3-13-70232/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70232 Haldusasi KEME ja IMVD kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korralduse nr 1455-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks otsustada asi uuesti Menetlusosalised Kaebajad – KEME ja IMVD, volitatud esindajad advokaadid Helen Hääl ja Kaija Koik Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus KEME apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KEME apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-70232 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-70232 2(8) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korraldusega nr 1455-k jäeti rahuldamata KEME ja IMVD taotlus Tallinnas XXX XXXXX XX/XXXXXXXX XXXXX X, endisel kinnistul nr 148 asuva hoone ja maa suurusega 959,38 m2 tagastamise kohta ja otsustati mitte algatada kompenseerimise menetlust, kuna Bayreuth’i Lastenausgleicharchiv’is säilitatavate toimikute ZLA1/2001047 ja ZLA1/3047770 materjalidega on tõendatud, et Saksamaa Liitvabariik on taotletava kinnisvara eest maksnud varade hüvitamise seaduse (Gesetz über den Lastenausgleich, edaspidi LAG) alusel hüvitist. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 kohaselt ei ole õigustatud subjektiks oleval isikul õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.

2. KEME ja IMVD esitasid 27.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalituse 23.10.2013 korralduse nr 1455-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks otsustada asi uuesti. Kaebajatele ei ole tagatud õigust olla ära kuulatud ja antud rikkumine on mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja poolt arvamuse ja vastuväidete esitamiseks antud 9 päeva korralduse eelnõu ja 7 päeva korralduse aluseks olnud arhiivimaterjalide edastamisest arvates ei olnud proportsionaalne, kuna niivõrd lühike arvamuse ja seisukoha esitamiseks antud aeg ei olnud piisav vastavate arhiivimaterjalide mahtu arvestades.

Korraldus on olulises osas motiveerimata. Korralduses on viidatud faktilise alusena asjaolule, et Bayreuth’i Lastenausgleichsarchiv’is säilitatavate toimikute ZLA1/2001047 ja ZLA1/3047770 materjalidest nähtuvalt on Saksamaa Liitvabariik maksnud hüvitist, samas ei ole korralduses viidatud, millistest dokumentidest täpsemalt on vastustaja jõudnud sellisele järeldusele. Vastustaja poolt 11.10.2013 kaebajatele edastatud materjalid ei hõlmanud otsuseid hüvitise määramise ja väljamaksmise kohta. Arhiivimaterjalidest ei nähtu hüvitise väljamaksmist KEME-le ega tema õiguseellasele GE-le.

Templijäljend „Maksekaardile märgitud“ ei saa tõendada hüvitise väljamaksmist. Märke „Maksekaardile märgitud“ ja kompensatsioonifondi esindaja tunnustamisele osutava templijäljendi õigusliku tähenduse välja selgitamiseks on vajalikud teadmised Saksa õigusest ja halduspraktikast, need aga vastustajal puuduvad. Hüvitise väljamaksmist ei kinnita ka muud tõendid. Vastustaja poolt tõstatatud kahtlus, et kaebajatele on makstud hüvitist, sest kaebajate esindaja pöördus hüvitise tagasimaksmise võimaluse uurimiseks Kompensatsiooniameti poole, ei anna alust järeldamaks, et kaebajate õiguseellastele on LAG-i alusel hüvitist makstud.

Vastustaja on valesti kohaldanud materiaalõigust, sest omand oli enne omandireformi kaebajate õiguseellaste omandis. Kaebajad ning nende pärijad ei saanud okupatsiooni kestel omandit kaotada, sest vara natsionaliseerimine Nõukogude võimu poolt oli vastuolus 1938. a põhiseadusega ning okupatsiooni möödudes oli vara omanikel õigusliku järjepidevuse põhimõttele tuginedes õigus nõuda Eesti riigilt nende omandiõiguse tunnustamist. Juhul, kui okupatsiooni käigus on võõrandatud vara säilinud ja Eesti Vabariik otsustab seda vara omanikule mitte tagastada, on põhiseaduse kontekstis tegemist sundvõõrandamisega Eesti riigi poolt ning omandireformi raames makstav kompensatsioon on hüvitis Eesti riigi poolt läbiviidava vara sundvõõrandamise eest, mis seisneb vara „mittetagastamises“.

Seega mistahes Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud hüvitised või toetused ei anna alust ORAS § 17 lg 5 kohaldamiseks isegi juhul, kui nende maksmine oleks tõendatud, kuna Eesti riigil lasub vara

3-13-70232 3(8) õiglase väärtuse hüvitise maksmise kohustus. LAG-i alusel makstav hüvitis on sotsiaalse iseloomuga, mitte kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest. ORAS § 17 lg 5 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see võimaldab vara tagastamata ja/või kompenseerimata jätmist põhjusel, et välisriik on maksnud omandireformi õigustatud subjekti õiguseellasele LAG-i alusel hüvitist ehk võimaldab vara sundvõõrandamist põhiseaduse (PS) §

32 mõttes viia läbi ilma selle eest õiglast hüvitist maksmata. Samuti on ORAS § 17 lg 5 vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kuna paneb sisuliselt ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on saanud kompensatsiooni ORAS-e alusel ja isikud, kes on saanud märksa väiksemas ulatuses hüvitist välisriigilt.

3. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. Lastenausgleicharchiv’is olevatest dokumentidest nähtub, et kinnisasja endine omanik GVD-le (E) on Saksamaa Liitvabariigi poolt välja makstud põhihüvitis tunnustatud osas kogusummas 9810 saksa marka. GE-i puudutavad otsused ja teated on küll vormistatud projektina, kuid samadele dokumentidele on kantud märked loobumise ja maksete kaardile kandmise kohta, mis tõendavad, et hüvitis on välja makstud. IMVD abikaasa OVD, kes on SVD-i pärija, on esitanud Saksamaa Liitvabariigile avalduse ümberasustamiskahjude kindlakstegemiseks. Saksamaa Liitvabariik on kindlaks teinud kinnistuga seotud kahju summas 12 975 saksa marka. Tallinna Ringkonnakohtu praktika kohaselt ei tähenda asjaolu, et LAG toimikus olevad hüvitise otsused on koostatud nn „kavandina, mustandina“, et neil puuduks õiguslik kaal. Kavandina vormistatud otsustega, millele on kantud piirkonna vanema kantselei tempel ning märkused jõustumise ja sissekannete kohta, tõendavad väljamaksete tegemist. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-10-2885 asunud seisukohale, et kompenseerimist on võimalik tõendada ka kaudsete tõenditega. Kaebajate ärakuulamisõigust ei ole rikutud, sest kaebajad esitasid eelnõule kirjaliku vastuväite, millest on ilmne, et nad said oma ärakuulamisõigust realiseerida. Vaidlustatud korraldus sisaldab nii õiguslikku kui faktilist alust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-st 1 ei tulene, et haldusaktis peavad olema lisaks faktilisele alusele ka seda tõendavad dokumendid lehekülje täpsusega. ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-84-09 selgitanud, et kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik, vaid Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. PS §

32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse, vaid selle eesmärgiks on kaitsta isikut Eesti riigi poolt pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud omandipõhiõiguse riivete eest.

4. Tallinna Halduskohus jättis 07.04.2014 otsusega KEME kaebuse rahuldamata. Kohus rahuldas IMVD kaebuse ning tühistas Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korralduse nr 1455- k osas, millega jäeti IMVD taotlus rahuldamata ning kohustas Tallinna linna vaatama IMVD taotlus uuesti läbi. Kohus mõistis Tallinna linnalt IMVD kasuks välja menetluskulud 15 eurot ning jättis poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12371 tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas, XXX XXXXX XX/XXXXXXXX XXXXX X, endisel kinnistul nr 148 asuv hoone ja maa suurusega 959,38 m2. Omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati vara suhtes ¼ mõttelises osas KEME ja 1/12 mõttelises osas OKVD, kelle õigusjärglaseks on IMVD. Nimetatud otsusest nähtub, et kaebaja KEME ema on GMVD (E). Tallinna Ringkonnakohus on otsustes haldusasjades nr 3-10-2818, 3-10-2838, 3-10-2885, 3-10- 2995 ja 3-11-1613 LAG alusel makstud kompensatsiooni kohta leidnud järgmist. ORAS § 17 lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust

3-13-70232 4(8) nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 3- 3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline on, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest.

Asjaolu, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest antud kompensatsioon oli piisav, ei oma ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaidlema selle andjaga. LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitatav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina. Ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtusest ilma jäid. Põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju.

Põhihüvitise suurus sõltus muu hulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistatud põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, ei saa LAG sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglasel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta kaotatud vara asukohas vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus ning kaebajate väited omandiõiguse taastamise kohta ei ole õiguspärased.

PS § 32 kaitseb isikut üksnes pärast põhiseaduse jõustumist toime pandud sundvõõrandamise eest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PS §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis võõrandati õigusvastaselt teise riigi poolt enne põhiseaduse jõustumist (Riigikohtu otsused nr 3-4-1-6-03, 3-4-1-5-02, 3-3-1-41-01 ja III- 3/1-421/95). Eesti Vabariik ei vastuta rahvusvahelise õiguse kohaselt oma territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toime pandud õigusvastaste tegude eest (vt ka EIÕK 02.03.2005 otsus asjas Maltzan jt vs Saksamaa).

Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamisega, vaid Eesti Vabariigi tingimustel läbiviidava omandireformiga, puudub alus nõuda või eeldada, et vara saab tagastamata jätta üksnes juhul, kui saadud kompensatsioon vastab vara turuväärtusele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-4-1-6-03 leidnud, et ORAS väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest.

ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, kui see on juba tagastatud või kompenseeritud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida, kas vastav kompensatsioon on makstud või mitte. Kohtule esitatud Lastenausgleicharchiv’is olevate tõendite alusel on GE-i kahjude hüvitamise avalduse osas C toodud ka andmed maaomandile tekitatud kahju kohta, mis puudutavad maja aadressil XXX XX, Reval. Kompensatsiooniameti 14.03.1962 osateatega on ühtse kahjude kindlakstegemise kohta kooskõlas LAG-ga mitme otseselt kahjustatud isiku korral kindlaks tehtud maaomandile tekitatud kahju, millest igale otseselt kahjustatud isikule langes osa suurusega 1/6 ehk kahju summas 12 975 marka ja kohustused summas 4702,50 marka.

Osateate põhjenduste kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemisel võetud aluseks Revali (Tallinna) piirkondade pindalade väärtused ning on arvestatud kinnistul lasuvat hüpoteeki. GE-le on 28.05.1962 tehtud osaotsus põhihüvitise nõude tunnustamise osas summas 9419 marka, millele lisandub intress 3575,80 marka. Nii osaotsusel kui kirja peal on märge „projekt“, samas on kirjas selgitatud, et väljamakset saab nõuda alles siis, kui on olemas Kompensatsioonifondi

3-13-70232 5(8) huvide esindaja nõusolek. GE-le edastatud kirjal on samuti märge „Tunnustatud“, mille järel on kuupäev 29.05.1962. GE-le tehtud osaotsusel on allkirjastatud märge „Loobun vaide esitamisest, Berliin 29.05.1962, Spandau Kompensatsiooniameti V.I.A“. Osateatele on märgitud „Maksekaardile märgitud 15/5.62 lk 38006“, millest nähtub, et projekti alusel on põhihüvitis tegelikult välja makstud. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 18.02.2012 otsuses nr 3-10-2995 seisukohale, et vaatamata märkele „projekt“ on sellisel juhul hüvitise väljamaksmine tõestatud.

Kuigi mõlemad otsused on vormistatud osateatena, nähtub esitatud tõenditest veenvalt, et tegemist on lõpliku otsusega XXX XX kinnistu hüvitamise kohta. 28.05.1962 otsuse p 3 kohaselt on kahjusumma alusel 01.04.1952 õigustatud isiku GE lisa C osa järgne lõpp-põhisumma 9810 marka. Osateate põhjendustest nähtub, et tegemist on maaomandile tekitatud kahju hüvitamisega summas 12 975 marka. Ka 20.09.1961osateatega tehti kindlaks maaomandile aadressiga XXX XX tekitatud kahju summas 12 975 marka. Seega nähtub üheselt otsuste vaheline seos: 28.05.1962 osaotsusega põhihüvitise nõude tunnustamise kohta määrati hüvitis kahju eest, mis tehti kindlaks 20.09.1961 osaotsusega.

Lisaks kahjusummale kattub ka kohustuste summa 4720,50 marka, millest on arvesse võetud pool. Eeltoodust tuleneb, et GE- le kui KEME eelkäijale on Saksamaa Liitvabariigi poolt kompensatsiooni maksmine tõendatud ning vaidlustatud haldusakti järeldus on selles osas õiguspärane. ORAS § 17 lg 5 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus, mistõttu ei saa lähtuda Riigikohtu praktikast kaalutlusotsuste motiveerimispuuduse kohta. Riigikohus on 29.11.2012 otsuses nr 3- 3-1-29-12 leidnud, et põhjendamispuudusega haldusakti võib jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma.

Kuna kohtupraktika on LAG tõlgendamise ja selle alusel kahju hüvitamise tuvastamisel olnud järjekindel, on käesolevas asjas ilmselge, et haldusakti tühistamine vormiliste puuduste kõrvaldamiseks ei tooks kaasa teistsuguse haldusakti andmist. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu Saksa Liitvabariigi poolt OVD-ile hüvitise maksmist. Tõendatud on üksnes see, et OVD taotles LAG alusel kahjude kindlakstegemist ning Saksamaa Liitvabariik tegi muu hulgas kindlaks XXX XX/XXXXXXXX X kinnistuga seotud kahju. Samas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et hüvitise nõue oleks tunnustatud ja välja makstud.

Kompensatsiooni maksmist OVD-ile ja tema õigusjärglastele ei saa järeldada üksnes kahju kindlakstegemise otsusest, kuna ka kindlakstegemise otsuses on viidatud, et tegemist on põhisumma arvutamisel kasutatavate alusväärtustega. Ka nähtub GE-le tekkinud kahju hüvitamise menetlusest, et kahju kindlakstegemise otsusele järgnes veel põhihüvitise summa tunnustamine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2011 otsus nr 3-10-2971). Kaebaja esindaja kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi ja Eesti Vabariigi erinevate esindajatega ei nähtu, et OVD-ile oleks vaidlusaluse vara eest hüvitist makstud.

Seega ei olnud lubatav jätta IMVD taotlus rahuldamata. Kaebaja esindaja on esitanud 17.10.2013 vastustajale seisukoha korraldusega mittenõustumise kohta, mille vastustaja on sellel oleva käsikirjalise märke kohaselt 18.01.2013 ehk enne korralduse andmist kätte saanud. Seega oli kaebajatel võimalik oma ärakuulamisõigust teostada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. KEME esitas 07.05.2014 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 07.04.2014 kohtuotsus haldusasjas nr 3-13-70232 teda puudutavas ulatuses ning teha selles asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on andnud LAG-i alusel makstavale hüvitisele ja ORAS § 17 lg 5 põhiseaduspärasusele ebaõige hinnangu. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja õigusliku käsitlusega. Halduskohtu poolt viidatud kohtulahendid nimetatud küsimustele vastust ei anna. Halduskohus oleks pidanud sedastama, et Eesti õigusliku

3-13-70232 6(8) järjepidevuse põhimõttest tuleneb ka omandi järjepidevuse põhimõte ning apellandi õiguseellaselt õigusvastaselt võõrandatud vara oli enne omandireformi apellandi õiguseellase omandis. Sellest tulenevalt pidanuks halduskohus sedastama, et omandireformi tegelikuks sisuks on omandiõiguse (taas-)tunnustamine ning selle õiguse teostamise (taas-)võimaldamine. Sellest tulenevalt on maa mittetagastamise näol tegemist riigipoolse sundvõõrandamise või omandi lõppemise tunnustamisega. Seega on omandireformi raames makstav kompensatsioon sisuliselt hüvitis läbiviidava vara sundvõõrandamise eest.

Sellest tulenevalt ei oma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja/või kompenseerimisel võimalikud kolmandate isikute poolt makstud hüvitised mingit tähendust. ORAS § 17 lg 5 eesmärgiks saab olla isiku rikastumise vältimine üksnes Eesti riigi arvel, mitte isikule mistahes toetusi või hüvitisi maksnud kolmanda isiku või riigi arvel. Eelnevast tulenevalt ei oma omandi taastamisel ja/või kompenseerimisel mingit tähendust teise riigi poolt makstud hüvitised, kuivõrd Eesti riik ei saa teise riigi poolt vabatahtlikult makstud rahasummat lugeda enda PS §-st 32 tuleneva sundvõõrandamise hüvitamise kohustuse täitmiseks.

Seega oleks pidanud halduskohus tunnistama ORAS § 17 lg 5 põhiseadusvastaseks osas, milles see võimaldab jätta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata või kompenseerimata juhul, kui vara on juba kompenseeritud kolmanda isiku poolt. Samuti on ORAS § 17 lg 5 vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kuna paneb sisuliselt ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on saanud kompensatsiooni ORAS-e alusel ja isikud, kes on saanud märksa väiksemas ulatuses hüvitist välisriigilt. Halduskohus oleks pidanud ORAS § 17 lg 5 põhiseaduspärasuse lahendama otsuse resolutsioonis.

HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab halduskohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ning menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-98-09 p-s 10 käsitlenud õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamise nõuet menetlusliku taotlusena, mitte pelga õigusliku väitena. Halduskohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning tuvastas seetõttu ebaõigesti, et apellandile Saksamaa Liitvabariigi poolt hüvitise maksmine on tõendatud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.11.2011 otsuse nr 12371 ning selles viidatud tõendid.

Nimetatud otsuse lk-lt 3 nähtub: Saksamaa Liiduarhiivi 17.12.2009 ja 10.01.2010 kirja kohaselt ei leidu Saksa Ümberasumis- Usaldusühingu fondist kontrollitud dokumentide seas andmeid, et GE-le oleks kompenseeritud Eestisse jäänud vara; Saksamaa Liiduarhiivi 13.01.2009 kirjast nr 9125 Rahandusministeeriumile selgub, et nad on läbi vaadanud Berlin Document Center’is (BDC) säilitatud Deutsche Umsiedlungs-Treuhand-Gesellschaft mbH (DUT) ja Einwandererzentralstelle Litzmannstadt (EWZ) fondid ning nad ei leidnud mingeid dokumente SVD-i ja GE’i poolt mahajäetud varade kohta; kaebaja kinnitas 11.03.2011. a kinnituskirjas, et endine omanik GMVD ning tema pärijad sh kaebaja ei ole saanud ehitise ja maa eest kompensatsiooni.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks peab ta osutatud tõenditest kaalukamaks otsuses käsitletud tõendeid ning on seega oluliselt rikkunud HKMS § 61 lg-test 1 ja 2 tulenevaid tõendite hindamise reegleid ja HKMS § 165 lg 1 p-s 2 sätestatud nõudeid kohtuotsusele. Lisaks on halduskohus alusetult ning ebaõigesti järeldanud, et otsuse aluseks olevatest põhihüvitise tunnustamise osateadete projektidest nähtub hüvitise väljamaksmine apellandi õiguseellasele. Osateadete projektide põhjal jääb ebaselgeks, kas Kompensatsioonifondi esindaja tunnustamisele osutav templijäljend tähendab saksa õiguse ja halduspraktika valguses, et osaprojekte tuleb käsitleda lõplike haldusaktidena, ning mida täpsemalt tähendab „maksekaardile märkimine“.

Antud projektidest ei nähtu, kas summad tegelikult maksekaardile märgiti, missugused summad maksekaardile märgiti ning kas vastavad summad ka faktiliselt apellandi õiguseellaseni jõudsid. Vastustaja ei ole esitanud osutatud maksekaarte ega nende

3-13-70232 7(8) koopiaid. Eeltoodu valguses ei ole seega veenev ega usaldusväärne ka halduskohtu järeldus hüvitise maksmise tõendatuse kohta. Niivõrd väheste ja kaudsete tõendite pinnalt ei saa asuda seisukohale, et hüvitise faktiline väljamaksmine apellandi õiguseellasele on tõendatud. Halduskohus on andnud ebaõige hinnangu vastustaja tegevusele motiveerimiskohustuse täitmisel ja ärakuulamisõiguse tagamisel. Motiveerimiskohustuse täitmise puudulikkuse ja ärakuulamisõiguse rikkumise osas jääb kaebaja jätkuvalt halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

6. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega. Põhjendamatu on apellandi etteheide selle kohta, et kohus ei ole lahendanud otsuse resolutsioonis apellandi esitatud taotlust ORAS § 17 lg 5 põhiseadusvastaseks tunnistamise kohta. Tulenevalt HKMS § 162 lg-st 2 tuleb otsuse resolutsioonis teha seadusesätte põhiseadusega vastuolu kohta märge üksnes juhul, kui kohus jätab haldusasjas seadusesätte kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega. Seadus ei näe ette, et otsuse resolutsioonis tuleks lahendada sätte põhiseaduslikkuse küsimus, kui kohus sätet põhiseadusega vastuolus olevaks ei pea. Isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et apellandi normikontrolli taotlus on jäänud formaalselt korrektse vastuseta, ei ole saanud see viia asja ebaõige otsustamiseni, kuna antud taotlus on ilmselgelt põhjendamatu. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.11.2011 otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud maakonnakomisjonil teavet apellandile hüvitise maksmise kohta. Kaebaja poolt viidatud Saksamaa Liiduarhiivi kirjad ei tõenda seda, et Saksamaa Liitvabariik ei ole apellandile või tema õiguseellasele maksnud Eestisse jäänud vara eest hüvitist ja need ei lükka ümber Bayreuth’i Lastenausgleichsarchiv’ ist pärit dokumentidega tõendatud fakti hüvitise maksmise kohta. Halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et vastustaja ei ole ärakuulamiskohustust rikkunud. Kaebaja esitas enne korralduse vastuvõtmist vastustajale korralduse eelnõu kohta seisukoha, milles märkis, et vara eest hüvitise saamine on tõendamata ning palus haldusmenetlus peatada, kuni Saksamaa Liitvabariigi ja Eesti Vabariigi vahelise lepingu sõlmimiseni. Kuna kohtumenetluses ei ole kaebaja uusi vastuväiteid esitanud, vaid on korranud eelnimetatud seisukohas esitatud väidet hüvitise maksmise tõendamatuse kohta, on väär kaebaja väide, et ärakuulamisõigust ei ole ta saanud lühikese aja tõttu reaalselt realiseerida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Ringkonnakohus jääb ka oma varasema ning halduskohtu otsuses käsitlemist leidnud LAG-i tõlgendamist ning arhiividokumentide sisustamist puudutava kohtupraktika juurde. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Halduskohus on ORAS § 17 lg 5 põhiseaduspärasust kontrollinud, peatudes ka küsimusel miks PS § 32 ning sundvõõrandamise regulatsioon antud juhul ei kohaldu. Mis puudutab võrdsuspõhiõiguse rikkumise väidet, siis esiteks pole ebavõrdne kohtlemine tõendatud. Asjaolu, et kaebaja hinnangul oli Saksamaa poolt makstud raha näol tegemist sotsiaalse iseloomuga toetusega, ei tähenda, et kaebaja ka reaalselt vähem raha sai, kui ta oleks saanud kompensatsioonina ORAS-e alusel. Halduskohtu otsuses välja toodud kohtupraktikas on leitud, et ümberasujatele maksti hüvitist konkreetse vara eest, millest ümberasumise tõttu ilma jäädi. Puudub arvestus ja analüüs, millest nähtuks saadud hüvitise ja ORAS-e alusel makstava

3-13-70232 8(8) kompensatsiooni väärtuste suhe. Isegi juhul, kui eeldada, et hüvitise ja kompensatsiooni väärtused erinevad olulisel määral, ei ole ümberasujad ja ORAS-e alusel kompensatsiooni saajad võrreldavad grupid. Erinevus seisneb juba ajahetkes, mil vastavad grupid kaotatud vara eest rahalise hüve said. Ümberasujate puhul toimus see 1960-ndatel aastatel. ORAS-e õigustatud subjektid pidid ülekohtu heastamist ootama enam kui 30 aastat kauem. Sellest tulenevalt on erinev riive intensiivsus isikute õigustele.

Halduskohus ei pidanud normi põhiseadusevastaseks tunnistamata jätmist kajastama otsuse resolutsioonis. Arvestades, et kohus normi kohaldamata ei jätnud, ei oma kaebaja õiguste jaoks mingit tähendust, millises kohtuotsuse osas kohus vastava järelduse fikseeris.

9. Asjaolu, et halduskohus ei ole hinnanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.11.2011 otsuse andmise aluseks olnud dokumente, ei ole viinud vale kohtulahendi tegemiseni. Kohtulik kontroll toimus Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korralduse üle ning selle haldusakti andmise aluseks olnud tõendid kinnitasid kaebajale LAG alusel hüvitise maksmist. See, miks maakonnakomisjon selliseid dokumente ei omanud, ei ole asja lahendamisel oluline.

10. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud haldusakt on ka formaalselt õiguspärane (piisavalt põhjendatud, antud ärakuulamisõigust rikkumata). Pealegi ei ole korralduse näol tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, mistõttu ei saa kaebaja poolt väidetud menetlusja vormivead korralduse tühistamist kaasa tuua.

11. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulud seisnevad apellatsioonkaebuselt makstud riigilõivus

15 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets