3-13-1457/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1457

Haldusasi

RP kaebus Rae valla viivituse TP-le lasteaiakoha

võimaldamisel

Rae

valla

munitsipaallasteaias

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: RP

Vastustaja: Rae vald, esindaja v.adv Kalev Aavik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rae valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17.11.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rae valla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2013. a otsuse haldusasjas nr 3-13-1457

resolutsiooni punkt 1 ja sõnastada see järgmiselt:

„1.

Rahuldada

RP

kaebus

osaliselt.

Tunnistada

Rae

valla

viivitus

TP-le

teeninduspiirkonna munitsipaallasteaias käimise võimaluse andmisel õigusvastaseks

alates 30. septembrist 2013. Alternatiivnõude osas jätta kaebus rahuldamata.“

3. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2013. a otsus muutmata.

4. Jätta Rae valla taotlus menetluskulu väljamõistmiseks RP-lt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 22. detsembril 2014

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1457

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TP sündis XX.XX.XXXX. Tema ja ta vanemate rahvastikuregistrijärgne elukoht on Rae

vallas. TP vanemad on esitanud Rae Vallavalitsusele avalduse talle lasteaiakoha

võimaldamiseks Rae valla munitsipaallasteaias ja ta on alates 04.04.2012 kantud Rae valla

Vaida lasteaia järjekorda.

2. Rae Vallavalitsus teatas 08.04.2013 TP isale RP-le saadetud kirjas, et 2013. a sügisel ei ole

vallal võimalik TP-le munitsipaallasteaias kohta tagada. Samas teatas vallavalitsus, et saab

pakkuda perele koduse mudilase toetust 128 eurot kuus või eralasteaia toetust 200 eurot kuus

alates TP pooleteiseaastaseks saamisest.

3. RP esitas 08.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes mh Rae valla kohustamist

tagada TP-le lasteaiakoht Rae valla munitsipaallasteaias või alternatiivselt hüvitada kaebaja

lastehoiule tehtud lisakulud.

Kaebaja tugineb koolieelse lasteasutuse seaduse (edaspidi KELS) § 10 lõikele 1 ning leiab, et

valla rahapuudus ei saa õigustada eelviidatud normist tuleneva kohustuse täitmata jätmist.

Kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus ei saa kaebajale KELS § 10 lõikest 1 tulenevat õigust

piirata KELS § 15 lõike 4 alusel, kuivõrd viimase näol on tegemist delegatsiooninormiga üksnes

menetluskorra kehtestamiseks. Kaebaja on seisukohal, et Rae Vallavalitsuse määrused, mis

reguleerivad lasteaiakohtade eraldamist järjekorra alusel, on põhiseadusega vastuolus ja tuleb

kohaldamata jätta.

Kaebaja on pannud oma lapse eralasteaeda ning tasunud oktoobrikuu lastehoiu eest MTÜ L

arve alusel 387,61 €. Rae valla poolt KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata

jätmisega on kaebajale tekitatud kahju ka seeläbi, et kaebaja oli sunnitud kokku leppima AS-ga

SEB Pank kodulaenu tasumise laenupuhkuse 6 kuuks, mille jooksul tuleb siiski tasuda intresse.

4. Rae vald vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kaebaja pidanuks halduskohtule esitama ka Rae Vallavalitsuse 08.04.2013 kirjas nr 10-1.1/327

sisalduva otsuse tühistamise nõude, mida kaebaja aga teinud ei ole.

KELS § 15 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele volituse kehtestada lasteaeda vastuvõtmise ja

sealt väljaarvamise kord. Ajal, mil kaebaja esitas vastustajale lasteaiakoha avalduse, kehtis Rae

Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord”, mille § 4 lõikes 2 sätestati, et lasteaiakoha eraldamise aluseks on

teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord. Samasisuline norm sisaldub kehtiva Rae Vallavalitsuse

12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lõikes 2. Kuna antud määrus on kehtiv, siis peab lasteaiakohtade

jagamine toimuma selles määruses sätestatud korras.

Ebaselge on alternatiivse nõude õiguslik alus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.11.2013 otsusega kaebuse osaliselt, kohustades

tagama Rae valda TP-le võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias, ja jättis alternatiivse nõude

rahuldamata. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata Rae

3-13-1457

3(8)

Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lõike 2. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulu 15 €.

5.1.

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis peavad üheaegselt olema

täidetud. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, olema seadusest,

muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda

või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja

taotlusele, seda toimingut veel sooritanud, ning kolmandaks ei esine muid põhjendatud

vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Need eeldused on

täidetud.

5.2.

Olukorras, kus haldusorgan on keeldunud isiku poolt taotletud haldusakti

andmisest, ei ole isikul oma õiguste kaitseks vajalik esitada eraldi tühistamisnõuet

haldusorgani keelduva otsuse peale, vaid ta saab oma õiguste kaitseks kohtu poole

pöörduda haldusakti andmiseks kohustamise nõudega. Kaebaja taotlus lapsele

munitsipaallasteaias lasteaiakoha andmiseks on käsitatav taotlusena haldusakti

andmiseks. Haldusakti andmisest keeldumise korral on kohane õiguskaitsevahend

haldusakti andmiseks kohustamise nõue. Selline kohustamisnõue on suunatud ka

keelduva otsuse regulatiivse mõju likvideerimisele ning eraldi selle keelduva otsuse

tühistamise nõuet vaja esitada ei ole. Kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole eelnevalt

vaja haldusakti andmisest keelduva otsuse tühistamine või kehtetuks tunnistamine.

5.3.

Ei saa asuda seisukohale, nagu oleks Rae Vallavalitsuse 08.04.2013 kirjaga

kaebaja taotlus lõplikult lahendatud. Kirjas on küll kaebajale teatatud, et 2013. a sügisest

tema laps lasteaiakohta ei saa, ent ei välistata võimalust, et kaebaja poolt esitatud

taotluse alusel võimaldatakse TP-le lasteaiakoht Rae valla munitsipaallasteaias kunagi

tulevikus, ilma, et kaebaja peaks selleks uue taotluse esitama. Ka seetõttu ei välista kirjas

väljendatud otsuse kehtivus kohustamisnõude rahuldamist.

5.4.

KELS § 10 lg 1 kohaselt on seal sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse

tekkimise eelduseks vanemate soov ning sellest normist tuleneb subjektiivne õigus

kohalikult omavalitsuselt vastava kohustuse täitmist nõuda nii lapsele kui tema

vanema(te)le. Seega on vanemal subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt

KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmist ning vanem võib selleks esitada

kaebuse enda nimel.

5.5.

Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lg 2 ei võimalda kohustamisnõude

rahuldamist, vaid näeb ette lasteaiakohtade võimaldamise järjekorra alusel. Nimetatud normi

kohaselt toimub lasteaiakohtade eraldamine järjekorra alusel, mis tähendab, et sõltumata

sellest, et esinevad kõik KELS § 10 lõikes 1 sätestatud alused, võib vallavalitsus lapsele

lasteaiakoha andmisega viivitada või sellest keelduda põhjusel, et olemasolevad

lasteaiakohad täidetakse sellest lapsest järjekorras eespool olevate lastega. See määrus ei

ole KELS § 10 lõikega 1 kooskõlas.

5.6.

Alternatiivne taotlus on esitatud tingimuslikult juhuks, kui esimesena esitatud

nõue rahuldamata jäetakse. Esimesena esitatud nõude rahuldamine välistab

alternatiivnõude rahuldamise. Alternatiivnõude rahuldamiseks poleks siiski alust ka

seetõttu, et KELS § 10 lõikest 1 tuleneb kohalikule omavalitsusele küll kohustus tagada

kaebaja lapsele lasteaiakoht elukohajärgses munitsipaallasteaias, ent seadusest ei tulene

kohustust hüvitada eralasteaiaga seotud kulud. Kaebajal on võimalik esitada

3-13-1457

4(8)

riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisnõue kahju tekkimise korral. Kuna kahju

hüvitamise nõude eelduseks on kahju tekkimine, siis ei saa sellist nõuet rahuldada

eeldatavasti tulevikus tekkida võiva kahju osas, isegi kui on väga usutav, et selline kahju

tekib.

6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.04.2014 otsusega nr 3-4-1-63-13

jäeti halduskohtu taotlus rahuldamata. Riigikohus selgitas otsuses järgmist.

KELS § 15 lõige 4 annab valla- ja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse

vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Seega on Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12

„Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4 lõike 2

kehtestamise täpsemaks aluseks kohalikule omavalitsusele antud volitus kehtestada lasteaeda

vastuvõtu kord. Korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks,

kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha

eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Seega tuleb korda mõista menetlusena (p 27). KELS

§ 10 lõige 1 näeb ette, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele

lastele, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda

soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lõige 4 volitab valla-

või linnavalitsust kehtestama menetluskorda lasteaeda vastuvõtuks. Sättega ei volitata

kehtestama piiranguid. Õigust piiranguid kehtestada ei tulene ka ühestki muust seaduse normist

(p 31). Tulenevalt KELS-st on lasteaiakoha andmise kohustus kohalikul omavalitsusel ja selle

saamise õigus füüsilisel isikul. Seega on lasteaiakoha andmine haldusmenetlus.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõige 4 sätestab, et menetlustoimingud tehakse viivituseta,

kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Sellest tuleneb mõistliku

menetlusaja põhimõte. Lähtuvalt PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1 peavad kohalikud

omavalitsused tegutsema seadustega kooskõlas. Nii on kohaliku omavalitsuse tegevuse ja

õigusaktide põhiseaduspärasuse üheks eelduseks kooskõla seadustega. Praeguse asja puhul on

oluline, et seadus näeb ette mõistliku menetlusaja põhimõtte. Sellest tulenevalt peab kohalik

omavalitsus andma lasteaiakoha mõistliku aja jooksul. Arvestades KELS § 1 lõikes 1 sätestatud

lasteaedade lastehoiu funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja

sisustamisel arvestada muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada.

Lasteaiakoha eraldamise taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud

taotlusi käsitletakse nende saabumise järjekorras. Kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub Rae

Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord“ § 4 lõikes 2 sätestatud järjekorrast, kuid peab seejuures lasteaiakoha

tegelikul eraldamisel kinni mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega KELS § 10

lõikest 1 tuleneva nõude.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Rae vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta.

7.1. Riigikohus tuvastas halduskohtu otsuses materiaalõiguse väära kohaldamise. Kohus peab

lähtuma Rae Vallavalitsuse määruse nr 12 § 4 lõikest 2. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust

nõuda, et tema taotlus rahuldataks väljaspool järjekorda või koheselt. Vald pidi lasteaiakoha

andma mõistliku aja jooksul. Ka mõistlikku menetlustähtaega ületanud kohalikku omavalitsust

ei ole võimalik kohustada andma mõnele lapsele lasteaiakoht järjekorda eirates. Kohalikel

omavalitsustel on seadusest tulenev kohustus lasteaiakohtade tagamiseks ning Rae vald ei ole

kunagi eitanud seda, et tal on vastav kohustus. Kohtuotsusega selle kordamine on sisutu, kui

faktiliselt lasteaiakohti ei piisa. Kohtuotsus on seetõttu mõttetu, sest vald annaks lasteaiakoha

3-13-1457

5(8)

järjekorra alusel niigi. Sobivaks õiguskaitsevahendiks saab olla kahju hüvitamise nõue, kui selle

eeldused on täidetud.

7.2. Halduskohus ei ole võtnud kahju hüvitamise nõuet menetlusse, sellelt ei ole tasutud

nõutavat riigilõivu ning kohus viitas selle esitamise võimalusele edaspidi. Arusaamatu on,

millise alternatiivse nõude jättis halduskohus rahuldamata.

7.3. Kui kaebajale on tekkinud kahju, siis seetõttu, et Rae vallas puudub piisav arv

lasteaiakohti. RVastS § 13 lõike 3 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka

avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Valla poolt mõistliku tähtaja

jooksul lasteaiakoha võimaldamata jätmisel ei järgne vallale selle sätte kohaselt kahju

hüvitamise kohustust.

7.4. Vald teeb endast kõik sõltuva, et lasteaiakohti järjepidevalt ilma viivituseta juurde luua.

Parim, mis enamus kohalikke omavalitsusi kiires lasteaiaealiste laste arvu kasvamise olukorras

teha saab, on uute lasteaiakohtade järk-järguline loomine läbi võimaluste piires eelarveliste

vahendite kasutamise ja laenu võtmise ning uute lasteaedade loomiseks/kohandamiseks

riigihangete läbiviimise. Puuduolevate lasteaiakohtade loomine võtab sellisel juhul aega aastaid

isegi juhul, kui protsessis ei esine olulisi tõrkeid. 5-6 aastat ei mahu tavapärasesse arusaama

mõistlikust menetlusajast, ent võib samas olla igati mõistlik aeg kõigi nende sammude

astumiseks, mis on vajalikud uute lasteaiakohtade loomiseks.

7.5. Alates 2000. aastate keskpaigast on Rae valla elanike arv hüppeliselt kasvanud, sisuliselt

kahekordistudes alates 2005. a kuni tänaseni, ning seejuures on liitunud elanike näol valdavalt

tegemist noorte peredega, millega seoses on hüppeliselt kasvanud ka kooliealiste laste arv ja

lasteaiakohtade vajadus. Rae valla arengukavast nähtuvaks Rae valla üheks peamiseks

prioriteediks on uute lasteaiakohtade loomine ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra

leevendamine ning Rae vald teeb selleks suuri pingutusi. Lasteaiakohtade arvu suurendamisse

on suunatud väga suur osa valla rahalistest vahenditest, selleks on võetud laenu, arendajatele on

pandud arvukalt kohustusi lasteaedade ehitamiseks. Riigi poolt kohalike omavalitsuste

rahastamisele seatud raamistik ei võimalda kiiremini uusi lasteaiakohti juurde luua.

7.6. Kiiresti kasvava elanike arvuga kohalikud omavalitsused nagu Rae vald rakendasid juba

alates 2000. a algusest arenduslepinguid, mis kohustasid arendajaid tagama ka lisanduva

elanikkonna vajadustega kaasneva taristu, sealhulgas lasteaedade olemasolu, ent arendajate

pankrotistumine ja tagatiseks olnud kinnistute väärtuse oluline vähenemine ei võimaldanud

sageli nende lepingute eesmärke saavutada. Tänase olukorra on tinginud järsk ja võrdlemisi

lühikese aja jooksul toimunud elanike arvu suurenemine, mida ei saanud stabiilses

majandussituatsioonis sellises ulatuses ette näha.

7.7. Lasteaiakohtade puudus Rae vallas on teada juba aastaid. Avalikult on teada ka

lasteaiakohtade järjekord. Kaebaja registreeris end Rae valla elanikuks 28.07.2010, kui

lasteaiakohtade puudus oli juba teada.

8. RP vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata, leides,

et halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane. Vallal on KELS § 10 lõikest 1 tulenev

kohustus kaebaja lapsele lasteaiakoht võimaldada. Vald ei ole teinud kõike endast olenevat, et

oma kohustust täita.

9. Ringkonnakohtu istungil taotles kaebaja tulenevalt asjaolust, et TP sai 01.09.2014 Rae valla

munitsipaallasteaias

lasteaiakoha,

valla

viivituse

õigusvastasuse

tuvastamist

munitsipaallasteaia koha võimaldamisel.

3-13-1457

6(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. HKMS § 152 lg 1 p 4 näeb ette menetluse lõpetamise määrusega, kui taotletav toiming on

sooritatud või taotletav haldusakt on antud, Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta

menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti

õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse

tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

Tuvastamisnõude lahendamist algse kohustamisnõude asemel ei peeta sellises olukorras

kaebuse muutmiseks HKMS § 49 lg 1 tähenduses (vt Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koost. K. Merusk ja I. Pilving, Kirjastus Juura 2013, lk 207). Kuna

TP on munitsipaallasteaias koha saanud, ei ole kohtul võimalik esialgsete nõuete lahendamine

sisuliselt. Poolte vahel on aga jätkuvalt lahenduseta küsimus, kas kaebuse esitamise ajal pidi

vastustaja kaebaja lapsele lasteaiakoha võimaldama, ning vastusest sellele küsimusele sõltub,

kas kaebaja kahjunõue valla vastu võib olla põhjendatud või mitte. Tuvastamisnõude

lahendamine on kaebaja õiguste kaitseks seetõttu vajalik.

11. Vastustaja leiab, et kaebaja on kahju hüvitamise nõude juba käesolevas asjas halduskohtule

esitanud ja halduskohus jättis selle nõude rahuldamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Kaebaja ei ole kohtule esitanud kahju hüvitamise nõuet (HKMS § 37 lg 2 p 4), vaid rahasumma

maksmiseks (toimingu tegemiseks) kohustamise nõude (HKMS § 37 lg 2 p 2), kuivõrd kaebuse

esitamise ajal ei olnud kaebajal tekkinud kahju ning ta soovis edaspidiste lastehoiule tehtavate

kulutuste kandmist valla poolt. Sellise alternatiivse nõude rahuldamata jätmise peale ei ole

kaebaja apellatsioonkaebust esitanud. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada, et

kohane õiguskaitsevahend saab selliste kulutuste tekkimisel olla kahju hüvitamise nõue ning

kohustamisnõude rahuldamata jätmine halduskohtu otsusega oli kohtuotsuse tegemise ajal õige.

Tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude lahendamise kohta on olemas kohtupraktika (vt

ringkonnakohtu otsus asjas 3-12-1007, p-d 17-18), mis sellise kahju hüvitamist ei võimalda ka

kohustamisnõudena.

12. KELS § 10 lg 1 sätestas nii vallale taotluse esitamise ajal kui praegu, et valla- või

linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla

või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia

teeninduspiirkonna lasteasutuses. Selle sättega antakse isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses

käimise võimaldamist. Sellist kohustust ei saa täita pelgalt lasteaiakohtade järjekorda isiku

lisamisega, vaid kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema

vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei ole nad seotud lapse

kasvatamisega ega pea leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks, nt tööl käimise

võimaldamiseks. Seetõttu võib KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine rikkuda

vanema õigusi (Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsus asjas nr 3-12-1007, p 13). KELS §

10 lõikele 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu lasteaiakoha

saamiseks ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist.

13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas asjades nr 3-4-1-66-13 ja

3-4-1-63-13 on selgitatud, et valla kohustus tagada pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele

munitsipaallasteaias käimise võimalus tuleb täita mõistliku aja jooksul sellekohase taotluse

esitamisest ning õiguspärane on seda teha taotluste esitamise järjekorras. Ringkonnakohus

selgitab, et haldusmenetlus lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega

vanema poolt. Menetlus, mille eesmärk on lapsele lasteaiakoha võimaldamine, lõppeb sellise

koha andmisega, mitte lapse koolieelse lasteasutuse järjekorda lisamisega. Menetluse kestust,

mis HMS § 5 lg 4 kohaselt peab olema mõistlik, tuleb hinnata kogu ajavahemikku silmas

pidades. Arvestades lasteaiakohtade hulga kohati keerukat prognoosimist ja kohtade arvu

suurendamiseks kuluvat aega – vajadusel uute sobivate, Vabariigi Valitsuse 06.11.2011

3-13-1457

7(8)

määrusele nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele,

ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ vastavate ruumide leidmine või ehitamine,

rühmade komplekteerimine, töötajate palkamine –, aga ka üldjärjekorra alusel koha saamiseks

õigustatud laste kindlakstegemiseks ja vastava haldusakti teatavakstegemiseks kuluvat aega,

võib üldjuhul selline tähtaeg olla umbes kaks kuud. Menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel

tuleb aga silmas pidada konkreetseid asjaolusid, sh kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil

elavate lasteaiaealiste laste arvu ootamatu suurenemine. Apellant märgib ka ise, et eluruumide

arvu suurenemine, lasteaiakohtade nappus ja lasteaiaealiste laste arvu suurenemine on toimunud

mitmete aastate jooksul. Sellises olukorras ei saa vajadust luua juurde suuremal arvul uusi

lasteaiakohti pidada sedavõrd ootamatuks, et õigustaks mõistliku menetlusaja pikenemist.

14. Kaebaja laps oli lasteaiajärjekorras alates ajast, kui ta ei olnud veel nädalane. Sellise

kestusega (seega peaaegu poolteist aastat) menetlust ei saa KELS § 10 lg 1 eesmärki silmas

pidades pidada mõistliku kestusega menetluseks.

15. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja on teinud suuri jõupingutusi lasteaiakohtade

nappuse kõrvaldamiseks. Olukorras, kus seadusega on ette nähtud vanema avalduse alusel

lasteaiakohtade võimaldamise kohustus pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, ei saa neile

jõupingutustele vaatamata pidada vastustaja tegevust siiski õiguspäraseks. Lasteaiakohtade

nappus ei olnud sedavõrd väike, et vastustaja ei oleks võinud vähemalt aasta enne TP

pooleteiseaastaseks saamist ette näha umbkaudselt vajalikku lasteaiakohtade arvu.

Rahapuudusega ei saa vald õigustada oma kohustuste täitmata jätmist: vald peab seadusest

tulenevaid kohustusi üksikisikute ees täitma sõltumata sellest, kas neile on riigi poolt kohaliku

omavalitsuse finantsgarantii tagamiseks või riiklike ülesannete täitmiseks piisavalt raha

eraldatud. Vastustajal on seetõttu vajadusel võimalik esitada nõudeid riigi vastu, kui riik ei ole

taganud vallale piisavaid finantsvahendeid. Uute koolieelse lasteasutuse ruumide leidmine ja

rühmade avamine tuleb prognoosida kiiresti, arvestades KELS § 10 lg 1 eesmärki tagada

vanematele tööhõive ja lastele alushariduse saamise võimalus.

16. Halduskohtu otsusest ei ole järeldatav, et kaebaja lapsele tuleb luua võimalus käia

munitsipaallasteaias järjekorraväliselt ja vald peab jätma mõnele lapsele kohtuotsuse täitmiseks

munitsipaallasteaias käimise võimaluse tagamata. Kohtuotsusest ei nähtu ühegi isiku

eelistamise kohustust. Ka tuvastamisnõude lahendamisel ei ole oluline, kas vald on teistele valla

elanikuks registreeritud lastele KELS § 10 lõike 1 nõudeid järgides lasteaiakoha võimaldanud

või mitte.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Muutunud nõude tõttu

tuleb muuta halduskohtu otsust ja asendada selle resolutsiooni p 1 ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis näidatuga. Halduskohtu poolt vallavalitsuse määruse nr 12 § 4 lg 2 kohaldamata

jätmine ei ole toonud kaasa ebaõige lõppjärelduse tegemist. Halduskohus on lõpptulemusena

kaebuse põhinõude õigesti rahuldanud. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistamiseks

puudub vajadus. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus leidis kohtumenetluse normide

kohaselt aset enne selle resolutsiooni jõustumist.

18. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et halduskohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja kogu kaebaja poolt kantud menetluskulu, mida kaebaja pidi

tasuma (riigilõiv summas 15 €). Vastustaja tasus riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel 15 €.

Muude menetluskulude kohta pooled kohtumenetluses tõendeid ei ole esitanud ega nende

väljamõistmist taotlenud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi

menetluskulud tema enda kanda.

3-13-1457

8(8)

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks