3-12-1460/47 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 21.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1460 Haldusasi D.F. P. (P. ) kaebus Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012 korralduse nr 122 tühistamiseks ja haldusakti andmise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.11.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus D.F. P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28.05.2014 Menetlusosalised Kaebaja D. F. P. Esindaja Adir Aronovich Vastustaja Halliste vald Esindaja v. adv. Eha Lillsaar Kolmas isik V.P. . (V.P. )

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 07.11.2012. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega tühistada Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122 kolmandat isikut puudutavas osas, kohustada vastustajat lõpetama Halliste vallas Naistevalla külas asuval kinnistul nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) paikneva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise menetlus kolmanda isiku osas ning kohustada Halliste Vallavalitsust vastu võtma uus korraldus XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise kohta kaebajale.

3. Mõista Halliste Vallavalitsuselt kaebaja kasuks menetluskuludena välja

535 eurot, jättes ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14.11.1991 esitas A.P. Viljandi Maavalitsusele avalduse, milles taotles Halliste vallas Naistevalla külas asuval kinnistul nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) paikneva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu vara kompenseerimist ja vara tagastamist (tl 43-44).

2. 29.04.1992 A.P. suri.

3. 31.05.19XXX . a otsusega nr 34-8843 (tl 45) tunnistas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Viljandi maakonnakomisjon Halliste vallas Naistevalla külas asuva kinnistu nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) õigustatud subjektiks A.P. i.

4. 07.02.19XXX allkirjastatud volituses K.K. nimele taotlesid A.P. i pojad V.P. (nüüdse nimega V.P. . ) ja J.P. (nüüdse nimega J.P. . ) oma emalt A.P. ilt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ja vallasvara kompenseerimist (tl 46). V.P. ja J.P. ei olnud sel ajal nõudeõiguse pärimise kohta pärimistunnistust esitanud, mistõttu maa tagastamise menetlust läbi ei viidud.

5. XXXXXX suri J.P. . ja tema Eesti Vabariigis asuva vara pärijaks on tema lesk D. F. P. (kaebaja).

6. 03.04.2001 saatis V.P. . Viljandi Maavalitsusele kirja (tl 47), milles kinnitab, et soovib muuhulgas XXXXXXX talu maade tagastamist.

7. 09.04.2007 saatis V.P. . kirja (tl 48) Viljandi notar Kersti Kullale, kus selgitab, et tema on ainuke pärija mõlema talu maadele ning ta pärandab XXXXXX ja XXXXXX talu maad kunagi ainult Eesti riigile ja Eesti rahvale.

8. 21.05.2007 väljastas Viljandi notar Kersti Kulla seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr 2562 (tl 15), mille alusel tunnistati A.P. i vara pärijaks ½ mõttelises osas tema poeg J.P. . (ka J.P. , sündinud XXXXXX ja surnud XXXXXX ) ning J.P. . i vara pärijaks tema abikaasa

D. F. P. . Pärimistunnistusel on märge, et A.P. i vara poole (½) mõttelise osa pärijale on pärimisõiguse tunnistus välja andmata.

9. 28.06.2007 esitas D. F. P. Halliste Vallavalitsusele seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, taotluse ennistada tema pärimistunnistuse esitamise tähtaeg ja algatada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus.

10. 18.09.2007 keeldus Halliste Vallavalitsus ennistamast nõudeõiguse pärimise kohta käiva pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaega ja teatas, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust ei ole võimalik algatada.

11. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10.06.2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2243 osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu jättis 04.02.2008. a otsuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Halliste Vallavalitsuse 18.09.2007. a menetlustoimingu, millega Halliste Vallavalitsus keeldus ennistamast nõudeõiguse pärimise kohta käiva pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaega ning tegi Halliste Vallavalitsusele ettekirjutuse vaadata kaebaja taotlus pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks uuesti läbi. Ringkonnakohtu otsus jõustus 11.07.2008.

12. 13.05.2009 esitas V.P. . Halliste Vallavalitsusele avalduse (tl 49), milles teatas, et loobub oma ema A.P. ile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osast, milleks on ½ mõttelises suuruses XXXXXXX ja XXXXXX talu maad, ning avaldas soovi anda need maad Eesti Vabariigile.

13. 29.04.2010 väljastas Viljandi Notar Kersti Kulla pärimisõiguse tunnistuse (tl 16), mille kohaselt 29.04.1992 surnud A.P. i vara pärijaks pooles (½) mõttelises osas on tema poeg V.P. . (ka V.P., isanimi J. ) ja pooles (½) mõttelises osas tema poeg J.P. . (ka J.P. , isanimi J. ).

14. 10.05.2010 määras Halliste Vallavalitsus korraldusega nr 59 V.P. ile ja J.P. i pärijale D.

F. P. maa tagastamise piiride kirjaliku kokkuleppe sõlmimise ja dokumentide esitamise tähtaja (maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg 1). 03.11.2010 pikendas Halliste Vallavalitsus korraldusega nr 154 õigustatud subjektidele maa reaalosana tagastamise piiride kirjaliku kokkuleppe sõlmimise tähtaega kuni 01.02.2011 ja määras vallavalitsusele kokkuleppe esitamise tähtajaks 01.04.2011 (tl 50). Samas teatas vallavalitsus V.P. . ile, et kokkuleppe esitamata jätmisel tagastatakse maa kaasomandisse. Tähtajaks 01.04.2011 maa reaalosa piiride kirjalikku kokkulepet ei esitatud.

15. 18.04.2011. a korraldusega nr 63 (tl 56−57) alustas Halliste Vallavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamismenetlust XXXXXXX talu maale ning toimus selle maa katastrimõõdistamine. XXXXXXX katastriüksuse plaanid vormistati 11.08.2011 ja 15.08.2011. Nimetatud korraldust vaidlustatud ei ole.

16. 29.05.2012. a korraldusega nr 122 (tl 11-12) tagastas Halliste Vallavalitsus riigi tagavaramaast 47,81 ha suuruse maa-ala kaasomandisse ½ mõttelistes osades V.P. ile ja

D. F. P. (kaebajale), kui õigusvastaselt võõrandatud maa vastavalt maaüksuse plaanile.

17. 12.07.2012 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse (tl 2−6), milles palus tühistada Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122, lõpetada XXXXXXX maade tagastamise menetlus V.P. . i osas ning kohustada Halliste Vallavalitsust vastu võtma uus korraldus XXXXXXX maaüksuse tagastamise kohta kaebajale, kompenseerides V.P. . ile tema osa XXXXXXX maaüksusest. Kaebuse kohaselt on V.P. . kui õigusvastaselt võõrandatud maa kaasomanik selgelt väljendanud seisukohta, et ta ei soovi realiseerida maa tagastamise nõudeõigust, seda nii otsese tahteavaldusega notarile kui ka oma käitumisega järjekindlalt eirates temale saadetud tähitud kirju. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et kui tagastamist nõuab ainult üks õigustatud isik (või tema pärija), peab ta saama mõlemad osad, kompenseerides seejuures teisele kaasomanikule tema osa seaduses sätestatud korras vastavalt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg-le 2. Kaebaja märgib, et käesolevas vaidluses on keskseks küsimuseks V.P. . i tahteavalduse (või selle puudumine) hindamine ning see, kas V.P. . on väljendanud soovi vastu võtta temale pärimisõiguse alusel kuuluvat vara või mitte.

18. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31−42) jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata, kuna Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja on seisukohal, et maa tagastamine ei toimu ORAS § 12 lg 2 sätete kohaselt, vaid tulenevalt MaaRS §-st 4 maareformi sätete ja selle alusel antud aktide kohaselt. Kuigi ORAS § 12 lg 2 käsitleb õigustatud subjektide paljususe korral vara tagastamise põhimõtteid, siis ei ole käesolevas asjas tegemist mitme õigustatud subjektiga, vaid ühe õigustatud subjekti kaaspärijatega. Käesolevas asjas on vaidlusaluse XXXXXXX kinnistu õigustatud subjektiks tunnistatud A.P. , kes suri aastal 1992. Vastavalt pärimisõiguse tunnistusele, mis on välja antud alles 2010. aastal, on tema vara pärijaks ½ mõttelises osas V.P. . (ka V.P. ja J.P. . (ka J.P. , kes suri

1997), kelle pärijaks omakorda on kaebaja. Seega oli mõlemal vennal, nii V.P. . il kui ka J.P. . il kaaspärijatena, kummalgi ½ mõttelises osas õigus ja võimalus kasutada ja käsutada XXXXXXX talu maade tagastamise nõudeõigust kaasomanikena maareformiseadusest tulenevas korras. Vastustaja on seisukohal, et pärandaja A.P. i nõudeõiguse üleminekuga ei tekkinud uusi iseseisvaid õigustatud subjekte, vaid tegemist on endiselt ühe õigustatud subjekti A.P. i ja tema nõudeõiguse kaaspärijatega, kumbki ½ mõttelises osas. Sellest tulenevalt on kaebaja õigustatud saama A.P. i pärandvarast ½ osa, mis antud juhul on ½ mõttelist osa nõudeõigusest XXXXXXX talu maade tagastamisele. Kuna kaebaja puhul ei ole tegemist uue ega iseseisva õigustatud subjektiga maareformi seaduse mõttes, siis ei teki tal mingil moel nõudeõigust kogu XXXXXXX talu maade tagastamisele. Tema õigus piirdub vastavalt läbi pärimise tekkinud õigusele ½ osaga pärandvarast. Vaidlustatud korraldusega tagastati kaebajale ½ mõttelist osa XXXXXXX talu maadest, millega on täies ulatuses realiseeritud tema pärimisega saadud nõudeõigus ½ osa talu maade tagastamiseks. Järelikult ei ole kaebaja subjektiivset õigust rikutud ning tema kaebus on alusetu. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ORAS § 12 lg 1 kohaselt tulnuks maa kaebajale tervikuna tagastada, väites, et puuduvad asjaolud, mille alusel oleks Halliste Vallavalitsus saanud jätta maa V.P. . ile tagastamata. Vastustaja möönab, et kuigi V.P. . ei vastanud vallavalitsuse kõigile kirjadele, ei ole see aluseks maa tagastamata jätmiseks ja see ei anna õigust kaebajal saada tagasi kogu XXXXXXX talu maad.

19. Tartu Halduskohus jättis 07.11.2012. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Tulenevalt 21.05.2007 ja 29.04.2010 Viljandi notar Kersti Kulla poolt väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistustest oli kaebajal kui õigustatud subjekti A.P. i pärijal pärimisõigus pärandaja varale koos V.P. . iga, kummalgi ½ mõttelises osas. Halduskohus leidis, et pärimisõiguse tunnistus ei tekita ega lõpeta pärimisõigust. Kuigi pärimisõiguse tunnistus väljastati 2010. aastal, oli nii V.P. . il kui ka J.P. . il õigus oma ema pärandvarale alates ema surmast 1992. aastast, kuna pärand avanes juba A.P. i surmaga aastal 1992. Kohus märgib, et maa tagastamine ei toimunud ORAS § 12 lg 2 sätete kohaselt, vaid tulenevalt MaaRS §-st 4 maareformi sätete ja sellel alusel antud aktide kohaselt, sest käesolevas asjas ei ole tegemist mitme õigustatud subjektiga, vaid ühe õigustatud subjekti kaaspärijatega. Nii V.P. . i 03.04.2001. a kirjast Viljandi Maavalitsusele, 09.04.2007. kirjast Viljandi notar Kersti Kullale kui ka 13.05.2009. a kirjast Halliste Vallavalitsusele nähtuvalt on V.P. . avaldanud soovi saada maa tagasi ning on korduvalt väljendanud ühemõtteliselt tahet, et pärandab kunagi oma vanemate talumaad ainult Eesti riigile ja Eesti rahvale. V.P. . ei ole kordagi avaldanud tahet, et tema maa saaks kaebaja. Halduskohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mille alusel oleks Halliste Vallavalitsus saanud jätta maa V.P. . ile tagastamata. V.P. . oli väljendanud oma tahet ja tema eesmärgiks on jätta maa Eesti riigile ja rahvale, mille vaheetapiks on maa tagastamine V.P. . ile. V.P. . ei ole loobunud pärandist ja tema vara hulka kuulub tema nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud maade tagasi saamise kohta, mida on vallavalitsus vaidlustatud korraldusega ka järginud. V.P. . i suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamise ega maa tagastamata jätmise aluseks ei saa olla kaebaja poolt kohtule esitatud väidetavalt V.P. . i kiri D.F. P. le (tl 24). Nimetatud kiri ei ole Halliste Vallavalitsusele omandi küsimustes siduv, kuigi sellest võib välja lugeda põhjuse (lahtine südameoperatsioon), miks V.P. . ei ole vastanud Halliste Vallavalitsuse kirjadele ja mida saab lugeda sellekohaseks mõjuvaks põhjuseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

20. 08.12.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 07.11.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 81−91), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122 XXXXXXX maaüksuse tagastamise kohta kaasomandisse, lõpetada XXXXXXX maa tagastamise menetluse V.P. . i osas ning kohustada Halliste Vallavalitsust vastu võtma uue korralduse XXXXXXX maaüksuse tagastamise kohta kaebajale, kompenseerides V.P. . ile tema osa XXXXXXX maaüksusest. Kuigi V.P. . on 03.04.2001 saatnud Viljandi Maavalitsusele kirja, kus ta avaldas soovi saada XXXXXXX nr 27 ja XXXXXX nr 44 talu maad tagasi, ei ole ta taotlenud pärimisõiguse tunnistust ega alustanud maade tagastamise menetlust pärast pärandi avanemist 1992. aastal. V.P. . on aastate jooksul oma käitumisega selgelt väljendanud tahet loobuda oma nõudeõigusest tema ema maadele ja seda nii otseses tahteavalduses Viljandi notarile ja Halliste Vallavalitsusele kui kaudselt oma käitumisega, eirates mitme aasta jooksul temale saadetud tähitud kirju ja telefonikõnesid. Oma 2007 ja 2009 tehtud avaldustes väljendab V.P. . selgelt, et soovib loobuda XXXXXXX maa ½ mõttelisest osast ning anda selle Eesti riigile. Seevastu kaebaja ja tema lapsed on huvitatud tagastamisele kuuluva talu taastamisest ja selle mälestuse säilimisest. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et V.P. . i soov anda pool XXXXXXX maaüksusest riigile, samal ajal, kui XXXXXXX maale on nõudeõigus Alma P. i teisel pärijal D.F. P. l, on vastuolus omandireformi eesmärgiga tagastada õigusvastaselt riigi poolt võõrandatud kogu vara endistele omanikele või nende õigusjärglastele eraomandisse. Kaebajale 19.12.2011 saadetud kirjas teatas V.P. . , et ta on ametlikult loobunud oma nõudeõigusest kui õigustatud subjekti pärija. Lähtudes sellest ja V.P. . i eelnevatest avaldustest, puudub kahe pärija vahel vaidlus ning kaaspärija V.P. . on oma nõudeõigusest loobunud. Seega tuleb kaebaja arvates lähtuda ORAS § 12 lg-s 2 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt kui maa tagastamist nõuab ainult üks õigustatud isiku pärija, saab see isik mõlemad osad, kompenseerides teisele pärijale tema osa.

21. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 118−122) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.11.2012. a otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus nr 122 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Maa tagastamisel ORAS-e ja MaaRS § 2 alusel on tagastamise üheks põhieesmärgiks endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Antud juhul on A.P. 14.11.1991 esitatud avaldusega taotlenud XXXXXXX (XXXXXXX ) talu vara kompenseerimist ja vara tagastamist. V.P. . ja J.P. . on A.P. i kaaspärijad pärimise üldpõhimõtete järgi alates pärandi avanemise ajast, so A.P. i surmast 1992. aastal. Mõlemad pärijad on pärandi oma tegudega vastu võtnud. A.P. i pojad V.P. . ja J.P. . on ühiselt 07.02.19XXX koostatud volituses K.K. nimele kinnitanud, et „meie kahekesi oleme oma ema XXXXXX talu ning ka XXXXXX talu, maade ja varanduse seaduslikud pärijad ning taotleme meie emalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ja vallasvara kompenseerimist“. Pärandi vastuvõtmine tegudega s.t kaudse tahteavaldusega oli lubatav ka 1992. aastal A.P. i surma ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 551 lg

2 (kehtis kuni 31.12.1996) järgi. Seda põhimõtet järgides on kummagi pärija kohta notari poolt pärimisõiguse tunnistus väljastatud. Pärandaja A.P. i nõudeõiguse üleminekuga ei tekkinud uusi iseseisvaid õigustatud subjekte, vaid tegemist on endiselt ühe õigustatud subjekti – A.P. iga, ja tema nõudeõiguse kaapärijatega, kumbki ½ mõttelises osas. Sellest tulenevalt oli D. F. P. õigustatud saama A.P. i pärandvarast ½ osa, mis antud juhul on ½ mõttelist osa nõudeõigusest XXXXXXX talu maade tagastamisele. Kuna D.F. P. puhul ei ole tegemist uue ega iseseisva õigustatud subjektiga maareformi seaduse mõttes, ei teki temal mingil moel nõudeõigust kogu XXXXXXX talu maade tagastamisele ei MaaRS § 14 ega ka ORAS § 12 lg 2 järgi, kuna nii MaaRS § 14 kui ka ORAS § 12 käsitlevad vara tagastamist olukorras, kus vara tagastamist nõuab mitu õigustatud subjekti.

Käesolevas asjas on tegemist ühe subjekti kaaspärijatega. Halliste Vallavalitsuse korraldusega nr 122 on D.F. P. le tagastatud ½ mõttelist osa XXXXXXX talu maadest. Õigustatud subjekti kaaspärijad ei esitanud vastustajale ka MaaRS § 14 lg-s 1 nimetatud kokkulepet maa jagamise kohta, mistõttu hindas vastustaja olukorda selliselt, et õigustatud subjekti kaaspärijad ei jõudnud kinnistu reaalosadeks jagamiseks määratud tähtajaks kokkuleppele, mis omakorda tähendas seda, et maa tuli tagastada pärijate kaasomandisse. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et V.P. . tuleb lugeda maa tagastamise nõudeõigusest loobunuks.

Kord vastuvõetud pärandvarast ei ole võimalik loobuda. Kaebaja selline järeldus on ebaõige ka põhjusel, et maareformi seaduse kohaselt toimuvas XXXXXXX kinnistu tagastamismenetluses ei ole võimalik kaebajal taotleda oma väidetavate õiguste laiendamist V.P. . i arvel, sest viimane ei ole selleks tahet avaldanud. Puuduvad tõendid selle kohta, et V.P. . oleks saavutanud kokkuleppe J.P. . i või tema pärijaga selle kohta, et V.P. . loobuks oma ½ osast nõudeõigusest XXXXXXX talumaade tagastamisest teise kaaspärija kasuks (pärandvara jagamine).

Vastupidi, 09.04.2007. a kirjas Viljandi notar Kersti Kullale selgitab V.P. . , et tema on ainuke pärija mõlema talu maadele ning ta pärandab XXXXXX ja XXXXXX talu maad kunagi ainult Eesti riigile ja eesti rahvale. Sama tahet kinnitab V.P. . 13.05.2009. a avalduses. Pärast V.P. . i poolt vastustajale 13.05.2009 esitatud avaldust, milles V.P. . väljendas oma soovi kinkida päritud maad riigile, pöördus Halliste Vallavalitsus V.P. . i poole ning teatas, et maade andmiseks riigile tuleb esmalt maade tagastamise menetlus lõpule viia ning seejärel oleks võimalik kinnisasja riigile kinkida.

V.P. . ilt tagasiside mittesaamisel ei olnud õiguslikku tähendust maa tagastamise toimingute tegemise või mittetegemise mõttes. Vallavalitsuse jaoks moodustasid V.P. . ja D. F. P. A.P. i vara nõudeõiguse pärijatena pärandvara ühisuse. Seni kuni ühisuse liikmed (kaasomanikud) ei olnud kokku leppinud teisiti, ei saanud ka Halliste Vallavalitsus erinevalt toimida. Kui kas või üks ühisuse liige oli täitnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ettenähtud toimingud, sai seda laiendada kogu ühisuse kohta, s.t kui kaebaja või V.P. . olid teinud tagastamiseks vajaliku toimingu, siis sai seda lugeda ühisuse poolt tehtud toiminguks.

22. 28.05.2014 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil võttis kohus asja materjalide juurde V.P. . i käsitsi jõulukaardile kirjutatud inglisekeelse kirja originaali, milles V.P. . teatab, et on ametlikult loobunud kõigist õigustest pärida maa H. (H. ) (tl 129). Kaebaja esindaja sõnul on tegemist kaardiga, mille V.P. . saatis kaebajale 2011. a jõuludeks.

23. 11.06.2014. a määrusega kaasas ringkonnakohus menetlusse kolmanda isikuna V.P. . i ja kohustas teda 30 päeva jooksul arvates kohtumääruse kättesaamisest vastama küsimusele „Kas Te soovite endiselt Halliste vallas Naistevalla külas asuval kinnistul nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) paikneva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamist Teile?“. Ringkonnakohus selgitas, et vastamata jätmist võib kohus käsitleda loobumisena nõudeõigusest XXXXXXX talu maade tagastamisele. Kohtumääruse sai V.P. . kättetoimetamise väljastusteate kohaselt kätte 23.06.2014. Määratud tähtaja jooksul ei esitanud V.P. . kohtule ühtegi avaldust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Teha tuleb uus otsus, millega tühistada Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122 kolmandat isikut puudutavas osas, kohustada vastustajat lõpetama Halliste vallas Naistevalla külas asuval kinnistul nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) paikneva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise menetlus kolmanda isiku osas ning kohustada Halliste Vallavalitsust vastu võtma uus korraldus XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise kohta kaebajale.

25. Järgnevalt tõlgendab ringkonnakohus esmalt kaebaja taotlusi (I), selgitab seejärel välja, kas kohaldamisele kuulub MaaRS § 14 lg 1 või ORAS § 12 lg 2 (II), lahendab apellatsioonkaebuse (III) ja otsustab menetluskulude jaotuse (IV).

I

26. Ringkonnakohus tõlgendab esmalt kaebuse taotlusi.

27. Kaebaja on taotlenud Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korralduse nr 122 tühistamist XXXXXXX maaüksuse tagastamise osas kaasomandisse. Ringkonnakohus leiab, et sellega on kaebaja taotlenud Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korralduse nr 122 tühistamist osas, millega vastustaja otsustas tagastada XXXXXXX (XXXXXXX ) maaüksuse ½ mõttelises osas V.P. . ile (V.P. ile), mitte aga osas, milles vastustaja otsustas tagastada nimetatud maaüksuse ½ mõttelises osas kaebajale endale. Ringkonnakohus leiab, et viimati nimetatud ulatuses puudub kaebajal subjektiivne õigus kaebuse esitamiseks, kuna tegemist on teda soodustava haldusaktiga.

28. Lisaks Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korralduse nr 122 osalisele tühistamisele on kaebaja taotlenud vastustaja kohustamist vaidlusaluse maa V.P. . ile tagastamise menetluse lõpetamiseks ja selle maa kaebajale tagastamiseks. Peale selle on kaebaja lisanud apellatsioonkaebuse taotlustele osalause „kompenseerides V.P. . ile ½ osa XXXXXXX maaüksusest“. Sarnane lausekatke sisaldub ka halduskohtule esitatud kaebuses. Ringkonnakohus leiab, et viimatinimetatu puhul ei ole siiski tegemist iseseisva taotlusega, sest sellist nõuet ei saa tuletada ORAS § 12 lg-st 2, millele kaebaja toetub, vaid see oleks nimetatud normiga otseses vastuolus.

II

29. Poolte vahel on vaidlus selles, kas rakendamisele kuulub MaaRS § 14 lg 1, millele tugineb vastustaja, või ORAS § 12 lg 2, millele tugineb kaebaja.

30. MaaRS § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-es ja maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras, kusjuures maareformi suhtes rakendatakse ORAS-t, kui maareformi seadusest ei tulene teisiti. MaaRS § 14 sätestab maa tagastamise ja kompenseerimise mitme õigustatud subjekti korral. MaaRS § 14 lg 1 sätestab, et kui maa tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Riigikohus on asunud seisukohale, et MaaRS § 14 kohaselt tuleb maatükkide tagastamise nõudeõiguse ulatuse määratlemisel arvestada maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisi kokkuleppeid. Kui maa tagastamise õigustatud subjektid olid leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe kohalikule omavalitsusele, siis pidi viimane maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel lähtuma kokkuleppest (RKHKo 24.05.2010, 3-3-1-23-10, p 15). Käesoleval juhul vastavat kokkulepet kaebaja ja kolmanda isiku vahel ei ole. ORAS § 12 lg 2 sätestab: „Kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, tagastatakse kogu vara, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras. Kui vara tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse vara nende kaasomandisse vastavalt nende osadele. Kui tagastatav vara oli kaasomandis, tagastatakse vara kaasomandi osade suhtes õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt nende osadele. Vara osalisel tagastamisel tagastatakse see mõttelise osana.“

31. Vastustaja leiab, et pärandaja A.P. i nõudeõiguse üleminekuga ei tekkinud uusi iseseisvaid õigustatud subjekte, vaid tegemist on endiselt ühe õigustatud subjekti – A.P. iga, ja tema nõudeõiguse kaaspärijatega, kumbki ½ mõttelises osas, ning et käesolevas asjas on tegemist ühe subjekti kaaspärijatega. ORAS § 12 lg 2 ei ole vastustaja arvates kohaldatav, kuna see käsitleb vara tagastamise põhimõtteid õigustatud subjektide paljususe korral. Kuna õigustatud subjekti kaaspärijad ei esitanud vastustajale ka MaaRS § 14 lg-s 1 nimetatud kokkulepet maa jagamise kohta, siis järeldas vastustaja, et õigustatud subjekti kaaspärijad ei jõudnud kinnistu reaalosadeks jagamiseks määratud tähtajaks kokkuleppele, mis omakorda tähendas seda, et maa tuli tagastada pärijate kaasomandisse. Samuti leiab vastustaja, et V.P. . on A.P. i pärandi juba vastu võtnud ning et kord vastu võetud pärandvarast ei ole võimalik loobuda. Vastustaja selgitab, et vallavalitsuse jaoks moodustasid V.P. . ja D. F. P. A.P. i vara nõudeõiguse pärijatena pärandvara ühisuse. Seni kuni ühisuse liikmed (kaasomanikud) ei olnud kokku leppinud teisiti, ei saanud ka Halliste Vallavalitsus erinevalt toimida. Kui kas või üks ühisuse liige oli täitnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ettenähtud toimingud, sai seda laiendada kogu ühisuse kohta, s.t kui kaebaja või V.P. . olid teinud tagastamiseks vajaliku toimingu, siis sai seda lugeda ühisuse poolt tehtud toiminguks. Vastustaja arvates ei ole V.P. . teinud ühtegi sellist toimingut või jätnud tegemata sellist nõutavat toimingut, mille alusel saaks teda maareformi seaduse, pärimisseaduse või asjaõigusseaduse alusel jätta ilma õigusest saada tagasi ½ osas XXXXXXX talu maad. Lisaks on vastustaja viidanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 17.

32. Ringkonnakohus nõustub esmalt vastustajaga, et pärandaja A.P. i nõudeõiguse üleminekuga ei tekkinud uusi iseseisvaid õigustatud subjekte, vaid tegemist on ühe õigustatud subjekti kaaspärijatega, kumbki ½ mõttelises osas. Ringkonnakohus juhib sellega seoses vastustaja tähelepanu sellele, et juhul, kui käesoleval juhul on tegemist ühe õigustatud subjekti kaaspärijatega, siis ei ole MaaRS § 14 juba pealkirja järgi kohaldatav, sest selle kohaldamisalaks on maa tagastamine ja kompenseerimine mitme õigustatud subjekti vahel. Kuna õigustatud subjekte on vaid üks, ei kohaldu käesoleval juhul MaaRS § 14.

33. Ringkonnakohus märgib, et teistsugusele järeldusele ei vii ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 17, mis sätestab, et kui õigustatud subjekt sureb enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise otsuse tegemist, on tema nõudeõigus ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritav tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on pärimisõiguse tunnistuse välJ. dmise aluseks. Ringkonnakohus leiab, et tagastatava vara pärimisõiguslikud küsimused ei ole käesoleval juhul vaieldavad. Tagastatava vara osas on Viljandi Notar Kersti Kulla väljastanud 29.04.2010 pärimisõiguse tunnistuse (tl 16), mille kohaselt on A.P. i vara pärijaks pooles (½) mõttelises osas tema poeg V.P. . (ka V.P. , isanimi J. ) ja pooles (½) mõttelises osas tema poeg J.P. . (ka J.P. , isanimi J. ).

34. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et kord vastu võetud pärandvarast ei ole võimalik loobuda ning et kaebaja ja kolmas isik moodustasid peale kinnistu reaalosadeks jagamiseks määratud tähtajaks kokkuleppe mittesaavutamist ühisuse. Samas ei ole kuni kinnistusraamatu kande tegemiseni juriidilises mõttes veel tegemist kinnisasja kaasomanikega. Vastuvõetud pärandvara seisneb mõlema pärija puhul kuni kinnistusraamatu sissekande tegemiseni õiguslikult kaitstud nõudeõiguses ½ osale XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maadest. Ringkonnakohus osutab sellele, et kuna kolmas isik on pärandi vastu võtnud, siis ei kohaldu pärimisseaduse loobumise regulatsioon (PärS § 116 lg 2). Samuti ei kohaldu asjaõigusseaduse (AõS) § 126, mis sätestab kinnisomandist loobumise, kuna kaebaja ega kolmas isik ei ole kinnistusraamatusse omanikena sisse kantud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et käesoleval juhul ei kohaldu ka ei MaaRS § 191 ega ORAS § 161, sest mõlemad paragrahvid reguleerivad tagastamise nõudeõiguse loovutamist, kuid mitte sellest lihtsalt loobumist. Loovutamisel kandub nõudeõigus teisele isikule üle, loobumise korral jäetakse see lihtsalt realiseerimata. V.P. . ei ole tagastamise nõudeõigust kohtule teadaolevalt kellelegi loovutanud. Kuna aga tegemist on nõudeõigusega, siis on võimalik selle realiseerimisest loobuda, kuna keegi ei ole kohustatud oma nõudeõigust realiseerima.

35. Ringkonnakohus on seisukohal, et V.P. . (V.P. ) on kõiki asjaolusid koosmõjus tõlgendades loobunud oma nõudeõigusest ½ mõttelisele osale XXXXXXX (XXXXXXX )

talu maadest. Kuna kolmanda isiku varasem käitumine oli vastuoluline, siis palus ringkonnakohus kolmandat isikut, et ta väljendaks käesolevas kohtumenetluses oma selget tahet ja kõrvaldaks võimaliku mitmetimõistetavuse. Kolmas isik jättis selle võimaluse kasutamata. Seetõttu arvestab ringkonnakohus kõiki asjaolusid nende koosmõjus. Kohtule teadaolev viimane kolmanda isiku tahteavaldus pärineb 2011. aasta lõpust ja sellega kinnitas kolmas isik omakäeliselt jõulukaardil, et on ametlikult loobunud kõigist õigustest pärida maa

H. (H. ) (tl 129). Kontekstist lähtuvalt on tegemist käesoleva vaidluse objektiks oleva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maadega. Samuti on V.P. . 13.05.2009 esitanud Halliste Vallavalitsusele avalduse (tl 49), milles teatas, et loobub oma ema A.P. ile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osast, milleks on ½ mõttelises suuruses XXXXXXX ja XXXXXX talu maad, ning avaldas soovi anda need maad Eesti Vabariigile. Ringkonnakohus leiab, et V.P. . i soovi oma nõudeõigusest loobuda kinnitab ka tema käitumine vastustaja kirjadele vastamata jätmisel. Niisiis on kolmas isik väljendanud nii vastustajale kui ka kaebajale, et ta loobub oma nõudeõigusest, kinnitades seda oma käitumisega. Seevastu võivad soovimatusel suhelda kaebajaga olla ka muud põhjused ning seda ei saa ilmtingimata käsitada viitena soovile loobuda nõudeõigusest pärida. Ringkonnakohus järeldab kõiki asjaolusid koosmõjus hinnates, et kolmas isik ei soovi pärimise nõudeõigusega enam tegemist teha. Kõiki asjaolusid koosmõjus hinnates leiab ringkonnakohus, et V.P. . on oma nõudeõigusest ½ mõttelisele osale XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maadest loobunud.

36. Kolmas isik on 13.05.2009 Halliste Vallavalitsusele esitatud avalduses, samuti 09.04.2007 Viljandi notar Kersti Kullale esitatud avalduses väljendatud soovi pärandada XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maad Eesti riigile ja rahvale. Sellele soovile on viidanud ka vastustaja, leides, et selle realiseerimiseks tuleb maa eelnevalt kolmandale isikule tagastada. Ringkonnakohus märgib, et Eesti riigile kuuluva varaga ümberkäimiseks näevad vastava korra ette seadused. Nende seaduste hulka kuuluvad ka maareformi seadus ja ORAS. MaaRS § 4 kohaselt kohaldub eriseadusena maareformi seadus, kuid ülejäänud osas ORAS.

Vastustaja on kohaldanud MaaRS § 14 ja ka halduskohus on oma otsuses sellega nõustunud. Nagu eelnevalt kindlaks tehtud, ei kohaldu MaaRS § 14 käesoleval juhul juba paragrahvi pealkirja tõttu, mis määrab kindlaks paragrahvi rakendusala. Ringkonnakohus leiab, et maareformi seadusest ei tulene käesoleval juhul ka ühtegi muud sätet, mis reguleeriks antud olukorda. Seega tuleb välja selgitada, milline seadus käesoleval juhul kohaldamisele kuulub. Selleks tuleb arvestada ka MaaRS §-dega 1–3. MaaRS § 1 järgi määrab maareformi seadus kindlaks maasuhete ümberkorraldamise (maareformi) alused.

MaaRS § 2 järgi on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. MaaRS § 3 lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse maareformi käigus endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa.

Ringkonnakohus järeldab sellest, et maareformi seaduse eesmärk oli olla üldseaduseks kinnistute tagastamisel. Sellest tulenevalt on seadusandja püüdnud maareformi seaduses ammendavalt sätestada kõik maadega seonduvad tagastamisnõuded. Maareformi seaduse taotletud ammendavusele viitab ka see, et ORAS § 12 lg 2 ls 1 rakendusakt, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 34, mis omakorda viitab õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse (ÕVVS) §-le 11, lähtub eeldusest, ORAS § 12 lg 2 ls 1 reguleerib üksnes vallasvara tagastamisega seonduvat, kuna ÕVVS § 1 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellega seotud loodusobjektide ning ühistatud vara maksumuse määramise alused ja kord ning kompenseerimise viis ja ulatus määratakse kindlaks eraldi seadustega.

Ringkonnakohus leiab siiski, et ÕVVS § 1 lg 2 ei välista ORAS § 12 lg 2 ls 1 kohaldamist käesoleval juhul, sest määrusandja poolt seadusele antud tõlgendus ei ole kohtule siduv. Kuna käesolevat olukorda ei ole reguleeri otseselt ükski seadus, siis on metoodiliselt korrektseim viis lähtuda üldisest MaaRS §-s 4 sisalduvast viitest üldseadusena kohaldamisele kuuluvale ORAS-ele. Kuna nii maareformi seadus kui ORAS teeb vahet olukorral, kus on mitu õigustatud subjekti, ning olukorral, kus on vaid üks õigustatud subjekt nagu käesoleval juhul, siis sobib ORAS § 12 lg 2 ls 1 kõige paremini reguleerima käesolevat olukorda.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ORAS § 12 lg 2 käsitleb vaid vara tagastamise põhimõtteid õigustatud subjektide paljususe korral, kuna paragrahvi rakendusala hõlmab selle pealkirja järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ning ORAS § 12 lg 2 ls 1 reguleerib erinevalt ORAS § 12 lg 2 lausetest 2 ja 3 tagastamist mitme isiku korral, eeldamata, et tegemist peab ühtlasi olema mitme erineva õigustatud subjektiga. Ringkonnakohus nõustub niisiis kaebajaga, et käesolevat olukorda reguleerib ORAS § 12 lg 2 ls 1, mis sätestab, et kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, tagastatakse kogu vara, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras.

Nimetatud sättes ei ole erinevalt ORAS § 12 lg 2 lausetest 2 ja 3 ning MaaRS §-st 14 juttu mitmest õigustatud subjektist, vaid mitmest isikust. Kuna ühel õigustatud subjektil võib olla mitu õigusjärglast, siis on sellisel juhul üheaegselt tegu ühelt poolt küll ühe õigustatud subjekti, kuid samal ajal siiski mitme isikuga. Seega kuulub ORAS § 12 lg 2 ls 1 käesoleval juhul üldseadusena kohaldamisele.

III

37. Eelnevast tulenevalt on kaebaja nõue ORAS § 12 lg 2 ls 1 alusel põhjendatud. Kolmanda isiku loobumise korral nõudeõigusest ½ mõttelisele osale XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maadest on kaebajal ORAS § 12 lg 2 ls 1 alusel õigus kogu maa talle tagastamisele. Küll aga tuleb kaebajal kolmandale isikule kompenseerida sellisel juhul ORAS § 12 lg 2 ls 1 järgi kolmandale isikule ½ XXXXXXX (XXXXXXX ) maaüksuse väärtusest. Nimetatud normi järgi on üheselt selge, et kompensatsiooni maksmise kohustus on isikul, kellele tagastatakse kogu vara, so käesoleval juhul kaebajal. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ORAS § 12 lg 2 ls 1 sõnastuse järgi ei eelda kompensatsiooni määramine kolmanda isiku taotlust, vaid kompensatsioon tuleb normi süstemaatika järgi määrata kindlaks tagastamisotsusega. Kompensatsiooni suuruse määramisel peab vastustaja otsustama, kas aluseks tuleb võtta määrusandja tõlgendus ja määrata kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 34 lg 1 lauses 2 sätestatud korras või tuleb lähtuda kompenseeritava vara iseloomust ning, arvestades et kompensatsioon tuleb määrata maa eest, määrata kompensatsioon analoogia korras lähtuvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 568. Esimesel juhul peab vara tagasisaanud isik kompenseerima teistele isikutele nende osa ÕVVS §-s 11 ettenähtud korras, teisel juhul oleks kompensatsiooni suuruseks Vabariigi Valitsuse 13.07.1993. a määrusega nr 216 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ kohaselt maa ja maal kasvanud metsa eest vastavalt tema osale määratud kompensatsioonide summa.

38. Apellatsioonkaebus tuleb niisiis rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Teha tuleb uus otsus, millega tühistada Halliste Vallavalitsuse 29.05.2012. a korraldus nr 122 kolmandat isikut puudutavas osas, kohustada vastustajat lõpetama Halliste vallas Naistevalla külas asuval kinnistul nr XXX XXXXXXX (pindalaga 45,91 ha) paikneva XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise menetlus kolmanda isiku osas ning kohustada Halliste Vallavalitsust vastu võtma uus korraldus XXXXXXX (XXXXXXX ) talu maade tagastamise kohta kaebajale.

IV

39. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Halduskohtus jäid kulud kaebaja kanda. Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja esindaja vastustajalt kokku menetluskulude väljamõistmist summas 1 120,75 eurot seoses esindaja osalemisega 28.05.2014 Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil. Vastustaja hinnangul ei ole taotletavate menetluskulude väljamõistmine vastustajalt põhjendatud.

40. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 2 esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Antud juhul on eeltoodud tähtaja jooksul kohtule esitatud kuludokumendid kaebaja esindaja poolt kasutatud erinevate teenuste ja kaupade ostmise kohta. Dokumenti, mis tõendaks kaebaja poolt esindajale nende kulude katteks tasumist, kohtule esitatud ei ole. Vastustaja leiab, et kohtule esitatud kuludokumentide alusel ei ole võimalik vastustajalt menetluskulusid välja mõista ainuüksi sellepärast, et tegemist on menetlusosalise esindaja, mitte menetlusosalise enda poolt kantud kuludega. Ringkonnakohus möönab, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud ning mille reaalset tasumist tõendavad dokumendid on kohtule esitatud (RKHKo 27.10.2011, 3-3-1-53-11, p 31; 09.03.2009, 3-3-1-94-08, p 21; jt). Ka pärast uue halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni jõustumist on Riigikohtu halduskolleegium jäänud oma varasema praktika juurde ning kinnitanud, et menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud (RKHKo 04.06.2012, 3-3-1-12-12, p 14; 03.03.2014, 3-3-1- 64-13, p 46; 12.12.2013, 3-3-1-54-13, p 30). Siiski leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis võimaldavad kohtul hoolimata kaebaja enda poolt menetluskulude mittekandmisest menetluskulud vastustajalt välja mõista.

41. Kaebaja esindaja on kohtule selgitanud, et kaebaja alaline elukoht on Ameerika Ühendriikides ning et kaebaja on vanem inimene, kes ei kasuta arvutit regulaarselt, mistõttu on ühendus temaga interneti kaudu piiratud. Peale selle märkis kaebaja esindaja, et Ameerika Ühendriikides on tavaks maksta arvete eest isiklike tšekkidega (personal checks), millest tulenevalt on arvete tasumine interneti kaudu võrdlemisi piiratud. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt eeltoodud kaebaja esindaja selgitustest on usutav, et kaebajalt ei saanud eeldada esindaja poolt kantud kulude tasumist HKMS § 109 lg 1 ls-s 2 sätestatud kolme tööpäeva jooksul. Üldteadaolevaks asjaoluks saab pidada seda, et Ameerika Ühendriikides kasutatakse tehingute tegemisel tšekiraamatuid ja tšekke. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ei pöördunud kaebaja esindaja koheselt pärast istungi toimumist 28.05.2014 tagasi Ameerika Ühendriikidesse, vaid viibis Eestis ja mujal Euroopas kuni 23.06.2014. Seega ei olnud kaebajal antud juhul võimalust tasuda esindajale tema poolt tehtud kulutuste eest tšekiga. Ka postiga saatmise teel ei oleks see tšekk eeldatavasti kolme tööpäeva jooksul Ameerika Ühendriikidest Eestisse jõudnud. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda ka kaebaja esindaja väidetes, et kuivõrd kaebaja kui vanem inimene ei kasuta arvutit regulaarselt, ei saanud eeldada kaebaja poolt esindajale kulude hüvitamist interneti teel. Eeltoodud objektiivsed takistused ei saa ringkonnakohtu hinnangul välistada kaebaja esindaja poolt tehtud kulutuste väljamõistmist vastustajalt, kelle kahjuks on käesolev otsus tehtud. Seega tuleb kohtul lahendada kaebaja esindaja poolt esitatud taotlus käesolevas asjas kantud menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt.

42. Riigikohus on jaatanud esindaja sõiduja majutuskulude väljamõistmist teiselt poolelt, märkides järgmist: „Tulenevalt HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 on võimalik ka esindaja sõiduning majutuskulude väljamõistmine. HKMS § 31 lg 1 ls 1 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtumenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 31 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg 6 koosmõjus näevad ette, et esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega.“ (RKHKm 18.10.2012, 3-3-1-55-10, p 19; RKHKo 05.02.2013, 3-3-1-66-12, p 13). Antud juhul on kohtule selge, et esindaja on tegutsenud käesolevas menetluses kaebaja nimel tema õiguste ja huvide kaitseks. Haldusasja toimikusse on liidetud esindust tõendav volikiri (tl 8−10) ning esindaja on menetluse algusest peale esitanud kohtule kaebaja nimel menetlusdokumente ja osalenud Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil. Seega saab antud juhul tema käitumist lugeda HKMS § 31 lg 3 ja TsMS 217 lg 6 alusel võrdseks kaebaja käitumisega ning tulenevalt TsMS § 217 lg 5 ls-st 1 koosmõjus HKMS § 31 lg-ga 3 on tal samad õigused ja kohustused, mis on kaebajal. Seega on kohtul tulenevalt HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 võimalik mõista vastustajalt välja ka kaebaja esindaja poolt kantud menetluskulud.

43. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude taotluses palub kaebaja esindaja vastustajalt välja mõista järgmised menetluskulud:

- Kulud lennupiletitele Washington – Tallinn – Washington 1 026 eurot. Kulu tõendava dokumendina on kohtule esitatud lennupilet (tl 137), millest nähtuvalt on kaebaja esindaja tasunud järgmiste lendude eest: 1) 21.05 Washington IAD – Copenhagen Kastrup; 2) 22.05 Copenhagen Kastrup – Tallinn; 3) 23.06 Munich MUC – Copenhagen Kastrup; 4) 23.06 Copenhagen Kastrup – Washington IAD.

- Ühe ööpäeva auto rent Tallinn – Tartu – Tallinn 49,20 eurot. Kulu tõendava dokumendina on kohtule esitatud Eurost Auto arve nr 2011062356 (tl 128p, 139). Arve kohaselt on maksja Law Firm Zell&Co, sõiduvahendi rentnik kaebaja esindaja ning teenuse nimetus „Car rental 27.05.2014 – 28.05.2014. Navigation. Liability“.

- Kulud bensiinile sõiduks Tallinn – Tartu – Tallinn 45,55 eurot. Kohtule on esitatud Neste Oil 27.05.2014. a maksekviitung nr 01/7015 (tl 140). Kviitungilt nähtuvalt on bensiini ostetud Tallinnas asuvast Järve Neste tanklast.

- Kulud hotellile 62 eurot. Kulu tõendava dokumendina on kohtule esitatud VIP Reisid 23.05.2014. a arve (tl 138) maksetähtajaga 24.05.2014 ja nimetusega „Go Global hotell Tartu, Dorpat 27.-28.05.2014“. Maksjaks on kaebaja esindaja. Seega soovib kaebaja esindaja, et kohus mõistaks vastustajalt kaebaja kasuks välja tema Washingtonist Tallinnasse ja tagasi sõitmise, Tallinnast Tartusse ja tagasi sõitmise ning Tartus ööbimise kulud ööl vastu istungi toimumise päeva. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 6 saab kohus välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kui menetluskulud pole täies mahus vajalikud ja põhjendatud, saab kohus HKMS § 109 lg 6 alusel neid vähendada, kuid seejuures peab väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus olema menetlusosalistele ettenähtav (RKHKo 15.10.2013, 3-3-1-35-13, p 13).

44. Menetluskulude väljamõistmise regulatsioon on kantud üldisest põhimõttest, et väljamõistetavad menetluskulud peavad seonduma selle kohtuasjaga, mille raames nende kulutuste väljamõistmist taotletakse. Seda, et kantud kulud peavad seonduma kohtuasjaga ning olema olnud vajalikud mõne vastava kohtuasja menetlusega seonduva toimingu tegemiseks, on rõhutanud ka Riigikohus (RKHKo 21.06.2012, 3-3-1-26-12, p 35). Antud juhul on kaebaja esindaja esitanud kohtule lennupileti, millest nähtuvalt on kaebaja esindaja saabunud Kopenhaageni kaudu Washingtonist Tallinnasse 22.05.2014 ning lennanud Münchenist tagasi Washingtoni 23.06.2014. Kaebaja esindaja on kohtule selgitanud, et jõudis Tallinnasse mõned päevad enne kohtuistungit, et aklimatiseeruda ja valmistuda eelseisvaks kohtuistungiks. Pärast istungit oli aga kaebaja esindaja enda sõnul Eestis ja mujal Euroopas puhkusel ning puhkuse lõppemisel 23.06.2014 pöördus ta tagasi Washingtoni. Tema puhkusega seotud kulusid kohtule esitatud nimekirjas ei ole. Esindaja leiab, et kulutused lennupiletititele on otseselt seotud sõiduga Eestisse ja kohtuistungiga Tartus ning piletite kulu on sama vaatamata sellele, et tagasilend toimus hiljem pärast puhkuse lõppu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja esindaja seisukohaga, et lennusõidule tehtud kulutused on täies ulatuses seotud käesolevas asjas toimunud kohtuistungil osalemisega. Kaebaja esindaja tunnistab ka ise, et ei tulnud Eestisse mitte üksnes kohtuistungil osalemiseks, vaid ka puhkuse veetmiseks.

Seega oli kohtule teadaolevalt kaebaja esindajal kõnealuse reisi ettevõtmise põhjuseid kaks – kohtuistungil osalemine ning puhkuse veetmine. Eeltoodu tõttu on kohtu hinnangul põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja lennupiletitele tehtud kulutuste katteks pool taotletud 1 026 euro suurusest summast ehk 513 eurot.

45. Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja esindaja poolt Eestis tehtud kulutused osalemiseks Tartus toimuval kohtuistungil ei ole vastustajalt väljamõistmiseks täies ulatuses põhjendatud. Kuludokumentidest (bensiini arve, autorendi arve) ja kohtule esitatud väidetest nähtuvalt on kaebaja esindaja sõitnud Tartus toimuvale kohtuistungile Tallinnast ning pöördunud sinna tagasi ka pärast istungi toimumist. Tallinna ja Tartu vahel sõitmiseks on Eestis sisse seatud sagedaste sõiduaegade ja mõistlike hindadega bussija rongiliiklus. Tallinnast Tartusse või vastupidisel suunal sõitmiseks on üldjuhul bussi tavapileti hind 10,80 eurot ning rongi tavapileti hind 10,90 eurot.

Antud juhul on kaebaja esindaja palunud sõidukuludena välja mõista 94,75 eurot, so peaaegu 5 korda suuremad kulud, kui need oleksid olnud bussi või rongiga sõitmisel. Kaebaja esindaja ei ole millegagi põhjendanud, miks oli vajalik just rendiauto kasutamine ning miks tal ei olnud võimalik sõita bussi või rongiga. Pelgalt liikumisvahendi mugavus ei saa õigustada suuremate kulutuste tegemist. Asjakohane ei ole kaebaja esindaja väide selle kohta, et levinud praktika kohaselt esitab advokaat kliendile arve sõidule kulunud aja eest 50% oma tunnitariifist, kuid antud juhul on esindaja palunud palju väiksemate kulutuste väljamõistmist.

Antud juhul on kõne all üksnes esindaja poolt kantud sõidukulud, mitte sõidule kulunud ajakulu. Seega ei saa kohus sõidukulude põhjendatuse hindamisel võtta arvesse praktikat tavapäraselt esindajate poolt sõidule kulunud aja eest kliendile arvete esitamisel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja esindaja poolt Tartust Tallinnasse ja tagasi sõitmisel autorendile ja bensiinile tehtud kulutuste näol ei ole tegemist vajalike ja põhjendatud kulutustega. Arvestades Tallinna ja Tartu vahel sõitvate busside ja rongide piletite hindu (üks suund 10,80 või 10,90 eurot), on kohtu hinnangul põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja esindaja poolt Tallinna ja Tartu vahel sõitmisel kantud kulude katteks 22 eurot.

Kuna kohus ei lähtu sõidukulude osas menetluskulude väljamõistmisel kaebaja poolt esitatud kuludokumentist, ei käsitle kohus vastustaja poolt kohtule esitatud väiteid selle kohta, et esindaja poolt kasutatud renditeenuse arve on esitatud ettevõttele Law Firm Zell&Co, millel vastustaja hinnangul puudub kokkupuude kaebaja esindajaga, ning selle kohta, et nendest dokumentidest ei nähtu sõidu algusja sihtkohta.

46. Kohtu hinnangul ei saa pidada vajalikeks ja põhjendatuteks ka kaebaja esindaja poolt hotellile tehtud kulutusi. Kohtule esitatud arvest nähtuvalt on kaebaja esindaja viibinud Tartus hotellis Go Global 27.−28.05.2014 ehk ööl vastu istungi toimumise päeva. Kohtuistung käesolevas asjas algas 28.05.2014 päevasel ajal kell 14.00. Tulenevalt kohtuistungi algusajast ei olnud tingimata vajalik ööbida istungil osalemiseks ühel öösel enne istungit Tartus, vaid kaebaja esindajal olid igati olemas võimalused, et sõita Tartusse 28.05.2014 hommikul ning pöörduda pärast istungi lõppu tagasi Tallinnasse. Kuigi kaebaja esindaja väidab, et ühel päeval Tallinnast Tartusse ja tagasi sõitmine polnud võimalik, kuna tal oli pärast pikka üle ookeani lendu vaja korralikult välja puhata ja kohtuistungiks valmistuda, ei õigusta see ringkonnakohtu hinnangul hotellis ööbimisele tehtud kulutuste väljamõistmist vastustajalt. Kohtule esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on kaebaja esindaja saabunud Eestisse juba 22.05.2014, istung toimus aga 28.05.2014, so ligi nädal aega pärast Eestisse saabumist. Seega pidi kaebaja esindajal olema vahepealsel ajal piisavalt võimalusi, et lennusõidust välja puhata ja istungiks valmistuda, ning kohus ei pea põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja esindaja kulutusi hotellis ööbimisele.

47. Eelnevast tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 535 eurot (513+22). Ülejäänud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja poolt kantud menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda.

Maili Lokk Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/