3-14-50952/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50952 Otsuse kuupäev

21. november 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Oleg Kallase kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 5200 eurot Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Oleg Kallas Vastustaja – Tallinna Vangla

Resolutsioon Rahuldada Oleg Kallase kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt Oleg Kallase kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1020 eurot. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. detsember 2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Oleg Kallas esitas 15.01.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles ta soovis ebainimliku ja alandava kohtlemise eest hüvitist summas 5200 eurot. Tallinna vangla andis 06.03.2014 kirjaga O.Kallasele 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Täiendavad selgitused esitas O.Kallas Tallinna Vanglale 14.03.2014.a.

2. Oleg Kallas esitas Tartu Halduskohtule 27. mail 2014 kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5200 eurot. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebajale perioodil 09.02.2012 - 06.03.2013 Tallinna Vanglas tagatud kambris piisavalt isiklikku ruumi (isiklik ruum jäi alla 3m2), millega rikuti kaebaja inimõigusi.

3. Tartu Halduskohus võttis O. Kallase kaebuse menetlusse 17. juuni 2014 määrusega.

Kaebuse esitaja põhjendused

4. Oleg Kallas märgib, et Tallinna Vangla rikkus tema inimõigusi. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes 9. veebruarist 2012 kuni 6. märtsini 2013. Tallinna Vangla enamikes kambrites jääb ühe vangi isiklikuks ruumiks alla 3 m2, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites (nt Tunis vs Eesti), tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui isiklik ruum kambris oli alla 3 m2 olenemata muudest tingimustest. Sellest sõltuvalt on Tallinna Vangla pika aja jooksul tegelenud inimõiguste jõhkra ja süstemaatilise rikkumisega.

5. Tallinna Vangla eirab minimaalseid hügieenistandardeid, duši all võimaldatakse käia üks kord nädalas 20 minutit, kuigi kambrites puudub soe vesi. Ventilatsiooni osas on õhuakendele paigaldatud metallist plaadid, mis oluliselt takistavad õhuvahetust. Väljaspool kambrit aga on võimalik viibida ainult üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on üksnes 2,7x4,7 m.

6. Lähtudes EIÕK praktikast taotleb kaebaja Tallinna Vanglalt 5200 euro väljamõistmist, arvestusega umbes 400 eurot ühe kuu eest. Väljamõistetud hüvitise palub kaebaja kanda tema arvele Tartu Vanglas.

Vastustaja seisukohad

7. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

8. Kambripinna suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kogu kambri pinnast, st kinnipeetavale ettenähtud kambripinna suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kogu kambri pinnast, st kinnipeetavale ettenähtud põrandapinna arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebuse esitaja oli paigutatud, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Seega tuleb kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala ning ka mööblialune pind.

9. Kaebaja väide, et Tallinna Vanglas viibides oli tal võimalus väljaspool kambrit viibida reeglina ainult 1 tund päevas, ei vasta tõele. Kaebaja osales Tallinna Vanglas viibides sotsiaalprogrammis „Sotsiaalsete oskuste treening“, mille raames ta viibis ajavahemikul 08.10.

– 03.12.2012 väljaspool kambrit kokku 26 tundi. Seega oli kaebuse esitajal võimalus viibida väljaspool kambrit rohkem, kui see väidetud 1 tunnine jalutuskäik.

10. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas (VangS § 50 lg 2). Kuna vahistatutele on kambris lubatud muuhulgas seep ja veekeetjad ning et kambrid, kus kaebuse esitaja viibis, asus kraanikauss koos voolava veega, siis sai isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

11. Seoses kaebaja väitega, et akendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid takistavad oluliselt õhuvahetust, märgib vastustaja, et julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada vahistatute ja kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Tallinna Vangla kambrites on sundventilatsioon ning vahistatutel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida.

12. O. Kallas ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3- 1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Olukorras, kus kaebuse esitaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda, kuid antud juhul jättis ta esmased õiguskaitsevahendid rakendamata ning eelistas pöörduda vangla poole koheselt kahju hüvitamise nõudega. Kuigi kaebuse esitaja väidab kaebuses, et ta pöördus suuliselt vangla poole ning et oma õiguste rikkumisest sai ta reaalselt teada alles EIK-i 2013. aasta lahendist, ei ole ta esitanud sellise väite tõendamiseks ühtegi tõendit ega nimetanud vanglateenistujate nimesid, kelle poole ta väidetavalt pöördus.

13. Tallinna Vangla leiab, et antud juhul ei ole täidetud ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus, mille kohaselt peab kahju tekitanud haldusorgani tegevus olema õigusvastane. Nimelt nägi VSkE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ette, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Nimetatud sätte näol oli tegemist kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni põhiseaduse ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni sellest juhinduma. Samuti ei tähenda ühe või teise regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamine või muutmine alati ka seda, et sellel otsusel on tagasiulatuv mõju.

14. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 391 päeva, millest 350 päeval oli talle tagatud põrandapind vahemikus 2,6-2,92 m2 ning 41 päeval oli talle tagatud suurem põrandapind kui 3,28 m2. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, kuidas ca 0,08-0,4 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti oluliselt parandanud, kui see põrandapind, mis talle käesoleval juhul oli tagatud.

15. Tallinna Vangla on seisukohal, et kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võinuks mõnel perioodil olla EIK seisukohti arvestades suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitaja inimväärikust riivanud ning seetõttu on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole põhjustatud sellist mittevaralist kahju, mis tingiks selle rahalise hüvitamise.

Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

Kohtu põhjendused

16. Oleg Kallas on esitanud kohtule kahju hüvitamise kaebuse Tallinna Vangla vastu. Hüvitamiskaebuse nõudeks on hüvitise väljamõistmine kahju eest, mis tekkis kaebajale seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Oleg Kallas taotleb kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest tema kinnipidamisel Tallinna Vanglas, kuna talle ei tagatud piisavalt isiklikku pinda. Samuti ei võimaldatud talle nõutaval tasemel pesemisvõimalusi, akendele paigaldatud metallplaadid takistasid õhuvahetust, väljaspool kambrit oli võimalik viibida ainult 1 tund jalutuskäigul.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele.

18. Kaebuse esitaja on viibinud vastustaja andmetel Tallinna Vanglas perioodil 09.02.2012 kuni 06.03.2013 ehk kokku 391 päeva. Kaebaja ei ole peale vangla vastuse saamist vangla andmetele vastu vaielnud. Ajal, kui kaebaja Tallinna Vanglas viibis, oli justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõikest 6 tulenevalt kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht ja WC.

19. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on mitmetes oma lahendites märkinud, et isiku kinnipidamine kambris, kus ruumi on vähem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus EIÕK artikliga 3. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

20. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras selle alusel isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis käsitletutest oluliselt erinenud. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust tuleb hinnata EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09).

21. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsuses Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul, vastupidiselt vastustaja seisukohtadele, isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindlast maha arvutada tualeti alune pind. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Seda ei ole EIK teinud ka kaebaja poolt osundatud lahendis Tunis vs Eesti. Nii selle otsuse punktides 9, 11 ja 46 ja ka 09.11.2014 otsuses asjas Jevšik vs Sloveenia on EIK lähtunud isikliku ruumi arvutatud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisega, arvestamata seejuures kambris asuvat mööblit. Nii EIK lahendites kui ka VSKE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrist põrandapinnast iga isiku kohta, mitte vabast põrandapinnast iga isiku kohta. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2.

22. Kohus saab lähtuda kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana vastustaja vastuses esitatud andmetest. Vastustaja tabeli järgi jäi O.Kallase kasutuses olnud isiklik ruum koos WC-ga vahemikku 2,60 kuni 4,08 m2 (tlk.32). Vastustaja andmete järgi on kaebaja viibinud kambris, kus ühe isiku kohta oli isiklikku pinda alla 3 m2 (pind koos tualeti aluse pinnaga) 350 päeval. Kohtu poolt tehtud järelepäringule saatis vastustaja tabeli, milles on väljatoodud kaebajat puudutavate kambrite osas kambri pind isiku kohta ilma tualettruumi aluse pinnata (tlk. 51-54). Nendest andmetest nähtub, et kaebaja viibis 391-st päevast 384 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Seejuures 45 päeval viibis kaebaja tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kas 2,5 m2 või alla 2,5 m2.. Seega jäi enamikel päevadel kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava määra, milliseid kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva alandamise keeluga vastuolus olevateks.

23. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1- 9-14 (p 44) märkinud, et „Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil“.

Kaebaja väitel viibis ta kinnistes kambrites 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajalisele jalutusele. Vastustaja on sellele vastu vaielnud ja märkinud, et tegelikkuses osales kaebaja sotsiaalprogrammis „Sotsiaalsete oskuste treening“, mille raames viibis ta ajavahemikul 08.10.2012 kuni 03.12.2012 väljaspool kambrit kokku 26 tundi. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt väljatoodud 26 tundi kogu vaidlusaluse perioodi 391 päeva kohta on liialt väike aeg, et see saaks oluliselt muuta väljaspool kambrit viibimise üldist aega. Seega pidi kaebaja kogu märgitud perioodi sisuliselt ööpäevaringselt viibima minimaalse põrandapinnaga kambris, milles liikumisvõimalused olid samuti minimaalsed. Enamikel päevadel viibis kambrites üheaegselt 6 isikut, 391 päevast ainult 43 päeval on kambris olnud vähem kui 6 isikut.

24. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.03.2014 otsuses asjas nr 3- 4-1-9-14 (p-d 37 ja 38) et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist koheselt eeldada. Olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, aga isik on kohustatud kambris viibima ainult ööajal, samas on tagatud kõik muud nõuetekohased tingimused elamiseks ja puhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

Antud juhul on aga kaebaja kogu märgitud aja viibinud kinnise kambri tingimustes 23 tundi ööpäevas. Seetõttu peab kohus viibimist tingimustes, kus kaebajale jäi põrandapinda alla 3 m2, inimväärikust alandavaks. Kaebajal puudus sel ajal võimalus spordiga tegeleda või spordisaali külastada ja vabalt liikuda. Asjaolu, et kambrisse sai värsket õhku osaliselt avatava akna kaudu, et kambris oli vastustaja väitel piisavalt nii loomulikku kui kunstlikku valgust, et kambris oli nõutav temperatuur, ei korva asjaolu, et isik viibis enamusel päevadel vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli vähem nõutud minimaalsest pinnast. Kaebaja ei viibinud neis tingimustes lühiajaliselt, vaid 384 päeva. Kohus on seisukohal, et isiku hoidmine Tallinna Vanglas kambris, mille pindala oli väiksem kui 3 m2 seal hoitud isiku kohta, ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega.

25. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes. Asjaoluks, mida kaebaja ette heidab, on see, et Tallinna Vangla eiras Euroopa Vanglareeglistikuga ettenähtud minimaalseid hügieenistandardeid, võimaldades ainult ühe 20-minutilise dušikorra nädalas, ning et õhuakendele paigaldatud metallplaadid takistasid õhuvahetust.

26. Kohus märgib, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tlk.9-11) ehk kohtueelses menetluses eelpoolmärgitud puudusi välja toonud. Kohtule esitatud kaebuses saab kohustusliku kohtueelse menetluse puhul tugineda samadele asjaoludele, mis on esitatud kohtueelses menetluses. Samas Tallinna Vangla vastusest nähtub, et kambrites, kus kaebaja viibis, asus kraanikausse koos voolava veega, kaebajal vahistatuna oli kambris lubatud seep ja veekeetja, seega olid kaebajal ka kambris võimalik esmaseid hügieenivajadusi rahuldada. Lisaks oli graafiku alusel võimalik kord nädalas 20 minutit duši all käia, millega on vangistusseaduse § 50 lõikest 2 tulenev miinimumnõue täidetud. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambrites pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Seetõttu ei ole vastustaja käitumine kaebajale pesemise võimaldamisel vastuolus vangistust reguleerivate õigusaktidega ega ole aluseks õigusvastaseks tunnistamisele. Euroopa Vanglareeglistikus toodud nõuded on soovitusliku iseloomuga, mitte kohustuslikud.

Kaebaja väide, et kambri akendele paigaldatud metallplaadid takistavad õhuvahetust, on liialt üldsõnaline. Vastustaja selgituste järgi on akende metallplaatidega perforeerimine põhjustatud vanglas julgeoleku tagamise vajadusest. Tallinna Vanglas on toimiv sundventilatsioon ja kambrites osaliselt avatav aken, mille kaudu on võimalik värsket õhku kambrisse saada.

27. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi ( RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-02, p 25).

Kohus on seisukohal, et esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagastamist kambris. Kaebaja väitel pöördus ta kontaktisiku poole kitsaste tingimuste küsimuses, kuid vastati, et tingimused on samad kui teistes Eesti vanglates ja olukorda muuta ei ole võimalik. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmasest õiguskaitsevahendite kasutamine või kasutamata jätmine, nii nagu väidab vastustaja, käesoleval juhul ei takista hüvitise nõude rahuldamist.

28. Hindamist vajab ka vastustaja süü. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, ning et enne 2013 ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. On usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kuid kohus leiab, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Samas on EIK juba 11.02.2010 otsuses asjas Salakhudtinov vs Venemaa, selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseivalt EIÕK artikli 3 rikkumine.

29. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmise vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse. Seetõttu ei ole määrav, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 384 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, sealhulgas 45 päeval, kus isiklik ruum oli 2,5 m2 või alla 2,5 m2. Ühe isiku põrandapinna sisse on arvestatud ka kambris oleva mööbli alune pind, seega jäi reaalselt liikumiseks vaba ruum veel väiksemaks. Kohus arvestab siinjuures eriti sellega, et kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestab kohus seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja ei viibinud kõiki 391 päeva järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, selle perioodi sees oli päevi, kus kambris viibis vähem kui 6 kinnipeetava. Kohus arvestab ka sellega, et minimaalse isikliku ruumi nõuet rikuti osadel päevadel minimaalselt (21 päeval 0,01 m2). Kambrites oli osaliselt avatavad aknad, kambrid oli piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal isikul oli oma voodikoht, igas kambris oli eraldatud veega WC ja kraanikauss. Samuti oli kaebajale vahistatuna tagatud võimalus laenutada kord nädalas raamatuid, lugeda ajalehti, lubatud oli saada pakke.

Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1020 eurot. Kaebaja ise on taotlenud kahju hüvitamist summas 5200 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus märgib, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus lähtuda eelkõige Eesti siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades seejuures ühiskonna võimalusi. EIK on aktsepteerinud võimalust ja olukorda, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Seetõttu ei ole määrav kaebaja poolt aluseks võetud hüvitise summa tulenevalt EIK lahendist Tunis vs Eesti.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta, menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2015.a otsusega

Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2015.a otsus

RESOLUTSIOON 1. Tagastada Tallinna Vanglale apellatsioonkaebuse lisa kahel lehel. 2. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 3. Muuta osaliselt halduskohtu 21.11.2014. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 4. Jätta Oleg Kallase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.