaja jaoks tulemusteta - 18.09.2014 lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määruse suhtluskorra alane toime ning kaebaja nimetatud perioodil oma lapsega ei kohtunudki.

TMS § 179 lg 2

14. TMS § 179 lg 2 sätestab, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada TMS § 183 sätteid. Vastavalt TMS §-le 183, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras.

14.1. TMS regulatsioonist nähtuvalt võib kohtutäitur sunniraha määrata küll korduvalt, kuid üksnes seni, kuni sunniraha määramise peale esitatakse kaebus (TMS § 261). Kui täituri poolt määratud sunniraha vaidlustatakse, ei saa täitur samas asjas uusi sunnirahasid määrata enne sunniraha õigsust kontrolliva kohtulahendi jõustumist. Kohustatud isik võib vaidlustada iga sunniraha määramise läbi kolme kohtuastme, nagu juhtus ka kaebaja kaasuse puhul (tsiviilasi nr 2-12-6527, Y kaebus kohtutäituri otsuse peale), millise aja jooksul on samas asjas uute sunnirahade määramine peatatud. Praktiliselt võib igakordne sunniraha vaidlustus algselt täituri juures ja siis erinevates kohtuastmetes kesta kuid või aastaid, mistõttu jääb kohtutäitur sunniraha vaidlustamise järel sisuliselt ilma täitemeetmeta. Konkreetsel juhul päädis kaebaja poolt algatatud täitemenetluses kohustatud isikule sunniraha määramine täituri poolt täituri vastava otsuse tühistamisega (Harju Maakohtu 31.03.2014 määrus) pärast kolmeastmelist kohtumenetlust.

14.2. Riigikohtu üldkogu on oma 17.12.2013 määruse asjas nr 3-2-1-4-13 p-s 55 asunud seisukohale, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole TMS- is piisavalt selgelt reguleeritud, mistõttu vajaks nimetatud regulatsioon koosmõjus TsMS §-ga 563 täiendamist või muutmist, et tagada vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise selge kord ning sellise kohtulahendi efektiivne ja kiire täitmine. Sama üldkogu lahendi suhtes on eriarvamuse avaldanud 6 riigikohtunikku. Selle eriarvamuse p-de 14-18 kohaselt:

„Kõige murettekitavam on üldkogu lahendi juures meie arvates asjaolu, et pidades kehtivat lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmise tagamise regulatsiooni põhiseaduspäraseks, on lahendi tõenäoline tagajärg see, et edaspidi on lapsega suhtlemise lahendeid veelgi raskem sundtäita, kui seda veel üldse teha saab. /…/ Kohtulahendi täitmise tagamine on aga riigi põhiseaduslik kohustus ka lahendite puhul, mis puudutavad lapsega suhtlemise korda. See kohustus on riigil ka siis, kui täitemenetlus on delegeeritud eraisikutele. /…/ Praeguses asjas on püütud lapsega suhtlemise kohtulahendit edutult täita 2010. a maist ning avaldaja suhtes sunniraha kohaldamine ei ole kohtulahendi täitmisele vähemalt seni kaasa aidanud.

Üldkogu valitud tee võib meie hinnangul viia põhiseadusevastase olukorra süvenemiseni. Sunnirahasüsteem sellisel kujul, nagu on kirjeldatud üldkogu määruse III osas, ei saagi meie arvates tagada lapsega suhtlemise korra kohtulahendite tegelikku sundtäitmist. /…/ Üldkogu määruse p-de 71 ja 73 järgi peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et vanem takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul. Seda kindlaks tehes ei pruugi enam olla alust sunniraha määrata, kuna rikkumist ei ole võimalik enam heastada.

Eelmisel pühapäeval lapse üleandmisest keeldunud ema ei saa sunnirahaga sundida võimaldama isal lapsega suhelda järgmisel pühapäeval, sest selle täitmise aeg ei ole veel saabunud, mistõttu ei ole selles osas veel ka sundtäitmist takistatud. Kui ema järgmine pühapäev taas täitmist takistab, ei saa täitur sundida teda täitma lapse üleandmise kohustust, mille täitmise aeg on juba möödunud. /…/ Eelneva põhjal on lapsega suhtlemise korda selle perioodiliste ja tähtpäevadega seotud kohustuste tõttu sellisel kujul sunnirahaga tagada täiesti ebasobiv.

Täiendavalt pärsib lapsega suhtlemise kohtulahendite sundtäitmist ebaselgus lepitusmenetluse ja täitemenetluses toimuva sunnirahamenetluse vahel, st milliseid küsimusi tuleb lahendada ühes ja milliseid teises menetluses. Lepitusmenetluse kõrvale võib sunniraha määramise vaidlustamise tõttu tekkida paralleelne kohtumenetlus samade lapsega suhtlemise küsimuste lahendamiseks. /…/ Seega ei pruugi lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmiseks olla kehtivas õiguses üldse efektiivseid meetodeid, kui sunniraha määramise tingimused ei ole täidetud või kui vanemal ei ole raha sunniraha maksmiseks või vastupidi, sunniraha määramine teda hea majandusliku olukorra tõttu piisavalt lahendit täitma ei motiveeri. /…/ Meie hinnangul tuleks seadusandjal lapsega suhtlemise kohtulahendite täitmise regulatsioon uuesti läbi mõelda ning kaaluda põhjalikult nii TsMS § 563 kui ka TMS § 179 ja KarS § 3311 kohaldamise aluseid, ulatust ja korda ning viidatud regulatsioonide omavahelist suhet.

Riigi ülesanne on tagada selline kohtulahendite täitmise süsteem, mille raames täidetakse lahendeid efektiivselt, kuid samal ajal tagatakse ka isikute põhiõiguste järgimine.“

14.3. Kaebaja on kirjeldanud, kuidas faktiliselt toimus täituri poolt esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra kindlaksmääramise lahendi täitmise kontroll. Näiteks täiteasjas nr 026/2013/1863 pöördus kaebaja kohtutäituri poole 22.10.2013; täitur saatis täitmisteate võlgnikule 06.11.2013; kohtulahendi täitmise kontrolliks määras täitur 03.12.2013. See tähendas seda, et sel perioodil kuni täitmise kontrollini polnud võlgnikul mingit kohustust lahendit täita ega põhjust vastutust karta. Kui võlgnik pikaajaliselt etteteatatud kontrolli päeval kohtumäärust täidab ning lapse suhtlemiseks sissenõudjale üle annab, siis kohtutäitur rikkumist ei tuvasta, lõpetab täitemenetluse ning võlgnikul on mitu kuud võimalus suhtluskorra lahendit uuesti ignoreerida, kuni sissenõudja algatab uue täitemenetluse, tasub järgmise ettemaksu ning ootab kuu või kaks ühekordset kohtutäituri kontrollipäeva. Kui kohtumist ei toimu, peab kohtutäitur hakkama tuvastama, miks see ei toimunud, sest vastavalt ülaltsiteeritud Riigikohtu üldkogu lahendile võib täitur sunniraha määramise hoiatuse ning sunniraha määrata vaid siis, kui tuvastab, et võlgnik takistas kohtumist.

TMS § 179 lg 3

15. TMS § 179 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur vajaduse korral tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse.

15.1. Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määruse (tsiviilasi nr 2-10-50766) ja kaebaja 16.05.2013 täitmisavalduse alusel esitas kohtutäitur M. Roodes Tallinna Linnavalitsusele 05.06.2013 taotluse (I kd tl 56) kaebaja lapse ajutiseks paigutamiseks hoolekandeasutusse. Põhja-Tallinna Valitsus keeldus sellest oma 01.08.2013 vastusega (I kd tl 57-58). Kaebaja vaidlustas Põhja-Tallinna Valitsuse keeldumise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13- 1845 tagastati X kaebus. Kohus leidis, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebusega taotletavat eesmärki.

Halduskohtul ei ole õiguslikku võimalust rahuldada kaebust ja kohustada Tallinna linna paigutama alaealist C tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud lahendi täitmiseks ajutiselt hoolekandeasutusse. Kohus viitas TsMS § 563 lg-le 8 ja märkis, et sellest sättest tuleneb kohtutäiturile keeld viia läbi täitemenetlust lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks, kui puudub jõustunud kohtulahend, mis muu hulgas sisaldab selgesõnalisi ja konkreetseid ettekirjutusi sunnivahendite kohta, mida kohtutäituril on lahendi täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks lubatud rakendada.

Seejuures võib lepitusmenetluse nurjumise korral maakohus kaaluda ka TMS §-s 179 toodud abinõusid. Kohus selgitas, et hooldusõiguse asjades riivab sundtäitmine nii lapse kui vanemate põhiõigusi äärmiselt intensiivselt ning see saab toimuda ainult hooldusõiguse asjade lahendamiseks pädeva kohtu täieliku kontrolli all. Kohus pidas mõeldamatuks, et eestkosteasutus otsustab lapse eraldamise perekonnast selleks sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lg-s 1 ja PKS § 135 lg-s 4 sätestatud aluseid omamata, et sundida vanemat täitma suhtlemiskorra määrust.

Praegusel juhul nähtus tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud lahenditest, et laps peab elama ema juures ja suhtlema regulaarselt isaga ning kohtud pole pidanud võimalikuks ja vajalikuks erivajadustega lapse eraldamist mõlemast vanemast ajutiseks paigutamiseks hoolekandeasutusse. Kohus märkis, et lastehoolekandeasutusse paigutatakse laps, kui vanem ei saa või ei tohi temaga koos elada. Praegusel juhul pole see nii ja lapse perekonnast eemaldamiseks, mis oleks lapse heaolu ja huvide jõhker eiramine, puudub õiguslik alus. Kohus viitas, et kuna lapsega suhtlemise korda reguleeriva määruse eesmärk on tagada lapse koosviibimine vanemaga, mitte tema lahutamine vanematest, ja lahendi täitmise tulemusel ei tohi tekkida kohtulahendi eesmärgi ja sisuga kardinaalselt vastuolus olevat olukorda, on raske ette kujutada olukorda, kus lapse „ajutine“ paigutamine hoolekandeasutusse peaks võimalikuks ja vajalikuks osutuma.

Tallinna Halduskohtu määrus jõustus edasi kaebamata.

15.2. Eelnevast nähtuvalt sõltub TMS § 179 lg 3 kohaldamine eestkosteasutuse otsustusest, kelle mõjutamiseks puuduvad seaduslikud meetmed nii kohtutäituril kui ka taotlejal endal.

TMS § 179 lg 4

16. TMS § 179 lg 4 sätestab, et kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada.

16.1. Kaebaja esitas Harju Maakohtule avalduse jõu kasutamiseks 05.12.2013 avalduses. Maakohus jättis jõu kasutamise nõude oma 28.01.2014 määrusega läbi vaatamata, leides, et jõu kasutamist täitemenetluses saab nõuda kohtutäitur, mitte aga avaldaja sissenõudjana. Kaebaja esitas selle peale määruskaebuse ringkonnakohtule, kes oma 19.03.2014 määruses nimetatud nõude osas seisukohta ei avaldanud. Kaebaja esitas määruskaebuse Riigikohtule. Riigikohus selgitas oma 29.10.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-14, et õigustatud isik kohtule esitama avaldust jõu kasutamiseks täitemenetluses on esmajoones just sissenõudja ehk lapse vanem ise, mitte aga kohtutäitur. Kuigi põhimõtteliselt on ka kohtutäituril õigus sellesisuline avaldus esitada, on menetlusökonoomika (võimalik tarbetu õigusvaidlus kohtutäituriga ja sellega kaasnev ajakulu) kaalutlustest lähtudes eelduslikult taotluse esitajaks siiski avaldaja sissenõudjana, mida kaebaja ongi teinud. Vaidlus TMS §

179 lg 4 kohaldamise üle tingis kohtumenetluse peatamise tsiviilasjas nr 2-13-57223 täitemeetmete määramisel. Riigikohus leidis ülalmärgitud määruse p-s 21, et kuigi viidatud sätte sõnastusest võib järeldada, et vanema ja lapse suhtlemise korda täites võib kasutada jõudu nii lapse kui ka isiku (üldjuhul vanema) vastu, kes on kohustatud võimaldama lapsel suhtlemise korra alusel teise isikuga (üldjuhul teise vanemaga) suhelda, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada viidatud sätet selliselt, et lapsega suhtlemise võimaldamiseks ei saa lapse suhtes jõudu kasutada.

Seega võib viidatud sätte alusel lapse suhtes jõudu kasutada üksnes lapse ühekordse üleandmise korral (nt juhul, kui laps tuleb vanemast või perekonnast eraldada lapse heaolu ohustamise tõttu PKS §-de 134 ja 135 alusel või hooldusõiguse muutumise tõttu PKS §-de 137 ja 138 alusel). Lisaks märkis kohus määruse p-des 23 ja 24, et jõu kasutamise üle otsustades tuleb siiski arvestada, et tegemist on seaduses sätestatud äärmusliku meetmega. Sellest tulenevalt võib kohus TMS § 179 lg 4 teise lause järgi lubada lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vaja lahendit kiiresti täita ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada.

Seetõttu tuleb kohtul lapsega suhtlemise võimaldamiseks alustatavas täitemenetluses jõu kasutamise võimaluse üle otsustades kaaluda, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega ja jõu kasutamine on kolleegiumi arvates lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega suhtlemine last kahjustamata. Lisaks juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, st annab kohtutäiturile õiguse kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks vajaduse korral seda takistavate isikute vastu jõudu.

Seega jääb vahetu jõu kasutamine lõppastmes kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudu (sh korrakaitse organite abil) või piisab muudest meetmetest. Meetmeid kaaludes peab ka kohtutäitur tegema kõik endast oleneva, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine algaks kiiresti ja toimuks efektiivselt.

16.2. Riigikohtu üldkogu lahendi nr 3-2-1-4-13 6 riigikohtuniku eriarvamuse p-s 17 on märgitud, et kuigi iseenesest võiks lapsega suhtlemise korda tagada kohustatud vanema ja/või lapse suhtes jõudu kasutades, ei saa lapsega suhtlemise kohtulahendi sundtäitmine sellel üldjuhul põhineda. On mõistetav, et nt iganädalast lapsega suhtlemist ei saa korraldada tema või kohustatud vanema suhtes iga kord jõudu kasutades. TMS § 179 lg 4 võimaldab küll kohtutäituril kasutada lapse või ka kohustatud vanema suhtes jõudu, kuid seda saab teha üksnes kohtulahendi alusel, kusjuures kohus võib jõu kasutamise ette näha üksnes samas sättes viidatud kitsastes piirides.

Erieestkoste

17. Kaebaja on kirjeldanud, kuidas erieestkoste seadmine ei ole konkreetsel juhul tulemust andnud kuna õigusloomes ei ole selgesõnaliselt sätestatud eestkosteasutuse kohustused sisulise lastekaitsetöö tegemiseks. Erieestkoste regulatsioon suhtluskorra täitmisel on lünklik ning eestkosteasutuse kohustused erieestkostja ülesannetes ebaselged. Erieestkoste on lakooniliselt sätestatud PKS §-s 209 ning konkreetsel juhul peaks erieestkostja olema lapse esindaja suhtluskorra määruse elluviimisel.

17.1. Harju Maakohus rahuldas oma 28.01.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-57223 kaebaja avalduse lapsele erieestkostja määramiseks ning piiras Y hooldusõigust lapse ja isa suhtlemise korraldamisel kolmeks kuuks kuni 28.04.2014. Nende kolme kuu jooksul isal oma lapsega kohtuda ei õnnestunud. Seaduses puudub regulatsioon, mis tagaks eestkosteasutuse aktiivse kaasabi kohtulahendi täitmisel.

KarS § 3311

18. KarS § 3311 sätestab, et tsiviilasjas tehtud kohtulahendi, millega kohustatakse isikut välja andma lapse või asja või tegema asendamatut toimingut või hoiduma toimingu tegemisest, täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud aresti, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

18.1. Sunniraha sätestamisel TMS-is (24. märtsist 2011) jättis seadusandja muutmata KarS §-i 3311. Enne sunniraha regulatsiooni kehtestamist nägid TMS §-d 179 ja 183 ette tõhusama sanktsioonisüsteemi lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks. TMS § 183 lg 2 nägi ette lahendi täitamata jätmise korral võimaluse määrata kohtul selle eest (karistusena) trahv. TMS § 183 lg 4 nägi teistkordse trahvi määramise asemel ette ka aresti kohaldamise võimaluse, mida praegu seadus ei luba. Süsteemi täiendas KarS § 3311 kriminaalvastutuse ja vangistuse võimalikkusega äärmuslikel juhtudel. Kohus otsustas esmalt lapsega suhtlemise korra sundtäidetavuse, seejärel alustas täitur selle lahendi täitmata jätmise korral sundtäitmist, fikseeris rikkumised ja tegi kohtule ettepaneku kaaluda takistava isiku trahvimist juba toimepandu eest (või aresti kohaldamist) ning kohus otsustas, kas trahv või arest määrata või kas ja millistel juhtudel kohaldada lahendi täitmiseks jõudu. Kui eelnev ei aidanud, sai viimase abinõuna kohaldada kriminaalkaristust kohtulahendi täitmata jätmise eest (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-4-13 eriarvamuse p-d 8 ja 18).

Täna need võimalused enam ei kehti, kuid endises sõnastuses kehtib edasi KarS § 3311, mis muudab sätte kohaldamise võimalused ebaselgeks. Riigikohtu üldkogu lahendi nr 3-2-1-4-13 kohaselt ei saa sunniraha samastada trahviga, seega võib olla välistatud kriminaalasja algatamine suhtluskorra määruse järjepideva täitmata jätmise korral.

Kokkuvõte

19. EIK on olnud järjepidev oma EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus tagada sobivate meetmetega vanemale lapsega kooselu ja külastusõiguse täitmine. 20.04.2010 lahendis Z vs Poola asus kohus seisukohale, et suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli, määratledes de facto kohtu otsustuspädevuses oleva küsimuse. Lahendis kirjeldatu kohaselt tegutses avaldaja ise äärmise hoolsusega ning kasutas kõiki vahendeid, taotlemaks ametiisikute sekkumist külastusõiguse tagamiseks. Ametivõimud aga hoidusid jõu kasutamisest ning püüdsid kasutada vahendeid, mis osutusid ebaefektiivseteks. Avaldaja kaebuste läbivaatamisel esines sageli viivitusi, kuigi sellekohaseid kaebusi tuleks lahendada äärmise kiirusega. Vanematevahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Avaldaja kaotas püsiva kontakti oma tütrega just ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu. EIK märkis, et Poola Ülemkohtu 28.08.2008 otsuses anti suunis, mille kohaselt koostööst keelduva lapsevanema suhtes tuleb kasutada jõudu selleks, et täita kohtuotsusega määratud lapsega suhtlemise korda. EIK tuvastas EIÕK art 8 rikkumise ja määras avaldajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

19.1. Arvestades kohtuotsuse osas III kirjeldatut, tuleb kohtul tõdeda, et Eesti Vabariigi seadusandlus ei ole olnud tõhus ja efektiivne, täitmaks kaebaja ja tema lapse suhtes kehtivat suhtluskorra kohtumäärust. Kaebaja ise on ammendanud kõik õiguslikud võimalused kohtulahendi sundtäitmiseks, kuid sellest hoolimata ta oma last kohtumääruse kohaselt näinud ei ole. Sellist seadusandlikku regulatsiooni ei saa pidada piisavaks, tagamaks kaebuse esitaja põhiseaduslikku ja EIÕK art-st 8 tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele. Seepärast leiab kohus, et kaebuse esitaja suhtes on riik rikkunud EIÕK art-st 8 tulenevat kohustust tagada kaebajale kohtulahendi täitmine, mis lubab tal oma lapsega regulaarselt suhelda ja kohtuda. IV Põhjuslik seos

20. Kohus on seisukohal, et just puudulik regulatsioon kohtulahendi täitmisel tõi kaebaja jaoks kaasa selle, et ta ei ole oma lapsega kohtunud üle 3 aasta. Eesti Vabariigi seadusandlus on võimaldanud algatada niivõrd erinevaid ja kauakestvaid erinevaid kohtutäiteja haldusmenetlusi, et need menetlused on kaotanud oma eesmärgi. Toimunud on igasuguse resultaadita menetlemine menetlemise pärast, kuid kaebaja probleem on kestvalt lahenduseta. On õige, et suhtluskorra määruse täitmine on esmajärjekorras lapsevanemate omavahelise hea tahte ja koostöö küsimus, kus lapsevanemad peaksid unustama oma isiklikud vajadused ja seadma esikohale lapse huvid, kuid kohtulahendi sundtäitmise efektiivsesse regulatsiooni peaks see konfliktsituatsioon olema juba sisse kirjutatud. Ehk teisisõnu peaks suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulandi sundtäitmise regulatsioon toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda järjepidevalt täita ei soovi. Nagu EIK oma lahendites öelnud on - vanematevahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Vastava valdkonna regulatsioon peabki olema konfliktikeskne ja suunatud selle lahendamisele, sest konfliktita poleks midagi vaja ka sundkorras täita.

20.1. Asja materjalidest nähtuvalt ei saa väita seda, et suhtluskorra kindlaksmääramise lahendit ei oleks saanud täita seetõttu, et laps oli juba algselt oma isast niivõrd võõrdunud või oleks seda takistanud lapse puue, et normaalset regulaarset suhtlust lapse ja isa vahel ei oleks saanud olla ka siis, kui seadusandlus oleks efektiivselt töötanud. Vastupidi – tõendid näitavad, et ajal, mis suhtluskorda veel järgiti ning lapse puuet polnud diagnoositud (tekkinud), olid lapse ja isa suhted positiivsed ja paljulubavad (kohus on järgnevate tõenditega vahetult tutvunud kohtute infosüsteemi vahendusel).

Tsiviilasjas nr 2-10-50766 on eestkosteasutus Põhja-Tallinna Valitsus andnud 15.09.2011 kohtule seisukoha, millest nähtub: /…/ „Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse talituse spetsialist on pealt näinud situatsiooni, kus laps rõõmsalt soovis isaga kaasa minna aega veetma, kuid ema kutsus last korduvalt enda juurde tagasi ning püüdis olukorda igati kontrollida. /…/ Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse spetsialistid on viibinud hr X kodus ajal, mil laps on isa juures, viimati koos Keila lastekaitse spetsialistiga.

Laps käitus täiesti eakohaselt, oli rõõmus ja rahulolev, ei kartnud isa, pigem väljendas rahulolematust, et ei saa piisvalt isa tähelepanu, kui isa sotsiaaltöötajaga vestles. /…/ Pärast vanematevahelise konflikti vaibumist tuleb lapse ja isa kohtumisi jätkata.“ Samas asjas Põhja-Tallinna Valitsuse seisukoha lisana esitatud 24.05.2011 kodukülastuse aktist nähtub: „/…/ Kogu külastuse vältel oli laps rõõmsameelne. Ei olnud märgata, et ta isa kardaks või oleks kuidagi kurvameelne. Laps pöördus julgelt ja valjuhäälselt isa poole, hüüdes „papa““.

Samuti samas asjas Põhja-Tallinna Valitsuse seisukoha lisana esitatud Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse talituse peaspetsialist Kadri Pettai kokkuvõttest nähtub: „/…/ Ruumi sisenedes jooksis C isale vastu ja võttis käest kinni. Oli näha, et tal oli isa tuleku üle hea meel. /…/ Laps ootas kärsitult, et isaga kaasa minna. /…/ Kui C oleks kartnud isa või kahelnud, ei oleks ta nii rõõmsalt isaga koos olnud. /…/ Samas näitas selgelt, et sellises ebamugavas olukorras nagu kõhuvaluga haigla esmaabisse sattumine, valis C meelsamini isaga suhtlemise emaga kojumineku asemel.

Laps ei klammerdunud kartlikult ema külge ega ilmutanud mingit hirmu isa suhtes, vaatamata sellele, et ema sealsamas viibis ja võimalus oli olemas.“ Lisaks samas asjas Põhja-Tallinna Valitsuse seisukoha lisana esitatud Tiiu Padrase 14.09.2011 kokkuvõttest nähtub: /…/ Olen olnud isa ja lapse kohtumiste juures väikeste vaheaegadega pooleteise aasta jooksul. Kõik kohtumised, mille juures olen viibinud, on sujunud tõrgeteta, ka need kaks viimast kohtumist, kui C alguses ei tahtnud minna, aga mõne aja pärast istus rõõmuga isa autosse.

Laps on olnud täis mängulusti, aktiivne ja rõõmus.“

20.2. Eelkirjeldatut arvesse võttes puudub kohtul alus arvata, et kui suhtluskorda oleks nõuetekohaselt edasi järgitud (õiguslik regulatsioon oleks sundinud lapse ema efektiivselt kohtulahendit täitma), oleks lapse ja isa suhted samas seisus, mis täna, so olematud. Niisiis saab kohus asuda seisukohale, et just ebaefektiivne õiguslik regulatsioon on põhjustanud olukorra, kus suhtluskorra kindlaksmääramise määrust pole suudetud täita üle 3 aasta ja lapse isa pole saanud oma lapsega kohtuda. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitajal on kogu aeg olnud olemas suhtlusõigus oma lapse suhtes ja seda ei ole temalt kunagi võetud. Seetõttu on asjakohatud ka vastustaja viited EIK lahendile Sahin vs Saksamaa, kus oli vaidlusküsimuseks suhtlusõiguse andmine lapse isale ja EIK hinnangud seoses sellega. V Rikkumise olulisus

21. RVastS § 14 lg 1 kohaselt on normi koosseis täidetud üksnes juhul, kui riigi kohustuste rikkumine oli oluline. Kohtu hinnangul saab regulatsiooni sätestamist, mis ei taga efektiivselt suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmist, mis omakorda põhjustab olukorra, kus isa ei kohtu oma lapsega üle 3 aasta, pidada oluliseks riigipoolseks rikkumiseks. Riigi tegevusetuse tulemus on väga intensiivne riive kaebuse esitaja põhiõigustele. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et riigivastutuse kohaldamise eeldused on RVast § 14 lg 1 kohaselt täidetud.

21.1. Asjaolu, et täidetud on RVastS § 14 lg 1 kohased riigivastutuse kohaldamise eeldused, ei välista RVastS § 13 kohaldamist ning vastutust piiravate ja välistavate asjaolude arvesse võtmist (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-37-12). Seepärast analüüsib kohus järgnevalt, kas konkreetsel juhul esineb riigi vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid. VI Vastutust välistavad asjaolud vastavalt RVastS § 13 lg-le 3

22. RVastS § 13 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus on seisukohal, et käeolevalt ei esine riiki vastutusest vabastavaid asjaolusid – oma ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides oleks riik saanud kahju vältida.

22.1. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-37-12 p-s 30 on kohus selgitanud, mida võiks jälgida, otsustamaks, kas riigi vastutust välistavad asjaolud esinevad või mitte. Mh on kohus viidanud, et oluline on välja selgitada, kas riigil esines objektiivne takistus luua regulatsiooni eesmärgi täielikuks saavutamiseks piisav lahendus; aga samuti, kas rahvusvaheline kohtupraktika võis viidata probleemi olemasolule.

22.2. Kohus on seisukohal, et riigi tegevus ebapiisava regulatsiooni kehtestamisel pole kindlasti olnud taotluslik – selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus selles, et tavasituatsioonis regulatsioon töötab – seda kinnitas kohtuistungil ka kaebaja. Kohus möönab, et konkreetsel juhul on tegemist erandliku olukorraga, kus esineb äge vaenulikkus lapsevanemate vahel, kes oma tegevusega lapse huvisid esiplaanile seadmata on kui mitte ise põhjustanud lapse puude, siis ilmselt seda süvendanud. Kuid kohus on seisukohal, et õiguslik regulatsioon, mis ongi suunatud konfliktsituatsiooni lahendamisele ja kus ei saa eeldada lapsevanemate mõistlikku käitumist, peab ette nägema inimloomust ka tema kõige negatiivsemas mitmekesisuses (vt ka kohtuotsuse p 20). Vastasel juhul ei oleks meil kohtulahendite sundtäitmise regulatsiooni üldse vaja.

22.3. EIK on teinud aastaid juba lahendeid, kus viitab selgele riigi kohustusele tagada lapse ja vanema külastusja suhtlusõiguse täitmine. EIK on sellise kohustuse rikkumisel mõistnud riigilt isiku kasuks välja mittevaralise kahju. Niisiis pidi Eesti riigile olema nendest lahenditest selge juba enne käesoleva vaidluse tekkimist nii oma kohustuse sisu kui ka tagajärg, mis võib saabuda oma kohustuse rikkumisel. Riigikohtu üldkogu lahend ja selle juurde esitatud eriarvamused, mis viitasid selgetele puudujääkidele suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmise regulatsioonis, avaldati 17.12.2013. Ka selle pea aasta jooksul, mis on möödunud vahepeal, pole riik ette võtnud midagi, et regulatsiooni parandada. Selle aasta jooksul pole kaebuse esitajal olnud võimalik ka kohtuda oma pojaga.

22.4. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et riigi vastutust välistavaid asjaolusid RVastS § 13 lg 3 tähenduses ei esine ning riik on olnud vähemalt hooletu, jättes tagamata efektiivse regulatsiooni suhtluskorra kohtulahendite täitmisel. VII Vastutust piiravad asjaolud vastavalt RVastS § 13 lg-le 1

23. RVastS § 13 lg 1 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Asjaolu, et riik oleks pidanud kahju tekkimist ette nägema ning et puudusid objektiivseid takistused kahju ärahoidmiseks, on kohus käsitlenud juba kohtuotsuse p-des 22 jj. Riigipoolse kohustuste rikkumise ja kaebaja õiguste rikkumise raskust on kohus hinnanud kohtuotsuse p-s 21. Seega peab kohus järgmiseks analüüsima kaebaja enda osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4) ning seda, kas esineb muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5).

23.1. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Asja materjalidest nähtub, et eestkosteasutus on teinud etteheiteid ka kaebaja enda käitumise osas, mis võis talle tekkinud kahju suurendada. Nii nähtub toimikusse esitatud tõendist (II kd tl 32), et kaebaja ei ole 2014. aastal Marienthali PPK-sse pöördunud, et oma poja puude ja tervisliku seisundi kohta informatsiooni saada; Harju Maakohtu 28.01.2014 määrusest asjas nr 2-13-57223 nähtub, et eestkosteasutus on tuvastanud, et: „kaebaja on lapse käekäigu ja tegemiste kohta teabe hankimisel käitunud passiivselt, jäädes ootama kõrvaliste isikute abi ega ole püüdnud lapse emaga inimlikult suhelda ja omapoolseid lahendusi välja pakkuda. Isa on lapse emale lapse kohta saatnud päringu viimati 03.06.2013. Kuna vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, on lapse isal võimalus omal algatusel pöörduda lasteaia töötajate poole ning küsida informatsiooni lapse käekäigu ja tegemiste kohta lasteaias. Isale on korduvalt soovitatud pöörduda lapsega tegelevate spetsialisteide poole nõu saamiseks, kuidas lapsega paremaid suhteid luua, hoida ja suhtluspausi tekkides suhteid taastada ning kuidas erivajadusega lapse vajadustele paremini tähelepanu pöörata ja temaga igapäevaselt toimetada. Eestkosteasutusele teadaolevalt ei ole isa nimetatud soovitusi täitnud.“

23.2. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja on kasutanud ära küll kõik õiguslikud võimalused, et oma pojaga kohtuda, kuid mitte kõiki inimlikke võimalusi nende kohtumiste toimumise soodustamiseks. Seetõttu peab kohus õiglaseks vähendada kaebaja poolt nõutud kahjusummat. Lisaks on nõutud rahasumma 20 000 eurot, võrreldes sarnastes asjades EIK poolt väljamõistetud rahasummadega, ülepaisutatud. Viimast asjaolu saab tõlgendada muu asjaoluna

RVastS § 13 lg 1 p 5 tähenduses. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning põhjendatud ja õiglane on kaebajale Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu välja mõista kahjusumma 7500 eurot. VIII Menetluskulude jaotus

24. HKMS § 108 lg 2 kohaselt tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on taotlenud asjas tasutud riigilõivu summas 615 eurot (tõend riigilõivu tasumise kohta I kd tl 90) väljamõistmist vastustajalt. See taotlus tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel rahuldada osas, milles kaebus rahuldati. Et kaebus rahuldati 37,5% ulatuses, tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista riigilõiv samas proportsioonis, mis moodustab 230 eurot ja

60 senti. Ülejäänud menetluskulude väljamõistmise suhtes ei ole ei kaebaja ega vastustaja taotlusi esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik